Lipper otsib väravaid kirjandusilmas. Tervist mina olen Urmas Vadi Literonen mässinud ühte võrku, mis esialgu paistab justkui pundar või koguni mitu võrku. Aga hoolimata sellest või just sellest hoolides on tegemist väga väärt ja peibutava kirjandusega. Jüri Eeellustile on ilmunud tema kuues raamat novellikogu taevatrepp. Sellest trepist, tema novellide segadusest või korrastatusest, puust ja paljust muust, räägib Jüri Ilvest. Kas Jüri Eelvestan, hull narr või keiser luuletaja Veiko märka raamatust katkendeid loeb näitleja Raivo E. Tamm. Selles raamatus üheks läbivaks kujundiks ja just esimeses kolmes novellis ja ka mujal on veri. Mis see veri on? Jüri Eelvest? Et tegelikult on ikkagi tegemist trepiga aga trepil on selline tuntud metafüüsiline probleem, et me ei tea, kunagi ei ole saavutatud rahuldavat kokkulepet selles küsimuses. Kas see pind, mille pealt me astuma hakata, hakkame trepile kas on juba esimene aste või on see nullaste või see ei ole midagi. Teiseks küsimus sellest, et kas see viimane aasta, eks ole, kust meie trepilt, kuhu astume, kas see on juba uus pind või on see trepi viimane aste. Ja seetõttu, kuna minu sellel taevatrepil kindlad ootuste kohaselt pidi olema linna peale seitse astet. Aga viimast ei saa nimetada, sest seal on niimoodi, et kui eelviimane on metafüüsiline aga siis viimane on müstiline. Aga seitsmes on selline asi, millest ei saa kirjutada, kuna see, kes peaks sinna jõudma, tema enamik kirju Ta on, see on nagu noh, tuntud müstika siin Tartus räägivad, et inimese vahel on seitse loori Neist viimane loor on tema keha. Jah, aga siis kuna mul oli jah probleem selles, et kuna ma lõpuks otsustasin, peab olema kuus astet, kuus astet, eks ole, nii. Aga mul oli see isegi küsimus, et kuna ma otsustasin viimased ostetud, ma ei kirjutanud, ma kirjutan ainult kuus siis see kas või viimane aste taevas on juba, kas taevas on veel pind? Selle küsimuse ma jätsin välja, aga nüüd oli küsimus selles tõesti, kust alustada. Et ühesõnaga lõpuks ma otsustasin, et asi kindel oleks. Ma kaeva natukene sügavamale, tähendab ühesõnaga tänava tasapinnast veel natuke allapoole kolmast või ühesõnaga augu kaevanud verise augu ja siis hakkan sealt tõusma seadustada b tema siis on nagu kindel, et ma ei eksi ja, ja selleks need kolm verist esimest novelli ongi nagu see kindla peale kaevatud auk, eks ole, kust siis taevas raid peaks tõusma hakkama? Emotsionaalselt ma mõtlesin, et ta peaks nagu sobima, sest et kui järsku, eks ole, liiga, järsku hakkab see trepp pihta, et ta võib nagu midagi ehmatada. Aga sealt verise augu põhjast, eks ole, ta nagu tundus, et sealt on nagu sobilik kõike seda alustada, sellepärast need kolm esimest verist novelli, aga ma ei usu, et ta nagu peaks ikka tõusma. Tähendab, ta ei tohiks nagu joon olla läbiv läbiv joon läbi kõigi üheksanda velje, eks ole. Kuskil seal siis ühesõnaga sellest esimesest juba sellest astmest, mis peaks nagu tahab minust kõrgema, hakkame meid viima. Seal peaks ikka nagu. Kui me kohale jõudsime, tegi paksu Peetri keha korraliku portsu. Järgmisel hetkel tegi ta päti ja nuts jõugles viuhti üles ladva poole pooles puus jäi ta pidama ega teinud enam Ühtegi liigutust. Kui mitte arvestada, et ta jalad võbisesid, nagu sõidaks ta säärel Aristajaga. Aisamaid hüüdis ta, kramp lõi jalga. Ja ta krampus okstesse nagu takjas juustesse. Ja vaadanud hetkeks meid sellise ootamatust ebaõnnest osatult õnnetu pilguga, sulges silmad. Ja nüüd mina, esiotsa