Tänases keskesaates kuulete Henrik Visnapuust, nii on ehk kõige õigem öelda, ehki ei kõnele keegi muu kui tema tema kirjad Maria Lentso-le. Meenutame, et kohe selle aastal alguses, teisel jaanuaril möödus 100 aastat Henrik Visnapuu sünnist. Henrik Visnapuu 111 kirja Marialensole on kirjandusmuuseumis Tartus unikaalne materjal, mille annetas muuseumile proua Lentso arr. Isetegemist on Henrik Visnapuu noorpõlve kirjavahetusega. Mõtted, mida te täna kuulete, on Henrik Visnapuu kirjutatud seitsmeteistkümne kuni 19 aasta vanuselt aastatel 1000 907909. Jätke see meelde, sest küllap kõlavad mõnedki järeldused selles vanuses uskumatutena. Henrik Visnapuu oli noil aastatel kooli õpetaja Kastre-Peravallas Koerus kavastuse Tartus. Kultuurilooliselt on väga hinnatud Hendrik Visna hapu ja tema abikaasa Hilda ehk kingi kirjavahetus. See pärineb luuletaja küpsest loomest. Tänased kirjad ja katkendid kirjadest pärinevad eneseotsingute ajast. Luuletajad jalg sest ja on seega eriliselt heitlikud ning vastuolulised. Nagu kevade aeg, isegi olgu öeldud, et Marielensot kutsus Visnapuu kevadeks klient saksa keeles. Seda tähendabki kirju ja katkendeid. Kirjadest loeb nüüd Jüri Lumiste. Dodo igatsetud sõbrannal Mariel Lentsu. Pean sinule kirjutama. Ja miks just peana, seda ei tea ma isegi. Kuid ma pean ja sellele võimule vastu ajada on asjata. Ma ei saaks siis rahu. Ja selle ma kirjutan. Nägin sind vast lubada ennast veel sinatada või oled uhkeks läinud? Korra linnas vastutulevat, oleks kinda käest ära tõmmanud, seisma jäänud, oma sooja käe sulle teretamiseks andnud, oleks küsinud, oleks ütelnud terri mari, noh, kuidas elad, kuidas linnaelu tundub, kuidas õppimine uues koolis läheb, suur kool? Küllap minagi ka ikka õpiks, nagu sa mind ehk veel mäletad, kuid kurrat võtku kõik, sellest ei maksa kõneldagi. Tahtsin ikka sinult pärida ja sulle õnne ja edu sooviaga hakkan iseenesest kõnelema. Ja mis sa ära teed, eks oma asi ole ikka rohkem südame pääl. Ahja. Pidin ütlema, et oleksin uulitsel sinu kätt pigistanud, küsinud nii mõndagi, kuid ei julgenud, keegi oli sinuga ühes. Nüüd aga pärima tõemeeli järele, kuidas sa elad ja kuidas murdub sulle tulevik, mis sa loodad? Vabandama ei tohiks mitte nii uudishimulik olla. Siis küsib, kuidas mina elan ja lapsi õpetanud, kuna ma nõnda poisikaline selle töö kohta olen. Ma elan nüüd üksinda, vagusas Peipsi-äärses nurgas, lahus suurest vägevast ilmast ja tihti istun nii üksinda laua ees ja teen oma igapäevast tööd. Ühte tõsist, vaimulist sõpropolema, leidnud. Väsinud silmad lendavad üle Hefti lehte, jätavad sinna vigasid, siis jätavad sisse, et kaks korda kaks on viis, kuna elu nõndasama palju on kui tõsidus, et kaks korda kaks, neli on. Nüüd ainult saan ma aru, mis on elu oma igavest ahnitseva neeluga. Kui hääl oli koolis olla, kus sulle oma osa tööd kätte määrati, selle ära tegid. Sul ühtegi muret ei olnud. Kuid raske on see, kui sa ise enesele töö pead määrama. Kui sa elule iseenesele töödiad määrama, kui sa elule ise rusikatega vastu pead astuma ja ja tihti lasen ma mitte kauaaegset minevikku, pilti oma vaimu silmade eest mööda venida. Kõik tolleaegne mälestus keerleb 1905. aasta jõuluaja ümber. Ja ma olen mõtlenud, et see aeg tõesti minu lapsepõlv üksinduses valge aeg on. Ja