Tänase kesketunni külaline on luuletaja Milvi seping. Peatselt kuuekümneseks saava luuletaja elutee on läbinud neid aastakümneid viiest praegu kõneldakse mitmeti. On läbinud, on loonud sellest, kõneleb Ki nüüd luuletaja ise kõneleb ta luule Helgi Ilo vahendusel ja kõneleb Rein Rannapi klaverimuusikat. Saate pealkiri on heliseval sillal. Sa olid noor kui päev veel koidu ajal. Leid alles lahti ellu laiad uksed. Kuid minu esimese nutukajas tõi sinu süda viimse valutukse. Seni ei saanudki mind kätel kanda. Jäi mulle tundmatuks, su arm ja mure. Sa suutsid mulle ellu kaasa anda väid oma viimse kurva naeratuse. Mind kandes jalg sul tihti Nurmilastus, pilk kallistama, sõitja viljapead. Nii mulle armastuse idu vastu koos verega tantsid juba seal. Kui juhakaid aeg niidab, elukaarde Saminud ei jätnud üksi nukrutsema. Mul lohutuseks jätsid kalliaarde mu südamesse laulu jätsid ema. Milvi seping teie luules, millest ka iganes ei ole laulnud, on tunda. Rõõm, lootus, usk ja, ja kindluse tunne. Millest te selle saite oma ellu kaasa? Ma arvan, et eelkõige sellest vist, et mul oli õnn sündida ja kasvada maal. Maal keset loodust kasvanud inimesele jääb vist terveks eluks mingisugune tugev hingeline vundament, mingi ilutaju, ma mõtlen just loodusetaju ja just loodus eelkõige on mind võib olla väga palju elus aidanud. Näiteks noorena. Me rändasime, sõbratarid ja Eestimaa risti-rästi jala läbi ööbisime, kus jumal juhatas, ei karda kuskil, ei kedagi midagi, ma näiteks tänapäeval ei kujuta ette, et kaks noort tütarlast julgeks kahekesi pinda kuskil põõsa all magada või, või küsida võhivõõrast kohast kuskilt töö vaja. Aga me nägime väga palju ilusat ja head ja muidugi no mis sellest siis ka tuli, väga palju siis sellist ütleme luules, seda looduse looduse teemat ja loodusepilte ja, ja ma arvan, et üle kõikide väärtuste elus on see, kui inimene tunneb ennast seotud oleva selle looduse ja selle maa keskkonnaga, kus, kust ta pärit on. Te ütlete, et tunnete ennast seotud olevana, aga milline oli see hetk, kus te tundsite ennast seotud olevana, aga sealt lahkusite ja miks? Jah, no juhtus nii, et nagu vahel elus võib juhtuda, et jäin ükskord ilma üksinda ja olin nelja 15 aastane ei osanud siis õieti midagi peale hakata, kus ja kuhu minna? Siis tartu tädi tegi oma vanast kleidist mulle seeliku, kuna ma olin ka ühtlasi nii paljas ja toimuda. Ja nähtavasti minul juba maast madalast on olnud väga suur usk laulu sõnasse ja tol ajal oli väga populaarne laul Emajõe pääl kord kaebehääl, kus olid ühtlasi sõnad ja võimas Emajõe kohin, jutustas mull. No muidugi selle järgi ma arvasin, Emajõgi on pööraselt suur jõgi, eks ole, niisugune võimsa Koigi taga lainetega. Kui ma siis esimest korda Tartusse jõudsin Tähtvere metsast sõitsime välja, siis vasakut kätt oli see niisugune väike sinine direke tädi ütleb, et vaata, see on nüüd Emajõgi. See oli niisugune väga kurb asi mu meelest, et ta nii väike oli ja muidugi hiljem on ta siis nüüd väärtustunud saanud tõeliseks tõeliseks pärliks ebaja, eks, aga see esimene mälestus oli ikka kurb. No ja nii sai minust siis linnainimene. Muidugi see oli ka esialgu ei teadnud, kus, kuhu tööle minna, kooli minna. Tööleminek tähendas seda, et oli ka vaja kuskil elukohta, ka tädi elas ise niivõrd kitsastes oludes ei olnud õieti kuhugi panna. Ja siis sattus ühel plangul silma. Kuulutus on avatud Tartu tööstuskool number 12 ja votab õpilasi kooselukoha ja riietuse ja toidu ja, ja ühesõnaga täielik ülalpidamisega. Ja nii ma sattusin siis Tartu tööstuskooli täiesti maa külatüdruk esimest korda linnas. Üldse mitte mingisuguseid. Ja ma ütleksin nüüd tagantjärgi praegu vaadates selle tööstuskoolile ja kõigele et see oli siiski pärast sõjaaeg, ta oli väga paljudele