Mõnikümmend kilomeetrit Tallinnast Arukülas. No ma olen arukülas umbes 15 aastat, ütleme keskmiselt täpselt ma ei oskagi öelda. No teisi ja see asjaolu, et ma töötasin Jänedal, aga perekond hakkas töötama ja õppima, Tallinnas oli plaan niisugust väikest kodu rajada, käisime nõmmel otsimas kohtik, kaks platsi oli seal. Aga kumbki mulle ei meeldinud juhuslikult sattusin siia päris juhuslikult ja kohe meeldis. Siis oli siin ainult mets, see tähendab mõned üksikud vanad majad olid. Aga selle koha peal, kus meie praegu olemas oli, ainult niisugune lepa ja toominga võsa. Nii et kui te soovite, vaadake aknast välja, praegu toomingad õitsevad siin aknal. Nii umbes oli siin ja selle me uurisime siis ise ülesse ja ühtegi teed siin ei olnud ühtegi maja siin lähedal ei olnud ja meie platsi peal ei olnud ka ühtegi mändi, aga meie naabrusse see tark Sõmmenda täis siin sellepärast selle koha ma valisin, et nännid jäävad püsima, neid keegi maha võtta ei tohi. Kas selles väärtulejatisel aas, kus seal 59. aasta sirvilaudades umbes sellest ajast igatahes on siin kirjutatud seinal kirjutatud vist siis enam-vähem noh, kaks kolmandikku sellest, kus ta üldse kirjutanud olete, enam-vähem siin ja samal ajal käis ehitustöö ja kodu rajamine siia, siis oli ka ehitustöö ja ülikool ja kõik, aga mul elal siis ema ja ema ikka tihti ütles, et et mine oma tööle, tema ütles nii ja see on ka ainus, kes tähendab, keda ma ikka mäletan, tähendab need, kes ütles mulle, mine oma tööle, see oma töö oli kirjaliku töö siis mida tema mõtles ealiseedee, mida tema mõtles ja millal dekle töö juurde hakkasite tulema? Ilma kellelegi juhatamata, ilma kellelegi ütlemata. Ma hakkasin kirjutama, võib-olla juba ammugi tähendab väikselt nagu koolilapsed ikka esialgu luuletama ja näete, siin on praegu minu esimese õpetaja saadetud raamat, tema kinkis mulle Anava luuletuste kogu. No ma ei ütleks, et sellest midagi ole sai, aga igatahes nagu paljud inimesed, paljud lapsed ka tänapäeval, nii, mina ka koolis tegin neid ridu. Ta märkas seda võib-olla ja meil on üldse koolis väga huvitav oli niisugune elu. Ambla oli küll niisugune maakolgas ja maakool, aga meil oli alati õpilastel seal palju tegevust ja palju ringe, oli ka kirjanduslikud ringid. Nõiaseotataja räim, kes raamatu saatis, mulle oli nähtavasti seal niisugune kes meid ergutas, pidasime kõnevõistlus ja muud säärast ja eks ta nii pisitasa alles te valetate alles esimene trükis ilmunud kellakal, see oli üks luuletus, mitte naiskalorid, vaid see oli varem. Kust sellised romaani mõtted? Ikka muidugi heledal. Romaani mõtted olid mul varem oli nimelt omal ajal Tartus ja romaanivõistlused ja siis olin ma üliõpilane ja siis ma hakkasin kirjutama seal ka yhte romaani. Ja see on valmis. Ja see on isegi unistustel käinud. Nimelt kui oli esimene romaanivõistlus ja kui leede reht sai oma koos auhinna, siis oli ka minu see romaan seal mingist auhinda ei saanud. Nii, ta on mul praegu siin arhiivis kusagil seda romaani lugenud, vast kõige rohkem alla 100 inimesega. Seda luges näiteks Semper, luges seda ja. Ja kui ma ei eksi, sirge luges, ma ei ütle midagi erilist seal oleks v eriti oleks kiidetud, aga nii ma ka ei tehtud, et oleks päris või ära võtnud. See oli ka arvatavasti ikkagi maateemaline. See oli ikkagi ka Jäneda elust. Sest minu isa elas juba Jänedal. Kui