Ma arvan, kõige asjalikum materjal selle kohta, mis puudutab sisuliselt näitlejatöö. Seda muidugi ka draamanäitlejate kokkutulekul. Võimalikel teemadel aga väga vähe ja minu arust väga vähem kui praegu. Ma. Mina nooremate jaoks on üks suuremaid õnnetusi. Viimane päev on liiga vähe ja. Ja. Seal. Veetsite. Sina temaga kunagi vestluses ütled väga hea. Küsimus sundisid mõtlema paljusid asju, mida ta ütles, et ta võib olla. Muide küsimuse ära 60 aastat vanaema ei tahagi mäletada. Ainukene ja. Elamused pidama teada, sest olen saanud, need on mul ikka on jäänud kõige tugevamaks. Mina pean ütlema, et ma ei tea, kas lavastajate selliseid kahjuks, aga nemad ei ole, nende saavutuste ei ole mind nii niivõrd võlunud kui, kui just. Minu mulje on selline. Ja need on ikkagi olnud näitleja saavutused, näitlejad teatud, Teatud stseenid või. Tema saavutused. Kas ma ise seda olen suutnud teha või see on muidugi teine küsimus, aga mina arvan, et on selline, et. Peremees, nagu siin on öeldud, jääb ikkagi näitleja. Näitleja ja tema saavutused tema. Teatud hetked laval, mida, mida kuidagi isegi ei suuda meeles pidada ja püüad meenutada seda, seda niisugust imet või kuidas öeldakse? On olemas palju efekti ja laval, mida näed ja mis ei tule mitte näitlejast, vaid tuleb, tuleb lavastajast. Sellised aga need hetked jäävad mulle kauemaks meelde, kui kui teatud. Et mina, mina lähen teatrisse, peamiselt näitlejate pärast. See, kuidas üks või teine näitleja See on nagu, nagu mingi leiutis ringi nagu ime ja mind paneb kõigepealt mõtlema see, et see Aastamise leid paneb mind jahmatama, kuidas, kuidas inimene niisama lihtsa asja peale ei võinud tulla, et ta seisab siin samas minu kõrval ja mina ei tulnud selle peale umbes nii nagu öeldakse. Et füüsikud kujunevad. Millegi midagigi geniaalselt midagi uut leiutada, et nad leiavad selle kuidagi järsku leiavad kuidagi täiesti lihtsa ja niisugusse. Ootamatu leiuna, mis ja see ootamata leidunud kuidagi sealsamas tema kõrval ja ta oleks võinud seda ammuli ta no umbes nagu inimesed käivad mööda ja ei näe seda. Seda nagu mõeldes selle aju pingutades nagu ei tulegi selle peale, aga see pidi kuidagi tuleme iseenesest kuidagi. Ja mina oma kogemustest mina ei tea, kas nüüd on geniaalsed, mitte geniaalsed, aga mina olen leiutanud ka just seda kuidagi mis minu arust on, no mingil määral saavutus või ta ennast kiita ja, aga tõlkima ei rääkida, ei oska. Ma ei oska seda, väljendati üheski. Ma olen leidnud selle niisama kogemata nagu, nagu mingi möödaminnes mingi eseme maast või kuidagi et isegi mitte otsides otsides ma olen vaest ööd läbi. Ööd levib, pingutanud ja mõtlen midagi, kuidas seda osak, kujund, kunst kuidas mängida või kuidas ühte või teist stseeni teha. Ja mõtlen, et järgmine proov mad tingimata viinsel ellu või, või teen selle läbi. Ja ise tunnen omal ajal seal mitte midagi, lihtsalt labane väljamõeldis, see kõlbab kuhugile. Aga sealsamas improviseerin, tulen ühe kogemata siis leiutatud kogematamise käitumise vormibil, käitumise sinel leian ühe, mis hästi orgaaniline on. Hästi istub ja minu kehale minu organismile minu terve olemusele istub nii mult sobival, et mina surmkindlalt usun, et see peab olema õige ja. Öös. Ma mõtlen, et et seda on, need on väga raske öelda. Sest. Ja hakkame ühte või teist osa mängima. Aga kas on muutunud selle või teise ajaga need tihedamaks või seda on praegu raske öelda, mina arvan, et ta on muutunud ja väga muutunud. Väga raske on mõõta, väga raske on. Näiteks võrrelda. Kuidagi ei oska ennast tagasi mõeldes mingisse kümned aastad tagasi, kuidas, kuidas siis tihedus oli? Proovi ütleme niisugune täisväetisega proovinud tihedusele, ma mõtlen, et praegusega võrreldes on ikka kõik väga palju muutunud minu, minu laval olles vähemalt küll. Mis minusse puutub, siis ka Me ei märka juhise, kuidas aeg edasi läheb ja kuidas muutubki iks nagu loomulik asi. Inimene laval ei märka paljusid asju. Ei märka kõigepealt seda, et ta vanemaks läheb. Ja seda nagu öeldakse, inimene ei, vanane mitte pikkamööda vananeb hüpetega järsu. Kui kusagil tekib üks näitlejas, mingisugune niisugune jast tõus või, või kuidas öelda, kui äkki midagi nagu silmad lähevad lahti ja näed äkki midagi seda taipad leiutada, kes seda, mida ennem ei märganud. Kraadi juurde saanud aukraadi ma ei tea, mis teaduse kraadi või aga seda