Kurat, mis siis nüüd saab, päris Markooni ja lükkas prillid laubale radist Peeter Laubre istus töölaua taga kõrvaklapid kõrvadele, kaelale lükatud ja vaatas küsivalt vanemtüürimeest. Kusagil eetris piiksusid ja mulksusid raadiosignaalid laual urgas ventilaator ning Jaak Volmeri ei saanud kuidagi pihta raadiogrammile, mida näppude vahel hoidis S ärti R üheksa null kaheksa kuus. Roobaku kapten Volmer. Püügirajooniülemalt saadud informatsiooni kohaselt saadetakse kapten Puškov J A. Range meditsiinilise järelvalve all transpordilaevaga Sannikovi maa Tallinna psühhoneuroloogia haiglasse ravile. Seniks määran ess ärti ärg üheksa null kaheksa, kuus Roobaku kapteniks. Vanemtüürimehe Volmer J. A. Käsin kõiki tüürimehi tõsta ametiredelil koha võrra ülespoole ja kolmanda tüürimehena vormistada tööle vastavat diplomit omav esimese klassi madrus Viira k J. Kuna laev asub kaugpüügis, siis võib uue tegevkapteni kohalesaatmine võtta, kuid aga püügiplaanide täitmisel ei või kolhoos endale seisakuid lubada. Äparduste tõttu Moiva püügil Murmanskis oleme selle kvartali püügigraafikutest maas ning ainuke lootus on Angola püügilaevadel. Sellepärast Jaak Aleksandrovitš. Tehke kõik endast olenev, et kindlustada kolhoosipüügiplaanide täitmine. Parimate soovidega. Kolhoosi juhatuse nimel esimees Aivar Sink. Juba mitmendat korda veeris Jaak sõnapaari kapten Volmer ja loetu ei tahtnud kuidagi tema arusaamisse mahtuda. Perekonnanimi oleks nagu olnud tema oma, kuid sõna kapten ei kuulnud kindlasti selle juurde. Peab siin siis nüüd õnnitlema või kaastunnet avaldama. Päris Marconi ja prillid mehe otsmikult kukkusid tolksti ninaotsale. Olgugi et küsimus oli esitatud naljaga pooleks, kumas sellest alltekstina läbi murelikkus. Jaak ei vastanud. Liialt palju oli tegemist iseenda mõtetega. Teksti uurides istus mees raadioruumi kunstnast Sovale mõtted lõid peas virvarri. Uhke tulevik, mis oleks pidanud terendama sõnapaaris. Kapten Volmer ei tundunud sugugi nii uhke. Kõigest aasta tagasi oli Jaak Eesti merelaevandusest kolhoosi üle tulnud ja jõudnud teha vaid ühe püügireisi. SR TR üheksa null neli. Kaks Ristna teise tüürimehena. Seekord oli ta esimeste reisiametis vanemtüürimehena ja sedagi kõigest kuu aega ja nüüd ole lahke ja kleebi kapteni pagunid õlgadele. Salata polnud siin midagi. Kalapüügist ei teadnud Jaak Volmer vil tuhkagi. Vastutus 26 mehe ja nende pereliikmete eest, kellele tema pidi nüüd kaptenina merest elatisraha välja püüdma polnud meeliülendav perspektiiv. Mäss tootmis nõu pidamas Tseebeettasse. Päris pootsman ukselt raadioruumi piiludes. Pootsman Manivald saks oli Pihtla kandi mees Saaremaalt, kes oli veetnud rohkem aastaid merel kui kuival maal. Tema meresõitude pikkust võis lugema hakata 50.-test, mil tolleaegse riigifirma Kozlov äbarikud Väike-laevad Riia lahel ja Väinamerel kalapüüki alustasid. Hiljem tuli juba heeringapüük ja Põhjameri. Esialgu tähendas meresõit Manivald yle noorusliku uudishimu võõraste maade ja merede vastu. Siis uhkust erilisse, meremeeste kasti kuulumise üle ning nüüd juba aastaid harjumuslikku rutiinset eluviisi, milleta mees ei osanud enam hakkama saada. Mani, nagu teda laevas kutsuti, tundis kaldal mõningast ebakindlust ja hingas alati kergendatult, kui jalajärjekordse kalatraaleri tekile tõstis. Pootsmani arvates oli kuival maal nii palju põhjuseta sekeldamist ja kaootilist sebimist et see lausa sundis mõtete korrastamiseks pudelist pidet võtma. Maailma tugevama enim pole silmis, aga ei leidnud viimane fakt heakskiitu ja nii oligi mani elanud printsiibi järgi, et kus antsu kott seal ka kodu mungaks oleks pootsman saksa olnud