ei tahtnud paks Peeter sellest kuuldagi. Roni nuut, roni, nad on kohe siin kõik seal litsi vennaskond ja siis oleme me raamatust ilma nuut. Mõtle, mis raamat see on nuud, kurat, me jõudsime ainult esimest pilti vaadata, nuud jama, too ära. Mõtlemispildid seal sees on, seal on neeger ka. Kust sa tead, imestus nuts, kuid samal hetkel temas midagi süttis, kangestus kadus, ta muutus uuesti nastikuks. Vihu siuh peaaegu ladvas. Ladvad kõikus nagu tormis, kuigi nuut ei kaalunud rohkem kui kõrke vihk. Ja sealt karjus, miks nad ometi nii kõrgele viskasid? Madalamale ei jaksanud, ütles paks Peeter ja temast võis seda ka tõesti uskuda. Ometi oli selge, et nuts enam kõrgemale ronida ei saa. Latv oleks võinud selle kõrkja raskuse alla murduda. Nüüd nüüd mina nutsakas tasapisi alla libistama, mina, nemad, muidugi nemad elasid siin, Nemad võisid iga päev oodata tormi, mis raamatupuu otsast alla tooks, aga mina, mina pidin nädala pärast linna tagasi minema. Tõesti kahju, ütles Marian. Minagi oleksin tahtnud seda raamatut lugeda. Ja paks Peeter jäi talle seepeale pikalt otsa vaatama ja Nuutsei uuesti ladva poole vaatama. Olid nad üldse arvestanud, et Mariannilgi on panuse andnud nagu täisõigus raamatust osa saada. Mina, paks Peeter nina. Ja kui Mariann veel kord ütles, et tõesti kahju, siis läks Peeter nagu keema, need on, mitte ei teinud mulle päti, sest ma poleks nagunii ulatunud, vaid ta lihtsalt viskas mu esimesele oksale ja teiseni ma poleks ulatunud, aga nuut oli just end jõudnud sellelt rippu lasta. Nii ma sain ronida mööda nutsu ja ma pidin tõesti ikka nendega võrreldes väiksem ja kergem olema, sest kui mina tippu jõudsin, ei paindunud latv üldse. Arutasin kalavõrguokstest lahti. Käes viska alla. Viska alla, karjusid poisid alla alla. Hüüdis Marian, aga mina seal puu otsas ei hoidnud enam okstest kinni. Ma püüdsin. Ma püüdsin kuidagi lõbi võrguraamatut lahti teha, et vaadata, mis seal sees on. Mida sa ometi teed? Karjuti mulle Alt. Tahan lugeda natukene. Sina sina. Sina. Ma oskan lugeda küll. Alla. Marss olla. Ronisin paar oksa. Mitte sina, viska raamat alla, sina võitsin otsa jääda, raamat. Viska alla. Nii on lood ja laku perset. Pusisin võrgu kallal, mis seal sees ometi on, mis selles raamatus on, saaks mõnda lehtegi näha. Aga see Peeter oli raamatu niimoodi võrgu sisse mässinud, et kuidas ma ka ei mässanud. Ma ei saanud raamatut üldse keerata. Tule alla. Aga mina saan esimesena seda raamatut lugeda, kui mina alla toon, siis pean mina saama kõigepealt lugeda, lugeda killus nuud, tema tahab seda lugeda. Aga pahandas, paks Peeter, sina loed ju nii aeglaselt. Me ei jõua seda ära oodata, millal sina raamatu lõpuks läbi saad? Ma ei loe midagi nii väga. Pisar kippus silma. Eiei kõigepealt loevad suured ja siis saad sina suured, nad loevad seda nädal aega ja siis pean mina juba linnas tagasi olema. Ei, ei, ei, ei. Aga ma, ma ainult vaatan natukene, mis raamatu sees on, siis saate, teie? Ei Karjus, paks Peeter, sina ei tohi sinna raamatusse üldse vaadata, vehkis nuut kätega ja hüüdis, siis tulevad, tulevad, kus mina puu otsast ei näinud, litsi poisse veel kuskil sinu selja taga, teisel pool luite taga undas nuud igasugusuundi läbisegi, aga ma hakkasin ometi kartma, kui nad nüüd jalga lasevad ja ma siia üksi jään. Litsi poisid tulevad, mis mussi saab? Ma ei võinud ikka olla ka veel laskuda, sest nad ei annagi siis mul üldse raamatut, mille pärast nii palju sõda peetud üldse lugeda. See puu, mille