tolleaegsed mälestused, need on minule pühad. Ära pahanda, kui selle kirja kätte saada. Pihkvas sulle ei meeldi, et ma kirjutan ja nimelt nõnda kirjutanud. Nägin eile und, et olid nagu ära surnud. Ma nägin sinu musta kirstu sinu noort nägu. Mul oli sinust väga kahju, sinu hauale viisime grantsikuid, hauale sa ei jõudnud ja mina ka. Ega sul ometi midagi halba pole, kui unenägu uskuda võib? Või tähendab see seda, et sa maaelule ja surnud oled? Praegugi olema veel selle unena mõjuvalt pääsenud? Palun ka ühte veel härra seda kirja koguni ära hävita, sest ta on minu esimene kiri naisterahvale kui sõbrale. Aasta-paari pärast oleks huvitav lugeda, mis ma nüüd kirjutan, sest on silmapilke, kus seda kirjutatakse, mida ei taha ja ei tohi kirjutada. Igatsedes ootab vastust selles finantskirja peale sinu truu sõber Visnapuu Peravalla koolimaja Võnnu kihelkond üle Jurjevi. Jumaluse kohta on minul ka omad arvamised, nagu ma muinasjutus paista lasksin. Võib-olla, et see veel nii kaugele pole jõudnud niisugusele hingelisele korralagedusele, kui mina ja hoitkuga jõudmast. Parem pehmes meeldivas vale arvamises elada kui kibedat hullumeelset tõtt ära tunda. Minagi astun oma rada jala sihikindlalt maha ja kui ometi sellest kõigest midagi välja ei tule, siis siis siis nimelt mina lähen ülikooli, tahan minna ja keeleteaduse mõtteteaduse osakonda. Ehk ma küll tean, kui palju see kõik maksma tuleb, kui sa elumere sees seisad. Ja tead ka, et pole vene ja kehva purju pole mul. Sellest ma kurdan, et ma vastan ainult suure mere saarele, jõuan, kus ma tunnistan, ei ole jumalat ja see nimelt, mis minust ähvardab välja tulla. Siin võib eludraama mind ära hävitada, ehk mina teda. Et saaga mind luuletajaks nimetad, siis loen ma seda pilkamiseks vastu, unistaja jäävad luuletajal rohkem. Luba on, seda ma ei usu, vaid luuletaja oskab luba võtta. Unistaja või mitte? Aga see on tõsi, nagu sa arvad, et luuletaja unistaja on ja nendega jääb seni, kuni luules ootamaks ära kaob. Mina olen otsusele jõudnud, et luulekadu on. Et tal ainult ajutine sihte väärtus on, on ta oma aja ära elanud ja oma kohuse täitnud, siis heidetakse ta kõrvale valearvamused. Sellele rõõmustan ma tõsiselt, kes oma usu kammitseda jõuab purustada, see on edule pühendatud. Mina küll nii ruttu selle alt ei pääsenud, lehma küll tast suurt lugu ei pidanud. Siiski aga oli sellega küll arvet pidada, mis peaajule kallis maksma tuli? Lõpetas ka viimased hingepakkumised olid need aga ka päevade ööd. Ma käisin nimelt doktor Luiga juures sest kartsin, et ma juba hullumeelsuse tee peal olin. Eined on rasked ajad. Kuidas saaga juba nii noorelt sealt pääsesid? Ei tea ma aru saada. See oli vist ministeeriumi lõpuaastal või see, kui mina veel vastu Kuustes olin? Ei või õigesti ütelda. Ütle, kelle laul see on? Tasaga tõusevad metsatuuled. Kuulu, kes luulab seal puude vilus. Laul on nii sulatav, selge ja ilus. On see seal neiu või jõgede haljas, kes seal küll sulistab petel, ilus. Vaiki see neiu, mu luulu, jumal. Praegude palmipärgade loomal. Parssilist tulevad laulupeod, kus sa küll ärkavad hiiglateod? Tasaga tõusevad metsatuuled nii samu neidu luulma, kuuled. Kas Gustav suits? Häid pühi, häid pühi. Pühi soovib Visnapuu. Käisin praegust veskil, Mölder sunnik ei jahvata, paneb, kui