lastele Ta oli omamoodi väljapääs. Ja, ja omamoodi niisugune, isegi ma ütleksin, turvaline koht. Sest meil ei olnud noh, seal niisugust ma ütleksin, nagu on jäänud selline tunne, et mingisugune selline külm, kalk, ma ei oska öelda. Ini tähendab, et ebasõbralik ei, meil oli väga tore, meil tulid sealt välja elektrikud, luksepad, tislerid. Ka see kaader oli veel see nõndanimetatud vanad head eesti mehed, kes olid eestiaegsetes tööstus, tehnikumidest, tööstus keskkoolidest pärit. Ja nende auks ja kiituseks peab ütlema, et nad olid kõik väga hea. Ütleme, pedagoogilise eetikaga ja, ja muidugi erialateadmistega ja just nendest võib-olla me saime kõik, kes me seal olime kaasa niisuguse tahtmise alati head tööd teha töö väärtustamise. Ja mitte niisuguse noh, üle jala, mingisuguse kergema tee otsimise või nii, nagu me hiljem hakkasime siis kogema ja me hakkasime ümber häälestama Nõukogude töölisteks. See oli juba niisugune teine ooper, millesse tuli märati koha peale. Tartu, mina sattusin Tartu kontrollaparatuuri tuuri tehasesse, tol ajal oli veel telefonivabrik, nii et üks minu esimesi töid oli seal telefonide monteerimine, eks ole, väga inimsõbralik ja väga niisugune ikkagi inimlik elukutse. Siis hiljem tehas muutus numbri tehaseks siis läksi paasi veidi teiseks siis hakkasime tegema näiteks detaile 765 või mingisugune aparaat kaldu, et kaheksa või millest meile tarvitsenud ette kujutest koerlamistad päris just oli. Ei olnudki. No ikka siiski kumas läbi, näiteks ühel päeval ma mäletan, et oli niisugune ärelutki, teated CCD praegu miini sütikuid. Me jooksime siis sinna vaatama, no ei osanud midagi seal eriti aru saada, sellepärast et no me ei olnud enne näinud ja missugused on need siis olid. Ja, ja võib-olla kõige kurvem ongi see, et ma veetsin tehases ligi 25 aastat ja just see kõige suuremad tühjad tunde jätab see, et ma olen ju nii palju teinud rumalat tühja mõtetut ja ütleme, otse välja kahjulikku tööd. Võib-olla noh, õnneks sel ajal olid minu aeg sõda ei olnud, nii et ma usun, et minu toodang ei ole võib-olla kahju toonud, aga ega ma muidugi kindel ka ei ole. Ja hiljem siiski muutusime ka natuke inimsõbralikumaks, hakkasime lennukitele tegema. Kandejõumõõtjaid üldse, ühesõnaga lennuaparaate ja hiljem tulid siis veel mõned kontrollaparaadid juurde ja nagu ma nüüd hiljuti kuulsin, oli seal lahtiste uste päev. Ja siis seal siis avastati, et vedele kareid musta kaste tehakse seal mis lennukitele antakse juurde, nii et see on haruldane toodang minu aed merel, võib-olla see oli siis nii salastatud, et me ei teadnud, et me teeme. Tallinn meie juures uue kodu leidis kõrge laialeheline pall. Tantsi löögist värisedes seisis. Raual aastulisel põrandal vaevaliselt meiega ta harjus, kuigi mullast laiutas ta juur kippus meie nukra pilgu saatel koltuma see lõunamaine puu. Täna aga mööduja siin peatub. Miski hinges muutub soojemaks. Keset mürisevad hällilaulu sirgub pisikene lehe laps. Öine kustunud viimased lambid ja kusse vajunud tsehhi võiduka sammugastus Uudishimuliku õhtune vahetus lõppes üksikuid kollaseid lehti. Teele raputab puu kaaslaste sammudega ja varsti on hajuvia kauge. Ootamas kõiki neid kuskil koduselt avaneb uks. Uinovest kinnes, ma kõnnin, väsinud, rahul ja rauge. Silmad on kõige jaoks valla randmess veel mootorituks. Põõsaste varjud, kui juuksed õlgadelt maha on vajunud. Viimaste lillede puhmad lõhnavad puiesteel. Südaöövaikus käib julgelt mööda tellinguis maju. Hommikul kähku, ta taandub tööliste sammude ees kitsaste kallaste vahel. Jõgi on jahe ja tume. Peegelduv tulede rida väreleb lainetes all. Ehmatab ärkvele silla napist ja rahutust unest. Hilise kõndija ruttav kaugele kumisel sama kuskil keskpimedaid aknaid. Silm leiab üksiku tuleunne