otsast visati raamat või mille otsast kukutakse alla ja kus end üles puuakse on selles raamatus samuti läbiv kujund. Ja mitte ainult selles raamatus raamatus krutsiaania jutus kasvuhoone raiub mees naise käsul puu maha. Novellis initsiatsiooni kuldlõikes kukub poiss puu otsast maha või siis hakkab puu kasvama ja kasvab näiteks kaubanduskeskuseks. Mis asi selle puuga on, mida see puu tähendab? Jürjeldas? Kõik venelased umbes kujutavad puudeta, kesime, saun säravad, ongi täiesti reaalne asi. Allegooria ei ole kindlasti mitte siin raad seal ühtegi mingisugust mõistujuttu või, või mingit sümbolistliku ära see puu on. Neinavad on buum. Aga loomulikult ma näen, et ka seda, et kui lugeja on nagu selle läbi lugenud ja avastanud, et tegelikult on seal puukeskseks tegelaseks peaaegu igas novellis mõnes varjatumalt, mõnes avalikumalt esimeses novellis, ta ilmub meie ette alles turnimispuuna. Epanustage kunagi kriitika seminaris ette Juhandemio loomingust kus ta võttis kajale puu motiivi krutsiaalias kolme novelli, mis olid Kabalistlikeks. Tegelikult see oli, mis naljaka pealkirjas ühise pealkirja ainult sellepärast, et ma ise ka avastasin, et nad üks motiiv nagu karm tunnused, et oleks vahvaga lugejale nagu tähelepanu juhtida. Mõtlesin, kuidas panin Cabolist esimene kabelis, teine kabel, istmemeeste juudi müstika skavalistikas on ju ka see meile tuntud elupuu, mis kasvas paradiisis. Väga oluline. Seal on niuksed, oksad, okstel on viljad. Need viljad paistavad meile siin ära tähtedena, mida tänapäeval nimetatakse planeetideks. Meile kõige lähem on kuus. On ka selline versioon, et see tähendab ühtlasi see puu kuidagi kannab jumalust. Ja viljad on samas ka jumala kehaosad. Näiteks ühe teooria kohaselt kuu, mis meil on, paistab, mis niimoodi Kornaga avaneb, Is nagu sulgub on jumaluse pärak. Ja meie siis oleme see kõige viimane aste jumalast allpool. Ehk siis see, mis sealt välja on tulnud maa, eks ole. Nii ühesõnaga kavalistliku müstiku ülesandeks on kõigepealt sellest siis väljaheitest, eks ole, jõuda tagasi õigel tunnil ja faasi ajal uuesti siis selle avaneva ja sulguva kollase augu kaudu tagasi jumalusse sinna kõige tagumisse otsa esialgu ja tõusta sealt järjest kõrgemale. Läbidassis põrna maksa südame. Ja ka pea ning lõpuks jõudes siis kroonini. Cabolistika no kavalisti selline teekond, mida siis ka sümboliseerib puu kujundit, nagu paralleelselt ka võib seda võtta puuna kus on erinevad viljad, nad vilja tuleb kätte saada ja noh, vihje sellele vajadusele on juba Meie tuntud teosest tuntud teoses on juba algus fraadilisest olemas, seal tegelased Eeva ja madu, kes eriti Eestis asjalood. Kuid tegelikult see kavalistlikum momente ei olnud mul nagu eesmärgiks omaette. Tähendab jällegi rõhutanud tegemist ei ole mingi ole koorilisega ega isegi mitte sümbolistlike teosega. On kuidagi nagu teisiti, ma hakkan mõtlema, et kui täielikum maika ennast, pean realistlikuks kirjanikuks, aga realism on üldse väga keeruline. Keeruline mõiste. Kui võtta niimoodi, et tõde kas realism on tõde, kas on see päris nii, ei ole, ole, sellepärast et see mõtteviis, mille kohaselt et tõeliselt sündmused on nii-öelda tõesti aset leidnud tõde, on see mingisugune mingisugune ebamäärane faktistik, mingisugune mõrv on faktile toimunud siis tõeline, aga kui ma nägin unes, siis ma ei tahtnud kedagi või kui ma lähen, annan enda üles, mõned tapsin inimese. Kirjeldan täpselt kõik praamilt parase käed raudu, aga pärast mul tuleb