Ülemarst lukustab kaarini, haiglavoodi katad. Valjul häälel teavitab ta intensiivraviõdesid, kes kaarini, särgikut ja spordirinnahoidjad katki lõikavad. Rase naine, laps terve 33 nädalat haigestus umbes viis päeva tagasi gripilaadsed sümptomid. Palavik, köha, eile kerged hingamisraskused arvas, et raseduse tõttu täna läks järsult halvemaks. Tõsised hingamisraskused saabus tund aega tagasi, sünnitusosakonna. Arstil on jämedad käed. Ta krutib mingit padruni taolist pudelit ja jätkab Saturatsioon õhuga 70 hapnikuga kõrgem hingamissagedus umbes 40 50, rõhk 140, pulss 120. Ämmaemand, kes aitas kaarinile transportimise ajal hapnikku anda, seisatab uksel. Ta puudutab ettevaatlikult mu käsivart. Sa oled praegu intensiivravi osakonna palatis bee, kas tahad, et ma panen selle sinu jaoks paberile kirja? Pole vaja, aitäh, vastan ma. Ta saab nüüd korraliku abi, ütleb ämmaemand. Jah, aitäh. Okei, ma siis lähen. Okei, aitäh. Kaarini rinnal on elektroodid. Jälgimismonitor piiksub. Mis ravimeid talle praegu annate, küsin ma. Seda pead sa küsima, Päär Ulafilt, vastab intensiivraviõde. Kes see on? See olen mina, hüüab ülemarst ja lisab. Me anname su naisele Tatsotsiini ja Tamif luud ja valuvaigistit ja rahustit ja veel üht-teist. Siin tilguti seal, mitu ravimit, aga me ei jõua praegu sinuga rääkida. Sind teavitatakse varsti, ole rahulik ja lase meil teda aidata. Aga laps, küsin ma, kuid keegi ei vasta. Istun põrandale ja nõiad seina najale prügiämbri kõrval, kus on kasutatud süstlad. Ma kasutan kaarini sulemantlit, aga lasen selle lahti ja torman välja. Näen eredalt valgustatud koridoris inva-WC silti, jooksen, sinna, ei jõua ust enda järel kinni panna, kui juba oksendan ja pissin ühel ja samal ajal koristan kraaniveega kurku. Aga mu suu haiseb ikkagi. Pesen keelte vedela seebiga. Palati bee valge kahe poolega uks on kinni, kui ma tagasi tulen, koputan, avan ukse ja vaatan sisse. Üks meessoost intensiivraviõde istub taburetilt kaarini harkis reite vahele. Mehe liha sellistel käsivartel looklevad mõõgataolised tätoveeringud. Karinil on ees reservuaari hapnikumask. Ta silmad on kinni ja tema nägu näib äkitselt võõras. Õel on latekskindad käes ja ta tõmbab kaarini häbeme mokki lahku. Mind nähes panete uriinikateetri käest ja tõuseb püsti, astub mulle ligi. Tema pilk on tühi. Ma pean paluma sul väljas oodata, miks või piinlik hakata, kellel küsin ma patsiendil patsiendil jah, patsiendil vastata ja vahib mind ainiti, aga ei vaata mulle silma, vaid suunab pilgu mu õlale. Ma olen temaga 10 aastat koos elanud, ootab meie last. Ikkagi võib piinlik olla. Aga kas see ei ole piinlik, et sina temaga kahekesi oled, küsin ma. Ta tõkestab Muldee ja ütleb, palun oota väljas, ma kutsun sind, kui kõik on tehtud. Ta ajab mu välja, ilma et ta mind puudutaks. Paneb ukse kinni. Liftide vastas on kohviautomaat. Ma pistan sinna 10 krooni, aga unustan plasttopsi alla panna. Kohv pritsib välja ja voolab põrandale. Toon koristusvahendite kärust paberrätikuid ja hakkan pühkima. Kui ma parajasti uut münti otsin, tuleb intensiivravi osakonnast välja ülemarst. Ta uurib üht kausta, toetades seda vastu kõhtu. Kas sa ei olegi veel ära minestanud? Küsib ta ja näib ootavat, et ma hakkaksin naerma. Ja kui ma ei naera, ütleb ta. Sinu naise olukord on tõsine. Kas ei olegi kopsupõletik, küsin ma ka, see võib tõsine olla, vastata, see on ravitav. Enamasti mitte alati, ütleb ta ja astub lifti, vajutab nupule, noogutab mulle ja lisab. Ma annan kohe teada, kui midagi selgub. Ma istun palati ukse taha toolile. Koridor on