jää, tundmatu ammu võidutseb kuuvalge öö. Õhtune vahetus lõppes sinagi õpikut, sule saabuval päeval, mu sõber, jätkame taas oma tööd. See on praegu päris. Ma arvan, et kuulajale ka vapustav mõelda, et luuletaja on teinud läinud miinisütikud aga see näitab, kui keeruline oli aeg ja mis tähendas teile tol ajal luule, kuidas te luuleni jõudsite? Esimesi värsikese kuskil juba maal karjapõlves, kus, kuna sai hakata tegema nii, et see oli, no nagu minuga juba tuli linna kaasa ja võib-olla need esimesed linna niisugused võõrastused ja siiski noh, ikkagi see maa igatsus esialgu ikkagi kodu kaotamine ja ja need on siis kõik praegu mingisugusest narmendavatest kaustikutes andad kuskil salvidena kirjas. Aga noh, nii nagu natukene avalikumalt juba kuskil, kui võib-olla mõni asi oli ilmunud, ma ei mäleta isegi, kuidas esimesed siis see vist oli juba tööstuskoolis oli meil kas oli eesti keele õpetaja või oli poliitala juhata? Ta ei ole, kes ta valijate esimesed värsid kuhugi saadeti. Ma ei tea, kas oli noorte hääl või stalinliku noorus, ma tõesti ei mäleta. Ja no ma ei osanud nagu sellest midagi mõelda. Ja siis ma mäletan, et kui ma tehases oli, me elasime ühiselamus esimesed aastad, enne, kui ma väikse toakese sain. Ühel päeval kodunt ära tagasi tulles tüdrukud ütlesid, tead, sind käis üks blond noormees taga otsimas, küsis luuletaja pilvi, sepilgut. Täiesti täis jahma just et kohalt kesta oli mis luulet ja nüüd muidugi hiljem selgus, et see oli Oskar Kruus kes oli kuskilt kuulda või teada saanud või lihtsalt siis ta juhtus seda esimest katsetust lugema. Tuli mind värbama siis Tartu Noorte Autorite koondisse ja sealt siis algas siis natukene niisugune mitte teadlikum Makarov siiski juba mingil määral natukene organiseeritud ja ühtlasi siiski ka niisugune ohvritleme Aril tee, sest Noorte Autorite koondis oli omal ajal ikka täiesti niisuguste, eriti minusugustele võrdlemisi niisugune silmaringi avardav ja, ja seal tehti täid, arutelu Siretenseeriti ja see, mis siis andis mingisuguse natukene mingi põhialuse ja üldse natukenegi midagi kirjanduse mõistmise. Ja vaat huvitav siis oli, sel ajal oli nii, et ei olnud mingisugust noh, nagu praegu on noortesektsioon ja ütleme siis seal vanad Kirjanike Liidu liikmed vaid esimesed, ma ütleksin võib-olla isegi ligi paarkümmend aastat või olid kõik nagu koos ja nagu ei osanudki ette kujutada, et peaks olema eraldi või ja meiesugused noorukesed ja need õppisid siis väga palju just neilt vanematelt võib-olla. Ja ma ei tea, kuidagi oli nagu seltsimehelikult tähendab, generatsioonide vahe? Ei, ei olnud nii nagu praegu meil praegu on ikka kindlasti ma usun, et noored võõristavad, kui läheks nüüd sinna nende koosolekule võib-olla seal viie-kuuekümneaastane või no vot, eks ole, mis ta lobjaka sõldite otsib, kas nad just nii nüüd mõtleks, aga siiski midagi on. Ja kui endal on niisugune võõrastav imelik minna, kuigi vahel oled nagu ise siiralt huvitatud, et et mida nad praegu päris loevad ja laulavad seal. Aga võib-olla see sõda lahutas need piirid ära või? Noh, see oli pääle sõja, eks ole juba ju see asi kõik, vot ma ei tea, vat ma ei oska seda öelda, miks, miks ta hiljemalt läinud nagu jah, nagu lahku rohkem. Te ütlesite, et teil oli elus kindlustunne ja Tartu tekitas võõristust, mis olid need momendid, mis tekitasid võõrised. No see oli vist esialgu oli muidugi lihtsalt puht looduslapse niisugune noh, võib olla. Ja nüüd ei tea, mis suurlinn, aga vähemalt selles mõttes, et ma ju sattusin kohe ühiselamusse väga paljudega koos, esialgu ikka sai ka, kui vajas harjumist, kuigi ausalt öeldes hiljem meist kujunes kuidagi väga sõbralik ja hea niisugune no ütleme noh, sõpruskond või, või kuidas seda öelda. Ja kui meid kooli lõpetades