ma olen enese tulnutateks, see, mis eile oli mul piltlikult öeldes see, mis eile oli mul täiesti niisugune. No vaevaga kättesaadav või vaevaga taibata? Saavutus v või teguviis või asi see, äkki muutus niisama lihtsaks. Tulime tegelikult seda, oleme pettunud. Aga südamel, enese peal küll märganud, et et niisugune arengu või inimene, näitleja arengutee käib ikkagi nagu, nagu hüpete kaudu mitte mitte pikkamööda mingisuguse libisemisega, pin seda mainimisega tunni nagu märganud ja püüdnud jälgida täpselt Fixi. Proovimeeleolu, ja see, mida suudetakse luua proovil see meeleolu, mis, mis. Õhkkond, mis sünnib proovil, see? Sind sunnib ja ja soodustab igasugust vaba impraliseerimist ja loomist. Ja. Ja see ei ole minu. Proovi eriline atmosfäär, mis mis sunnib nagu kõike muud ära unustama ja, ja ainult oled selle nelja seina seiskus, prood sünnib ja, ja ei märkagi, kui proov lõpeb, see on kõige õigem. Proovi see MINA TEEN, see on. Ja see võib ja peabki olema niisugune ainuõige, sest tõesti midagi teha ei saa. Ja niiviisi büroo on olemas, on olnud. Kahjuks peab ütlema, aga mitte alati. Mitte alati ei ole atmosfääri seda, seda luues on isegi juba teatud kunst ja ma ei tea, millest see tuleb, aga mõni mõni pro on proovi teinud, ei ole. Sinna ei ole midagi parata, neid vigu on küllatu olemas. Ja ja sünnib veel. Kindlasti lavastaja laastab seda kuidagi mingi. Minul on tihtilugu niiviisi et mina nagu ma olen, ma olen üldse suur kahtleja ja olen tabanud mingisuguse õige tee või õige suuna. Kui piltlikult öelda, siis, siis see minu õrn õrn õhkõrn saavutasime, vaevalt vaevalt, mis veel ei elagi õieti, mis see on minu peale minu enda peal on veel fikseerimata või kasutamata ta on nii õrn, et ma ei tema jaoks nooti veel kirjutatud üles tähendada ja teinekord tuleb proovi ja ma olen ta kaotanud jõhvi juhtumisi on mul palju olnud ja ma näen kurja vaeva sellega, et ma uuesti üles leian selle, selle kusagil. Ta on nii kahe noodivahepeal või piltliku töölsland kahe noodivahepeal. Mina ei leia seda, seda pooltooni, seda nooti enam üles. Ja niuksed 100., ma olen palju kordi see olnud. Et ma ei, see on nii minu enda niisugune küll seal südames saladus või? Ma ei oska isegi väljenda. Nils tunded on mul palju olnud, et mul oli ta fort nagu käes, nagu kusagil õhk nagu sinnapoole. Tuulekeni viis sinnapoole, aga. Aja järgi kusagil kaugel enne enne esietendust kusagil seal päris tüki valmimise eel. Kusagilt tuleb äkki nagu mingisuguse imekombel tuleb tagasi. Ega ei ole kirjutatud ka mingisuguse märgusõna et saab neid täpselt fikseerida ja neist rääkida on niivõrd raske, et see on ainult enese sisetunde peal. Enese teada ma mõtlen, et kas. Oodata baasaastale. Ooperilaulja. Andis laulu laulu proovidagi lauljaga. Periood, kus või kinni pidada, aga kui oled, olen, olen juba selles perioodis, kus kus tuleb mängida nii enam-vähem vabalt mängida, lasta minna. Siis hakkab mind segama see, kui kõiga Iga natukese ajaliselt peetakse kinni, ütleme juba vale käigu pärast, vale ukse pärast, või peetakse mind kinni tühjaga vale uksest püttestutud. Peaasi, et läks. See on kõige tähtsam, see mitte. See ei ole tähtis, kus uksest ta läks. Vaikus. Kuidas ta läks? Täpseks ta saab, peab saama lõpuks pärast, kui, siis peab olema täpne ja jäämagi selleks aga täpne ainult selles mõttes sisemises liinistata, täpne olema. Aga välises liinis ta võib, võib ja peabki olema kord. Sinnapoole natuke tähendab improvisatsiooni mõttes. Tähendab, et näitleja iga kord elab täpselt sedasama, elab läbi, aga iga kord teistmoodi. Kuidas tema selle peale vaatab, kui kui mina nii improviseerin demodycotest, Balticut, noh ütleme nii. Sisemises liinis. Kortnis ta töötas, Mullet kinnitas, et sa just peabki. Nii peabki, ainult sisemine liin peab olema õige ja aga välispidiselt võid. Ma ei tea, lubada endale julgelt ja vabalt igasuguseid töid. Õhtu õhtu kõrvalt, nii nagu oleks silm et täpselt täpselt täpselt sedasama enam ei luba endale mingit kõrvalpõigetega midagi teistmoodi, ühtegi teist tooni, ühtegi teist sammu, ühtegi. See niisugune näitlemis viimane. Üks näitleja on mul elus olnud ja aga teda kahjuks ei ole. Anna mu elus. Kes niimoodi. Niimoodi sööni kadunud Arnold Vaino. Vanemuise näitleja pärast Estonian Airil vatt. Seal läks improvisatsioon nii kaugele, et, Et kirjutati, siis tol korral oli Olid