Mina olen Marika Vernik ja loen Anna Haava pildikese Juta ja mina. Juta ja mina olime päris hääd sõbrad. Üks meist oli viie, teine 50 aastane. Ta käis vahest minu toas pildiraamatut vaatamas oma uut kleiti näitamas veeennast peitmas. Nii elasime naabrite ju tükk aega. Olime kõrvu läbi elanud muist saksa okupatsiooni. Ja olid need parajasti vere jaam, laste pinevat päevad. Kuna ka need ajad ja nendega kaasas käivad olud ja elamused küllalt hingematvalt ja peaaegu mahapanevalt mõjusid mulle seisis Juta sellest kõrgemal. Või vähemalt väljaspool. Kuid siiski hoolimata näilisest isolatsioonist ja kaitstud olemisest välisilma eest ning kasvamisest rahulas kasvas Juta ometi silmnähtavalt ühest teda ümbritseva ajaga hakkas tema kõnedest kord-korralt kostma ka kõiksuguelutarkust. Sega palju õnne, meie oma. Silmitses ta kord mööblit minu toas. Iselaud oli meie oma ja need toolid ja säng ja siis oli siin minu mängutuba rõhutas ta peaaegu etteheitvalt nagu see, kelle omandus õigust rikutud. Mina noogutan, päev ei vaidle vastu. Ja sellest heldib tema meel. Ta pilk rändab minu raamatukapile raamatutele ning piltidele seinal ning see väike ega need raamatud ja need pildid on sinu. Sa tõid nad siia kaasa, kõneleb ta leplikumalt. Eriti pildid tõstavate silmis minu väärtust jälle. Kas sul ei ole nii hea elada, kui meil? Meil on palju parem, kuidas nii, Juta? Millest on teil parem, kui sinul on üksainus tuba, meil on mitu. Juta, mina ise olen ju ka üksainus ja Teidummitu. No kui sul ei ole nii palju asju ja sul ei olegi nii ilusaid asju nagu meil vaata, milliseid asju mul siis ei ole, Juta, sul ei ole põrandavaipa, ei ole pluus, toole arvustab väike ilmatark. Vaikin ja suremas ahvatega, kedagi. Vaikin mööndes ja katan oma küünlapikkust laiust, lauakest eineks. Ja sinu söögilauda. Räikke demonstreerib ta, pannes kõrvuti oma kaks pisikest peopesa. Aga meie laud on nii-nii suur, laiutata oma käekesi ja lapselik sinisilmi. Sul ei ole laual suhkru doosigi. Ja sul ei ole võidusi. Sul ei olegi suhkrut? Sul ei ole võidega kedagi. Sul on õigus, Juta. Aga suhkur ja, või ei ole nüüd nii väga moes? Paljudel inimestel ei ole nüüd. Juba peaaegu usub, kuid vaatab üleolevalt ja arvustab edasi. Vot sinu lamponni väike osutata oma kõige pisema sõrme otsakest ja kui õhtu on, siis ei ole sinu tuba nii valge kui meil. Meie lambid on kõik palju valgemad ja meil on küünlaid kastis. Tõsi, Juta ei tea, mispärast, minul ei ole valgemat lampi ega küünlaid kastis. No kui sul ei ole raha, ei saa osta sulepapid, kes raha teenib vabrikuga ja sul ei ole villavabrikut ega kedagi, aga meil on. Ja vanaema ütles, et sinu töö ja amet on näljaamet. Ära sa seda ära ütle, kas ja. Ja kui ütles, et sina peaksid nüüd niisugusel hullul ajal kirjutama midagi, mis hästi tõmbab, sa peaksid panema palju paksemat värvi? Kuidas see on, kui tõmbad? Kuidas sa seda paksemat värvi paned? Mina tunnen Jutal ja vanaemal jonkul on tuline õigus. Aina noogutan pead. Kuid jääb seletamata meie kahe vahel, et kuidas peab nüüd hullul ajal kirjutama. Nii et see tõmbaks ja