Seekordne tund saab olema pisut isevärki sepale resümee balletist ameti üheks aluseks on balletimuusika. See pole ka kuuldemäng, kuid samas teiseks aluseks on kirjandusteos katkendeid, millest esitavad näitlejad. Sõnaga püüame raadiosaateks sünteesida Jan otsionaalseki jutustuse Roomeo ja Juulia ja pimedus ning Vanemuises poolteist kuud tagasi esietendunud liidi austeri samanimelise balletimuusika. Enesestki mõista paljude Kopüürideta seda siinkohal teha ei saakski kuid muudetud pole mitte ühtegi nooti tega tähte on vaid mõningaid kordusi. Millised originaalide puuduvad. Muusika salvestas Eesti Raadio Sümfooniaorkester. Jutustajana kuulete Peep sepikut esterina iili lepikut ning Paavelina sander Rausi. Avame kõigepealt raamatu roomia Julio ja pimedus ning kuulame. Vanad majad on nagu vanad inimesed täis mälestusi. Neil on oma individuaalne elu ja nägu. Nende Pehkivatesse seintesse on imbunud võib-olla kõik lõhnad, mis leiduvad elu korterite läheduses. Kaua aega tagasi hoovas, nendest mitte midagi ütlevat mördi ja lubjahõngu. Nii iseloomuliku eeslinnade moodsatele ning mõnikord veidi maitsetutele karbikestele milledel pole seni mingit oma ajalugu. Vanade majade seinad on elavad, need muudavad elavaks nende vahel aset leidnud inimsaatused. Tal oli küpsustunnistus kaasas pea huugas praeguseni ennelõunase tähtsust tundest taskus soojendas ta kinopiletit, kuid aeg oli jäänud veel kaks tundi. Ringvaate ajaks ta ei lähe. Ta armastas niimoodi iseseisvalt unistustesse vajunud pikki tänavaid hulkuda. Lähed käed taskus pikki pimedate vaateakende rida vastu põgusatele seiklustele. Purjeldad inimeste vahel. Vaatad üle õla tütarlapsele järele, kuid ainult lühikest aega ja suurepäraselt ükskõikse näoga, et sa ei näeks välja nagu roheline algaja. Seal hirmus meeldiv. Petruvate puusade ümber hõljuvad kergelt kleidid. Kummalised lõhnad on täis väljendamatult kutset, vihjeid, pida, haarad kogu kehaga. Kui ei, astuks mõne juurde ja ütleks nagu vaja. Tere õhtust. Ent ei seda taisse õelda. Ta seadis sammud pargi poole, otsustades rahulikus keskendatuses kõhtusse sigaretti pahvida. Ja seal nad kohtusidki pingi teisele otsialistust, tütarlaps, kes oli kummalisel kombel end üleni rõivastesse mässinud. Parema käega hoidis ta süles asuvat musta kohvrikest surus seda vastu rind, otsekui kardaks seda, et keegi selle temalt ära kisub. Pea oli langetatud rinnale, nooruk nägi teda üksnes proofilis. Nõrgas ehavalguses kumas nägu tumedate juuste all. Põlved suvise kerge riide all olid tugevasti vastu keha surutud. Tütarlaps oli nii liikumatult, noorukile näis nagu magaks. Pavel märkasid vaid tütarlast varjamatu uudishimuga ja muutus süngeks. Ta katsus pilku lahti kiskuda, kuid see ei õnnestunud. Tal polnud siin enam nii mõnus üksipäini istuda. Kaasagistun oma mõtetest. Kas tema ei tulnud kohtumisele? Preili? Hetke pärast märkasin hämmastusega tütarlaps nutab. Tagasihoitud, peaaegu kuuldamatu NUT. Lapse nuuksumine välistas ümaraid õlgu. Pavel viskas koni alleele ja muutus raske võitluse järel meelekindlaks. Kas teiega juhtus midagi? Ja paremas valguses, mis libises üle nooruki vastas istuva tütarlapse kuju jõudis Pavel tähele panna, et kortsunud Jackile on õmmeldud erekollane täht, mille keskel musta kirjaga juude. Pinge sundis noorukit huuli purema. Viimaks tuli talle pähe erakordne mõte. Hullumeelne, arutu. Ta ei suutnud seda lõpuni mõtelda ega olnud aegagi seda lõpuni mõtelda. Täiskasvanud mehe vääriline mõte. Seeweetlas teda oma loomulikkusega. Otsustava liigutusega läitis ta sigaretti, lennutas tikku sõrmenipsuga rohule ja tõusis püsti. Vasaku käega võttist