etendust jälgimas. Lavastajat ja kuidas neid nimetatakse? Kontroll, kontroll oli saares. Kontroll tegi märkusi iga etenduse kohta. Ja meie etenduse kohtas Seczpici suveunenägu. Selle etenduse kohta kirjutatud Eskola ja Vaino. Jätkavad halastamata teksti, mitte teksti Vi ammendaks teksti laiali tallamas. Jah, teksti laiali tallanast vee kohta. No ja on teisigi inimesi, kes nagu. Ma räägin, sisemine linn on ikka õige, aga aga ta on töine ta täna teine, kui ta oli eile. Hoopis kuidagi teine nägudest teiste vahenditega mängimine, uus inimene. Ja sa võtad vastutada, Gao nagu uut uut inimest. Kuigi sisemine liin, sisemine käitumine, sisemine joonistus on, on täpselt sama. Saladus, või, või mida, mida ei oska öelda, sest seal on natukene ja tugevasti on seal harjumust. Harjumust nagu nagu. Inimesel on väga palju neid reflekse nagu loomudelgi Need refleksid, mis, mis sunnivad, näiteks kui on õige valgus õige lava, õige, kui kõik on juba õiget, siis ta nagu algus on tehtud, ta nagu lähed iseenesest selles kujus osasse sisse ja ja see peaks siis olema juba ise kohane ja soodne. Soodne hetk selleks, et, Igal inimesel, igal näitlejal on, on see tung. Niisuguseks. Eriti köetakse tööle. Tunginud realiseerida, mis mingist hetkest siin vallutab ja ega, ega siin midagi Mida osa iseenesest kuju juba kirjutab ette ja kõik eeltingimused on olemas, näiteks mina, enda kohta võin öelda, mina olen väga halb. Kontsertesineja. Sellepärast, et mina ei oska kontsert esinemisel millegi varju pugeda. Mina olen nagu alasti. Ma olen lihtsalt mina ise, aga kui ma mingit osa männid, siis ma poendusele kuju varju ja selle kuju varjus ma julgen kõik teha, siis ma ei karda enam midagi, siis see on nagu kaitsekilp, sellena võin öelda kõik teha. Aga, aga kontsert testidel mannat sees kunagi luule lugejana võin, minagi ei oska laval seista. Aga tulla äkki kontsertlaval esinemas? Ma ei ole harjunud, võib-olla see on harjumuse küsimus. Ja see just ühe või teise kuju varjus öelda kaitsekilbina enda ees hoides, sellena ma julgen, nii pole see teha ei julgenud kõik, sest see sünnibki selle kuju nimel. Mitte minuni. Need kindlasti on olnd aga kuna need ei palju, on, on paljudest nagu. Ei taha rääkida eitavalt ega ka ei ole ka Elite põhjus. Jaatavad. Meie Hiljutine räti külaline Shapiro ja siis Marioositonek Nebel ja. No ma ütlen, et paar sõnani Panso kuulus küll nende hulka, kes mind vahest pidas kinni ebasobival hetkel. Andke mulle andeks. Aga, aga siiski üldiselt temaga. Tiivustas ja ostas proovi õhkkonda luues minu meelest Shapiro üks nendest naistest. Õige lavastaja õhkkonda soojatest. Nagu andesse. Seda on mitu korda küsitud. Ei ole. Ei ole kunagi saanud vastata ühtegi konkreetset inimest sest kuma nii noor olin, siis oli iga näitleja, mul oli eeskuju pealsid, ta oli näitleja juba. Palju näitlejaid, vene näitlejaid, kui, kui inglise näitlejaid on meil siin väga, aga otse kuni noh sellise eeskujuna, keda, Aga kindlasti kindlasti kindlasti on see sündinud ja enesele märkamatult. Kas see ei ole muide kohale? Tema teatri suhteliselt väga ranged taga. Peab ütlema, et siis oli ta natukese nad veidi mitte veidi, vaid hulga teistsuguse pada. Siis teater õieti tuli välja, et sellest nagu. Nagu öeldakse nagu. Lihtsalt ajaviiteasutusest või, või kusagil diaatrid tegemisest tuli välja, arenes kuni kuni kunstitegemiseni, vot see, see siis elati üle seda ajajärku ja selles suhtes olid laudteedel väga suuri teeneid just teha teatrist kui niisugusest kunstiasutus. Ja et seda tolleaegseid esinevaid vigu või puudusi, mis siis veel hulgana teatris esinesid boheemlaslik teater ja et seda boheemlaslik kuidagi ära hävitada või. Ja muuta seda kunsti asutavaks, selleks oli, oli palju vaeva tarvis. Ja lautor oli üks nendest, kes sellega tegelast, kes kõigest väest ja seda võis ainult ranget distsipliinieetikaga teatrieetikaga teha, nagu tema tegi, ja see oli omal ajal oma omal kohal ja väga vajalik. Et selles suhtes on muidugi, tema oli õigus ja ja see oli väga vajalik. Ta oli seisus range ja pidas kinni ja tund tunti selles suhteliselt vabast, too lugupidamist ja ja täideti need nõudmis. Aga nüüd tagantjärele vaadates, siis oli see väga vajalik, sest teater on üle elanud palju. Nüüd aja järkusi, alates Menningu kiirest ja laut teatrist ja kõik, kuni siiamaani on kõik teatri kulub teatri