kohatu pidada. Kuid nii palju hoidu mehel kõrvade vahel ikka jätkused kõrtside ühe öö liblikaid koduabilisteks ta vormistama ei hakanud. Nii ohkaski mani alati kergendatult, kui Tallinna Moskva rong meeskonna balti jaamast minema viis, et pealinnas lennukile istutada ja seadis sammud restoranvagunisse. Selline eluviis oli kujundanud pootsman saksast kolhoosikaadriosakonna silmis arvamuse kui teatud murelapsest kelle arusaamatusi tuli üsna tihti teistel klaarida. Kuid mehe mereomadused ja oskused ametipostil kaalusid kõik kuivama, pahandused üles ja nii pigistati kolhoosikaadrikomisjonis silm kinni. Rärma tibutas Markooni laeva hirmu suunas näppu batkadu Maied saamata vastust rehmas pootsman radisti poole nagu kärbest menetledes ning nihutas oma kalasoomustega kaetud kummisaapad üle läve. Ma tahtsin küsida, õiendas mani solvunult kaela pikaks. Mis me edasi teeme. Tehnoloog karjub ülevalt, poordi äärepealt nagu oleks tuline ora pees pas doi apas doi esimese sordi ports olla käes, olla panna ennem kuhugi, et vahepeal võtaks paarkümmend tonni jahuks. Küsivalt vaatas Pootsmanni ühe ja siis teise mehe otsa. Tekki läve kõrval oli tekkinud lõiguke, millel uljelt purjetasid mõned kalasoomused. Marconi kehitas õlgu ja pöördus raadioaparatuuri nuppe näppima. Alles nüüd märkas jaakuksel käsi, laiutavad draakonit. Palju esimesse sorti läks päris asjalikult ja upitas end Sophalt püsti. Palju palju. Porises pootsman pahaselt oma 64 tonni tuleb ära. Siis on kõik õige, noogutas vanemtüürimees. Frederic šopäänil pole esimeseks sordiks rohkem ruumi. Andke aga nüüd jahuks, niipalju kui vastu võtta, suudavad. Korrak jahu muutkult jagu porises Manija sättis end lahkuma. Aga sellest jahust kooki varrita. Tean, krimpsutas Volmer nina. Aga kolhoosilon tonne vaja. Ta vehkis raadiogrammiga, näed, sinkon oma Vestkadega nagu mesilane karu p taga. Manivald saksa rehmas käega teadis nii tema kui ka kogu meeskondlik momendil võis küll keelduda head kalajahuks andmast ja oodata kuid paari tunni möödudes poleks parda äärde kokku võetud nagunii enam esimese sordi väärilist kala saanud. Igal juhul oli mõistlik jätkata, et vähemalt õhtuse püügi ajaks jälle rivis olla. Kalamehe seisukohalt tuli süsteem karjuvalt ebaõiglane. Iga jahuks antud kalatonni pealt pudenes kaukasse viis korda vähem teenistust kui esimesest sordist. Olgugi et hulk oli täpselt sama. Mani kobistas oma kummisaapad üle läve koridori ja peatus hetkeks. Kuule, kas kas saab need uje noorjärgud ikka tänagede vei jahise muidu jutuks? Tahtmatult viskas jaak pilgu kellale. Saame, saame draakon. Noodajärgud tuleb enne kätte saada, kui hiidlased las palm asepoole minema kütavad. Vaevalt nad meie järel ootama hakkavad. Täpipealt minu mõte loogsas pootsman rahulolevalt ja pöördus lahkuma, kui Volmer ta käeviipega peatas. Üks asi veel. Imestunult pööras saarlane saapad tagasi suunda. Mani kapteni jääb baasi peale. Pootsmani silmanurkadesse ilmusid naerukurrud, näe, seega mõni uudis seda pull jooda varem ka teinud. Siis sügas mees mõtlikult habetunud paleti, pomises bar ranged, veel vähemalt lõhu Jomstega noote. Sa ei saanud aru, mani tõttas jaak selgitama. Puškov saadetakse Sannikovi maaga Tallinna ravile. Noh, ja siis laiutas laeva hirm, käsi ometi kolhoosi poolt ka üks õige otsus, see pull oligi tsi liiga pikale veninud. Siis läks saarlase nägu põnevile ja taastus uuesti uudishimulikult ülele lähemale. Ja ta siis viieks ülemuseks saadetakse. Mitte kedagi, poetas Jaak Volmer moka otsast. Viskasin raadiogrammi tagantkätt lauale ja vahtis illuminaatorist paistvat baaslaeva roostetanud parrast. Pootsmani huvi asja