meelde, oi, see oli vist ainult unes, siis lastakse mind võib-olla lahti laval. Et see on nagu Briti filosoofiast kuskil zoomi järgsest ajajärgust ja eriti mingisuguse Penhami järgsest ajajärgust välja mõeldud süsteem selleks õieti, et lahti saada ei asustest tüütutest, nõiaprotsessidest kaetatud kurjast silmast mustadest kassidest ja nii edasi siis mõeldi välja tõene on ainult see, mis on faktiline, aga, aga see oli tegelikult ju puhtpragmaatiline ja see oli selline elu oluline olmeline Sonsin, olmeline tõekäsitlus, et, et see on see, mis on faktiline loomulikult täielikult nagu ekraan on tõde, midagi muud. Ja et päris tõest aru saada, selleks tuleb võtta piga potentsiaalne mitte ainult aktuaalne potentsiaal, tähendab see, mis suure tõenäosusega oleks võinud juhtuda. Võib olla juhtunud, võib-olla juhtub mingis teises, mõlemas maailmas võib-olla samal ajal võib-olla unes mis tegelikult on kogu aeg meiega koos, no mis on täielikult sama tähtis, nii et lasen nagu välja jõuda selleni, et lugeja, kes on kõik novellid läbi lugenud, võib äkki hüüda. Näed, ta kirjutab siin nagu, nagu tõesti loores teaks, et just nii toimus ja midagi siin informeerime milleski. Aga ei ole ju võimalik, et nüüd siis kogu aeg on keskseks tegelaseks üks puu, see peab olema mingit müstifikatsiooni, mingisugune mingi lool, mingi udu, see on ilmselt mingisuguse sümbolistlik asi. Tähendab, et ma tahaks ennast välja keerutada ikka ikka sinna, et ta on nagu siiski puhas tõde. Aga see potentsiaalses Se tõe nii-öelda teine, sügavam ja varjatum pool on ka seal sees, nii et ta on see igapäevane ulmeline, tavaline tõde pluss veel see suur tõde. Ja siis kokku tähendab noogume dialektika kursusest, kõik teame tõde, millele on vastandatud veel suurem tõde annabki kokku millegi, mida nimetatakse kunstiks. Pole enam mees rabas väga kahemõtteliselt, ta tunneb seda nüüd ka ise, et kõigel on kaks tähendust. Ja siis hakkab kõik segamini minema. Korraga on kontrolöri mutt väga karvane. Ta sikutab teda, veab kuhugi, tüürib sellise määramata vägivallaga, poiss, mis poiss ta enam ta mees ja veel milline väga-väga kõva mees. Ja see mees ei suuda ainult kurja tädi haardest lahti raputada. Ei suuda talle otsagi vaadata, sest tal laperdab naise käe otsas nagu kalts. Aga natuke selles häbiväärses tapasaamises jõuab mees siiski naise olemusest ka tajuda. See naine pole mitte lihtsalt ilus. Kas pole see naise nõus, vaid nende koledate kandiliste prillide mäletamine, selge tõend, et tegelikult on nende taga ilus ilme. See naine pole mitte lihtsalt ilus, temas on veel midagi viltu, tema sooga pole lugu nimelt sugugi enam see, mis enne. Mees saab aru. Too naine on nimelt karusoost, ongi karu, selle suuvalitseja, kuidas kõik on korraga siis süvenevas pimeduses jätkuvas külmenemisest segi. Karu on minust võitu saanud, mõistab mees asja endale siiski selgitada, teda, ta on kättpidi suund pidi karul käpas, mustad triibud on loomal silmade ümber. Aga ta on ilus, ta on tõesti ilus, suur loom, miniseelikus. See mundriseelik pole tegelikult sugugi lühike proua või on ta neitsi? Jalad on lihtsalt ebatavaliselt pikad. Ah õieti polegi sel loomal seelikut enam seljas, mees saab aru, et lahti ta ennast enam ei saa, sest kaheldamatult Pole seda karu, kes meest praegu kisub, raputab ja litsub ning litsub, vitsutab ning räsib ja alandab ja nüsib ja röögab ja rüüstab üldse siin väljal olemaski sest kaheldamatult ei saaks ükski välispidine karu põhjustada