arengu loomulikku käiku, sinna ei ole midagi parata. Aga see on juba No vast mingil määral on teistsugune suhtumine näitles. Jälgisin tänavat, kui kõndisid tuntud näitlejad. Ma vaatasin, nägi, imetlesin neid kunagisi ma mingisugust meest. Kuule kuule. Peitel pruuk ütleb, et viis aastat vist neli. See seda naise lugenud ei ole, ma ei tea, kus ta seda ütleb, aga. Etendus vana näpuga minu meelest väga ruttu. Ja mina ei poolda neid etendusi, mis näiteks suurlinnades mängitakse aastaid ühtses sama minna niukse etendusi näha itaarsetatavanale. Ei tea. Sama mõttelt oma lavastused ja ta lihtsalt maha mänginud niukseid tükke. Ja näiteks siin samal la mängisime armast luisk kaheksa aastat järge meelde, mina tundsin pärast, et nüüd aitab. Aga kui mängida kümned ja 20 aastat üks ja sama lavastust Akuutsuse ja kaotab ära ja siis ta vajab teist vormides. Testi juuriminekute teisitimõtlemist. Minu meelest teater on ikka, peab säilitama vastu. Võib mõtleb keegi teisiti, võib tiga igavesti mängida. Mida varem, seda parem. Teater ei ole nagu veinetena. Minu meelest peaks olema paras kui üle proovides on niisugune asi, et seal on ka oma aeg mis on vajalik ja mis on üleliigne. Kui tükk on kusagil minu arvamust mööda. Kui tükk on kusagil nii kaugel. Et et näitlejatel nagu hakkab juba igav, korrata päevast päeva sedasama, vot siis tuleb tükk välja tulema. Küll tunne on vahest proovinud, proovime, aga puudub see, peaasi puudub publik, on vaja juba publiku ette minna, sest siis hakkab tükk alles elama. Ma ei tea, võib-olla näitleja peab olema midagi, mis, mis jääb tema enda saladusse. Hääleorganisse ja üldse diktsiooni ja need sellesse puutub, siis mina võin nii palju öelda, et pina. Üks periood õige noore näitlejana esimest aastat ei järgi. Kolmandal või teisel, teisel, kolmandal teatris oleku aastal mängisin palju operetis sead operetti operetis mängida, selleks saadeti mind laulutundi. Hingedediktsiooni mulle ei saanud õpetajale ja, ja tegin ainult harjutusi, muud midagi sõrmutele. Kui ma kindel olen, etava son eeldusi. Siis mina peaks pöörduma mõne Siis ma teen ta juhatama kusagile õigesse kooli. Kus teda ära ei rikuta, sellepärast et et mina olen oma elus näinud, et kõige rohkem Õpib vigu. Kõige rohkem õpib üleliigset, mida ei ole vaja tähele. Nii liikumises kui kui võib-olla kõnelemises või üldse näitemängu tegemises Kui need Isetegevust trupp vaadata siis kõige rohkem näed ja jälgid need ja näed oma silmaga, palju tehakse vigu ja üleliigset asja, vot need seda üleliigsed ära korjata. 100 kõige laskumist. Minu arvates nii. Ma ei tea, kas see on õige. Keegi kriisid minu käest, et. Seletage mulle ära mis on näitleja sarm ja kuidas seda õppida. Esimesel kahekesi arutasid ema, isa ja saari kuskil Carmen Joala. Mees püüdis selgeks saada. Ja nüüd küsimus, kas seal ka olnud? Olen küll, aga parlamendis vä? Siiski olen. Jätkaks? Siis vahepeal on. Minul isiklikult on niisugune küsimus. Elu jooksul on tulnud palju mängida neid osi, mida tahame. Tähendab tihtipeale protsess käib nii, et näitlejad tuleb teatrisse ja, ja avastab, et tal klopkaga seina küljes kinni mängimaksega seda osa. Kas te oskate öelda midagi selle küllalt tuntud fakti ja teatrinäitleja kui teatripärisperemehe võimalikest seostest ja vastuolu tähendab, kas seal, kas seal loomulik teguviis või, või orgaaniline või ükskõik kuidas öelda, kuuludes teatrireeglite hulka või on see noh, vastunäidustatud või või, või mitte oluline ja mittevajalik teatril mitte ainult näitlejale endale saab loomulikult, kui ta ei taha mängida taha teatrile kui tervikule, teatrile, kui niisugusele elavale organismile. Sisaldas, eks ole. Võtame müütilise keskmise näitleja, kellel ei ole praktiliselt teoreetiline. On palju, mitte v ved ja väheütlev edasi, aga praktiliselt siis ei sai teatrit teha, nii et see samm ära öelda sellest tegelikult praktiliselt ei käigi. See on nüüd see üks niisugune. Niisugune küsimus teda õieti peab tegema, pead näiti püüdma, lihtsalt meeldivaks, teab. Mina olen isiklikult kui minu käest küsitakse, mina olen püüdnud. Osa osas leida midagi, mis on meeldiv. Vaid mingi välise Velisenislikena omadused, mis annab talle mingisuguse efekti juurde ja olen püüdnud sellega varjata seda teha. Aga praktiliselt ma olen neid. Seda ebameeldiva tõsi. Vähe mänginud, ma ei oska selle kohta midagi