vastu oli kadunud. Kui jäi, siis jäi, aga töö tahab tegemist. Manivald saks, keeras ringi, Jaagobistas saapaid kolistades trepist alla. Ei õnnitlusi, puhkpillimuusikatega lilli, iroonitzeradist ja tegi asja aparatuuri nuppude kallal. Mis muusikat, mis lilli. Läks öeldu Jaagule hinge. Mina kurat võtaks, pole endale neid paguneid tellinud. Ka praegu pole veel hilja sellest loobuda. Laubre, Peeter võttis prillid eest, asetas need rõhutatult lauale ja pöördus uut ülemust silmitsema. Jaak maiseid merre esimest päeva ja seda, mida ma sulle ütlen, võid uskuda. Loobuda sa võid. Kuid seniks, kuni kaldalt kapten saadetakse, tööle vormistatakse ja kohale saadetakse, läheb väga palju aega ning töö tuleb ikkagi sinul ära teha. Siin on mõtlemiskoht. Sõnade kinnituseks koputas Markoonid tähendusrikkalt sõrmega otsmikule. Pahasena lahkus Jaak Volmer raadiokambrist hoomates, et Bratistil on õigus. Tänasel päeval olid kolhoosi kaptenid kõik hõivatud väljastpoolt kellelegi uue leidmine, Jaan koolasse lennutamine oleks võtnud ikka väga palju aega. Ning püügireisi lõpuni polnud ka enam aastaid. Tööseadusandluse järgi tuleks temal vanemtüürimehena seni kaptenit asendada, teha kapteni tööd, olgugi, et vanemtüürimehe palga eest. See oli üks paganama surnud ring. Mureliku naastus, mees silda, kus teine tüürimees kõõludes lahtisel illuminaatoril tekki käsklusi jagas. Kurat, ei pea seda padjaad nii täis ka toppima. Karjus Ennu kuur madrustele, kes täitsid baasist tekki antud kaladest, mis korvi vähemalt 20 protsendiga lööb. Komposiit on meil niikuinii pee lohku. Polnud eriline saladus, et tõstmiskorv, mis oli ehitatud terastorudest ja vooderdatud võrgulinaga, punnitas kalaga täitmisel küljed välja niiet mahutas ametliku ühe tonni kala asemel 1,2 tonni. Muidugi pandi baaslaeval kirja üks tonn, 200 kilogrammi läks aga tala meistri või tehnoloogi taskusse. Juba ühe püügilaeva teenindamisel joonistas baasil ilusa jääkväärtuse. Rääkimata sellest, mida andis päevas kokku kuue või seitsmepüügilaeva töötlemine. Kahjutundega vaatas jaakteki, kus kalakasti all märjal puitpõrandal hüplesid ülepadja äärepudenenud suured ja heledad Stauriidid, mida mehed austavalt blondiiniga kutsusid. Selline saak oli kalamehe unistus. Blondiin oli oma väiksemast sugulasest tumedast auriidist suurem, heledam, maitsvam, aga ka jõulisem ja kiirem. Sellisele Stauriidi parvele ring ümber teha ja kalan oota saada tähendas suuremat osavust ja nootamise paremat sujunist. Kõike seda võis tajuda ka kalameeste suhtumises. Kui saadisardinellat või väikest tumedat Stauriidi oli see tavaline juhtusega blondiin, oota jääma, olid jutud hoopis teised ja neid räägiti lugupidava hääletooniga. Vana, panin masinale hääled sisse, kütsime vilinal blondiini nina alt läbi, tõmbasime põhijuures otsad kiiresti kokku ja sisse ei, äärepealt tuleks välja lipsanud. Kahju oli sellist Kalade kuningat jahuks anda. Nukralt saatis jaak pilguga kalast pungil padjaad, mis Frederic Chopini vintside toel üles baasi peale purjetas. Juba 10. Padiaadis läbi aux, nurises teine tüürimees ja tegi märkmepaber, oli järjekordse ristikese. Kalakorvide lugemist ei saanud jätta paasi asjameeste hooleks. Oli varemgi juhtunud, et püügilaevu üritati ka sellega alt tõmmata. Seepärast oli vahitüürimehed püha, kohus padjaasid loendada ning aeg-ajalt baaslaeva kalameistriga koguseid kooskõlastada. Ennu oli Saaremaalt pärit siniste silmadega ja keskmist kasvu turjakas rannapoiss kes oli tänaseks jõudnud pärast Tallinna merekooli lõpetamist neli aastat merd sõita ja kalamehe eluga kohaneda. Tänu seltsi vali iseloomule, andekale, jutusoonele ja