arusaamatult vahtima tütarlapse kohvrikese. Teise käega võttis ta neiul õlgade ümbert kergelt kinni ja aitas tal tõusta. Tulge minuga. Ärge kartke, teiega ei juhtu midagi. Nõrk hõõglamp kujutas Gamblikes ähmase kummaga üle. Ta võttis lõdvetades tütarlapse vastas istet ja silmitses teda. Alles nüüd, valguse käes, märkas nooruke tütarlaps, on tõesti kaunis nägu, tumedate juuste all oli ebaloomulikult kahvatu. Polnud sümmeetriline, kuid kerge disharmoonia lisas sellel üksnes väljendusrikkust ei rikkunud seda silmad, millest vaatas vastu grafiit. Must ööl särasid tumedalt läikides tihedate kulmukaarte all, mida ühendasid nina kohal hõredad karvakesed Uieldatena ning liigutavatena täis lapselikku hämmastust olid need silmad nii ilusad. Paveli pilk libises üle väikeste rindade kontuuride kollase tähega valge jaki all. Kiiresti pööras ta silmad kõrvale. Ta pea hakkas nõrgalt pööritama. Iialgi ka hiljem mitte, ei saanud nooruk teada, mille järele tütarlaps lõhnab. Seep, odav parfüüm, juuksed kaelal, telefon. Kas te veel ikka niiväga kardate? Enam ei karda mitte sugugi enam. Pool 11, jumal hoidku, ma pean minema. On juba hilja, kas tuletisi tulen nii ruttu, kui võimalik homme järgisin üldse. Kartke, siin ei saa teiega midagi juhtuda. Ja üldse lõpeb kõik hästi. Küll näete. Hakkame sina, räägi, meister, eks. Kas tohin? Oma toas voodis jäi Pavel sel ööl magama segaste tunnetega hinges. Mis kõik juhtunud tänase õhtu jooksul. Ta oli natuke hirmul ja samuti kummaliselt rõõmus, uudishimulik ja uhke oma käitumise üle. Ta nimi on ester. Missugune nimi? Võib-olla võib-olla päästis ta tõesti tütarlapse tõepoolest kuuestel, muidu oleks jäänud. Paavel keeras end selili ja pani käed peal kaua aega lahtist avasilmi lakke, katsus sellele manada valget nägu ning suuri, tumedaid silmi. Elutus peletas une. Magada tuleb magada, kuni tõuseb päike, siis jookseb ta Estheri poole. Järgmise päeva õhtupoolikul teatasid kõik linna valjuhääldajad, et 27. mai hommikul 1942. aastal teostati Prahas atentaat riigi protektor Heidrichile kurjategijate tabamise eest 10 miljonit krooni. Oober Landrati rajoonis, sõjaseisukord keelatud väljuda kodust pärast kella üht-teist, kõik majad lukustada, kes aga keelatud ajal ilmub tänavale, lastakse maha. Samuti lastakse maha need isikud teades, et kuidas maitseb hirm. Nii soolaselt, kuid mitte nõndamoodi nagu sool. See on kummaline külmus, mis tekib sisikonna paneb selle põbisema, rändab sajajalgse külmade jalakatega piki selgroogu, hälbib südame juurde ja puudutab seda ja kaob järsku. Sa raputad selle maha ega mõtle hetkeks mitte millelegi, mitte millelegi. Miski ei ulatu sinuni. Aga silmapilgu pärast hakkab jahedus sulle jällegi kätesse kinni, muudab higiseks peopesad ja paneb käed kergelt vabisema. Ta tundis häbi selle vabisemise pärast. Pingutusega õnnestus talt kuidagi mõtteid mujale juhtida, panna need 100 Igapäevase murega tegelema. Kohe pärast hommikueinet lippas Pavel vanasse majja, jooksis põksuma südamega, trepist üles, taga kihutatena, uudishimulikuks kannatamatusest. Ester magas kušetil, laut vastu seina, nägu patja vajutatud käe tõmbasid konksu tõmmatud jalgu. Pavel märkas kõigepealt tihedaid tõrv musti juukseid, mis meelekohal sassi läinud. Keha kontuure veerelt kummerduvad puusa. Tütarlaps, pöörasin selili ja kortsunud deklemisest tolmusele põrandale. Ettevaatlikult istus Paavel tema kõrvale ja ootas. Kus ma olen? Tase. Me oleme tuttavad. Kas te ei mäleta, kas sa ei mäleta? Tean juba, sina oled paavian, eks. Aga kas sa üldse tead, keda sa varjad? Sa ju ei tunnegi mind, tunnen, puhuti näib mulle, tunnen sind 1000 aastat, kas