öelda, ma ei ole. Ma olen ikka mänginud osi, mis mulle meeldivad ja mis. Mis on? Mis oma karakteri poolest võib-olla ei meeldi alguses, aga ma püüan selles alas karakterist leida mingit mingeid häid jooni või midi mingeid inimlikke jooni või Pünd kuidagiviisi sellest. Mitte Emmeeldivuses sel kombel mööda hiilida, et leian teise teise õigust. Nii võiks öelda. Ei. Ole. Ma teaks. Meil teades nimetatakse nimetati siiamaani vähemalt nimetati kahte liiki vanamoodsad näitlejad ja, ja ja siis Uue aja näitleja UVA näitlejad, need tulevad nii täpsel paral alati ookeks ära teha selleks ajaks, kui see lahti läheb. See on minu enda tähelepanekud ja selle järgi on kujunenud ka see ütlemine, et Adamo vanamoodi need hästi vara tund aega varem, siis pikkamööda sätib ennast siis korda selleks ajaks. Mida on? Tulnud. Peaaegu alati ma mäletan nii palju kui mulle seal olnud, kui mõni juhus või mis kinni hoiab paratulnud teatrem ja selle poolde Nüüd lõunaid neid asju missi inim inimese. Elamisse olemisse puutub. Neid asju ma peaaegu ei tarvita enne söömist enne etendust. Selles selles olema. Kadunud Paul Pinna, nalja tooni juttu igal pool ikka, et et täisnäitleja laisk täitle näitleja peab olema ikka poolnäljas. Küsimusi vist ei olegi? On segavad publikud, abistavad publikut ja üldse, mis vahekord publikuga on publik alati üks. Emul segavat publiku tööle minna, mida rohkem, seda parem. Sellega ma teatridelegatsiooniga ühel nõul. Pidama jääda korraks, siis siin saalis on. 50 50 50 protsenti mehi oli 50 protsenti naist. Parilt teatrisaalis on kas kolm naist ja üks mees või kisub viimasel ajal sinnapoole neli naist ja üks mees tähendab 80 protsenti naisi, 820 protsenti mehi. Kas see mingilt noh, see on vist väga juba piirjuht. Kas see mingil kombel teie arvates mõjustab teatrit tervikuna ja ka võib-olla isegi näitlemist näitlemise tööd kuskil kaudsete ja keeruliste tagasi sidemete kaudu? Ei. See vahekord minule maid pöördusele mingiteks tähendab. Ma küsisin teilt venelasele mida te teeksite, kuidas ta, su, mis sugu soovitused annaksite noorena ja nüüd ma peale teil praegugi veel ja võib-olla mängida väga mitmete näitlejate generatsioonidena ühes etenduses mõtlemisverivärskeid ja ja teie kaasaegseid ja, ja Augesk perioode, tähendab, kas. Kas teil on mingi erilise tähelepanekuid? Tähendab näitlejate kasvatamisel õpetamisel, koolitamisel. Kui te praegu etendustes etendusi vaadates etendusi ise mängides, kas on laval märgata vahet, generatsioonide vahetada? See on märgatav vahe. On näitlejaid, kes juba on. Oman teatud. On märgata vahetajatest Äsja teatrisse tulnud noorel näitlejal on kuidagi tunda tema, seal on mingid küüdlikust heas mõttes laimu, thloson, ajutise püüdlikkus. Püüdlikkus on nagu, nagu milleski on, siiski annab tunda või, või on märgata? Selles on muidugi vähe märgata. Rääkimata vanadest vanematest, generatsioonidest, kes, kellel kellel on laval olemine, lihtsalt tema elamine, laval ta vahetpidamata elamine Elva järje ütleme, järjepidav järjepidevus, tähendab ta, tema ei lange kunagi, tal ei ole märgata mingit mingit Ja ei ole näha seda seda halvasti öeldud loomise traagelniite nii-öelda, et see kuju loomisel jälgiv, kus võib-olla isegi halvas mõttes lavastaja näpunäiteid, keegi neid ei ole enam märgatavalt. Kõige selle, mida ta praegu ütles sektoriga ja selle uue moodsuse ette heidaksid nooremale noorele põlvkonnale. Et vanad, need olevat ikka vara, teadis varakult kohale kõige. See ei ole ju, ega täpselt tulek ei ole halvas mõttes etteheide, see on kui ta hiljaks ja siis see on korras asi, seal see etteheide maitsenüansse märgata seda, et mees on vahe, et nad elavad täiesti, võib-olla teil on aega, Lapustutad, lihtsalt jõuad igal pool õigeks ajaks kohad aga vanadel inimestel rohkem aega, ta peab ennast hästi varakult kohale, et. Et õigel ajal kohal olla? Kas teie näete eesti teatrisituatsioonis seda reas midagi sellist, mis teid ettevaatlikuks teeb, midagi sellist, milles te näete mingit ohtu sellele protsessile või siis teiselt poolt. Kas te näete ka midagi sellist, millega te rahul olete, mis teid rõõmustab, kui pidada silmas hobusega teatri arengu kogu seda teatri, keda teie väga pikalt vaadetega jalutanud? See ei ole minu arust mitte oma omaette areng teatel, harvem areneb eluga koos ja, ja eluga sammu. Et siin ei ole mitte midagi, mis, mis