Olivier Messiaen, meditatsioon number üheksa. Sügisel kuus aastat tagasi kõlas teos esmakordselt lainepikkusel 290 meetrit. Ja sügisel, 12 aastat enne seda. Aastal 1947 hüüatas Rolf Uusvälja sõrmed puutest, esimene juhustik orelivile. Aga praegu. Praegu on Rolf Uusväli oma õpetaja Hugo Lepnurme kõrval üks tuntumaid organiste Nõukogude liidus. Tema mäng on kuulatud Tallinnas, Moskvas, Leningradis, Riias, Vilniuses, korkis, Donetskis, Jerevanis ja mitte ainult üks kord. Kuulame teda täna meiegi jälle. Palade vahel, aga ajame sõnakese juttu. Võib-olla tundub mu küsimus nii sulle, Rolf kui ka kuulajatele rumalana, kuid siiski, mis on orel? Põhimõtteliselt on see ju tegelikult üks tuulega täidetud kast millele on asetatud rida vilesid. Ja mida siis organist mängumehhanismi? Seda kutsutakse organismide keeles traktuuriks. Selle abil siis mängib. Struktuuri juurde kuulub kõige olulisema koostisosana mängupult. Seal on klaviatuurid nii mitu, kui neid parajasti peab olema, tähendab Nimitmemonaalne, kui orel andis planeeritud on veel üks klaviatuur pedaal jalgade jaoks. Ja nüüd kogu see mängupult on ühendatud tuulekastide või nagu oreliehituspraktikas neid kutsutakse. Kile põhjadega mängumehhanismi abil. Seda ehitatakse kaasajal põhiliselt kahte liiki. Äärmisel juhul elektropragmaatilist või siis puht mehhaaniliste, mis siiski veel tänapäevani on jäänud kõige töökindlamaks, kõige täpsemaks ja kõige tundlikuma traktuuri liigiks. Milles seisneb täpsus? Töökindlus tähendab seda, et ei vea altkäe allkirja, aga täpsus tähendab seda, et hilineb vähem ja ei, ta ei hiline üldse. Heli algusmoment langeb praktiliselt kokku klahvivajutusega tegelikult elektrilistel tee klassist vileni väga pikk see signaal, mis organist annab lahviga jahmagnetile magnetina ja sealt edasi. Viljelus on pikem ja siis tuleb mingi teatava hilinemisega. Puht elektrilise süsteemi juures on ka juba peaaegu et enam mitte toyota. Aga puht puhtelektriline struktuur on väga kallis ja, ja sellepärast on, on sagedasti ehitatakse teda ikkagi tõlgnomaatikaga kokku. Ja see viimane aste nemaatilina lõõd ikkagi veel pisut hilineb. Kõige täpsemaks on jäänud tänapäeval ikkagi veel oreliehituse alguspäevist praktiseeritud, puht mehhaaniline fraktuur. Oreleid on ju väga mitmesuguse suurusega, on olemas ju veel maakirikutes, me oleme võib-olla ise näinud ekskursioonidel ja on oreleid, mis on ainult ühe manuaaliga. Millised on maailma suurima Doralid? Ligikaudu? Need on vist nelja, viie manu seitsme manuaaliga seitsme küll. Tuleb ikkagi nii välja, et nii palju kui on oreleid majanduses niivõrd palju, on ka erinevaid ja ükski sarnane ei, kahte ühte omandiorelit külveseni aeg ei ole isegi kui nad ehitada 11 positsiooni orgi ühtede kavandite järgi, nad ei kõla siiski mitte täpselt samadelt. Aga siis peab joriga organism tundma kohutavalt hästi üldse põhimõtteliselt oreli ehitust teha, kui ta kontsentreerib, käib linnast linna, kontserdisaalist, kontserdisaali, oreli juurest oreli juurde ja kõik nad on erinevad ja oskab sealt välja, võttis seda, mis tal vaja on leida seda, seal selleks peab ikka vedamisega põhjalikult tundma tundma põhjalikult orelit ja peab olema kiire kohanemise orienteerumisvõimega tahakski küsida, mis on vajalik selleks orelit hästi mängida. Orelit hästi mängida. Kõigepealt muidugi üldse eeldused orelimänguks ja need on hea värvitaju teiste sõnadega, see on registreerimisoskus, mis ei ole päriselt mitte õpitav head maitset stiili tundmist ja muidugi ka mängutehnikat. Ja mis on kõige olulisem, Vastava muusikalise epohhi tundmine on ikkagi üks väga oluline komponent on juurest, minu arvates ei saa ju mängida kahju nii nagu reegerid või, või ütleme, Bachi niimoodi nagu Paul Hofaimarit või veelgi vanemaid. Midagi igal ajastul on, on selgelt oma nägu, igal ajastul on olnud oma orelit, tal on olnud oma kõla, ideaalid ja, ja neid on ta siis Khani oreli ehitusel arvestanud. Ei ole ju sugugi kompeniuse argnedgeri orel, kui vanaks loetakse üldse oreli ajalugu? Vanas Roomas on ta juba olnud. Aga sellest mingisugust märkmeid on jäänud, on isegi leitud instrumentide säilunud asi, aga noodimärkmeid ei, minu teada ei ole. Esimesed oreliteosed pärinevad ikkagi märksa hilisemast