saadeti kõik terve lend kontrollaparatuuri või tähendab tollasesse telefonivabrikusse siis me läksime ühtlasi sinna ka nagu mingisuguse ühtse rindena ja kuidagi meil selle võrra oli väga palju kergem. Sest arvestades sellega, et me läksime siiski ikka täiesti teise keskkonda, sest see tehas on ikkagi venekeelne ja venemeelne aga siis meil ma ei tea, oli nagu meil eestlast omavahel nagu mingi ühtsustunne ja peabki ütlema. Ma ju need paarikümne aasta jooksul siiski meil ei olnud seda praegu isegi veider öelda, aga meil ei olnud rahvustevahelisi pingeid, pingeid või, või erilisi, selliseid vaenu avaldusi. Jah, ei saa midagi halba öelda ja selles suhtes on mul praegu tihti nagu selline lõhestatuse tunne. Ühel õhtul kuulan raadiot ja jälgin hirmus närvipingest seda poliitilist olukorda ja pärast koogali ähvardust ei saa öö otsa magada. Teisel päeval tuleb mulle endine töökaaslane vastu tänaval väga hea inimene, kellega lihtsalt suurepäraselt saime läbi ja ma ei saa ju mõelda, isegi mitte ei saa mõelda, vaid ma ei, ei tunnegi seda kuidagi tema vastu mingisugust vaenu või mingisugust sellist. Noh, ma ei oska öelda hoiakut, nii nagu tegelikult nüüd mad terve öö otsa, eks ole, tuntsile mõtlesin, et ei ühtegi pil, kui nad kõik viim seniseid, kõige esimese esimese rongiga minema teisel päeval võtet, aga ei, et aga millest seda on ja, või Tonja süüdi on kuna üheskoos sai omalajal seal kirutud küll valitsust ja ülemusi ja, ja noh, ma ei tea, see on jah, niisugune keeruline asi, ma ei oska kujutleda päristele. Aga praegusel käinud olete? Ei ole, ma tulin ära 72.-st aastast ja nüüd on minu kaaslaskond ja minuealised on enamasti kõik juba ära pensionile on täiesti uus rahvas ja ei tea ja kuigi mul oli veidikene hea meel, kui ma hiljuti nägin ühte kaaslast, küsisid, et kas teil ka interrinne ja mis te mässate, kas te streikima hakata ja Rebase too ei mõtlegi seda teha. Keerle vastu meestreigime Me hakkame streikima nende uustulijate vastu, kes tulevad, et mina ootan, 15 aastat, kohtun oma perekonnaga korterit, aga tead, kui palju on uusi Tullul ja nemad kogu aeg saavad ja saavad ja saavad paremat korterit, aga mina ikkagi elan oma viie inimesega ühes toas edasi. Nii et isegi neil on ka neil vanadel olijatel, kes tulid pääle sõda ja kes siiski ma ei tea ikkagi koos meiega, nii. Näkid ikke palju raskusi ka, näiteks kui me taastasime seda linna ja neid varemeid ja ja igasugused ajad olid. Laulud Tartule. Ma Tartut vaatan seistes eemal kingul. Mu kõrval rohus subtõrvalill on ülal lokse helehäälne pill küll viimse keeleni, nüüd rõõmust pingul. Mu linna kohal torkab pilvelaeva pikk habras telemasti Phili kraan. Ja seal, kus kaugustele huikab jaam kadurske vilja, silo püüdleb taevalinn orgu, laskub haljad, puhmad süles ja nägu peseb pehmes jõevees taas tänavaid, siis tõstab mäkke üles ja mulle vastu saadab sirge tee. Kui õnnelik ma olen, sellepärast et selles linnas on mu koduvärav. Kaks luuletust kartust jätavad sellise mulje, et ta on teile sügavalt kodu. Jah. Jah, on küll seda me oleme tihti rääkinud ja arutanud omavahel, et, et kui palju on, kas on siis nüüd rahva mentaliteet muutunud või mis et tookord, kui tulime jah, oli Tartule ainult kivide hunnik jõud ja, ja varemed ja hakkasime taastamas käima. Ja me läksime tulud nagu üldse mingit protestivaimu või mingisugust vastumeel, see oli täitsa nii loomulikult. No lõppude lõpuks, kes siis need kivid ja varemed ära koristab? Kui me oleksime võib-olla jäänud ootama mingisuguse? Võib-olla praegu tõstaksime viimaseid kive siis kuskilt platsi pealt ära aga samal ajal kui praegu aetaks meid välja kuskile ilma rahata pääle töö, eks ole midagi tegema õhtust õhtusse ikkagi ikka kuude ikka suve läbi ja ja mitte ainult