Oleme Even Avec laenu käkengi, Anton Hansen Tammsaare, Mäetaguse vanadest. Madsen haige, ta on raskesti haige. Eit loodab veel tema paranemist, temal omal pole mingit lootust. Ehk saad terveks kevadel lumelagunemise ajal oled sa ennegi raskesti haige olnud. Lõunal aitab igalt ometi mind ana kõbukist üksi ilma jätta. Tee mis tahad. Mind pole enam kauaks, sõnab, mõtlesin nagu külma rahuga hoiates. Aga kui õige homme tohtri juurde läheks, tooks sulle Rahtu? Nimest saab ehk veel otsekohe üle soo. Ega tee veel nii väga otsas, pole teomisse kümmekond versta mul käia on. Töö ja ei tea, mis tohter aitab. Ega temagi jumalale, et ta mind uuesti nooreks võib teha. Surevad teised niisama nagu meiegi. Mis muld on muld? On aeg ümber Landet kokku. Poeg oli meil noor sorigaara. Mina vana känd, tahan siis kõvem olla. Eks tema noor inimene oleks võinud elada sinu eest hoolitseda. Niipea, kui vanamees poega meelde tuletab, lähevad eide silmad kohe niiskeks. Poeg seisab tal ilma vanamehe meeldetuletus, et äkki alati silme ees. Aga ta saab kohe härdaks, kui ta näeb, et ka vanamees teda pole unustanud. Kuigi ta temast kunagi räägi. Nojah, eks mul tulenesid meelde jätma endi üritminevalt, suvel unes nägi tuli teine minu juurde ja räägib. Ja kas sul ei ole mulle midagi soolast anda? Mu südant esine? Mina annan talle tüks, soolatud poolteise aastast liha. Siina see siis olidki. Ja ütlevad, et unenäod ei tähenda Või minagi ilmasambaks jään. Eks ma tulen sulle varsti järele, mis minagi siin üksi teen. Oleme kahekesi rännanud lähene kahekesi ära. Kes mulle veel suvel heinu kokku kannab, ehk kuhja teed? Enne polnud muud kui riisusin. Sina tõmbasid vitsa peale ja korras. Kalanõudja püssi jäävad sul maha. Kellele sa need lubad? Senna pojale või? Kambris ripuvad sul tedrekujud, kes neid veel tarvitab või sind pole. Kõik seisavad muidu paljalt minule vaadata ja mälestuseks. Jah, eks nemadki kõduneb ära, kauaks neidki on. Kauaks kedagi on? Mäletan alles nii selgesti, kui veel noored olime ja siia sauna asusime. Jumal õnnistagu pererahvast, kes meid vagusalton lasknud elada. Pole meil iialgi sõnavahetust olnud. Võib-olla meie hästi läbi saanud, kuuleme meie iial teineteisele halba, ütelnud. Hunnik oli meil esimene lehm siin saunas tema päevad on ammugi juba möödas. Väitsu ja tõmmiku aeg on ümber. Pererahvas on vanaks jäänud, vaatasin peremeest, üks päev, habe, teisel nõnna halla karvu täis. No august on juba 24 aastat mees, vana mõisa oma üheksateistkümmend, juba täied, inimesed. Vanad on kõrge koht ära noorematele ja puukäigu künka alla. Mis minulgi on, eks mas sauna pärast võiks ikka elada. Jumal teab kust. Tyson toovaks sellest sinu tehtud haubinust jätkut. Võima üksinda enam lehma lammast jõuan pidada. Supp jääb siis valgustamata. Aga ega mind perenaine unusta, eks lõika mulle vahel kausiga saada. Ja kui ta südamepõhjast koli Juhanud istlusta nelja jälksele järile. Kaks jämedat pisarat veeresid pik pikkamisi mööda kollaseid auku vajunud palgeid maha. Mõlemad vaikisid natukeseks. Eit vahtis haledal pilgul kord põrandale, kord vanamehe peale. Kas käis mööda tuba. Viimaks tuli ta eide juurde, vaatas üles ja küsin kuulu näo, kostis ta suust. Mis peale idele ta sülle pas. Kurnanud, aga pealegi varsti oleme kahekesi, pole kolmandat enam kusagil rääkiseid. Mis see oli nii väga kurta. Minejad oleme kõik üks hiljem teine varem hakkas mats rääkima. Ehk kellel neid vanu tarvis on? Paljalt tüliks oleme noortel. Katsu, et eestarosolad. Muust pole mul kahju, üksnes sinust, eit. Ma muretsen üksnes selle pärast. Kuidas sina üksinda elad. Eks meieta seda jumala hooleks, kes kõigi eest muretseb. Ekstena minu viletsate seest Camoretse, kes teab, kuniks minugi elu. Ütlesin esiteks juba küllalt, tulen sulle varsti järele. Lasen surnuaiaplatsi sinu kõrvale jätta. Eks. Mis seal jälle kahekesi kokkus. Ja nad saidki varsti kokku. Kolme päeva pärast Surymont. Eituites üksinda varjukujuna sauna ümber kuni mardipäevani. Siis läks ta oma kallile vanamehele järele, kellele ta vist tervel eluajal kordagi armas ega kallis polnud ütelnud.