Sokrates oma jõusõnadega tee kinnikes enne tuleb ja seega enne jahvatab. Ja mina läksin ainult kell 10, kui kõik venelased juba korda, ootused. Aga kuradi päralt, mis puudutab see siis kõik sellesse, mis ma täna sulle tahtsin kirjutada? Praegu maikuu võib-olla öelda linnas ka ju see juhtub olema. Aga ega teil seal linnas ööbikute ei ole. Eile öösel tema laulis, minu, see on meie toa juures. Mina kuulasin, kuulasin ja unistasin. Mul on uhked kotka tiivad, tiivad tugevad, need mind üle mere viivad kandvad kaugele. Tahaks siiski pääsu tiibu tiibu, Tiliukseid lendaks neiu akna alla talle võõrsile. Kevade, jälle vanad mõtted, vanad aindused. Aga ei, palju on uut ja palju kulda, mis tänavu avada. Praegu tõepoolest ei tea ma küll muud midagi, kui Payson pikemaks. Ehk küll viie tunni kaupa ära metsa eraldan raamatutega. Või siis imestad, et ma nii tark olen ja õigest kirjutuse vigasid teen ja kõige selle tarkuse juures mitte issand Tally pole kasunud. Aga kuidas, mille eest ma siis nii tark olen? Incognito praegu lastakse seltsimehi maha ja miks ei peaks inimene selle juures targaks minema? Ehk hulluks ehk jälle ise surema. Ootamise ja mittesaamise järelduse tagajärjed. Mitme selleks võimalusi andva motiive, analiseerimise kontsentreerimisega, daatid, psüühilise kontramotiivi kultiveerimiseks, vist küünilise ehk naiiblise individuaalse väljapaistvaid ehka pupemoraliseerimised. Kas tohin kirjutada, tülitama tulla? Olgu minul seda parem kui tülitan, sest mina olen kord juba niisugune metsinimene või homopeerus, kes puude otsas armastaks elada ja kuusekäbisid süüa. Mida rohkema hingelises elus vastu tõukeid leian, seda suuremaks muutub küll minu püsivust. Hey laulise, teisiti. Igatsesin. Ühte ma vist näha igatsen. Aga õhtuni ootasin mitu korda, arvasin. Nüüd seal vist petetud õhtuni ootasin, arvasin tulema tuulega ühes siis kui ta sahises pärna ladvas, seal kus pudi-Antsu kai oli kutsunud anni Peetrit rehvama Tahtsin nimelt teada, kas sa vihane. Vihane, sa ei ole pahane ole minu järgmise kirja üle. Sina minule vastust ei saatnud. Arvasin, et vast rumalasti kirjutasin. Võis olla võis olla ilmas palju. Aga mida? Nüüd jällegi koolitöö käsil. Eks ta ole, ega siin neetud ilmas muidu läbi ei saa. Tugevam surub kõhnima, osavam, arguse, targem rumalama. Nõnda käib edu häda kaudu, kes mitte täieline ei ole, see peab kaduma hävinema. Nende mõtete põhjusel tohin ma sinule küll tugevust, püsivust järele andmata püüdu ennast kasvatada, vabaks saada, nendest unistust moraalireeglitest soovida. Kõige selle juures peab aga tervist silmas pidama. On seekord rikkis, siis muudkui tagane, ilma näitelavalt. Aga ma pidin paluma, kas sinul ei jätkuks aega minu tarvis? Mitte minu, vaid minu tööde tarvis? Ma tooks nad sinuga läbi vaadata ortograafia ja vast epidemioloogiavead. Millal saaks Vanemuise aiakontserdile tulla, kus me kokku saaksime? Ma tooks sinule hulga häid raamat. Toon sinule paar raamatukest. Kui huvitab, loen loega minu laulsin, kui meeldivad. Kohta tunnistada, et ma Milgi tingimusel kutsutudega saetud luuletaja ei ole. Nimelt olen ma üks nendest õnnetumatest inimestest, kes oma rinnus nii paljugi tunnevad, kes nii mitmegi kergasjale kaasa tunnevad, aga kellel jõudu andi ei ole neid terasest valada. Ja see on