niisama nagu praegu on nüüd harva mingisugune laupäevalt või kuhu ju ka ei taha me keegi nagu naljalt minna. Ma ei tea praegu protestiks ise ja ma ei kujuta ette, mis veel laias laastus praegu oleks, kui, kui pandaks niisugust asja tegema vaid nüüd me ütleme, et selleks on oma instantsid ja oma oma kollektiivi oma inimesed peavad olema, kes seda teevad. Aga tookord, kui te neid rususid ära viisite ja kõik, kuidas teile linn tundus, kas teil oli mõnest hoonest kahju või, või tekkis teil hirm või, või, või oli suur lootus üksnes selles mõttes, et oli teada, et linn oli ju muutumas. Mina ei ole siin õigustatud ja ei saa üldse seda vastata, sest ma ei olnud näinud vanad Tartut üldse, vaid minu esimene Tartu nägemus oli ka ainult varemed ja ainult piltide peal, noh muidugi see ei ole, siiski ei ole see elamus, mis. Mis oli, aga varemetes, oli veel aimata see vana Tartu? Mingil määral oli, aga kuna need olid siiski niivõrd sünged ja kõik need ja need varemed Jahata mingisugust, isegi elamust ei ei, ei oska öelda. Missugused õige lemmikpaigad nooruses tartus, kus jalutasid, kus te käisite? Instile meeldis. Väga kaua aega oli lihtsalt tähtremets linnast välja, kindlasti põldude vahele ja tähtre metsa küll küll üksinda, küll sõbrannadega, küll igasuguste igasuguste kaaslastega, kui nooruses ikka seda juhtub. Ja siis oli see tähtri mets, Tartu ümbruse metsad, kõik nad olid ju nii õdusad, turvaliselt, puhtad, ilusad praegu nende rämpsuhunnikute vahel enam mitte kuhugi kuhugi ei taha minna ja on nagu väga palju vaesemaks jäänud üldse. Terve see mis praegu siiski nüüd hakkab vist tartus veidi oma kohta leidma, on toomemägi. Ma olen oma üllatusega vaadanud viimasel aastal, et väga palju inimesi jalutame, käib seal, aga see oli jälle minu nooruses täiesti välistatud kuna selle olid hõivanud täiesti sõjaväelased. Tookord siin olevat musta pagundlased, kes võib-olla olid väga hirmuäratava kuulsusega. Ja eestlased hoidusid sellest kohast kaugemale. Nii et meil oli võib-olla vabadust. Puiestee oli siiski ka, kus, kus oli nagu meie päralt täiesti mehel. Nüüd on mul koht mul tädi kolis ära kääpa jõe äärde ja seal on tal väike majakene ja seal on meil lõpmata palju lilli. Ja väga-väga looduslikult väga ilus koht. Ja meie sauna taha kerkib igal suvel täiskuuöödel Kalevipoja mõõk. Ma olen ise näinud teda mitu korda seal sädelemas. Öeldakse, et ainult väga head inimesed näevad, aga teised pole millegipärast keegi näinud, aga mina. Nii et meil on kuulus jõgi ja ilus koht Laudauksed on valla ja üle Ruskete selgade lõikuvad päikesetriibud. Sarvised pead pööratud valguse poole. Lehmade tumedad silmad räägivad inimkeeli kettide kõlinest üle. Rõkkavad künnisel varblased. Muusikalik. Kahutanud rajal täiskuu väheses valguses. Kuule, tab kaua muu varisalus midagi, heliseb. Ühtsoodu ja tasamahl tilgub manner kusse. Teie noorus oli ju, kui nüüd praegust tõde kuulata, mis selle aja kohta räägitakse väga raskel ajal. Kas teie tajusid seda, mis rahvaga tehti, mis toimus, kas teie olite ka kommunistlik noor? Jah, olin küll. Ma võib-olla et mitte mitte nii väga vägivaldselt, isegi nagu võib-olla mõned ja eriti vist koolides vist oli peaaegu sundkorras terve klassiga vaid minul jätkus oma nooruses küllaltki niisugust, võib olla naiivset usku, et võib-olla ehk saab midagi ära teha, midagi kasulikku, midagi kuidagi aidata, ma ei tea, elu võib olla või, või midagi edasi viia. Ja muidugi sellele järgnes niisugune väga valus pettumus, see tuli õieti kohe juba pileti kättesaamisel. Kuna noh, me olime tookord noored tüdrukud, käisime ikka linnas pidudel ja siis ma mäletan, et kultuurimajas liikus ringi niisugune väga piltilus kena noormees, kelle kohta käisid jutud, et see on niisugune