oleks ebaloomulik ja kõiksugu need nähtused, mis meil praegu on nii uudsuse mõttes ja ja mahajäämuse mõttes heas mõttes, nii et see ei ole midagi. Ebaloomulik, et siin oleks müümi näppu näidata, näpuga näidata, missugune oht oleks või minu meelest see läheb kõik väga loomulikku rada. Ja see seal ei ole midagi. See on kõik väga rõõmustav, kui midagi nihukest üllatavad, on selles mõttes, et, Pole varem olnud või seda ei tohi olla või niisugust asja, minu meelest ei saa olla sinitule mitte nii ehmatada kohe midagi millegipärast kohe häirida, et see, see sündis. Niisugust eriliselt häirida või välja kargamised tavalikust, et see on täitsa loomulikud asjad, peavadki olema, need on ennegi olnud, ega see sünni praegu esimest korda, et tuleb siin-seal mõni lavastus, mis kedagi häirib või ehmatab ära või, või, või mis on vastuvõtmatu või need need nähtused on alati olnud. Ja teater on sellega harjunud, ta on üks niisugune asutus, ta. Ta ei tohi olla kuidagi sugune omaette omas mahlas keemini võistlus sisemine, vaid ta peab olema väga järsud ja huvitavatest välja kargamist ja hüpet sellest. Sellest tava tavalisest igapäisest. Ja jumal, tänu kui on neid niisugusi, julgeid, meie julgeid näitlejaid, kes teevad siin, oli seal vinni, julgeid hüppeid ja kes seal kõik loomulik asi ja ei tule mitte arvata, et et see sündis nüüd esmakordselt. See on kogu aeg sündinud, sündis ka siis, kui mina teatrisse tuli, kui ma olin noor, siis olid niisugused teated hommikteater ja, ja poldrusi teatasid töölisteatri ja seal oli kogu aeg niisugused asjad, kus need etendused, milles äratasid kas huvi või mõned põrutas ära, mõni ütles, et sellele on seal või ei lähe üldse. Valmis, saab vaadata ja ja kõik, kõik on olnud, midagi ei olnud niisugust Loch Ness lavakujunduses äkki seali skandaalseid asju sündis? Kuidas võib niisugust asja teha, see ei kõlba vaadata seda kõik on olnud, see, mis nüüd edasi sünnib ja mis praegu sünnib. Minu meelest need asjad on kõik väga loomulikud, väga elulised, jaga, sünnivad nüüdjas sünnivad edasi. Ja ja edaspidi nii mõnigi proteti protestiks lahkub teatrist ja ei vaata seda etendust ja teised tulevad seda rohkem melu vaatama ja. Kui suur on Eestist teatrikülastus? Kui me seda ei peaks siis siit küsimus, et kas teie arvates on teatri ja inimliku elu vahekord muutunud teie mäletamise ja praegu elamuse järgi või mitte? Minu arvates praegu on teatri külastatavus, on tähendab huvi teatraalsus teater on muutunud nagu loomulikumaks. Me igapäevases elus tarvilikuks on ta palju enam muutunud, kui ta siis oli. Ma mäletan, et tol ajal, tol korral vanasti, kui ma teatri tulin, olid omad aastad pikkused pandjaga aastatepikkused või poole aasta pikkusest või võib perioodid, kus oli külastatavus, oli võrdlemisi nõrk. Ma isegi mäletan, kus oli ja teatud ja. Ainult üks asi, mitte reklaam, vaid hea etendus ja see sündis nii äkki ja ootamatu, millest keegi ei näinud ette vat see tuli lihtsalt ootamata, äkki hakkas public käima, teades ühe või teise etenduse lavastuse järgi tähendab rahvateid teatri ikkagi näitleja. Kui sa enne seda oli mingi langus kus ei aidanud reklaam ei mingit. Mingit autorit kes arvati olevat tõmbenumbriks ja, ja mis tõmmanud kedagi. Ja äkki tekkis muutus selles. Mispärast see on näitlejate mängu ja? Ikkagi ma ei saa öelda, et seal oli lavastaja labast võib-olla ka muidugi tükki ta. Aga ma räägin, näitleja peame, ütles selles mõttes. Ja. Maad. Poolt kokku sanktsioone ja arvustusi, mis aegade jooksul Teie kohta on kirjutatud. Te arvestate sellega midagi esteetika kirjutanud ja kas siin võib ka näha, mingisugust joodud läbi aegade, tähendab, on aeg, kus see kriitika on, teid rohkem teile midagi tähendanud ja kaeba. Seganud vä? See on niivõrd vana ja selle kohta ma ei oska enam öelda, sest seal. Aga ma ei tea, ma ei mäleta, et oleksin väga säädnud ennast kriitika järgi või. Või arvesse võtnud kriitikat? Muidugi teataval määral muidugi. Aga ammu tagant ma ei oska selle kohta öelda midagi, kas seal arvestasin midagi või või ei arvestanud. Mis hilisemal ajal hilisemasse aega puutub, siis ma pean külmutamine teatavas mõttes arvestan seda, mis minu kohta räägitakse ja kirjutatakse, mis. Kas vastu vaielda selle või kvaleenud, see on ebaõige või püüan siis? Neid puudusi nagu nagu. Ega ma võin vastu vaielda, aga ees ja mõtlen, et