hallikassinine, tehismaterjalist põrand, liistud, seinad käsipuud, isegi toidukärud on hallikassinised. Minu selja taga on kolm akend, ma ei näe välja. Õhtupimedus muudab aknaklaasid peegliteks. Ma tõusen ja koputan valgele uksele, ootan, võtan uuesti istet. Mõne aja pärast tuleb intensiivraviõde välja, vaatan tema tätoveeringuid, see on mingi sõjamaaling. Kas ma võin nüüd sisse tulla, küsin ma. Ei, vastab ta võtab ühest kapist midagi ja läheb tagasi palatisse. Võtan telefoni ja vastan paarile sõnumile ning kõnnin siis mööda koridori edasi-tagasi, kuni jalad ära väsivad. Koputan uuesti. Ukse avad naissoost intensiivraviõde. Tere. Vabandust. Aga miks ma ei tohi sisse tulla, palun seletage vähemalt, et ma saaksin aru. Ma tean, et Kaarin tahab mind enda kõrvale. Kas keegi ei kutsunudki sind sisse? Küsi põde. Siis ei seisaks mõju, siin, ütlen ma. Palun vabandust, tule sisse. Karinil on juba natuke parem, ütleb ta ja pakub, et toob mulle kohvi ja juustuvõileiva aitäh. Ma ei soovi midagi, ütlen ma. Kaarin märkab mind ja hakkab kätt lehvitama. Üks hooldaja on Karinil maski eest võtnud ning niisutab tema huuli ja keelt märjavahtkummitikuga kaarina ahmib õhku, aga näib siiski nautivat higisest maskist vabanemist. Astun ligi ja võtan tal käest kinni. Kallis, vähemalt morfiini on sul piisavalt, ütlen ma. Ta osutab oma kõhule ja ma vastan küll saab korda, usu mind, kõik läheb hästi. Ta tõstab pöidla püsti. Tätoveeritud mees istub jälgimisruumis, kus näed palatid läbi akende. Ta räägib telefoniga, piltilus, nägu, paksud, korralikult kammitud juuksed sile nahk. Võtan kaarini sulemantli põrandalt üles. Ülemarst seisab seljaga minu poole ja ootab kolleegi, kes veab kohale, mingid tehti bril laatori moodi seadme. Toon ilmselt sisehaiguste intensiivravi osakonnast vaikne ja natuke veider mees. Pärast kaarini rindkere põgusat uurimist, ütlete, ülemarstile, tuleb teha kiire spiraal kaadee. Kas on midagi tõsist, küsin ma. Ta heidab mulle pilgu ja pöördub Kaarini poole. Ma vaatasin su läbi, Kaarin ja tundub nii, et sul on tõsineb neumoonia, võib-olla ka emboolia. Ma ei oska praegu kindlalt öelda, peame kõigepealt röntgeni tegema. Palun, kas sa saaksid korrata, ütlen ma. Ülemarst vastab, aga kaarini poole vaadates, kopsupõletik või tromb võib-olla ka mõlemad. Nii me praegu igatahes arvame. Me anname sulle ravimeid kõige vastu, mis meie hinnangul võib-olla sinu hingamisraskuste põhjuseks, aga asi on tõsine noor naine ei tohiks niimoodi hingata, isegi mitte rasedana. Ma püüan kaarini pilku, aga ta vahib lakke, mitte endasse tõmbunud, vaid pigem nii, nagu oleks midagi avastanud. Ka mina vaatan üles, aga näen ainult valgustoru ja kriitvalget lage, mille värvis ei ole ainsatki pragu. Ülemarst vaatab nägu krimpsutades sulejopet, mida ma käes hoian. Koridoris on kapid, mida sa võid kasutada, ütleb ta. Pole vaja, see on kaarini oma. Sa võid ikkagi kappi kasutada, ütleb ta. Pole vaja, aga aitäh. Vastan ma ja istun voodi kõrvale. Karin veeretatakse sisse rauduksest, mis meenutab varjendit. Ta köhib nii, et rindkere kerkib voodilt üles. Ma istun ühe laua äärde, läbi seinte kostab tuhmi surinat. Umbes poole tunni pärast vaatab üks arst välja ja küsib, kas mina olen kaarini pereliige, kas juhtus midagi, küsin ma. Ta on kiilas jobaalsete prillidega ning esitleb ennast radioloogina. Kogeldes vastab ta, et võib minna rohkem aega, sest Karinil on hingamisraskuste tõttu raske horisontaalasendis lamada. Okei, vastan ma. Niisiis, nüüd sa tead, et võib aega minna. Okei, aitäh. Ma võtan kampsuni seljast. Kodutelefonil