kõige raskem tahta. Aga ometi mitte võida. Mina ei ole ka kunagi nende laulude trükkimise peale mõtelnud. Praegu kirjutasin mõned Heftidest välja. Need on kaunis kogu, aga väärtust ei anna nendele midagi. Kui hea meelega loen, ma, see on, ma loen mitu korda seda kirja, mis minule, näidates minu õnnetutest lauludest palju ladusam, näib et ma vahel niisuguse tuju sisse satun, kust muidu välja ei saa, kui paberile ei pane, seda on aga südamed, usk on see minule toonud? Kirjutan ega sa ikka mitte midagi. Ja esimene laul, õigemini vemmalvärss, mis me oma elus kirjutasin ma kirjutasin seda suvel esimese ja teise Vana-Kuuste kooli viibimisaastal. Oli midagi soneti või sonimisi taolist ühe Emmil nime pääle. Praegu ei ole just minul Päevaraamatut käes, aga mineva sügise seisis seal oktoobrikuu keskel tõotus, et mina enam sulge kätte ei võta selleks otstarbeks. Aga ei, ma ei jõudnud oma sõna pidada. Kui ma oma laulusi meistritöödel andelise luuletajate töödega võrdlen siis märkama seda koledat vahet, mis mind nendest lahutab. Seda ma ei salga, et no paljugi kaasa tunnen. Paljugi mind lainetama paneb. Aga seda, mis kirjanikutalendi all tuntakse, ei ole minul. See on and ennast avaldada oma mõtteid, tundmusi, peeglikujuna paista lasta. Seda kõik kirjutan ma sellepärast, et sa minu laulude üle nii külma otsuse annad. See rõõmustada aga mind otsekoheselt kõige rohkem, et sa nendes kevade laulus ja sügise laulus mind ära oled tundnud. Mis minu jumala nimi? Ei, ma tean. Mikspärast elan maailmas. Ei ma seda tea. Kord arvasin, et ma millegipärast ikka ilmas elanud, sest ma ei ole näinud asjadega sündmust, millele oma mõtet ja otstarvet ei ole. Siis uskusin, et unistasime nõnda. Mina usun ühe tundmatu jumala sisse, kes on siiski hääl, heldi ja armas, rikas? Ma ei tunne teda, aga ma aiman ilma palvet ilma sõnata. Siis uskusime omal hinge olema. Minu jumala nõudma minult ei kirikutega kirja. Ja minu elul pidi juht nööris olema suure inimese Kristuse evangeelium ilma jumala targutamata. Ka Kristus, kui teda ligemalt tundma õppisin, on ise oma õpetusele palju kahju saatnud. Nimelt oleme mitmes kohas testamendis tema õpetusele vasturääkivaid kohti leidnud. See oli aeg, kus ma vaikselt võisin elada, surra sest teises ilmas. Ometi saan kõigest sellest aru, mis minu hinge siin piinab. Viimati kaotasime selle jumala ei leidnud temale paika, kuhu teda mahutada. Ja nüüd olen ma täies mõttes materjalist. Nüüd olen ma ise jumala osa. See on maaosa, olen ise jumal, osa elu. Ja niipea, kui see jumala osa oma ülesannet ei täida, oleme kohustatud teda hävitama, surema, et jumaliku osa kübeme tagasi anda, mis minus vangistatud on. Ma ei tea, miks pärast see on, aga ma olen rahul. Ehk küll kurb. Ja see on igaviku ja otsatuse lein minu hinges. Kirjutan seda kõike selle teadmisega, et minu kiri ustavate kätesse läheb. Teisel tingimusel ei liigutaks sulge, selleks jään lootma, et see kiri kurja idee. HV. Ma mõtlen nii. Kadak paindub iga tuule ees ja kasvab kaua. Aga kõrgele, sinna üles sinise taeva ja värske taevatuulte kätte jõuada, sirguda. Mis kasu, et ta elab, paenub aga saatanit, uhked kuusk ja mänd taevamäel üles, sinise taeva süles tungivad nad oma hiiglakrooniga. Tükk lahtist sinist taevast, sületäis vabat maad oma alla. Seda