Ema peatab autos, olles Karolinska ülikooli haigla ees bussipeatuses Mabistan, jooksuta hüüad midagi maikuule, jooksen infolaua juurde, mulle antakse kaarti, näidatakse suund kätte, et ma jooksen läbi fuajee kioskist mööda läbin 20 meetri pikkuse koridori, mille lõpus on kahe voodi, liftiga liftikoda ja trepikoda. Jooksen paremale veel ühest automaatuksest sissepoole, laiemasse koridori automaadustest sisse, jooksen piki siseõue. Sõidan voodi, liftiga üles koos kahe arstiga, kellel on opimüts peas, astun liftist välja, jooksen läbi trepikoja, järgin noolega viita, mis juhatab keskoperatsioonibloki poole. Lähen avatud metalluksest sisse, möödun rohelistest sammastest, jooksen mööda 40 meetri pikkust koridori, millel on käre roheline tehismaterjalist põrand ja mis lõpeb teekujuliselt ristuva koridoriga. Loen silte, pööran paremale, keskintensiivi poole, jooksen akendest mööda, paremal on haiglapark. Seintel on valgeks värvitud kiud, tapeet, jooksen mööda sajameetrist koridori. Peatun kaameraga uksetelefoni ees. Vajutan nupule, telefon kutsub, vaatan kaamerasse. Mehe hääl. Tere hommikust, millega saan aidata. Tere, minu naine peaks olema söderi haiglast siia toodud, tan, rase, vajab kiiret keisrilõiget. Kas ta pidi tulema intensiivi, küsib ta. Jah. F 21, vastan ma. Mis ta nimi on? Kaarin laager. Oota natuke, vastab ta. Ootan mitte üle paari minuti ja siis lähevad laiad uksed lahti. Arstil on seljas valge vorm, tan pikk mees ja tal on tumedad, üle pea kammitud juuksed. Ta esitleb ennast, aga mulle jääb meelde ainult tema pilk, mis ei taha minu pilguga kohtuda. Ta ütleb, et mu naine jõudis just kohale ja nad paigutavad ta palatisse number üks mis on ühekohaline palat. Ta rõhutab, et ei tea midagi rohkemat. Kes siis teab, küsin ma. Niipea, kui ta on paigas, saad rääkida kellegagi, kes teab vastata, kas tema seisund on okei. Nad seavad teda praegu sisse niipea, kui ta on paigast tulenev välja ja kutsume sind, ütleb ta ja läheb minust koridoris mööda. Vaatab minu poole nagu soovides, et ma temaga kaasa läheksin. Mida sa intensiivis tead, küsib ta. Mis mõttes küsin, ma tabab koodiga ühe ukse, ütleb. Siin ravitakse patsiente, kes vajavad eriti intensiivset ravi. Meil on 13 kohta eriväljaõppega arstid-õed. Ta paneb tule põlema. Ahah, okei. Vastan ma. Ja kiikan ruumi, mis on umbes 20 ruutmeetri suurune diivan, toolid, tugitool, ümmargune laud ja lihtne köök. Noh, see ei ole just Waldorf Astoria, aga parem kui mitte midagi, ütleb ta. Millal talle keisrilõige tehakse küsima? Seda ma kahjuks ei tea. Kõigepealt on su naine vaja stabiliseerida, enne, kui saab midagi teha. Kui kaua ma pean siin toas ootama, küsin ma. Raske öelda, võib-olla tund aega, ma ei tea. Aga sa ei pea kogu aeg omaste toas olema. Poleviga aita. Okei, ütleb ta jätab mu toa lävele üksi seisma. Lakke on riputatud televiisor. Suuremast ruumist viib uks väiksemasse, kus on narivoodi ja väike tualett. Koridori avaneva akna ette on tõmmatud läbi kumavad kardinad. Lauale on jäänud kohvitopsid. Prügikast on täis käkras pabertaskurätikuid. Istun laua äärde. Minu ees, laual on plastist tääkliilia. Selle ühe lehekülge on keegi kleepinud nätsu. Ema on mulle kioskist salati ostnud masinaga kooritud krevetid on Rõud Ailandi kastmega üle valatud, võtta tempo maha, sa kugistad nagu ma ei tea, mis asi, ütleb ema. Ma ei ole elus mitte ühtegi mähet vahetanud, ütlen ma. Küll sa hakkama saad, isegi suisa sai, ütleb ta, tõuseb püsti, vaatab mind ja küsib. Kulla laps, mis on? Moodustasime, mis pliidi välja lülitada, vastan ma. No kuule, Tom, eile arvasid sa sedasama, aga pliit ei olnud sees. Olen pagana kindel, et seekord unustasin, ütlen ma. Eile jätsin ma kõik sinnapaika ja kimasin teie korterisse, aga pliid ei olnud sees, ütleb ema. Aga mida ma sinu meelest peaks ütlema, kas sa tahad, et ma sõidan sinna ja vaatan järele? Parem oleks dist, ütlen ma. Ema pöördub järsult ukse poole ja samal hetkel astuvad sisse Sven ja lillemur. Ema kohendad kampsunite medaljoni ja sõnad. Lille mur. Sven. Ma ei tea, mida öelda. Nad kallistavad ema ja küsivad, kuidas Toomasel läheb. Kehvasti, vastab