julgeolekuspioon. Tantsitakse tüdrukuid, kelle kohta taheti midagi teada saada või vanemad Ta või kelle käest. Aga see oli niisugune noh, kuulujutu tasemel ja usud ja ei usu. Ja siis ma mäletan, kui linnakomiteesse läksin seda piletit saama ja sa seda ja selle esimene, keda ma seal laua taga nägin, oligi siis see noormees. No muidugi juba eetris niisuguse väga ränga pildi kõige selle juurde. Muidugi, komnoored ise ei saanud absoluutselt midagi muud teha, kui ütleme, loosungi tähti lõikuda ja kleepida. Minu oleks peamiselt lõikamine ja kleepimine, kuna ma ei omanud nii kunstilist kätte, neid ise joonistada oleks. Ja muidugi teine kurb asi tuli siis veel, aga see on niisugune tragikoomiline asi selle pealt ka ikkagi ära rääkima. Siis kuna ma olin niisugune väga eesrindlik tööline, mul ei ole enda kontrolli õigus oma pitsat, minu tööd keegi ei kontrollinud, üle. Tund ja mina läksin ka valijate sajaprotsendilise toetusega läbi. Ja ma pean nüüd tagantjärgi ütlema, et see on ikka tõesti oli vaene linn ja vaene riik, kellel olid, said olla sellised kandidaadid ja niimoodi valitud ja ja nii jõuetud ja ühtlasi nii oskamatult kõik asjad kokku. Ma mäletan, et ma ei saanud küll mitte ühtegi head nägu teha, siiski kaks inimest selle kahe aasta jooksul minu juures käis, ma mäletan ühele vanapaarile said mingisugused ahjuuksed, siibrid või mina ei tea, sai kiirendatud korras siis majavalitsuse kaudu tal see asi korda aetud ja teine juhtum oli hoopis tragikoomiline, tuleb yks memmekene minu juurde ja no ta on nii vana ja haige ja raha üldse ei ole, et kas saaks toetust? No mina muidugi võtsin seda asja väga südamega ja läksin sotsiaalosakonda ja siis said alles 150 rubla, see oli endisest vääril, kus 15 rubla. Aga sots osakond ütleb, et minge ikka enne kohapeale ka ja vaadake ja kontrollige. No muidugi, see oli kuskil supilinnas tõesti armetu armetu ruumikene ja memmekene ise seal lõuani voodi, lõuani teki all voodis. Kuigi ma enne ukse taga kuulsin, et mingisugune kobinja jooksmine seal toas käis, aga no lähen tuppa ikkagi, noh, inimene on tõesti haigevoodis ja sain talle selle raha. Ja pärast siis ma kuulsin, missugune hull lugu see tegelikult kõik olid. See memmekene oli, mitte napsimehest, vaid ütleme, napsi memmekene ja siis ta oli siis pärast rääkinud kellelegi, et oi küll, mul oli üks tore illus, tütryk saadik tegi mulle raha välja, ma sain mitu põtlik. Ja täiesti midagi saadikuna olles määrati, no seal oli igast komisjonid mind millegipärast tehase töölist kuhugi kaubanduskomisjoni. Muidugi me käisime paar korda kuskil kauplustes kontrollimas, siis no ütleme leki tagust puhtust seal kitlite väärtumuste, niisugust asja, noh, see oli kõik minu riigi juhtimisega. Sest teie olite siis ka juba Tartus, kui siin toimus 49. aasta küüditamine, kas te seda ka mäletate ja, ja, ja kuidas teieni jõudis? Omamoodi, väga võib-olla jah, väga drastiliselt omapäraselt ja seda teemat ma hea meelega praegu tahan puudutada just sellepärast praegu käib meil nende suur minevikku süüdlaste otsimine ja nende inimeste kindlakstegemine, kes kuskil millestki väga halvas ja eriti just küüditamisega seoses osalesid. Ja noh, ma ei tea võib-olla et, et praeguse kristallpuhta nõudlikkuse aususe juures, et võib-olla kelle käed ei ole siis kõige puhtamad. Aga ma tahaksin just nende inimeste kaitseks välja astuda, et paljud sattusid väga halbade lugude ja väga halbade ka võib-olla tegude juurde enda enda tahtmisele, mitte enda soovil. Näiteks küüditamisest oli jutt sellest muidugi meile, ta tuli samuti ootamatult nagu võib-olla väga paljudele. See oli hommikul küüditamise päeva hommikul, öösel oli see äraviimine tulid meile tööle üks poiss, teine jäi tulemata meie tšehhist. Ja see, kes