meie siin Eestimaal ringi rändasime säärele kodutult siis minu isa oli seal kolm või neli aastat, Jänedal puusepaks, tähendab, ma lapsena elasin juba Jänedal ja vot seda ajajärku, mis ma elasin läbi oma vanematega, lapsena, umbes seda Erkuma seal romaanis kirjutab. Ma ütleksin seal tugevasti putkinud, kui mõju zürii, isegi mõned liikmed olid arvanud, et kas autor soomlane koguni tähendab stiilides stiili osaldamiseks tunda et see oli esimene niisugune katsetus. No kogu see esimese romaani kirjutamise lugu on õieti nagu sissejuhatus kõikidele järgnevatele rumaanidele. Siis tuli üsna pikk vahe ju esimese trükis ilmunud romaani lõokesed taeva all vahel. Nõiavahe tuli, aga ega see vahe ei olnud just päris tühi. Kooli lõpetamine sellega seoses siis muidugi ka leivateenimise ajajärk, tuli abiellumine ja lapsed ja muud säärased asjad, kohustused. Aga eks me aeg-ajalt ikkagi proovisin midagi teha siis sel ajal, kui ma Jänedal olin õpetaja kusagil öelnud, oleneda, kui teised kolleegid käisid jahil ja ja kalal, siis sel sel ajal ma mõnikord võtsin lihtsalt paberilehe ette ja ja püüdsin midagi paberile panna. Ja üks põhjus oli ka see, et meil koolil ei olnud tol korral eriti niisugusi mängitavaid, näidendeid. Tõsi küll, meil olid poisid ja tütarlapsi esialgu ei olnudki seal. Ja võib-olla ka selle tõttu oligi raske valida, mida just mängida, aga meil nõndanimetatud isetegevus oli küllaltki elav ja meil oli klassidevahelised isetegevuse võistlused ja selleks oli tarvis siis mingisugust repertuaari. Ja nii ma siis kirjutasin seal esialgu näidendeid, mis meie õpilaste käite, mängisime iga. Oli sääraseid juhuseid, kui mul on selgelt meeles, kus kolm poissi olid tütarlasteks kremeeritud, võib-olla nad kuulevad ise praegu seda juttu. Nad hästi mäletavad muidugi ja peab ütlema, et üks neist eriti oli väga tore tüdruk nagu Sekspiri aegne. Või nagu näiteks koidule aegne, eks ole esialgu nii et tõepoolest me oleme seda proovinud või ma olen seda ise teinud ja peab ütlema, et poisid võivad väga hästi mängida tütarlast osi ja, ja ka vastupidi, muidugi ma olen ka need asjad läbi teinud, kui olin Kehtnas õpetaja, siis siis mängisime seal. Just Koidula, säärast mulki ja tüdrukud mängisid mulgi kui küll teisi, keda oli tarvis mängida. Nonii, ja selle tõttu ma siis hakkasin seal Jänedal natuke katsetama, kas katsetama ka, ühesõnaga, ajaviiteks ikkagi midagi paberile panema. Seal sündis esimene lasteraamat sündmustega. No ja selle sündimine oli seesugune ka seal olid nimelt lasteaed ja lasteaial ka ei olnud iga kord sobivat lugemist. Ja minu tütar oli ka seal lasteaias väikene tüdruk. Ja tema muidugi kodustada rääkis, et iga kordi noh, et samu asju loetakse ikka ja siis ma kirjutasin. Mõtlesin, et ma kirjutan sulle jutu ja ma kirjutasin selle lookesi valmis sil, hoiti seal ette ja nii ta jäi muidugi. Aga hiljem kuulutati välja lastejuttude võistlus, siis kuidagimoodi ma nagu tuli uuesti see lugu meelde, ütlesin oma tütrele saadame sinu jutu ka võistlusele, et kui saad auhinna, siis saad selle omale kommirahaks. Juhtuski nii, et auhinnasaia kommiraha ta siiski Ta ei saanud, see kulus arstidel emale tol korral ära. Ja hiljem siis vaadake, kui inimene elab nii kaugel ja nii eraldi, nagu mina elasin siis on väga hea, kui aeg-ajalt on neid kirjanduslikke võistlusi, tähendab, kui