ega ta päris nii ikka ei saa olla seal midagi puudumist. Nii palju, nii palju peab sellega arvestama. Ja ometi seda teeb iga näitlejast kriitika läbi, ütleb, et see on täitsa liialdab, aga ise mõtleb, et tea. Täitsa vale vist ei ole. Juba seal natukene tõtt on. Hiljem tulnud mängida paraku ikka nii suurt rolli millest oleneb terve etenduse käik. Ja kindlasti saab see edaspidi ka olema nõnda. Aga kuivõrd teile loeb nagu partner ennem, kui see päris paber sinna seina peal saab, kes keda mängib? Kindlasti on teil elus tulnud niisuguseid momente, kus režissöör ütleb, et ja siis kui nad veel tuleb seda või seda mängida. Ja kas teil siis hakkab endal nagu Meri kujutus võib, kui neid on ka mitu, võib-olla või taheti, et see juhtub režissööriga on see meeldivam või teil oma suured soovid või kellega mängida, kui kuidas mängida, tunnete head meelt, kui režissööriga õhtuk teie soo või kui palju segasoodi? Enamjagu on niiviisi ikka on praktikas. Et no ega ma ei ole kunagi lavastaga, täitsa võõras on, ma puutun temaga enne kokku ja ikka siin või särkuur, kuulen tema arvamust ja kuule. Seda ei tulegi, ikka nagu on ennem kuuldanud teateteater ei ole ju nii suur foorum, et nüüd otsivad kusagilt ser. Ei teagi, see tuleb sealt. Kusagilt tuleb täitsa uus. Nii on projektiga sond. Mina olen enamasti oma partneritega väga rahul, mina ei ole kunagi nii nõudnud ool seda või teist, et sellega ma ei mängi ja sellega ma mängin. Ja seda ma ei taha seda öelda. Sest teatel on jälle omakorda selline tihe kollektiiv, et me oleme kõikidega nagu nagunii lähedased, et ma päris võõra inimesega, kuna kokku ei satugi. Meke olen tihtilugu mõtlen, et oleks huvitav küll, kui. Optimaalne etenduste arv, mida näitleja peaks mängima kuus, võiks olla väga kõikuv, et üks kuu seal 20 etendust, teine kuu üks etendus, kas ei mõju kuidagi näitleja korvilevi? Aga ma ütlen kindlasti, et näitlejal, kes mängib nüüd kand kandvaid osi, nagu öeldakse suuri osi, et see vab puht füüsilised, on ikka raske väga palju mängida. Kuus selle vastu ma olen küll, et kui etendusi tol perioodil, kui ma veel palju esinesid ja siis ma tundsin vaest küll, et kui olid reas näiteks olid suured etendused et siis oli nagu n, nagu tunnetan mingist hirmu Vi raskust enne neid tihedaid etenduste ridu, mis oli seal kolm, neli, kord kolm, neli etendust järjest. Et siin on nagu kuhjunud kokku liiga palju või võilige nagu tunned mingit mingit eelraskust, nagu et. Ma juba enne seda. See on niisugune, mingi mure tuleb näitel, te teate isegi, kõik on näitlejad, kõik tead, enne seda tuleb ikka mingi mure, et see tuleb ära teha, ta tuleb. Sädemest tuleb ja, ja. Eelmure ja see eelmurega nagu natukene väsitab võib-olla ta noorel näitlejal, ta ei ole nii raske, aga ma mõtlen praegu juba nagu küpse näitlejana. Et ta nagu vaeva ennem ära sa. Ei ole, ei ole, sa ei saa nii olla, et et näitleja läheb, ütleme homse etenduse peale, läheb muretult, elab tänava või mingisugune mingisugune vaev on ikka. Eelmurre käib minu minu meelest küll. Ei päris noorega ega juba juba väga palju kogemust, palju töötanud näitleja ütleme selle keskmine iga paljudega optimaalseks või noh, parajaks etendusi kuus, natuke abstraktne. Oletame, et need rollid on enam-vähem niisugust, mis pakuvad näitlejale ikka reaalset koormust, kas need on väga suured, aga siis vähemalt nad ei ole päris lava käia. ETV nädalas kolm või neli. Nojah. Olete olnud, tegemist on seekord siis suuremate. Ollakse mainisite, kolm erinevat tüki, järjestada kuidas uuesti teie kogemuste järglast, palju oleks kasulikum väitlejad, niisugusi, suuri osi, üks repertuaaris antud aja nagu looma. Segaseks minema, mitmega jälle vähem seal, kus see, kas salongis õnnelikku piiruse kunagi. Kui suuri suuri? Suuri rolle mängida palju muidugi väsitab vot siin ma ei oska öelda. Siin tulevad mitmed muud asjaolud, suure asjaolud tulevad juures sellepärast et ma räägin oma praktikast. Näiteks on mõni suur suur roll, mis nõuab juba puhtfüüsiliselt, nõuab väga palju jõudu ja kui niisugune lavastus on kaua aega kõrval seisnud tähendab, ei ole, ei ole repertuaaris on siis annab see omakorda mitmekordselt raskust juur sest seda ei saanud, aga mis siis võtta sellisena nagu nagu mõni teine lihatükk, mis, mis on kogu aeg kavas, on. Sest näitleja tegelikult siis ta on selle rolliga treeningus ta, tal