sellist tuska, mida mees praegu tunneb. Tunnet, mille kohtuda kangelane oma rahvale jäetud kirjas testamendis kirjutas. Põhjatu häbi on mu neelanud, süda on murdunud, minu määratud tuska ei vääri nimetada ühegi sõnaga. Ei karu, kes meest väsib, asub tema enda sees meres tuhandeid aastaid seda rahvast ähvardanud needus on tõeks saanud. Metsameestest vahvatest trotsijatest alguse saanud sugu on oma kangelase nahas, seda nüüd korraga tundmas. Võlujook. Karu veri on need maksma pannud. Karu on ellu ärganud ja mehe enda mängu kanniks teinud. Mees kah nüüd oma pihku midagi kindlat ja kõva luist lausa. See pole enam moodne elu, see on tõsine asi. Vana sarvilise peaga metsmehe buss. Väiksega lükkab mees teiselt käelt varrukad tagasi. Siin kuskil on soon, kust salakaval võõras veri tema sisse niristati. Siitsamast peab ta nüüd ka välja lastud saama. Karu ehmub korraks, kuid ründab siis uue hooga. Mees teab, et ühtegi karu ei ole siin. Ta teab, et teda on haaranud lihtsalt krambid. Häbi, hirmu ja ahastuse krambid. Aga sellest pole midagi, ta leiab kindlama asendi. Nii, karu, siin sa siis oled. Kohe lased sa mu lahti. Mees paljastab randme. Pilkases pimedusest hoolimata näeb ta selgelt sinist joont enda ees. Meest tõstab noa. Sa ütlesid, et selles raamatus ei ole nagu allegooriat ega midagi sellist. Aga mina olen kuulnud päris paljude inimesi ka, sa oled ise ka kuulnud seda, et et ikka öeldakse, et kratseelvest ajab mingit soga, läheneb, et ta segab kõik kokku, tähendab, ühes loos on mitu juttu ja kõik kani segame, midagi aru ei saa. Mida ta öelda tahab, et oled sa nagu segane mees. Ja, või on see arusaadavas, üldse tähtis sinu jaoks? Kardan, et arusaadavus on kooli kirjandustundidest külge jäänud painaja. Lugemisnauding on hoopis teine tera. Kooli kirjandus tunnidest juurde harjutatud, arusaamise asi, et sa pead loen seda, et ma pean vastama, raiskab, peame aru saama, mis see nüüd siis on. Et see on aga õudselt vale asi ja mulle absoluutselt ei meeldi, nii et noh, mina soovitaksin küll inimesel, nagu, kes on kuidagi selle kohustuslike kirjandustundide normi täis saanud. Unustada see kohe, aga kui need lähenenud sellele küsimusele laiemalt, siis ehk selle seisukoha pealt, et kas maailm on üldse kuidagi arusaadav, mõistetav või niimoodi räägiksin ühe väga lühidalt, ühe arutluse, mida me pidasime siin tart tähetornis, kord astrofüüsikaga. Väga teravmeelne mees hakkas pärast tegelema astronoomiaga uurimusele. Enn Kasak, kui oli tema nimi ja siis oli niimoodi, et arutasime malemängust nõukogude enda malemängija ja siis ma olin nagu kõrvalt jälginud ja tema oli nagu füüsika matemaatika ja temal oli mõtteid sellest ja siis me arutasime seda, et kas oleks võimalik teha niuke arvuti mis võidaks inimest malemängus. Ja seal on vana mõte, kuskil viiekümnendatel aastatel veel arvati, et selline arvuti oleks võimalik, aga siis oletati, et selle arvutiprogrammis südameks peaks olema üks väga kaval algoritm. Ehk selline väike programmi lõigukene mis mingisuguse valemi kujul ime tabavalt osavalt võtaks kogu selle mängu olemuse kokku. Läksid aastad aastakümned niisugust algoritmi leitud. Siis astrofüüsik ütles, et kuule, jama, meil on juba nii võimsad arvutid, nihukest, väikest imekavalat nippi pole vaja. Me võime teha tabeli tabeli, kus on kõik malekäigud sees. Seal on kõik käigud olemas, ta ütles, et ma tean, neid käike on lõputult palju aga naljakal lõputult võimsad arvutid järjest võidud tulema, et me saame