inimene on nendest asjadest huvitatud üldse sest kirjanikud ega ma puutusin tol korral kokku, võiks öelda, üldse ei puutunudki. Kas see oleks neid rohkem ergutanud, ma ei tea, võib-olla küll. Võib-olla ka mitte, mine tea. Aga igatahes need võistlused küll kuidagi nii tõukasid takka, sest kui tulid Loomingu novellivõistlusel, tekkis huvi, et võiks ju ka proovida, mis sest välja tuleb. Ja ma pean ütlema, et millegipärast nii palju, kui ma võistlusele saatnud midagi välja ka tulnud, ikkagi välja arvatud muidugi see esimene, millest ma juba rääkisin. Aga ega seegi päris tühja ei läinud, nagu ma ütlesin. Päris huvitav oli siiski seda otsust lugeda ja, ja nõnda edasi. Oli olid need novellivõistlused, kus ma osa võtsin ja peale seda siis üllatuseks tuli see romaanivõistlus, mis selle ergutas, sulge proovima. Kui kaua aega kulustel esimese romaani kirjutamiseks? Esimese ma ei tea, sest see, nagu ma ütlesin, seda ma kirjutasin, et või kas aegamööda ka nii järgute kaupa võimseridel erilistel aegadel. Aga see Lõukesed taeval, see tuli küll kaunis ruttu. Sest et ma hakkasin kirjutama siis, kui võistlus välja kuulutati. Ja ma ei olekski teda valmis saanud, sest samal ajal oli mul koolitöö ja, ja ma elasin siis juba haru külas tuli edasi-tagasi. Ja ma ei oleks ta valmis saanud, aga kolm kuud pikendati võistluste tähtaeg ja siis kuidagi viisin otsad kokku. Ja et ta siiski tähelepanu leidis, see muidugi oli mul just selle tõttu eriti üllatav. Ei oletanud vähemalt niisugust. Einama oletasin jälle, et noh, võib-olla natukene räägitakse, et onu huvitamise kohta öeldakse, öeldakse siis head, öeldakse halb, aga ikkagi midagi öeldakse. Ja seda see on ju väga vajalik, kui oled nii kaugel ja kusagilt ühtegi sõna ei kuule. Kas ergutas teid siis jätkama sedasama teemat? Nojah teate, eks õieti see tahtmine kirjutada oli ikkagi mul väga abi juba. Ja ja kui ma nägin, kuidas need aastad lähevad ja ikkagi seda teha ei saa, mis, mis ikkagi nagu puudu jäi. Ehk siis mõnikord oli meeleoluga kaunistamine. Ja loomulikult, kui nüüd äkki siiski märgati, et võiks kirjutada, eks see muidugi ergutas siis ka jätkama. Loomulikult, aga et ma olin kogu aeg ühe koha peal elanud Jänedal kui aega töötanud ja nii edasi ja edasi ka, olin seal veel. Siis oli ja pealegi, kuna see esimene lugu nii kiiresti lõpetada ja otsad nagu ei olnud kokku viidud, ma isegi panin säärase märgusõna, kui mäletate, kes mäletab, et, et see ei ole mitte lõplik, et midagi on veel puudu. Ja siis moraalne kohustus jätkata ja nüüd lõpud otsad ikka enam-vähem kokku viia, et ta oli paratamatult tuli teine osa ka veel juurde kirjutada. Ja pealegi minu õpilased olid väga huvitatud, ütles, kirjutage veel. Ma isegi küsisin nende käest, olge nii kenad ja rääkige mulle siis, mis te seal. Mis te seal internalisteeti, rääkige mulle oma vigurid ära kõik, et ma võiksin teist rohkem kirjutada, nunnad siis jutustamis ikka hommikul tõusen üles, lähen sööklasse sööma, lähe tund ei ole ju midagi erilist. Kirjutada tuli seda, nad tahtsid, et ma kirjutaksin Manijani, nii ta siis ka jõuliselt. Eks me siis sellest kirjutasin, mis ma oskasin ja tuli, mis tuli. Allikatele tuli üleallikate jah. Kuigi Ma pean ütlema, et see nimi ta ei pidanud tulema, tähendab mitte üleallikate, vaid pidi tulema lihtsalt lõokesed taeva all, teine