MINA OLEN Ellin krõnkhelk. Mali under sõduri ema. Oma kõvad käed mu pihku anna. Hoian sind vaprat sõjameest. Pea mu loomad jälle risti panna, sinu ja su relvavend eest. Nõnda mehine mürtsub palee, kus sa läksid, olid alles pois. Tuuletunne, aga lähemale tõsinentsa metsades ja sois. Lapse silmad, aga nakkud, teaksid nad nii mõndagi, mis ränk ja võik. Peaksid nagu rohkem, kui nad peaksid. Nakkud teaksid kõik ära, seis on nõnda kaua tummalt mis su pilgu taga koormab, suud. Ei, ma laseksin Fel kuhunisti seisoviimu veel mu käte all. Varsti panen vanad jälle ristiasend, siis veelgi lähemal. Ma tean, su teekonna kaalub sinu vaeva. See on nendest, mida aeg-is. Panin oma vaeva juurde aevaid saks, kallim, kaunim, sinu töö. Ja ma õnnistan sind. Mine, mine. Ehkki kurku kinni jääb mu hääl. Mina olen hoopis kõrvaline, näeme 11 jälle siin või seal. Lähe, et näe, tallemmataval lume. Sest siin nagu valgejõgi viib. Ja mul rinnas kinni tume lumi katab sind kui inglitee. Sinu käed mu kätest jälle kisti alles niiskeina mu silmaveest. Ah jälle, pane numat vaikselt risti sinu ja su relvavend ees. Eeemmu meeledki enam muuni olin kistud nagu une päält. Alf puudutintsus, alku fruuni. Info pühib tuisk, su jäljed jäält. Lähed sinna lumeväljadel, kaitsehaldjas sinu kõrval käib. Ootan vaikselt, kuni tulen jälle. Gazas võit ja vabadus ja leib. Kookski sinu ümber selle suure lumesurilina mo koe. Siiski Jähene teineteise juurde. Minu südames on sinul soe. Debora Vaarandi lihtsad asjad. Astusin lihtsate asjade juurde toetusi lihtsale heale kaugete tähtede lõpuku valgus, rahune voolu peale. Ahiseb meri ja leegid neelavad sarvikut kadakakändu. Läbi ööd läbi endasse kõiges, tajuda lainete rändu. Lebada kastessel murul ja tunda maad nagu elusat Ella. Kuulata sõpra Tal napsi laulu kodust kul karjakella. Mõelda, kui ilusaks pirnipuu kasvas. See, mille istutas isa metsikus rohtaias hüljatud kodus. Üksiku liigutuspisar minu kõrval tundmatul lill õitseb ja variseb tuules. Mõnuga põldude küpsete Corbas Sügise sosinad, kuu vaikida, mõelda, et armsad ja vaadamistaks tihti nii kiusata, mõtlesin Nõgener. Mõelda, et vennal ja uus on läinud halliks. Vennal veel tähendab isane õde. Teatajate õhtul on omad õnned lihtsalt kui kausi sees vesi millega ema suvise algadelt kriimud une eel maha kõik pesi. Astusin lihtsate asjade juurde toetusel lihtsale heale siis, kui homsete mõtete paine tina vajus peale. Kõndisin armsama heleda meeli otsiku käsipuu najal kuulates kevade hääletud sündi kibedal kahtluse ajal. Kuulates kevade hääletust sündi toites lihaseid aknal rännates mööda raamatulehti kannatlik mõttesse ka määrates uuest enese piire, põrandat, seinu ja lage. Teades, et raske ja kalli elu eest ära ei page. Lihtsatelt asjadelt kogusin jõudu küsida, nõuda ja kosta. Vastata päevadel rahutud kutsed, käskivat sooda ja oska. Tean, need vägemaks tormina huvilgeks ei ole mu kopsudele mahtu. Siiski ma armastan Porm ja põlgan kaldal paisatud vahtu. Siiski ma armastan maanteede kruusa hõõrukuda jalad rakku. Ave alavainu Saalomoni ülemlaul. Kaua hoia heldin karu kombel rootmakalt ja hellalt. Kaugel, kaugel on veel homme. Õnn ei tunne. Kell Leietamin suudlustega. Ilusaimad sõnad ütled, jättes ütlemata. Ümbruses mind, hoia, hoia kaua-kaua, saalomoni ülemlaulu, sinu süda mulle laulab.