tuli, oli kuidagi nii muserdatud, paikne löödud ja me ei saanud aru, millest see asi on. Hiljem siis ta nii vaikselt ja, ja poolsaladuse katte all siis jutustas seda asja nad olid mõlemad kommunistlikud noored, said eelmisel päeval teate. EPA aulas on väga tähtis kommunistlike noorte koosolek. See on küll praegu isegi kummaline kujutada, sest meie lindistame, räägime seda juttu ju praegu siinsamas EPA peahoones, tähendab siinsamas majas ja siinsamas, kui me anna vaatame, paistab otsese saal ja siis kujutame ette, et siis see saari täis oli siis Eesti noormehi ja, ja. Poisid olid muidugi esialgu olnud kohe imestunud, kui nad jõudsid siia Mik tütarlaps ei ole. Et kui oli kommunistlike noorte koosolek, peaks kõik olema, aga nad ei jõudnudki võib-olla veel seda lõpuni imestada. Kui nägid, et uste ette pandi püssimehed, uksed suleti. Siis läks keegi mees, vaat kes ta siis oli, seda ma muidugi ei tea. Ja tehti neile teatavaks täna hakata täitma väga tähtsat riiklikku ülesannet. Jaotati nad kolmikuteks, nagu tookord ikka vist kõikjal oli igast kolmikusse siis üks noor poisikene sealt kaasa ja hakkasid siis oma riiklikku ülesannet täitma. Ma küsisin, et mis te seal siis tegite või kuidas kuidas üldse see täitmine oli tõst, oh, mis püks seal ütles paar sõna midagi ja püssimees oli igal pool ka juures, et meie siis mõnes kohas aitasime neid pakke kanda ja et pidime lihtsalt juures olema, ära ei julgenud jooksta. Ja ma ei tea, seda, võib neile muidugi süüks mõista, aga no ma, ma, mina isiklikult ei suuda praegu siiski neid hukka mõista. Omiku teine noormees jäi tulemata. Ta temaga oli traagiline lugu. Öösel ta viis teisi ja kui ta jõudis ühiselamusse, hakkas magama pideva, tuli auto ukse ette, viidiga teda, kuna rajoonist piidi perekond ja saadi rutuga, poja jäljed teada. Ja hiljem me kuulsime, et poiss sattus samasse vagunisse nendega, keda ta ise öösel käis küüditamas. Ja loomulikult me võime seda arvata, et eriti hästi teda seal vastu ei võetud. Ja teine poiss, kes siis jäi meil alles, see oli pärast väga kaua aega oli väga muserdatud ja, ja täiesti nagu nagu ma ütleksin, teiseks muudetud muidugi kõik see küüditamisejärgne aeg ja see oli muidugi masendavad päevad olid muidugi meil teha, sest ka meie isiklikult ei näinud neid autos ei ronge, kes läksid, kuna me elasime niivõrd teises linnaosas. Aga muidugi noh, see masendus ja kõik see niisugune asi, see oli kaua, aga muidugi jälle peab ütlema, et elu läks ju see asi kõik need, kes siia jäid. See oli ikkagi noh, noored inimesed oli oma elu ja oma mured ja oma rõõmud tulid. Ja ega ei jäänud ju, keegi ei saanud jääda igavesti leinama ka neid, kes läksid. Vanad Remmelgad ümbermäe talu. Pole kändude alles. Jäid kodutuks, kuldnokad, puid mälestusmetsas. Nad Kohavad, üleme õue kui ise ei teagi. Ja kogu elu toetame nendele õla olevaka ja kuulata. Kuldnokk vilistab ladvas. Kui te luuletasite, kas teile on taustaks kõik see reaalsus või kust teie luule algab? Jah, vist tõesti, taustaks on enamasti reaalsus. Ükskõik on ta siis loodusluule on ta siis ühiskondlik, on ta tööteemaline luule, näiteks ma olen tööst väga palju kirjutanud ja siis on omamoodi nagu praegu tagantjärgi endal huvitav neid luuletusi lugeda, mis on kirjutatud nooruses tööst ka tehasetööst on väga räige, vaat optimistlikud elujaatavad kuna siis tehas ja, ja sai väga siiski lähedaseks ja kõik see meie oma oma sõpruskonnad ja oma oma elu ja oma noorus. Aga hiljem aastatega muidugi, kas väsitama see rutiin ja kuna terve ühiskond jäi nagu mingisugusesse unne, mingisugune loidus, ükskõiksus ja selle taustal veel eriti kuidagi siis tehase igapäevane, see konveieriliin ka igasuguses elu mõttes, mitte üksi, puht ainult tehnilise konveieri mõttes. Siis ma