Tere, mina olen Tiina Mälberg ja ma loen teile katkendi Jaan Kaplinski kirjast isale. Nägin öösi und, mis jäi selgemini meelde kui tavaliselt ja mida saab ka paremini kirjeldada. Oli nagu aastat 30 tagasi. Tiia isa ja ema olid elus ja meie juures. Ott oli pisike poiss, kellel parasjagu tuju ringi tormata ja pahandust teha. Hoidsin teda kinni nagu omalajal. Algul ta rabeles ja kisas siis aga taltuse puges hoopis minu kaissu nagu kaitset otsides. Mul hakkas korraga temast ja kõigist väga kahju. Oli umbes selline tunne nagu siis, kui Frankfurdi lennukis võib-olla tajusin terrorirünnakut New York'ile ja kordasin meeleheitest iial, et ma ei taha enam elada. Sest ma tunnen, et ei saa kaitsta neid, keda ma armastan. Siis hoidsin vägisi pisaraid tagasi, aga unes ei hoidnud. Pidasin pisikest poissi kõvasti kaisus ja nutsin. Ärkasin, silmad märjad, olin nutnud, päriselt. Tuli meelde, et äsja kirjutasin siin selles raamatus sinule. Et mul on kahju neist, kes on elanud ja võib-olla veel rohkem neist, kes veel elavad inimestest, lastest, lindudest, konnadest, Timalastest, keda ma ei suuda kaitsta selle aina kärarikkamaks ja agressiivsemaks muutuva maailma eest maailma eest, kus enam miski ei ole püha. Miski ei ole püha. Seda fraasi kasutatakse tihti, aga alles hiljaaegu sai ta minule selge tähenduse. Püha on see, mida ei tohi puutuda. Milles on arusaamatut väge? Midagi, milleni meie ei küüni ei oma jõuga ega mõistusega. Püha on see, mida me ei tohi oma huvides kasutada. Pühast hoitakse tavaliselt eemale, aga vahel tuleb temaga suhelda. See ei ole ka lihtne. Pühaga suheldakse erilisel viisil, eriliste reeglite järgi. Rituaalselt. Mooses pidi võtma kingad jalast, kujastus pühale maale. Nii teevad praegugi moslemid, minnes mošees juut, ei tohi nimetada jumala nime. Seegi on püha. Vana talu perenaine ütleb pojale, kes tahab maha raiuda püha puud, mis nende põllumaal mitu põlve oli kasvanud ja osa viljakandvat maad oma varju jätab. Poeg, see on patt, kui sa tahad pühalt maalt saaki saada. Handid tõusid üles nõukogude võimu vastu, kui neid sunniti pühast järvest kala püüdma. Sõmerpalu talumehed lõhkusid veski, mis oli ehitatud pühale Võhandu jõele. Neile inimestele oli mingi konkreetne asi. Jõgi tükk maad, pühakoda, nimi püha ja nad võtsid seda pühadust tõsiselt, olid valmis seda oma elu hinnaga kaitsma ilma et nad oleks pühadusest endast mingit kindlat kaitset või kasu saanud. Tõsi küll, vahel usuti, et vanad jumalad, kellele enam ei ohverdata ja kelle pühapaigad on Nunarule jäetud või hoopis lõhutud, tasuvad selle eest kättesaadavad inimestele ikaldust ja haigusi. See aga ei olnud igal pool ja alati kõige olulisem. Püha oli lihtsalt püha. Nagu vanas eesti rahva laulus, mis, kui ma õigesti mäletan, on üles kirjutatud veel 19. sajandi alguses. Püha jõgi, püha mägi, pühad pihlakad, Mäella pühad oksad, pihladella. Pihlakad olid pühad väga võimalikult sellepärast et pihlamarjade otsas võib näha risti, mis on jäänud õietupplehtedest. Nii oli siis loomulik, et kurjad vaimud kartsid pihlavitsa ja surnule, kes kodu käis, tuli pihlakas pulk kihusse lüüa. Ent pihlakaga assotsieerub ehk muudki. Pihlaõite soolakas lõhn meenutab lõhna, mis tuleb naise vulvast eriti seksuaalse erutuse mõjul. Nii on vist ennevanasti usutud, et pihlakate õitsemise ajal peab looduspulmi. On täis kirge ja väge, mis paneb taimed tärkama kasvama ning loomad ja inimesed poegima. Seegi on suur vägi ja võib inimest vahest mõnikord hädas aidata ja toetada. Praegu on pihlakad juba õitsenud, sirelid ka ainult ungari sirel ja Himaalaja sirel, mille me omal ajal siia maja nurga juurde istutasin, õitsevad veel. Valge kibuvits, mida soomlased Juhanus ruuduks nimetavad, on lahti läinud. Jasmiin, mida botaanikud õieti ebayasmiiniks kutsuvad, hakkab kohe õitsema. Uue suure tiigi juures lillatab maa mõnes kohas käo kannidest. See tähendab, et suve kõige ilusam aeg on mööda saamas. Linnud laulavad veel, aga varsti on seegi läbi. Pojad lendavad pesast ja kõik jääb mõneks nädalaks vaka, kuni rohutirtsud oma sirinaga alustavad. Varsti tuleb Ott ja meniidame heina ära. Puude põõsaste kasv jääb seisma, suvi jääb pidama oma tasapisi väsivasse lopsakusse ja siis varsti on Jaagupi päev, kui tont tuleb põõsasse ja raudnael heina ning ikka tihemini hakkad mõtlema sellele, et see nii kauaoodatud suvi saab mööda ja olgu suvesid ees kui palju tahes. On selge, et ühe võrra on meil kõigil neid vähemaks jäänud. Aga selleni on õnneks veel aega ja see aeg valgete ööde ja õitsvate põõsaste aeg on mulle alati kuidagi eriliselt valuliselt kallis. Sellest olen ma kirjutanud luuletusegi, millega olen nüüd aastat 20 hiljem peaaegu rahul. Öö on valge, öö on väga valge, valge varjule tõmmu palge valge vari üle maa ja maja üle kaasiku ja põlluraja valge vari magada ei lase, meelde tuleb tuli, tuleasemeel on virge mõtte veel ei puhka mõttes üttest, mis jäid sinna tuhka, sinna, kust veel kerkiv suitsuvine, nagu öeldes jää veel ära, mine. Jää veel, kuni vilu võtab võimust. Sinagi oled tule hõimust, aita siis tuld hingusele saata, ära räägi, lihtsalt ole vaata. Jää ja lihtsalt vaata ära küsi, kuidas tuhmub viimne ergav süsi. Udu laskub, tulease jahtub, valge vari kahvatub ja lahtub, virgub punarind ja kaelustuvi. Valge öö saab läbi, algab suvi. Suvepeaaegu sümboliks on siin jaanituli, mis ju samuti lahvatab nagu kevad, suvi oma kasvuhoos ja siis aegamööda hääbub ja otsa saab jaanituli, mida on kahju kustuda lasta, nagu iga lõket. Saan nii hästi aru Assisi Franciscuse, st, kes ei lubanud kustutada põlevat tuld, nagu eespool kirjutasin. Olen ise naljaga pooleks öelnud, et tuld kustutada ja magajat äratada hambat. Magaja ärkab isegi ja tuli kustub isegi.