tahan mina. Olgugi et minutitel, kus hämaras must mure, kui surnulina üle minu olemise langeb. Ja kas sa tead, revolver käes olema siis oma issameie või midagi sarnast lugenud? Kirjutanud ka sinul on pala. Kas sa tahad, et nagu Kadak, Baiendama peaks taevatuulte käes ja ei peaks saama oma alltükk, lahtist taevaste sületäit, vaba maad? Või arvad sa, kui sa kirjutad paendama miinusena murduma asemel et ma peaks nõmmel kasvama kadakataolisena ja paenduma? Ei, 100 korda ei, parem murduda kui parendada. Ja kui see ükskord vast kuuled, et üks inimene on kadunud siis tuleta neid, ridasid meelde. Kirjutada tund aega hiljem. Väga õige, kui sa ütled, et kui murduda siis oleks oma kehaga ema mulda väetada. Ja mis ma seekord sõna murdumaal mõtlesin, oli see, et see mõtlemine mind närvihaigeks on juba teinud mitte üksi mõtlemine, vaid kõik see, mis meie ümber liigub ja elab viha, üksildus ja viimaks seed. Mix on minul võimalust vähe selle kättesaamiseks, mille järele ma nõnda ihkan ja püüan. Nagu jõud ja energia oli sel kevadel, kui sa kirjutasid, aga mina tahan, et sa veel rohkem õpiks ja püüaks. Ja seda on kui päikesepaistet, nii vähe minu elus. Aga ometi oleks kõik minu elu asjata, kui seda kõike võitlemist ja valu ei oleks ega leiduks. Inimene ei ole päikene vaid kuu ehk maakera planeet. Inimesel ei ole oma valgust nagu planeetidelgi, vaid ta peab, kui ta tahab valgust anda, seda enne vastu võtma. Mida rohkem ta oma otsatus allikast võtab, seda enam temalandon. Kannata. Ära püüa anda enne, kui sul küll ei ole, kui see ei ole mitte andma sunnituna, et omale neetud leiba teeni. Õppija ei ole mitte parasiit. Parasiit on see, kes ilma tööta leiba sööb teiste kulul. Vanemate käest saada, see on kultuur, oline laenamise viis. Vanemad laenavad sinule sina edasi. Minu arvates on vanemad sunnitud andma, kui nendel on. See peaks, kultuur on riigisaladuse punkt olema. Selle peal seisab kultuure, üleval. Oli aeg, kus ei antud selle peale ja see oli Parbordiline keskaeg. Ma kirjutaks füsioloogiliste põhjustest Kuitseeriks, aga pikale. Armas Marie Kuulmata nägemata võrsunud südamealuses, valminud valgusele on minu armastus. Sina oled see, kelle järele ma janune, olen sind ihkani igatsema päeval ja ööl. Siis kui magab, maailma mure. Ma ei saa mitte teisiti, kui ma ei ütle, et ma sind armastan armastanud olen ja edaspidi armastama saan. Nii nagu eluarmastus on. Uskunud olen ma oma õnne päikese kevade sisse sinu sisse. Kui sügise mure noori mõtteid murdma tuli. Ei julgenud ma noil aegadel sinule omast armastusest kõnelda. Oma karakter regama individuaal-idega tahtsin ma sind enese hinge külge siduda kui miljoni nägemata ahelatega. Kaua ja kaua rasket võitlust olema eneses sinu pärast pidanud. Olen siin liiga pühaks pidanud, armastavat südant sinule nii noorelt avaldada. Eluõnn ja armastus sinu ees. Kuid halastustega armastust armuandena kaastundmuse pärast ei kerjama mitte. Selleks olen ma liiga uhke. Ütle oled sina see kevade minu hingele. Kummardab sinu hing selle maru ees, mis lauliku hinges mässab. Või ehk ei ole mina seda sinule, mis sinu päikesepaisteline hing igatseb? Ütle. Ma ei saa sind vihkama. Kuigi sa minule selleks saada ei suuda. Kellena ma sind oma südames olen kandnud? Sest et ma sind armastan. Ma