osa. Aga kirjastus soovis, et oleks veel oma nimi ja siis tuli see panna nii 11. või 12. tunnil lihtsalt mingisugune nimi ja ma ei osanud midagi parimat anda. Ise ei ole sellega väga rahul. Ja kui peaks kunagi maailma lõpus juhtuma, et ta kordustrükina ilmub siis ma tahaksin, et nad oleksid ühe nime all. Kas need jutustused, mis seejärel ilmusid, kujutavad õieti niisugust romaanist kõrvale jäänud materjali töötlust või Õnnet kohe kirjutatudki eraldi jutustusena? Ei, nad on ikka kirjutatud nii, nagu nad on ühesõnaga noh, seal on kaks jutustust, pikemat, mis olid. Võistlustelt tõuks kirjutatud, põlatud maas ja, ja mulgi armastus, need on võistluseks kirjutatud, aga teised lihtsalt noh on lihtsalt niisama kirjutada. Kõigis neis on väga palju koolitemaatikat ja niisugust spetsiifilist põllumajanduskooli miljööd. Te tunnete seda väga hästi, mis te arvate, kas te tunnete seda nii põhjalikult, et saate jäädagi selle temaatika juurde? No ei tea, ma ei tunne mitte midagi siin maailmas põhjalikult, kahjuks ma olen seda tunnistanud ja tunnistan veel kord, et kirjanik peab olema väga tark inimene ja ja ta peab olema muidugi väga suurt psühholoog. Mina ei ole kumbagi. Ma ei ole tark ega ei ole psühholoog kahjuks ja isegi väga suureks kahjuks. Tunnetest õpilasi ei tea, kas ma neidki nii hästi tunnen, aga mul on lihtsalt nende juures hea olnud olla. Näiteks kui ma käisin Jänedal nelijärve juurest, see tähendab seal oli seitsme kilomeetri maad, mis tuli jalgsi käia iga päev või koolipäevadel. Ja siis mul oli kodus väikene laps, kes ei olnud veel aastane, päris pisikene, praegune kaja. Nii, ja kui ma läksin kodust ära, siis ma unustasin ja kui ma olin klassis, siis kunagi ei tulnud meelde, et mul on tarvis kiiresti-kiiresti minna koju ja ja nii edasi. Nii et mul on lihtsalt jääkooris olla. Kas ma õpilasi nii tundsin nagu vaja, seda ma tänapäevalgi öelda? Ega vist ükski õpetaja ei tunne nii nagu tarvis või. Kuigi te olete oma kriitikuid siiski hämmastanud sellega, et õpilaste vigureid teate rohkem kui, kui näiteks tavaliselt inimesed või kriitikud või lugejad noh, aga kuni lõppude lõpuks ikka nii kaua olla Kuuliseks midagi ikkagi peaks teadma ka. Võib-olla ma oskan ennast paremini õpilase nii õpilase asemele seada kui mõni, kes kunagi nendega kokku puutunud ei ole. Võib-olla seda jah. Kui te vaatate tagasi need oma õpetajatööle praegu teenelise õpetajana siis küllap te olete mõelnud ka selle peale, et teil õnnestus ehk näiteks kirjandust õpetada. Pisut teisiti, kui te oleksite seda õpetanud siis, kui ta ei oleks ise selle vastu niisugust kirge tundnud, kui ta ei oleks ise kirjutanud. On see nii? Ma ei tea, aga ma pean ainult seda tunnistama, et igatahes programmist olemasolevast programmist mina küll nii palju oleme patustanud, et sellest ma pole küll kinni pidanud isegi juba tol ajal, kui ma seal Tartus õpetasin isegi siis jaga siis muidugi kui Kehtnas vaid mina ikkagi olin see häbematu, kes ise lõi omale programmi ja ma mõned asjad jätsin ära ja mõned asjad käin juurde ja nii et õpilane pidi saama mingisuguse ülevaate üldse kirjanduse arengut suunadest ja, ja üleüldse hoopis teistmoodi kui sealsamas antud võib-olla, vot see teos läbi vaadata või midagi muud, aga meie tegime seda teisiti ja näiteks Koidula laulud, me laulsime kõik klassis ära ja, ja nõnda