teha tabeli, kus on kõik käigud olemas. Ja siis on selle lõpliku tabeli kujul see mäng lahendatud. Ja niimoodi tunduski meile esialgu niimoodi nagu väiksemalt suuremale liikudes asi pidas paika, siis me mõtlesime veel ja üldistasime. Ülistades me jõudsime loomulikult nihukesele, Porslaslikule rajale ühesõnaga maailma peale. Ja Me sõnastasime probleemi uuesti, seal malemäng oli mul juba ammu unustatud. Kas oleks võimalik teha selline lõplik tabel? Ühes tohutu võimsus arvutis kus oleks kõikide maailma algosakeste liikumine algusest peale kirjas ja selle tabeli järgi võiksime alati vaadata, mis kunagi oli, on või saab veel olema. Kui see tabel peaks asuma universumi sees, siis peaks olema ise osa sellest samast asjast, mida ta kirjeldab, ehk järelikult peaks olema olemas veel mingi kolmas tabel mis kirjeldab sellist maailma, kus sees on nii see maailm ise kui ka see tabel, mis täielikult kirjeldab seda maailma. Kui, kui nii, siis peaks olema veel üks, neljas tabel, mis kirjeldaks nii seda maailma, seda esimest tabelit koos selle maailmaga, kui ka seda kolmandat tabelit, mis kirjeldab nii seda maailma, kus tabeliga jänese lõpmatult avastasime, et me oleme sattunud juba 2000 ja mitusada aastat tagasi Platoni poolt oma viimastel tundidel, muideks plaat on ise oma ideede maailma. Sellise paradoksi avastas kuskil viimastel tundidel. Mõtlesime Me tuletasime meelde kõik nimed, kõik andmed, kõik aadressid, kõik koduleheküljelt, kõik. Leidsime, et keegi ei ole suutnud seda praaki lahendada. Me saime aru, et seesama tabel peaks olema maailmaga identne. Piltlikult Ta peaks olema absoluutselt õhuke ja katma kõike. Kaart, kaart, mis on absoluutselt õhuke ja katab kõik. See võiks olla täiuslik maailma mudel. Ehk nüüd nii, ühesõnaga talupojamõistus ei ole olnud veel mõtlesime tulemusele, et täiuslik maailma mudel on võimatu, vähemalt meie fantaasia praeguse piiratuse juures. Siis me hakkasime alt tagantpoolt maailma juures liikuma tagasi. Esitasime küsimuse, kui absoluutne mudel on võimalik, siis miks peaks olema mingi osa mudel? Võimalik? On see loogiline? Ei ole. Järelikult ka sellist masinat, mis võidaks inimest, malemängus ei ole võimalik teha. Nüüd maa põikaksin sellelt arutlusel ka kirjanduse juurde kirjandus, novell, kirjandusteos, miks inimene ta üldse kirjutab? Ta kirjutab ta selleks, et kirjeldada, kirjeldamatut, võtta kokku, kaardistada ära märkida miski, mis ilmselt ei ole üldse inimese poolt kunagi arvestatav ega mõisteta kaardistada tabelisse pandav. Kuigi iga kirjanik tavaliselt, kui ta tõesti hakkab kirjutama, püüad, mida ta tahab teha miks sealt see inimene kirjutab, kui tal vähegi südametunnistusega inimene, siis ta on juba aru saanud, et tõenäoliselt on kõik, mis vähegi väärib, kirja panemist juba ammu kirja pandud kuidas siis ikkagi hakkab mingit oma raamatut ajama, siis tal peab olema mingisugune ähmane lootus, et all on siiski veel midagi öelda, mis on jäänud ütlemata, aga nagu sellest eelpool toodud analüüsist tulenes tõenäosus, et inimene ikkagi suudaks maailma kohta anda sellise pildi sellise faktuuri sellise, mis rabeski, hieroglüüfid, mis iganes, mille kohta kõik kiirused pikemat aega võiksid öelda, et et jah, see on, see on maailmakaart, on siin, nii ta on ja nii ta jääb. See ilmselt ei ole võimalik. Ehk teisisõnu, küsimus, millele ma oma pika jutuga pidin vastama, oli see, et kas novellides võib olla ka midagi arusaamatut. Mu vastase mõte oli selles, et novellides