võtab kõne vastu Sven, ta kuulab mind ja vastab nii, et arstid kahtlustavad kopsupõletikku ja praegu tehakse röntgenit. Aitäh, Tom, et sa helistasid, ütleb ta. Natukese aja pärast helistab ta tagasi. Tere, Sven, ütlen ma. Küllap lille mur palus tal helistada. Võib arvata, et ta kõndis nende liiding ridamajas ringi ja muretses, kuni Sven tundis, et peab mulle uuesti helistama. Vabandust, et ma jälle helistan, ütleb ta. Sven, hoopis mina helistasin teile. Vabandust. Ma ütlesin seda ainult sellepärast täitsa palusid helistamise pärast vabandust, ütlen ma. Pole midagi, vastab ta, esitab kaarini kopsupõletiku kohta täpsustavaid küsimusi. Ma rääkisin kõik ära, mis ma tean, ütlen ma. Saan aru, vastab ta ja küsib, kas mul on midagi selle vastu, kui nad haiglasse tulevad. Ei ole aga mingit ohtu. Ilmselgelt pole, Sven, tal on kopsupõletik. Kus te olete, küsib ta söderi haiglas. Millises söderi haigla osas? Ma ei mäleta, ema laskis meid sünnitusosakonna juures välja, ma ei tea kusagil maa all. Ukse peal on kirjas Nucleaar, meditsiini ja piltdiagnostikakeskus. Seal tehakse ilmselgelt ainult röntgenpilti. Mäletad sa, osakonna nime? Ei mäleta, kas ma võin teile Messida? Sobib, aita. Ma unustasin vist pliidi välja lülitada, pahvatan ma, mida? Ma tegin kaarinile, tee, unustasin vist pliidi välja lülitada. Aha. Sven, ma pean lõpetama, pean emale helistama, tal on varuvõtmed. Palatis bee kohutab mind ülemarst, ta tahab minuga rääkida. Ta hõõrub oma rohmakaid käsi ukse juurest pumppudelist võetud desinfitseerimisgeeliga. Ta on üleni hall, välja arvatud valge vormiriietus. Temaga on kaasas üks naissoost arst, kes on tema sõnul sünnitusarst doose voodi kõrvale üles mobiilselt ultraheliseadet. Ülemarst raputab käsi, et need kuivaksid ja ütleb. Kaarin. Me saime äsja röntgenipildid ja esialgsed vereanalüüsid. Need ei näe head välja. Kaarin on hämmastavalt rahulik. Ma Payton, tema jalalabasid. Mees kummardub, et saaks kaarinile silma vaadata. Kas sa kuuled mind, kaarin? Küsib ta. Karin noogutab. Hästi, ma pidasin nõu hemotoloogidega, nii söderi kui ka Karolinska haigla omadega. Nad on verehaiguste spetsialistid. Sul on valgete vereliblede hulk massiivselt suurenenud. Tõenäoliselt on sul äge leukeemia. Kaarin vaatab mulle otsa ja ma kuulen tema nõrka häält. Kallis, ma olen siin, ütlen ma puudutan tema põski ja jätkan. Kaarin, kallis, tuleme sellega toime, ausõna, me tuleme toime. Kaarin lehvitab kätt. Ma püüan läbi maski tema huultelt sõnu lugeda. Ta küsib lapse kohta, ütlen ma. Karin tõstab pöidla püsti. Minu prioriteet on praegu Kaarin, ütleb ülemarst. Laps on emakas hästi kaitstud, isegi leukeemia eest pistab sünnitusarst vahele. Tal on pikad pruunid juuksed ja väike sirge nina. Ta näib end ülemarsti juuresolekul ebamugavalt tundvat ja rahuneb alles siis, kui too palatist lahkub. Ta liigutab ultraheli andurid, kaarini kõhul. Ergas tüdruk teile, kõik on korras, terve laps, ma ei näe midagi halba, ütleb ta ja pühib keeli paberiga ära. Uksel keerata ringi nagu tahaks midagi öelda, aga seisab ainult vaikides ja vaatab kaarinile pikalt otsa. Aitäh. Ütlen ma. Arst kõhkleb, aga vastab. Tänapäeval osatakse leukeemia hästi ravida. Aitäh, suur tänu. Kaarini haigla särgikaeluse küljest lahti hargnenud valge krussis niit peidan selle niidi riide alla ja kohendan kaarini tukka. Ta on higine, sikutab Muket. Kuidas on, küsib ta. Kas sa küsinud, kuidas minul on? Ta noogutab. Kallis, ma olen muidugi mures, aga ära praegu räägi, keskendu hingamisele, ütlen, ma. Leian ühelt Kärgult kiletatud