ajast 1400 millegagi, aga enne seda on orelil mängitud laulu saateks. Ta on lihtsalt dubleerinud seal hääl, ühesõnaga hea oli muusikaajaloo alguseks, siiski võib pidada siis viieteistkümnendat sajandit ja, ja meile nüüd päriselt nii-ütelda söödavaks, orelimuusikaks, siiski 16-sse ja kui vanaks võib pidada eesti orelimuusikat eesti orelimuusikat? Tema iga, võib-olla 70. aastate, kes esimesed nimedeks Meie kolme nimega on, on meie orelimuusika täiesti lahutamatult seotud, need on. Need on Artur Kapp, Rudolf Tobiase, Peeter süda, Eesti muusikat, sina mängid võrdlemisi palju nendest kolmest mainitud nimest, kes on sulle kõige lähedasem. Väga meeldib mulle, Peeter, seda ma olen niisuguse klassikalise selge vormi ja sügava sisukusega kuulame nüüd koos sinu enda linti mängitud Peeter süda pala passostinato. Sa oled kuulnud Tallinnas ja mujal paljusid organiste, kes on jätnud sulle kõige tugevama mulje. Ja veel tema juures aga rõõmustav absoluutne stiilipuhtus. Ma mäletan Bachi prellide hukkad, laami, noor ja mahvate passakaliad. Ungari palad olid väga head. Milliseid oma esinemisi sa kõige meelsamini meenutad? Mulle peaaegu, et meeldis tänavu suvel augustis mängitud Riias Bachi õhtu? Raske on ju enesehinnangut anda, kas esined ainult soolõhtutega? Põhiliselt küll, aga vahetevahel on olnud juhus mängida orkestriga meie oma kammerorkestriga. Väljaspool Tallinnat olen mänginud, olen mänginud, aga ikkagi jälle meie oma orkestriga 963. aasta hooajast mäletate ehk veel kontserti, kus Rolf Uusväli ja Eesti Raadio kammerorkester Neeme Järvi juhatusel kandsid ette tšehhi klassiku Mozarti kaasaegse helilooja frantižek Xavier flixi orelikontserti Fama soor. Meenutame helilindilt nende ettekandes selle kontserdi esimest osa. Kasvõi sinult nii küsida, kes on sinu lemmikud? Oreli kompanistide seas? Kõikidest ajajärgust on olemas väga-väga huvitavaid, väga sisukad ja häid orelikomponentide. Ja võiksin ütelda niimoodi, et ma ei ole midagi midagi oma kontserdi kaasa võtnud, mis mul ei oleks päriselt meeldinud. Nii et kõiki neid autoreid, keda ma olen mänginud, need on mulle meeldinud, need need palad on mulle midagi ütelnud ja. Ma olen lootnud, et, et nad ka kuulajatele siis midagi on. Siis me saame sinu seniseid lemmikuid teada sel teel, küsime, keda sa mänginud oled? Küllap vist nii, nimetame neile kõige vanemast ajast olen ma mänginud fresko Paldid, sammusheiti vanakeseid on sakslane, oreliliteratuuri on tal täiesti ainulaadne koht. Siis Bachi, Leegoligematest meistritest. Buxte Huude vist ongi nii, et tema on, mis Bachi, Ristija Johannes tema ja sisuguselt ja eriti oreli käsitluselt mitte sugugi Bachist maha, vaid pigem võiks ütelda isegi nii et puhtinstrumendipärases kirjaviisis ta mõnikord ületab Bachi. Möödunud sajand ei andnud juhtmete hulgaliselt häid orelikompositsioone. See on samamoodi imelik. Imelik nähtus, eriti saksa orelimuusika. Pääle Bachi, isegi tema oma õpilastelt ei ilmunud midagi silmapaistvat, seevastu andis just eriti Prantsusmaal sündinud küllalt palju sisukate heade orelimuusikat. Kõigepealt muidugi tuleksin neutrases afranki, kelle teoseid ma võrdlemisi palju maininud. Peaaegu kõiki pühendate vahetusel ilmus Max Reger Saksamaal ka tema teoseid olen mänginud kaasajal kõige sisukamaks ja huvitavamaks. Orelikomponendiks peale ma siiski oli DNS jaani prantsuse selline juht keda me saate algul kuulsime ja head orelimuusikat on maailma igas otsas praegu tehtud, tähendab kirjutatud võrdlemisi palju, nii et isegi raskusi tekib ülevaate saamisega, kõnelemata mängimisest. Lihtsalt ei jätku nii palju kontserte, et kõik ära mängida. Sinu kavasid sirvides puutub viimasel ajal alati silma mõni tšehhi helilooja. Kas viimasel ajal alati see võib-olla on palju öeldud, aga aga nende viimase kuue aasta kõige silmapaistvamad teosed ma olen esitanud Slowitzki, Rescud ja Petrebeni muusika Dominikaanis. Olen viimase pooleteist aasta jooksul esitanud üsna mitu korda kumbagi ja ikkagi peaaegu kõikides kontserditel on sul alati sees Bachi teosed. Bachi teosed on alati ja igas kontserdis, ilma selleta ma ei kujutajate oreliõhtut. Meie saate lõpuks kuulete Rolf Uusvälja esituses Ühte Bachi kõige ilusamat prelüüdi ja puugat sininoor.