võib-olla midagi arusaamatut, aga kindlasti palju vähem kui maailmas meie ümber. Nüüd mõtleb luuletaja Veiko märka, kas Eelvest on luuletaja või jampsija. Lugesin hiljuti Jüri eelvesti äsja ilmunud novellikogust taevatrepp arvustuse. Raske oli. Kord kohtasin autorid Tartu Kirjanduse Majas ja soovisin, et ta mulle mingeid pidepunkte annaks. Ütleks, kas või mitmes raamatus etalon. Eelmised ei tahtnud esialgu midagi öelda. Kohmas lõpuks esimene. Mina ei uskunud ja läksin raamatukogu kartoteegi kontrollima. Selgus, et taevatrepp on eelmisti kuues raamat. Tegelikult üritab Eelvest kõiki lugejaid samamoodi alt vedada kui mind. Nii ei saa lugejal jääda kahtlust, et kirjutaja on hull. Miks ta muidu arutleb näiteks selle üle, et paavsti tapmine võiks kuuluda olümpiaprogrammi kui analüüsib, kas laps on laps, on laps, on ideaalne lause. Tegelikult erilist hull ei ole. Küll on seda paljud tema lugude tegelased ja ka olukorrad, kuhu nad satuvad. Kui tegevusse astuvad normaalsed tegelased, siis on tulemuseks konflikt kõige drastilisemalt novellis Vello sohkandi surm kus rikas galeriist ning riikliku tähtsusega prominent jätavaduaalse boheemlane oma okse sisse lämbuda. Meeldejääv lugu on, kutsub. See on ülemlaul, Nokiale, miga, Müllala Uljase uhke lugu, väikese spordipoisi visaduseste katsumustest, mis tuleb kindlasti enne Salt Lake City olümpiamänge läbi lugeda. Eelveistehullus nagu pargis jalutaja ning koer, keda see rihma otsas jalutada lubab. Vahel leiab koer prügila kõntsa seest midagi huvitavat ja Topere mehele. Aga keti otsast lahti hullus ei pääse. Eelvesti novellide kompositsioon on rangelt mõistusepärane. Eesti kirjanduses on Juhan Liivist ja Eduard Vildest saadik olnud kaks tiiba kirjanikke keda võib tinglikult nimetada hulludeks ja keisrit. Eks esimeste sekka kuuluvad näiteks Jaan Oks ning mõned praegused Tartu linnunimedega poeedid. Teise esindavad Vilde, Tuglas, Tammsaare. On ka need, kes aja jooksul liikusid hullu positsioonilt keisri omale näiteks Gailit ja Visnapuu. On neid, kes pidid keisripositsiooni postuumselt hullu omaga vahetama. Näiteks leevereid. Kirjanikud on siiski nii ühed kui teised mahtudes Jakob Hurda 1873.-st aastast pärit definitsiooni alla. Ja see kõlab, on mõtlemise jõud ise äralikult elav ja sünnitab tema iseäralikud nägusam, kena ja ilusa pildi välimisest asjust. Ehk sünnitab tema koguni iseendast vastseid pilte, mida ilmas olemaski ei ole. Siis nimetame meie seda vaimuannet luulmiseks ehk luuletamiseks. Puudub luuletamisel korrapidamine ja ilus kokku sündimine. Siis kutsutakse teda jampsimiseks ehk sonimiseks. Tänapäeva postmodernistlikes rollimängudes ei ole need positsioonil reeglina eristatavad. Eelvest võib oma stiili segaseks ajades kompsia ja Sonijana esineda kas või selline lause taevatrepileheküljelt 113. Aga alles hiljem hakkasin ma kahtlema, et äkki nad teadsid kogu aeg. Võib-olla polnudki nii osav ja kaval äkkinud, teadsid kogu aeg, et ma olen seal puu otsas, jalad meelega tegid seda mu naisega seal sest nad said aru, et varem või hiljem ma saan aru, et nad teadsid, et kõik on kogu aeg teadnud, et ma olin puu otsas, kui seda mu naisega tehti, et nad ainult mängisid, et nad küsivad mu naise käest, kus ma olen. Ent hullumeelsus valitseb helveste lugudes üksnes tegelaste mõtetes. Maailm, milles nad oma veidraid plaane peavad ja veel veidraid mälestusi Sassivad, on reaalne, olgu Portugalis või Peipsi ääres. Ka ajamärgid on tuttavad, ühineb Euroopa