tõesti tõesti? Miks sa küsid, sellepärast, et mulle neid niisamuti on see väga rumal, alati räägitakse nende, eks? Ma mõtlesin sellele, kui sa eile õhtul nii varakult ära läksid. Mispärast see nõnda anud? Ma tunnen sind terve igaviku. Ja tegelikult kohtusime me alles üleeile õhtul pargis pingil. Võib-olla tundsime teineteist möödunud elust. Võib-olla olime me endiade või armastajad, kellel polnud õnne. Räägin rumaluseks, mulle meeldib sind kuulata. Mina kuulen sind juba kaugelt, tunnen ärasus, sammud trepil. Tead. Ka veel on sul mõnikord hirm, mille pärast kõige pärast sellepärast, et elame. Mõnikord on minul aga on lakkamatult. Ära naera muile, Mul pole mitte kedagi, kellele ma seda võiksin rääkida. Aga see istub minust. Isegi kui ma mõtlen millelegi muule, isegi kui ma naeran. See otsekui luuraks mind kusagil südame all. Isa räägib, et ainult kivid ei karda, nemad pole elus. On see lambapreili kapuletis, mida teeb härra isake, on ta ikka veel Montekki peale pahane? Ei, ei saagi olla. Isantereesinis. Mispärast sa mind nõnda vaatad? Ma ei meeldi sulle, eks sa tead, et see pole tõsi. Sa meeldid mulle, tõesõna, mida sa minust siis näed? Sellepärast sellepärast, et ma armastan sind, sa ju tead seda. Armastan sind. Sa. Sa pead seda uskuma, Ester. Sest tõsi, fakt. See pole alati halb. Millal sa seda märkasid? Miks sa seda teada tahad? Niisama, ma ei tea seda täpselt. Tõesti, ma ei tea seda enam. Võib-olla juba siis, kui me kohtusime, või kui sa niisuguse isuga sõid, kui sa eile hommikul magasid, tahtsin kohutavalt sind suudelda. Nii on minuga lugu. Aga ma kartsin sind äratada. Millal ma õieti ma täpselt ei mäletagi? Mõjumal sina oled. Mina olen samuti. Kas sa siis ei tunne, et ka mina sind armastan? Tulgu, mis tuleb, ma armastan sind. Kallis poiss. Igal armastusel on oma ajalugu. Olgu see kui lühike tahes mingi ajalugu miniatuuris. Sellel on kasvu ja küpsuse aeg. Seal on päikesepaistelised kõrgendike järske kuristike oma vihmahooge ning lumesadusid. Kui Paavel kodu poole läks, näis talle, et tänavad on täis päevavalgust. Ähmaselt oli tal kahju tollest endisest Paavelist, kes estrit veel ei tundnud tollest igapäevasest kõige tavalisemast kõhetust piimahabemest. Kuidas ta poissi õieti elas, kas ta üldse elas? Käis koolis, lugesin raamatuid, ootas midagi elult, mille järele ebateadlikult igatses. Tal oli tavalisi sõpru. Tal on lihtsalt teistsugune. Ta oli teistsugune kui praegu. Peale võimetu viha, mis kääris igas südames oli järgnevatel päevadel valitsevaks tundeks hirm. Seal asus linnal nagu higistama ajav sulgvaip. Millal need ainult angistavaid unenägusid hirmsas inimeste kehas südame lähedal kollitas unes söömise juures, kui emmati naist, kui hoiti last kätel. Millele sa mõtled lollustele? Lihtsalt igapäevased mured, mitte midagi erilist. Ja samuti lastakse maa need isikud. Ma armastan sind ja samuti lastakse maa need isikud armastaksid ja samuti lastakse maha. Kui nad leiaadisteri kui nad leiavad ta, mis saab, siis armastan sind. Ta ei kuula enam mitte kusagile ega mitte kellelegi, üksnes mull ja pimedusele sest taevad tõttasid raevutsedes edasi. Taavi. Kas linn juba kunagi olla? Tütarlast kuidas seda mõtled? Et mina nõnda arvan, Sul on olnud sametit ja ei, mis klasse, küsis Isamaa. Mul on hea meel, mispärast, ma ei tea. Mul on tõesti hea meel. Sosis arvasin, pole ma midagi arvanud. Aga kas sinul on ka hea meel, eks? On küll. Sa murdsid selle kallal pead, eks mitte eriti. Mind huvitasid teised asjad. Ausalt öeldes. Ja Ma mõtlesin palju sellele mis pärast peaksime sulle valetama. Ma murdsin pead selle üle ja minu üle ka onni. Sinule