edasi, mis olid ikka viisistatud ja ka teistel. Ja see ei olnud vist väga, väga igav, seal vist ei olnudki. Missugused olid kõige suuremad raskused nende romaanide kirjutamise ajal? Mis oli kõige suurem koorem? Ei tea, siis kui ma juba kirjutasin, siis vast ma seda koormat ei tundnud ka, aga kui ma kirjutada ei saanud, vaat siin on üks niisugune asi, mis tõesti võib häirida, rööpasse rööpast välja viia. Sest ta oli niisuguse olukordi aja järgi küllalt, kus oleks tahtnud midagi öelda ja ja tõepoolest oleks tahtnud. Niisugune vajadus oli, aga lihtsalt ei saa. Sest aega ei ole. No see oli ajajärk peale sõda. Õpetaja kohustused võib-olla olid hoopis teistsugused, kui nad praegu on. Aga eks nad ole praegugi küllalt aeganõudvad, mind häiris ja on alati häirinud see mõttetu ajaraiskamine, see tähendab, meil olid väga palju tol korral sääraseid koosolekuid, mis ei andnud mitte midagi. Kus ei jäänud aega perekonna jaoks, ei mõtet, ei jaoks, ei, mitte mitte millegi jaoks. Mis puutub lastesse, siis mul esiteks neid palju ei ole ja nagu ma ütlesin, ma võisin nad tihti ka unustada. Ongi ju nii, et õpetaja kasvatab võib-olla rohkem teisi lapsi kui omi lapsi ja oli meil ka juhatajaid, kes ütlesid, et laps on eralõbu, kui me nimetasime mõnikord, et jätame nüüd selle koosolekul ära või läheme rutem koju, et meil on kodus lapsed, süldilaps on eralõbu ja kui teil seal lõbu omale soetanud, siis sellel teemal ei räägi. No muidugi see elukondliku olukord olnud tol korral ka hoopis teine ega palgast ei saanud, õpetaja elatud, oli tarvis pidada lehmi ja sigu ja muud säärast heina teha. Need asjad ei ole kunagi minule rasked olnud, sest ma olen ju maainimene ja ja sellega harjunud, aga see võtab aja ära. Ja vot võib-olla selle tõttu ma praegu olengi nii laisk, et ei viitsi enam mitte midagi teha, ei kodu õieti korras pidada, ega, ega midagi muud, vaid lihtsalt upun tihti mõttetult ringi ja nii edasi. Ja nüüd on, see on juba liigne. Tegelikult tõesti nii on. Et ma võiksin olla muidugi palju korralikum ja nii edasi, aga ma ei ole. Kas te võiksite nüüd jätkata sealt järgmise romaani kirjutamise juurest, tähendab, kuidas sündis Uku Aru? Pärast seda muidugi omal Jänedal ära tulnud ja juba õpetaja õpilastest kirjutanud ja õpetajast, siis oli tarvis millestki muust natukene ikkagi selle paberile panna. Ja kuna meil mehed niikuinii kirjutavad meestest, siis ma mõtlesin, ma kirjutan midagi naistest, aga oli tähtis, et kuumanid naised elama panen, et kas ma panin nad merele või metsa või kuhugi mujale. Ja seda, seda, seda ümbrust, seda kohta peab inimene tundma. Ma mõtlen teisiti ei või näiteks vabrikusse mõneid elada elama panna ei saanud, sest vabriku elu ma absoluutselt ei tunne. Ja linnaelu üldiselt ma tunnen ka suhteliselt vähesest, seda tunnen ma ainult nii. 10 aasta kogemuste põhjal võiks öelda, mis ma Tartus olin ja järelikult tuli leida niisugune koht, no ju see koht, mulle tundus, et see on siiski võib-olla mets, kuna sellest metsast on ka üldiselt võrdlemisi vähe kirjutatud. Ja et ma oma abikaasa kaudu metsa siiski natuke tunnen, kuna ma temaga koos olen mõelnud kevadel mööda metsa hulkunud. Ja ja kuna mul on tema kaudu võimalik väljusid metsamehi tunda. Ja võimalus tähendab neid veel lähemalt tundma õppida, nii ma mõtlesin tol korral, no siis ma valisin, ma katsun siis