organiseeritud kuritegevus, hoids. Eelvest on täiesti ebahullumeelset ühiskonnakriitiline. Näiteks lehekülg 61. Ma näen, et Vaba Eesti oskab ainult imiteerida maha teha, kopeerida, jäljendada, et eestlastel nupp ei noki logijadki tegema ja et vabadel peremeestel jätkub hoiduvaid viina joomiseks ja helgematel peadel selle tegevuse reklaamimiseks. Nii on ilveste novellid segasest katkalises sõnastusest hoolimata hõlpsalt loetavad. Selge mõte, allikas on küll sõnavahuga kinni kaetud, kuid janu kustutamist seisega. Kuivõrd tema autoripositsioone stiil ega isegi juttude formaat pole alates tükkide, püüdis 1987. aasta Vikerkaares muutunud. On iirlastele isegi omajagu õigus, kui ta taevatreppi oma esimeseks raamatuks nimetab. Ta kirjutab pidevalt ühte ja sama raamatut. Tänapäeva eesti kirjanduse keiser on Jaan Kross, eelvest aga üks tema andekamaid narre. Üks tõestus sellest ameeriklaste väide, et tema novell eutanaasia kohtler olevat krossi keisri hullu paroodia. Vastanditki võivad tõmbuda ja geeniusest hullumeelsuseni on üksainus samm. Ja selle astuma me peame, nagu ütlevad laulusõnad. Kross on aastakümneid olnud oluline eelkõige eestlaste rahvusteadvus õhutajale ajalooliste tekstide kaudu, mille peategelane on eesti mees kes ka kõrgel ja kaugel oma rahvusele truuks jääda. Eelvest pole seni natsionalism õhutanud, kuid Vellosoftandi surm annab lootust, et eestlase elujõule on üks vägev juurde pumpa lisandumas. Kahjuks võid kindel olla selleski, et Nobeli preemiat ei saa krossega Ilvest. Sest ole sa keiser või nor, aga olupoliitikat teevad hoopiski ministrid. Ütleme, et kui sa oleksid tort, mingit kreemitort või ütleme, et sinu kirjutatu oleks tort, sa oled õppinud teoloogiat ja filosoofiat, nagu ma tean, vähemasti oled sa sellega kokku puutunud nagu üldse aru saanud. Et kui võtta sinu novellid ja lõigata see tort mingi osadeks, eks, et et võta tordist ära see filosoofia ja see mingisugune teoloogiline kraam mis, mis siis järgi jääks või. Ma arvan, et seal põhjaks on ikkagi see, et elu ei ole nii ebahuvitav, nagu mõnikord püütakse. Üritatakse väita. Ma olen kaugel mõttest siis loomulikult, et näiteks mõne äradelt ebahuvitava inimese nagu näiteks ja Hans H Luige elu, eks ole. Huvitav, loomulikult tundub, et see on absoluutselt hoida. Aga samas ma usun, et see, mis meile tänapäeval võib-olla tõesti maa kuidagi kogemata täielikult, ma sain aru, et küsimus oli mõeldud, no palju reipama rõõmsamana tõsimeeli ei, ei salli tänapäeva eesti massimeediat ja minu meelest on see, tähendab see tänapäeva eesti massimeedia sisendab inimestesse, ükskõik millest ta gaasiseid pasundaks ainult ühte sõnumit, elu on totaalselt ebahuvitav, kas sa elad või elab seal, pole mingit vahet. Mina, kirjanikuna olen teist meelt, ma leian, et elu on vähemalt nii huvitav, et selles eesti keeles kirjutada. Ja kui mu raamatus mingi sõnum on, mis seda torti kannab see kõige põhilisem, siis see ei olnudki üldse mitte rõivas. Te kuulsite saadet Jüri eelvestist ja tema novellikogust taevatrepp, millest katkendeid luges näitleja Raivo E. Tamm rääkisid Jüri Eelvest ja Veiko märka. Litri klopsisid kokku Külli tüli ja Urmas Vadi. Litrit saab kuulata laupäeval kell üks vikerraadios ja kordusena kell 11 õhtul klassikaraadiost. Ja kell on ettepanekuid või tahtmist saate kohta arvamust avaldada siis seda saab teha emaili aadressil. Vadi. R punkt ee. Kõike head ja kohtumiseni juba kahe nädala pärast. Mitter otsib väravaid kirjandusilmas.