ka. Pahana, mispärast? Ei, armastan sind. Ja tahaksin sulle anda kõik, mis mul on. Mispärast valetada? Sa oled? Mitte sugugi. Ja ma kardan seda, ära karda. Mina ei hakka sind ahistama, kui. Ta ei kuula enam mitte kusagile ega mitte kellelegi, üksnes pimedusele. Sest päevad tõttasid raevutusedes edasi. Mida sa jälle teed kuulata? Sealt tuksub elav südatuks tuks nagu pump. Tahaksin seda suudelda. Kas sa oled lollik? Kuidagi Tuuksukskimis sellest, kui inimene sureb, lakatuksumine? Hingamine jääb seisma? Kohutab kõige rohkem see, et ma ei saa enam hingata. Tule, proovime seda üheskoos, kas tahad hingata? Sügavalt sisse, hingata? Kas tunned sa mõtelda selle juures? Ma hingan. Ma hingan. Hingan veel. Ma olen ikka singa eest. Palun sind, hingasin maa peali ära iialgi lakka kas või ainult minu pärast sinka. Ära pimedus katete alla lase, ma tahan taevast näha. Ma vihkan pimedust. Mina samuti. Pimedusele, sest päevalt tõttasid raevutusedes edasi. Mida sa tegema hakkad? Ma mõtlen peale, sellel saad mu naiseks. Mida sa hakkad tegema, kui kõik olemas? Mina tahaksin tantsida nagu Salome. Armastan sügisel, kui lehed langevad. Mulle meeldib sügis, temas on niisugust rahu ja korda. Ja mida sina tegema hakkad, Paavel, mina tudeerima. Mul seisab ees ränk töö. Kas tähti? Kuidas sa seda tead? Ma mõtlesin sellest endamisi. Pavel, mis on tähtede taga. Kuidas sa seda mõtled? Jällegi tähed, universum, lõpmatus ja kaugemal selle kõige taga, teised teised maailmad ja nõndamoodi aina edasi. Kas seal on jumal? Ma ei tea? Pole selle üle järele mõtelnud. Tead, mina olen teaduse poolt, kõik muud on saba ja sarved, muinasjutud. Aga sina? Kas usud jumalat? Missugust? Seda teie oma, millal? Mina, käidia? Tunnistan sulle mõnikord peaaegu tahaksin, et jumal oleks olemas. Niisugune tore, õiglane vanake. Inimene võiks talle oma südant puistata, kui teised inimesed ühte taga kiusavad. Ja kui see üks ei tea, mispärast? Seal rumaluseks. Aga võib-olla, et ma siis nii väga ei kardaks. Tema vahest tõmbaks mind sõrmega, ütleks tulester. Tule siia üles minu juurde. Ja ära karda mitte midagi, tütarlaps seal all. Nad ei salli sind enam, sest ta pole aaria, Lester, minu ometi sallin sind. Sa oled mulle nii lähedane, lähedasem kui isa või ema. Kui kohtan kord sinu isa ja ema, siis ütlen neile. Tänan teid samuti, ütle neile, et armastan sind igavesti. Igavesti armastan sind. Ja nendel suurepärastel silma pilkudel purustati nende üksindus. Ja nad ei aimanudki, et läbi väikese pilu kortsunud pimeduskatte ja aknaraami vahel vahtis pimedusest valgusesse vidukile tõmmatud silm. Selle pilk mõõtis seinu ja kehva sisustust. Peatus siis hetkeks selle tooli korju heidetud neiu Jakil Miller väärjalt säras kollane täht. Hoopiski erinev taevatähest. Kolm päeva hiljem juhtus halb asi. Inimesed ring õuel jõudsid ilma pikemate ühisele otsusele. Siin on raissegi käsi mängus. Täpselt ei teadnud keegi midagi. Reissek. Kas tõesti? Reisik elas neljandal korrusel juba jumal teab mis ajast peale kuid siiski võinud mitte ükski üürnikke veendunud lausuda tarrissekid tõeliselt tunneb. Sellest saadik, kui maja traadita telegraafi kaudu ring õuel levis sõnum, et reisija ühenduses sakslastega ei püüdnudki keegi temaga lähemalt tuttavaks saada. Vana maja ees seisis must lai auto. Kahtlaselt tuttav Mercedes. Nad väljusid väravast. Neid oli viis. Viis mehemürakad hästi toidetud, kehade vahele kiilutame, väljus ka keskealine katmata peaga mees. Taastus vaid kuueväel lahtise särgi kaelusega. Ja seda on maaler mansard korruselt. See oli ainult unenägu, mõtles Paavel kergendustundega, kui lebas Videviku Sesteri