vajalikus kohas visatud naljale oli teine tüürimees seltskonnas pigem kuulatava kui kuulaja rollis. Angaar nagu teist tüürimeest laevas kutsuti, oli palju lugenud härrasmees, kes ei hoidnud teadmisi vaka all, vaid kippus neid ka ise teistele jagama. Kuid naljamehe staatusele vaatamata olid teisel tüürimehel selged siid ja kõrged eesmärgid, mille poole mees ka kõigest hingest rühkis. Nimelt tuli ennu kuur Leningradi kõrgema merekooli kaugõppes teisel kursusel ja ainult tema teadis, mida tähendab kalamehe töö kõrvalt õppetööga tegeleda. Ah et miks angaar? Seda oli ka Jaak meeskonnakaaslastelt uurinud Pootsmann, kellele kuulus au olla suurema osa laevast kasutatavate hüüdnimede autoriks seletas asja nii. Vada Jaak. Juba ameti esivanematel oli komme nimetada asju teiste nimedega, et vanakuri pahandust tegema ei pääseks. Näiteks angerjad kutsute lihtsalt kalaks ja tüdriin, kütt kutsuti partsu pilvedeks ja nõnda edasi. Sellepärast pole üldse imelik, kui inimesele ka varjunimiande Meksangaar. Sellel on lihtne põhjusment, loe teise tüürimehe nimi kogu ja pane sellele Jelde ette metsa saad lennukuur. No ütle mulle, mis siis muud ongut on kaar. Palju noodosel järel on päris jaak ja astus silla tiivale. Oma 15 tonni tuleb ära kuulistatest tüürimeest enesele järele hõikamas. Volmer kummardus üle poordi ääre kokku kuivatatud noodapära vaatama. Loiult ujus veepinnal mõni üksik suur Staurid. Suurem osa kalast oli juba põhja vajunud ning esimeseks sordiks polnud siit tõepoolest enam mitte midagi võtta. Meest ujutas üle parda vaadata, peas keerles aga endiselt sõnapaar kapten Volmer. Nõrk tuul keerutas baasilt kõrvetatud kalajahu kirbet haisu. Õhus keerlesid soolad ja pikeerisid nagu hõbedased nooled vette pudenenud kala järele. Huvitatult jälgis jaak suuri linde, kes jäid üsna pikaks ajaks vee alla, et siis jälle pinnale tõusta, tiivad laiali lüüa ning sinisesse avarusse sõuda. Päike asusseniidis ja küttis armutult. Noh, mis me teeme, äratas teine tüürimees jaagu kiusakatest mõtetest piiludes roolimaja ukselt paasi kalameister karjus ülevalt, et Viisbadiaad võtab veel ja siis on jokk. Kui viitsis viis, mühatas Volmer ja sisenes Rooli majja. Saatuse eest ei pääse, pomises ta poolvaljult. Seda muidugi seda muidugi, noogutas teine tüürimees oma heledat juuksetukka. Baas teeb ikka, mis tema tahab. Ta kummardus illuminaatorist välja, meestele käsklusi jagama. Ja mitte paasüksi, pomises Jaak Volmer ning haaras raadiotelefonitoru järele. Kassari Kassari. Siin Roobaku kutsus ta hiinlasi. Eetris valitses päevaselt unine vaikus. Oota, mida sa seal ütlesid? Päris ennu vanemat kolleegi vaadates. Ma ütlesin, et tänasest päevast ellu Puur. Oled sa ess ärti, err Roobaku vanemtüürimees. Vaat seda ma ütlesin. Volmer kordas raadiotelefonikutsungit, kuid endiselt valitses eetris vaikus. Hiidlased peavad pidu koju minek, kellel seal aega raadi otsas passida, muigas teine tüürimees. Siis ta pilt esines. Kuhu sul siis endal minek, et vanemtüürimehe kohta mulle pakud? Kui võimalik, läheks ikka küll, juhatas Volmer. Esialgu tuleb aga kapteni kajutisse kolida. Uuesti kutsusime ees SR TR kassarit kuid raadio vaikis kiuslikult. Ah nii on lood, venitas Ennu kuur mõtlikult. Siis aga vedas ta nägu naerule ja mees ulatas käe. Palju õnne siis ka. Õnne. Seda on meil nüüd sitta kanti tarvis. Porises Volmer uue vanemtüürimehe kätt surudes. Olgu ikka, muigas angaar vähemalt joomase peaga nooda. Lõhkumised jäävad ära. See on hea lohutus, muigas jaaktundes rinnus noorem kolleegi vastu sooja poolehoiutunnet. Kes kurat sealt kassarit kutsus? Vulksus raadio ootamatult ja ülemeheliku häälega.