julgen sinule meelde tuletada, mis sina minule minu esimese luuletuse ja kõige parema ilmumisel kirjutasid. Leidsin täna su laulu jutustuse Postimehes nooresu lehes. Süda hakkas germemalt tuksuma, on ometi teised ka ära tundnud, need seal luuletaja oled? Soovin, on 27. oktoober 1908. Ja mina tunnen sedasama ja ütlen nõndasama. Kuid ma ütlen veel rohkem. Sina ei tohi. Nüüd, kui sa ennast leidnud oled selle tee pealt tagasi astuda, sest muidu teed sinna kuriteo enese isiku ja rahvageeniuse vastu. Proosas olemine laisk luules ka mitte mõni Bayron. Kuid minut, millal ma oma täit jõuetust tunnen, on minu surmapäev. Nüüd hakkame eneses kõnelema ja nõnda võib see osa lugemata jääda. Mina olen nüüd siis hariduse seltsi. Teine kooliõpetaja, koolitöö on nüüd hoopis teistsugune. Raske on, kuid palju huvitavam kui vallakoolis. Siin on viimastes jagudes juba 15 kuni seitsmeteistkümne aastased inimesed ja nendega saab juba ka midagi ära teha. Pealegi on minu käes eesti keel Historia ja kirikulugu ained, mis huvitavad õpetada õpetades kordama nüüd üleüldise ajaloo ja matemaatika. Ja kui ma ükskord peaks gümnaasiumi lõpueksamile iialgi minema, siis nendes asjades viie ikka võtta, kui mitte enam. Oligi, et sa idülli kirjutasid. Nüüd on minul kirjanduse teooria läbivõtmisel üks ilus näitus ette lugeda oma tütarlastele. Sina ise oledki, kes kasuvennale õhtuooteks võileivaviis. Uudiseks on see, et mina kõikumad käsikirjad ühel ilusal õhtal ära põletasin. Kõik trükkimata laulud kaks pikemat pooleli novelli üksi tüll, mis ma kord trükivalmis saada tahtsin sind redakteerima, palusin midagi, ei pea enam minu ega minevikku vahel olema. Ma tegin seda täie arusaamisega. Kui inimene minevikus elab, siis ei ole temal tuleviku. Kõiki minu tööd ja laulud olid viletsad katsed ja et ma nende kallal parandamise aega ei kulutaks siis kõrvaldasin neid ühtlasi hävitasingamad taeva märkuste raamatut. Nõnda nüüd vaatama teise pilguga kunsti pääle. Ja nüüd alles algama aa see rämps, mis ilmunud on. Kui seda ei oleks? Praegu pole minul trükkimata tale kahe mis sinule saatsin rohkem kui üksainuke mis alles 200 aasta eest ilmuda võib. Panen siia mõned uuemad luuletused kaasa. Luuletus kui kustus Eesti vabaduse päike, selle laulu kingin ma sinu omanduseks. See on see luuletus, milles kord räägid, et see ilmuda ei või, sest et see valitsuse vastane on. Luuletuse pealkiri on 200 aasta juubeli piduks, mille eestimaa vene valitsuse alla sai ja on juubelipäeval 29. septembril 1910 kirjutatud ära kirjama omale jätta. Tervisid. Katsuda sind unustada. Arvasin, et võin. Otsisin vastumürki sinu armastusele kuid sind nähes Vanemuises sain aru, et see kõik kui vale on asjata igapäevane, enesele ette valetamine, mis kurvaks teeb ja mis teeb igavaks elu. Kõige vähem tahan sinust unistada. Sinu juures vaimus olla. Ah seda hõõguvad meeleolu, seda suurt vaimustusele ja paatusele puhkevad neelu, kui unistusest saaks teha reaalsuseks. Aga ma olen sinus sellegi võimaluse kaotanud sinuga kui sõbraga kõnelda. Ma tean, et sa pead minule veel suuremaid südamevalusid tegema. Ja Kuniadega liig suureks ei lähe. Aga ma ei lase sind. Ma tean, et sina pead minule veel suuremaid südamevalusid tegema. Ja kui nad aga liig suureks ei lähe. Aga ma ei lase sind mälestusest.