vaatan juba viimaselt tehasest kirjutatud luuletused on juba hoopis teised, on juba kriitilised, on võib-olla niisugused masenduses ja, ja juba hoopis teise tooniga. Sama kuningamäel. Rahvasuu räägib üks kuningas maetud anmäele kui lahingus tarduste põu ja samasse mulda truu alandlik laekur kaevas kuld, tukateid ääreni nõu. Maa kasvatas kamara hoolikalt peites, mis temale usaldas hirmunud tund vaid teaski siin teelise puhkama heites. Üks tasane Kylin on segamas und. Käin muiste siin otsijaid arvutuvegi hinge ärevil Kulitseptementide vang kuid varjanud nende eest saladust. Mägi heeglirisenud kirka, Eigolksetanud Kang. Ent kõneldi. Pinnas end vaikides paotab, kui tuleb üks vaba jää kütketuvai, kes kõlinal kõikide kukrusse jaotab. Mis kuningamäelt leiuna sai? On imelist tõde legendide sisus ehk kauge küll alguses tundubki seos. Üks lill õitseb kullana, voogavas nisus. Ja päev nagu tukat mul helkimas peos. Aga nende esimeste luuletuste puhul on hämmastav, kuidas te leidsite detaili ja olete sidunud selle ühesõnaga kõiges leidnud mõtte, et ja jaa, sihukese ootuse ja selguse. Praegu on Eestis ju selline aeg, kus meil on vaja õppida uuesti tööd, tegema, seda austama, jõuda selle juurde tagasi, kus teie olite ja neil oli see võrratult kergem võib-olla näha jah, kaniskust helgust. Töörõõmu kuna meie juured olid ju teised kui tänapäeva noortel meie õppisime siiski nägema juba lapsepõlves maal olles siiski töö mõte, et võib-olla ta oli raske muidugi, maatöö ka ja ma ei ütle, et et nüüd seal kõik nii mõni hiilgav ja nii ilus oli, kui võib-olla tagantjärgi Lütsin praegu idealiseeritakse, räägitakse. Ja ka hiljem ja siis ma rääkisin, ennistasin tööstuskoolist juba, et, et need inimesed, kes meid õpetasid, need olid hoopis teise orientatsiooniga ja kuidagi ja see nagu nüüd te ütlete, et nägin Daile ja oskasin nagu seostada neid. No ma ei tea, võib-olla siis siin ka õige veidikene siis mängib kaaslasena suureliselt öelda siis luuletaja niisugune olemus ikka vist ma pean kõigepealt ennast rohkem tööinimeseks kui luuletajaks. Kuigi noh, vahetevahel nad kippusid segi minema ja väga üks on aidanud üht ja teine teist väga palju. Kuidas teil töö juures vastu võeti, need luuletused, need helge, tuletasime meelde see palm või öine vahetus. Kas ka teie töökaaslased sellest midagi said? Oi, see on väga raske öelda, et võib-olla neid lugejaid oli ainult oma lähedaste tuttavate ringis, sellepärast et kuivõrd ma juba ütlesin, et meil oli venekeelne tehas, et meil viru töökaaslaste hulgas neid lugejaid oli kindlasti väga vähe. Need, kes lugesid, kuidas need printsid need ütles, et noh, nii nagu päris Aga nemad ise jälle ei ole neid detaile sellisel kujul näinud. Ma ei kujuta ette, jah, võib-olla tõesti ehk igat sellist Päikest pisiasjad, oh võib-olla nad ei osanud näha ega ega tunda. Ma ei tea seda, Eesti, seda peab nende endi käest küsima. Teie puhul on kohe märgata, te olete eriliselt rõhku pannud sellistele inimlikele pisiasjadele aga meid elus aitavadki just need inimlikud pisiasjagi elada. Kui palju meil neid ilusaid suuri asju siis ikka nii on? Elu koosnebki võib-olla just ilusam küll võib-olla väga paljudes sellest pisikeste asjade ja pisikeste ilude summast kõige suurem väärtus ja neid on väga kahju, kui, kui leid, inimene ei oska näha. Lilled väiksena tihti rohtu jätsin siis kannid kõik. Kui ma lähedal nägin äsja puhkenud õit. Ta oli ühtviisi kallis õrnuke tõrva, linn sai see karjamaa mättal valgejänesevill ojast kollased kuppe õngitses. Lapsena sattus väiksesse pihku roosatav kassikäpp. Heinast kutsuvalt viipas kelluka lillav nupp. Lausa tilked lõi valla varane kullerkupp. Harva nüüdki Movaasi elustab uhke roos. Aga need lapse ja sõbrad tihti mu laual on koos.