lehe, millel on osakonna evakuatsiooniskeem. Kasutan seda lehvikuna, õhu liikumine teegaarinil olemise paremaks. Ma ei tea, kui kaua ma seisan ja talle tuult lehvitan, enne kui ta suu avab. Tema huuled Matsuvad maikuule. Mida ta ütleb, see kõlab nagu liiv. Ta üritab maski eest võtta, aga ma takistan teda, ta ägab. Kallis, mis on, küsin ma nimi, ütleb ta. Okei, okei, sa tahad panna talle nimeks lim. Ta raputab pead ja pahvatab, Liivia Liivia. Ta noogutab, tõstabrannet. Liilia, ütleb ta. Olgu siis, liilia, vastan ma. Hapnikumasin hakkab undama. Üks intensiivraviõde sööstab ligi. Mis toimub, küsin ma. Õde hõikab jälgimisruumi poole. Ta pingutab liiga kõvasti. Palatisse jalutab ülemarst, mälub midagi neelata, köhatab, jääb ühe monitori ees seisma, käed seljal. Hapnikust on abi. Praegu saab ta veel hakkama, kui paremaks ei lähe, siis peame intubeerima. Ütleb taia, pöördub Karini poole. Vabandust, et me sinust niimoodi räägime, me ei tee seda meelega. Vahel lihtsalt kukub niimoodi välja, aga asi on nii kaarin, et ka hapnikumaskiga on sul raske hingata, nii et võib juhtuda, et me peame uisutama ja hingamisaparaadi alla panema. Ülemarst istub voodi kõrval taburetilt, kui ma tagasi tulen. Ma rääkisin juustu naisele, et laps on talle nüüd raske koorem. Tema organism on praegu suure pinge all, piimhappe tase on liiga kõrge, ütleb ta. Ta pöördub Kaarini poole. Ma helistasin praegu Karolinska haigla Siivasse keskintensiivravi osakonda. Asi kaldub sinnapoole, et sulle tuleb homme hommikul teha keisrilõige Karolinska alal paremad võimalused sind ja last aidata. Ja juba täna öösel pannakse sind hingamisaparaadi alla. See ei ole valus, sa jääd sügavalt ja mõnusalt magama, nagu pärast pikka tööpäeva. Kas ta viiakse teise haiglasse, küsin ma. Jah, nii on kõige parem, vastab arst homme hommikul. Jah, niipeaaegu intensiivis. Vaba koht tekib. Miks ta peab narkoosi all olema. Nii on kõige parem Nigaarinile kui ka lapsele. Keisrilõikeajaks on nagunii üldnarkoosi vaja, ütleb ta. Kaarin üritab vastata, aga loobub, raputab pead, ta paneb käed kõhu peale. Ma mõistan, et sul on raske rääkida, Kaarin, aga ma tõlgendan seda nii et sa saad aru, ütleb ta. Karin on justkui poolunes, tema hingamine muutub raskemaks. Aeg-ajalt avata, silmad ja sügab end maski alt. Ja kui ma katkestan tuule lehvitamise, läheb ta ärevile ja otsib mu kätt. Kallis, mu käed on juba tuimad, ma ei jaksa enam tuult teha, ütlen ma. Ma ei suuda teda takistada, kui ta maskides tõmbab. Ta pahvatab ühe hingetõmbega. Armastan sind igas mõttes. Üks õde töötab ligi ja küsib, kuidas sul on. Karin tõstab pöidla püsti, sa ei tohi maski ära võtta, ütle põde, ta teab pastandma. Ülemarst seisab voodipeats siis ja sünnitusarst kontrollib ultraheliga liiliat. Kallis, ma ei jäta sind üksi, käin ainult täna öösel korraks ära, pean kodust mõned asjad tooma ja siis tulen tagasi. Olen kogu aeg sinu juures, ma tulen varsti. Kaarin vaatab ukse poole ja siis mulle otsa. Su vanemad istuvad palati ukse taga koridoris, ütlen ma. Ta raputab pead. Nad saavad aru, kallis, ära muretse. Ja ma ütlesin neile, et sa panid tüdrukule nimeks Liidja. Karin tõstab pöidla püsti. Ma jään kraanikausi juurde seisma. Kaarin liigutab minu poole vaadates suud, ma ei kuule teda, aga näen, et ta ütleb head ööd. Head ööd, kallis, varsti näeme. Hõikan, ma. Ülemarst asetab käemaskile. Tundub nagu süstiks ta midagi hapnikuvooliku ventiili. Kaarin sulgeb silmad. Ülemarst loendab oma käekella vaadates valjusti. Üks, kaks, kolm, neli-viis. Ta loendab ikka veel, kui ma palatist väljun.