kõrval. Tegelikkusse elav ning soe tegelikkus, lebab tema kõrval. Mida nad temaga teevad, sanalitseva? Nad vedasid aknalt mööda. Üksnes seisatas, süütas sigari. Kas ta nägi sind? Ei võinud näha. Ma olin teki all peidus. Hästi. Tegid hästi. Väävel, mis väljas õieti sünnib? Mitte midagi. Ja mida sa õieti tead? Mitte palju. Ainult seda, et sa mulle valetad. Miks, mis väljas sünnib, ei puutu sinusse, saa sellest lõpuks aru, puutub sinusse samuti, sa tead seda. Ma tean kõik, kas kuuled kõik. Kas seda, et sind maha lastakse, kunitsid, leitakse su isa ja ema kõik. Tahaksin karjuda hirmust. Aga päevatutasid raevutsedes edasi. See on ainuke Teada, kui tähtis on tema tegi ei suutnud ära ning ei suutnud. Ma armastan sind. Põmm. Üksik lask, kaikus öistel tänavatel. Sellele järgnes hetk vaikust. Oli veel pime. Tähine oli vaevalt kaldunud hommikusse, valgusest polnud veel jälgegi. Lask tungis unerahusse otsekui kaugusest ja virgunud unimets poleks uskunudki, tulistati, kui kohe järgnesid uued ning uued paugud, millega liitus kuulipildujate, tarrin ta, ta, ta jällegi mõttetu vaikusehetk pimedatel inimtühjadel tänavatel. Kuid siis kordusse kõik kümnekordse jõuga juba lähemal. Püssi paugutas kuulipilduja valangutega värinaga muutusid kõrvulukustavalt mürinaks, mis pani pimedate akende klaas ruudult klirisema. See levis tänavate kaikus sügavuses, otsekui lendaksin tarvilikul lennul läbi must lind, lüües tiibadega vastu majade seinu. Tulistamine ei lakanud. Väikese vaheaja järel vallandus uuesti püsside pragil. Jätkus kuulipildujate tärin, mida katkestasid vapustavat kärgatused. Need käristasid taevas ning kohutasid linde tornidel. Vaikushetk millal vaibus tulirelvadega Rauli täis tänavalt kostvate ühedoonilist autode mürinat. Selle sekka kuuldus sõdurisaabaste krigisevad klõbinat, uste paukumist vilesid Aukvaid käsklusi, lammutasid uued kärgatused, mille vahel TÖÖ udust koorust kummaliselt kõhkleb Koit. Selle saabumist ei uskunud keegi. Koit ilma linnulauluta. Uks avanes nirgi väletusega lipsas ester pida raamistikust läbi. Lukk lõpsatas. Ester oli läinud. Läinud kov, vein, liköör, koloniaalkaubad. Ja siin ta nägi neid. Lendasime Ligaste kivide kobas käsikaudu haisvas hämaruses käimlat ei õllerroiskate hais, pikk kangialune, mille katkestas kitsas õueke vaadid ja pudelid vaipade kloppimise alused. Silmad. Ta vaatas kellelegi jahmunult silmadesse. Ester tormas kangialusest välja, ta ei kuulnud enam, kuidas igast kandist pistsid kriiskema viled ei tagaajajate üllatushüüdeid ega kähisavaid käsklusi. Kõik temasse pingutust selleks mõneks järelejäänud sammuks ohutusse. Tulistamine vaibus, saabus vaikus. Taimarganud seda. Ta liigutanud end isegi siis, kui mööda sillutis tormasid trumpi val jooksutama pole rasked raud tatud saapapaarid. Nad jäid rohus sõõrina tema ümber seisma. Nad seisid üürike aega. Siis keeras üksta vilunud aeglasel liigutusega selili näoga päikese poole. Vanad majad on nagu vanad inimesed, täis mälestusi. Neil on oma nägu oma hang. Nende seinad on kummalisel kombel elavad. Mida on nad näinud? Mida kuulnud? Mida kõike on aastate jooksul imbunud nende pudenevasse krohvi. Taavet. Ma armastan sind. Vanadel majadel on oma hommikune hääl. Kuula. Keegi tuleb trepist alla, vilistab tasakesi. Hetkeks, algatab akna taga lamedapõhjaline müts. Sandaalid laksuvad kiviplaatidel. Järsku hakkab ülemisel korrusel Denisama äratuskell ja unest äratatud laps, vastab sellele ärritatud virinaga. Sammud ja hääled. Ring õue. Käänakul vuliseb vee Jugablekastiasse. Kusagil heliseb tütarlapse hele naer. Maja ärkab ja lahtisest köögiuksest kostab kohviveskipõrinat.