on see kergem mängida, aga kui ta ei ole pool aastat näiteks repertuaaris on ja siis tuleb äkki repertuaari ta pole ju seda. Võiks olla niisugused osad mitu korda kuus. Sest seal tekib jälle teine, niisugune. Hirm on selles, et kui ta liiga pikad vahed jäävad, siis on teda raske mängida. Siis teda peab alati hoidma, et parem on, et ta oleks sagedamini kavas, kui, kui ta vahepeal ära hiigelrollid need. Need on parem hoida nii-öelda kuidagi enese lähedal, tähendab kui, et teda täiesti ava unustada ja uuesti peale hakata, seal on raske, siis on raskem, hakkab pingi. Teatrisisene väga tähtis küsimus nende suurte rollide käes uute. Raskete osadega suhteliselt tükkide, suurte lavastustega, see ei ole selle näitlejale ega osa, ei ole täiesti omaette mingisugune osa seal Maudustuse Hamlet või keegi teine, kolmas Tanja lavastus ja see on lavastus ise, nagu kipub kuidagi võõraks minema ja. Selles mõttes on näitlejal on ta parem ikka, kui ta sagedamini sagedamini mängitakse kui kuid täiesti puhkad ja puhkad ja pärast leiad, et seal nii puhandet ei teagi, kus rollides. Üks kirjalik küsimus seisneb selles, tähendab esimene küsimus on, mis on. Professionaalsus näitleja juures, tähendab, üldiselt mõeldakse milliste kriteeriumite järgi saab öelda, et meil on professionaalne või anda ei ole ta seda. Seda ma küll ei oska öelda, kuidas seda. Võib-olla ma ei olegi professionaal major kusagil professiooni õppinud sest. See on väga raske öelda, ma mõtlen, see meisterlikkus ja see tema. Epa näite tooksin. Ma ühe näite võib tuua küll, ma ei tea, kas see on naeruväärne või või, aga ta ta minu juures kujunes kuidagi niiviisi. Kui märkasime tabavalt imet mängima, siis Panso torkas selle raamatu balla Calderon ukse vahelt sisse. Sa vaatasid otsa ja, ja Leo osaleb, et mina lugesin tantsimise õhinaga läbi kohe. Ja mina nägin kohe Leosalepet kõrgete kontsadega. Ma ei tea, kas see on ka nägemus, mida nägin, et ta kõnnib kõrgete kontsadega ja päisaks. Kõrgelt. Aga ma mäletan täpselt selgelt seda, Leo saadeti oli niisugune lugu. Ja sealsamas garderoobis peale seda, kui ta torkas, selle lugesin. Paarid kohad lugesin läbi. Kohe pärast kõrgelt. Siin oli saabunud üks küsimus emotsionaalse ja kuidagi analüütilise vahekorrast. Astumiseks. Üht või teist lavastust, tüki autorit autoreid mõtet ja selle kaudu lähenemist Sis üksikutele kuludele ja analüüsin, miks ta nii käitub ja miks ta, et mille nimel ta käitub. See on nii lihtsad ja lihtsalt öeldes Ei kimpus ei ole olnud, aga muret on tekitanud küll, aga et mul ei paista kunagi niiviisi. Mul ei ole kunagi niiviisi olnud, et et see on nüüd niisugune pähkel, mida ei oska kuidagi katki hammustada. Et sellest ma üle ei saa, son üle päästmatu murev, seda monopol. Algsest osa tähendab osa osan kuju ja kui on inimene, igat inimest, ma oskan hästi halvasti kujutada. Ja see on mu mure on aga rohkem rohkem muret ei ole, aga et nii väga kimpus tagalat ta peab tulema, lavaldatatud tulebki, on minu kui minu nato tuleb lavale, nõukogude ajal meeldib või ei meeldi? Imemees, kes oskab seda teatritegemist kohe ära seletada ja, ja hästi seletada, kuidas hästi teha teatrit ja et kui nüüd kuulad eskonnalt, siis on teada, Kekkose nõksud käivad. Aga Ma ei oska õieti mitte midagi öelda, mina tean ainult seda, et teatrisse tuleb inimene väga kerge südamega ja isegi kergemeelselt. Et see on üks niisugune kerge amet ja aga. Ma ei oska kuidagi lõpetada seda, seda ma teadsin, tegemist sest. Pea mure on see, et millega ma iga päev mures olen, ma mõtlen, et kõik see, mis on tehtud, vajaks ümbertegemist. Ei saa, lihtsalt ma ei saa, sest. Sellena, kelleks ma tulin, teatrisse? See ma enam ei ole, ma olen hoopis teine inimene ja inimene muutub elus nii mitu korda, indiaanlased isegi vahetavad tomat nimed ja mina peaks ka vahetama nime vot ka teise nime. Sest mina ei ole enam see. Raske sellepärast, et mure on, et miks ma seda teist trolli ei teinud, niiviisi? Kino, näitlejad vaatavad, on ennast ekraanil. Ja iga kord töötan tapress, need, see tuleb kõik ümber, vaata mida mina seda filmi jänese filmi kusagil ei näe. See on kõik tehtud, see, see ei ole kusagil kirjas, ka mõned katkendid on. Aga kui vaatad need katkendeid, siis tahaks kõik ümber teha, aga see on juba looduse seadused, et ta seda ei saa enam. Nii et selle murega malangi, teatas ta.