mõnest metsa naisest kirjutada. Ja mul oli isegi plaanib, ma kirjutan siis inste naismetsalemast, kiidan ta ilusasti ülesse, näitan, kui tublid naismetsaülemad on ja nõnda edasi. Aga palju lähemalt hakkasin. Nii isiklikult tahtsin tundma õppida mõningat naismetsaülemat siis selgus, et neid tublisid naismetsa meil on kahjuks väga vähe. Ja neid oli tol korral ainult järele jäänud. Kolm tükki oli üks siin Tallinna lähedal ja kaks tükki oli Kilingi-Nõmmel, ma sõitsin siis Kilingi-Nõmmele ja käisin vaatasin, rääkisin nende metsaülemate mõlemad mõlematega. Üks nendest oli igipõline metsamees, tähendab isagi kaalidel olnud juba metsamees teineteistpidi ka väga tubliks küll, kuid ta andis tol korral, justkui ma seal olin, lahkumisavalduse tahtis minna roose kasvatama, leidis, et siiski see amet on väga raske. No ja milleks siis kirjutada? Aga küll ma leidsin sel korral ennem kogenud, et on väga tublisid naismetsavahte ja tehnikuid jaga naisinsenere majandis, no tuli lihtsalt ümber planeerida asi. Ja nii siis saigi, nagu ta sai. Te kirjutasite lõokesed taeva all peaaegu selle tähtaja jooksul, mis oli võistluseks ette nähtud. Kui kiiresti sündis viimane oma nukuaru. No igatahes see asi võttis rohkem aega juba sellepärast, et mul oli rohkem aega. Ja, ja selle tõttu ma hulkusin ringi, esialgu ma käisin väga mitmes metskonnas, ma õppisin tundma lihtsalt metsaülemate toredat elu ja üldse metsa metsameeste toredat elu. Olin mõnel põdrasööming hulga ja mõne maja õnnistamisel ja muud säärast. Ja ja igal pool mind väga lahkelt vastu võeti, sõidutati ringi nii palju, kui vaja oli. Ja siis ma ei kiirustanud üldse, miks sellest heast, sest nii kergesti loobuda, eks ole. Ja nüüd, kus teil on veel rohkem aega, järgmine romaan sünnib, võtab veel rohkem aega. See sünnib, see on päris kindel. Olete mõelnud selle peale? Miks ma midagi mõelnud ikka olen? Mõelnud, ma olen muidugi, aga mis sellest välja tuleb, ma väga kahtlen. Ma kahtlen sellepärast, et ma liiga tomatist endale minu jaoks liiga raske teema valisin ja kas sellest midagi välja tuleb, idia. Pealegi on siin niisugused ajaloolised tingimused või, või olukorrad, mis jäävad nõuded, jäävad piirid ja muud säärast asjad, võib-olla ma jätan ta pooleli ja proovin hoopis midagi muud. No igatahes, ma tahan rääkida niisugusest inimesest. Kelle elukohta kõik teised nii tema eluajal kui võib-olla osalt ka hiljem on arvanud, et ta viltu elanud, aga kes tegelikult on võib-olla rohkem ära teinud, kes kes elasid nii-öelda õiget elu. See on ajalooline isik, mis ajastusse mahuks. No see on umbes 100 aastat tagasi, see nõuab suurt tööd arhiivis ja ta ongi nõudnud ja ma olen istunud arhiivides ja olen väga palju vanu inimesi katsunud nii küsitleda. Ja jumal on selgeks saanud, et ma oleksin pidanud seda algama vähemalt. No vähemalt ütleme miinimum 10 aastat varem, siis oleks ka veel palju neid inimesi elanud, keda mul vaja oleks olnud. Aga nüüd on juba hilja. No aga ma ei tea, kas päris hilja, aga igatahes märksa raskem. Ja, ja kui sellest asjast ka midagi head midagi välja ei tule, absoluutselt välja ei tule, ma ei kahetse. Sest sest näiteks tuleval pühapäeval ma lähen ma nende inimestega jälle kohtuma. Ja igatahes ma ei kahetse. See sunnib teid nüüd elama vastu oma traditsioone selles mõttes, et te peate nüüd hakkama külastama