missugused need paksemad värvid võiksid olla. Jutagan haruldaselt jutukas. Võttis küll veidi ja sõnad siis särades kui on homme, homme ja kui tuleb suvi ja kui tulevad teised ajad tappa, ütles, siis läheme meie siit ära. Läheme teise majja ja teise linna ja tead, seal on ilus mamma ütles. Nojah, väga hea, kui seal on ilus, kõnelen mina masinlikult. Siis jääd sina üksi. Siia. Kollitab Jutta. Jutta. Ka mina lähen siit majast ära. Ei lähe. Lähen ometi. Lausun rohkem iseendale täies veendumuses kerkima meele kõik kolimise kodutu sõud nagu ma seda neilsinad seal maailmasõja ning rõhutul järgnevail aegadel küllalt nautinud. Aga ma ei lähe sinna, kuhu teie vaid kuhugi mujale. Jutt ajab leplikumaks, nii on tal ometi pooleldi õigus, mina ei või kõike, mis tema võib. Kuidagi, mina ikkagi ka lähen, äratab ta uudishimu. Kuhu sa lähed? Mul on hea nõu, kallis, aga sinna kukkunzis kiitlema. Mul on alad, Alla pilvi päiksenõlvad pääl pool pilvi. Palun tuba tuule pääl maja marjavarre otsas. Kus tuba on? Imestab Juta. Mul on tuba tuule pääl maja marjavarre Recotsas. Jutan häämeel naerab. Eriti maja marjavarre otsas teeb talle lõbu. Aga peagi haarab tega praktilisem, vaim kerkib kujutel küllusest ja toredusest. Aga mina? Mina lähen ühte sinna kohta, kus sina ei tea. Tead, seal on suur suur tubas kuldsaal kuldtoolid, kuldlambid ja klaver ja grammofon ja kõik ja mina panen selga sametkleidi särpi. Ja seal on 100 100 inimest. Ja me tantsime, mängime ja meil on palju kooke ja õunu ja kold pähkleid ja kõik sul ei ole. Sinu maja on ju nii väike? Sul ei olegi maja marjavarre otsas ei ole. Ma olen tagatud Juta otsekohesust targast meelest ning peatudes parajasti oma töölaua ees, korraldades seda, haaran tahtmatult kinni oma lootuse ankrust peatselt valmivast käsikirjast. See ometigi peaks mulle ka edaspidi võimaldama ikkagi ulualust mida muud siis tarvis äraelamiseks. Kuid nüüd tumedatele aegadel Kus kõik nii kindluseta ähvardav kes seda minu tööd nüüd tarvitab? Tädi, miks sa nii vaatad? Sa vaatad nagu seina sisse ja sul on niisugune. Võib-olla oma äraolekust, kuid lehitsen küll mõttetult teadmatult oma käsikirja. Kas seal sees on pilte? Küsib Juta. Ei, praegu ei ole. Aga kui sellest saavad trükikojas üks kord, raamatud on raamatutes ka pildid. Kus sul on siis palju pildiraamatuid? 1000 raamatut või juba 100 jahja 1000 või 100. Seda näeme. Ja siis on su laud nii täis. Ega ma neid kõiki oma lauale jätta, muist müün ära. Kas siis saad raha? Ja siis ostan suhkrut ja võid ja ostan õunu ja kooke. Kukun jälle kiitlema, iseennast vapustama. Juttav vaatab huvitatult Peaaegu aukartusega vaatab vaimus minu õunu ja kooke, samuti nagu mina isegi. Astub siis sammukese üsna lähedale, sirutab välja oma käekesed ja sõnab armastusväärselt. Ja sul on siis palju kooke ja õunu? Ja siis näitad mulle pilte. Ma olen häälaps. Aga sina ju lähed ära sinna, kus kasvab suur suur kuldsaal ja kuldtoolid ja kõik ja sina ju minu poole siis ei tulegi. Tulen, tulen küll. Juta mõtles ja tundis nagu suured inimesedki, harilikult. Ainult kuldsemas, otse kohesuses.