Mina olen ka Elina Süvalepp Rakvere teatri endine näitleja. Ma loen teile lilli, broneti kogumikust roosa kübar. Jutukest Karla. Ta oli juba vanamees, mõni teine, tema eas oleks ammugi hundipassi saanud. Oli nagu suur morni hiiglane sinisest Kalevist, kuues kuld ääristega varrukatel ekraanil. Näkku ei väljendanud midagi. Ja kui mitte midagi, see oli kahvatu ja tusane ja lai nagu kuuk. Teda hüüti Kaarlaks ja teda tundsid väga paljud need, kes käisid haldjonis, aga mitte kõik ei tulnud sealt omal jalal välja. Ning peremees tegi siis kahesuguseid korraldusi. Ühtidele käskis kutsuda puuri mehe ja teiste puhul karjus šveitses, mis sa vahid, viskas raibe välja. Siis võttis Karla jumala riidest väsinud mehikese kui lapse oma kätele ja kandis tänavale piisaldonist puhkmaad eemale ja panid õrnalt kusagile trepiastmele istuma ja selgima. Õhtuti käisid Alpionis maad kuulamas ninni Sonny ja tema osa. Mitte kõik korraga, vaid ükshaaval. Kuidas täna on? Küsis ninni. Sinu jaoks pole midagi sobivat, laotas Karla käsi. Kui rahvas tihedasti oli, võisid tüdrukut tulla. Aga kui nad purjuspäi tulid, Läsmasid ja nõudsid sisselaskmist, siis tõkestas Carlo oma võimsa koguga neile tee ja palus mini heaga ära salli. Võib-olla just Karla pärast käidigi Alpiloodis rohkem kui imperiaalis või vaksali seal, hindas. Karla kandis juba 40 aastat Schweitzeri kuube. 40 aastat aitas palituid selga ja võttis seljast maha, laskis inimesi sisse ja viskas välja. Mis teha, niisugune oli juba kord elu. Ühte asja ei teadnud Magarlast ometi, et ta Celia armastas ja parandas. Olin palju kordi tulutult oma vanematelt saadud taskukuuliga kellasseppi mööda jooksnud, kui mulle soovitati näitaja kaaslane. Ma näitasin selle järgi, mismoodi Karla kella peopesal hoidis ja vaatas. Mõistsin, et võisin selle tema hoolde usaldada. Anamneesi imetles seda ja hoidis kui pesast välja kukkunud linnupoega ning me rääkisime tol korral veel kaua ja õhinaga mitmetest maailmakuulsatest kellafirmadest. Olin väga pettunud, kui ma lubatud päeval uuri tagasi saanud ja kohe tulid inetud mõtted. Carlo oli kuidagi häbelik, elevil ning ütles miskipärast poolsosinal kõrva sisse. Ja nüüd tuleb see, millest ma jutustada õieti tahtsin. See oli üksainus suur heletuba linnamüüris, paar kõverate taxi jalgadega, vana hubast tugitooli, punase pluus riidega, diivan, ovaalne laud ning palju muid vähemaid, lauakesi, apostamente, kapikesi ja sekretäre. Ning kõigil neil seesik kellad. Kõik seinad ja seinaäärsed tiksusid. Tuba oli täis mingit kummalist rahu, puhtuste valgust ning punases tugitoolis tõusis mulle vastukarva pudu kuues ja lapse naeratusega. Kellad klaaskuplite all ja kapis kellad tiibadega lõvide ja lõbi käppadega Stingside küünte vahel. Kellad, kellad, kellad. Tralla valas õndsa rohelusega vaskannust kohvi ja tõmbas füüsi kaardi lähemale, et pabeross toppida. Sel hetkel hakkas ohkima jäägisema käbidega seinakell, enne kui aega teatas. Tema järel kukkus teisalt rähniline kägu. Siis avanesid pastas seinal rohelised kesaluugid ja väike vilistav laululind hüppas seitse kordeisile. Nende järel keerutasid roosa paša lambur neiu seitse tantsuringi ning kadusid eesriide taha. Ei, see polnud veel kõik. Kimono des jaapanlanna, lehvik käes ja nõelad juustes, tippisid lavale ja kummardasid üksteisele seitse korda. Ning siis lõi õrna helinaga tunde, otse minu ees laual kahekordsete kapslitega taskukell, mis näitas ühtlasi ka kuupäevi. Karl ehistus suletud silmi tugitoolis, jalad pikalt välja sirutatud ja kuulas isegi füüsi toppimise oli ta edaspidiseks jätnud. Ja ma tundsin, et nüüdissünnikskisin enam paljusti. Ega maapealsete sõnadega rääkida. Siin mõni tänava Albionist edasi oli Karla teine maailm. Tema ilus maailm.