arhiive töötama linnas. Ei saa enam kasutada seda materjali, mis seal varem oli. Lihtsalt iseenesest käes. Teate, ma olengi juba võib-olla selle selle osa juba ära istunud, ma töötasin Tartu arhiivis, tähendab seal riiklikus keskarhiivis ja kirjandusmuuseumis ja ma arvan, et sinna mul vist enam palju tagasi pole vaja minna koduloomuuseumis majandus võõrastes kohtades olen veetnud aega ja neid inimesi tülitanud. Aga mul on tarvis nüüd rohkem. Teate, praegu on kõige raskem see, et ma tõesti ei tea, millist vormi seni vähe seal on ja võib-olla ma ei leia õiget, see on tõenäoline. Esialgu on ta mõeldud ikka romaanina ja ta nii mõeldud, aga isegi täna ma veel mõtlesin, et kas see on õige, et võib-olla seal tuleb kuidagi teisiti hoopis teha. Nii Pedja. Kui ma õigesti mäletan, siis enne nagu pillasite lauset läheb raskemaks kirjutada, mis mõttes tähendab selles mõttes, et teil on raskem ennast väljendada? Te olete nõudlikumaks muutunud üldse kirjutamise enda suhtes. No ei tea, võib-olla tuleb see ka vanadusest või millest aga kindlasti raskemaks läheb ikka ikka raskemaks läheb. Võib-olla ma valisin teema valesti või selle aineala üldse niisuguse, mida ei oleks tohtinud. Aga võib olla ka see, et nagu nagu tõepoolest, kriitilisemalt hakkad vaatama, et tahaks nagu midagi öelda, aga tunned, et sa ei suuda seda öelda, mida sa noh, mis su peas on või mida sa tahaksid ja mida sa võiksidki lihtsalt ei suuda seda kirja panna ja nii kirja panna nagu, nagu tarvis on öelda oleks nagu rohkem, aga kirja panna on väga raske, kui sa hakkad mõtlema, kuidas seda õieti öelda ja ja mida nimelt öelda ja mida ütlemata jätta, siis on väga raske. On teil kindel plaan nüüd tehtud niisugune, et vat selleks aastaks või umbes selleks aastaks lõpetanud selle romaani Ma ei plaani, võib ju teha, aga kas seda suudab? Võib-olla see just see, mida te enne nimetasite, et mul on nüüd aega rohkem või mul on need suuremad vabadus. Figatki on rohkem tõepoolest aega ja, ja ma lihtsalt lähen saia ulgu metsas või või. Nüüd on aega seal, kus ei peaks sõitma. Sest ikka tuleb välja, et vist on õige, et ega ma ikka kirjanik ei ole, et ma niisama olen, nii lisaaastate. Lisa aastake, lihtsalt kulutan seda neid aastaid nii sõna natukene. Ega te ei taha nüüd öelda, et olete kaaselukutsega kirjanik, aga tegelikult õpetaja. Et see on nii tööraamat. Andke, kui, kui minule öeldakse õpetaja, siis ma ma seisan sirgelt öelda, ma tunnen, et ma siiski olen õpetaja olnud. Aga kui mulle öeldakse kirjanik, siis on nagu mingisuguse avanssi andmine. Ja, ja niisugune tunne jääb, et kas ma seda suudan tasand tasa teenida ja ma olen endaga õpetajana rohkem rahule jäänud kui kirjanikuna. Võib-olla just need õpetaja töövormid ei olnud nii rasked kui kirjaniku töö või kuidagi nagu ma ütlesin, et ma tahaks öelda ka, ei oska öelda, aga õpetajana siiski oskasin enam-vähem seda öelda, mis ma tahtsin vähemalt endale jäi tunne, mis praegu kirjutama. Et noh, ma ei oska öelda, kas kas ongi mingisugust erilist sundi vaid ma kirjutan lihtsalt sellepärast, et kuidagi õigustada oma olemasolu nii-öelda sest ma ju enam ei tööta, õpetaja on, eks ole ja niisama käed rüpes istuda pole nagu ka mõtet. Aga ma muidugi kirjutatud 90, väga palju. Seda saan seal, iseasi on väga mõtet veel mõningaid Ginis on tarvis oleks tarvis teoks teha.