ema. Sven lille Murbaikivad. Ma märkan, et ema läheb närvi, kardab, et ütles midagi valesti. Leidsid ikka üles, ütlen ma. See ei olnud raske, sa juhatasid hästi teed, vastab lilla mor. Ema ei saa televiisorid käima, klõpsid pulti. Lillemor küsib, kas ma olen jõudnud Kaarin ikka kokku saada? Ei, nad seavad teda sisse, vastan, ma seavad sisse. Küsib ta. Nii nad ütlesid, vastan ma. Ema hakkab Expressen lehitsema, lugemisprillid paelaga kaelas. Ema, kas sa näed niimoodi lugeda? Pole oluline, vastab ta ja lisab. Kas sa tahad ikka veel, et ma läheksin pliiti vaatama? Ei, ära mine. Mul on vist lihtsalt närvid läbi, vastan ma ja lähen koridori ja kõnnin, kuni leian pingi. Üks arst kihutab tõukerattaga mööda. Kui ma tagasi jõuan, istub Sven sohva seljatoele nõiattudes ja loed midagi tahvelarvutist. Üks arst käis siin, ütleb Sven. Ahah, okei, mis arstist tahtis? Kaarini näitajad on nii stabiilselt, et neil on plaanis teha keisrilõige täna pärast lõunat. Okei, väga hea, aitäh, aga edaspidi tahan ma, info tuleks kõigepealt minule kui sobib. Siin polnud ju siin, ütleb lille. Mul ei olnud jah, aga me tahame ikkagi asi käiks nii, ütlen ma. Meie pahvatab ta. Nojah, mina ja Kaarin vastan ma. Lillebror võpatas, kui uksele koputatakse. Sven tõuseb püsti, aga mina olen juba ukse juures. Õde on uje ja küsib tuima naeratusega. Kas teie tulite? Kaarin laagri lasti külastama? Jah, kas nüüd hakatakse keisrilõiget tegema, küsin ma. Ei, veel mitte. Ma tahtsin ainult öelda, et te võite nüüd kaarinit vaatama minna, kui soovite ja vastutavate arstidega kohtuda, vastab ta. Ma vaatan Sven Lille Muri poole. Tom, mine sina, me ootame siin, ütleb Sten. Alles siis, kui õde avad palati number üks väikese eesruumi ukse, jään seisma, vaatan oma käsi, ajan sõrmed harali. Püüan meenutada kaarini nägu, aga miski jääb uduseks, mingid osad on puudu. Mul on ebameeldiv tunne, et ma kohtusin temaga viimati aastaid tagasi. Kas tuled küsib, avatud uksel seisab õde. Ma tõstan pilgu, näen kõigepealt hapnikuvoolikut helesinist, see näeb välja nagu mingi mänguasjaosa ja ripub kaarini hapnikumaski ja hingamisaparaadi vahel, mille korrapärane krigiseb heli on sünkroonis kaarini rinnakorvi tõusmise ja langemisega. Seejärel näen, et Kaarin on alasti rindu ja alakeha katab vaid väike tekk. Tule sisse, ütleb õde ja laotab kaarini reitele lina. Ta patsutab karmi kätt ja ütleb. Ma rääkisin just su naisele, teist saavad lapsevanemad. Seda ta juba teab, vastan ma selles mõttes, et see juhtub juba täna varsti. Jaja okei, aitäh. Ta toob tabureti ja paneb selle voodi kõrvale. Mahistun. Tilguti juures seisab teine õde ja vajutab nuppe. Palati paremas nurgas istub üks arst ja kirjutab arvutisse. Arstil on teravate joontega nägu pruunid juuksed, Ludustu väikesed kandilised prillid. Joon pärsson, ütleb ta, olen osakonna ülemarst, minul on üldvastutus kaarini intensiivravi eest. Okei, minu nimi on Tom, vastan ma. Tom, kas sa oled siin üksi? Mina olen tema lähim pereliige või kuidas te selle kohta ütletegi? Ma sain aru, et Gagarini vanemad on siin. Kaarin soovib, et info tuleks kõigepealt minule ja mina räägiksin tema vanematele ja sõpradele edasi vastan ma. Seda on kasulik teada. Nonii, siis istume kohe maha ja räägime Ematoloogiga, tema hakkab kaarinit ravima. Sünnitusarst, kes teeb keisrilõike, tuleb ka. Okei, väga hea. Kas nüüd kohe jah või äkki praegu ei sobi? Sobib küll, tänan. Ta sammub väga aeglaselt üle koridori mingisse kabinetti, mida ta nimetab atlase ruumiks. Arvutit, printer, meditsiinikirjandust täis raamaturiiul ja puhta paberivirnad. Hematoloogia ootab juba kabinetist, lõpetab mobiilikõne ja esitleb ennast. Frans Kalmer professor ja hematoloogiakeskuse ülemarst. Paksud ja sassis, hallid juuksed, kortsus kael, lahked silmad. Peale pärssoni ja hematoloogia on ruumis veel üks resident ja anestesioloog. Resident istub, kirjutas laual, käed taskus. Anestesioloog seisab uksepiida najal ja närib nätsu. Mulle seletatakse, et resident kuulub alati number üks töörühma ja anestesioloog vastutab keisrilõike ajal narkoosi eest. Me ootame ka Agniettad, kes peab keisrilõike tegema, aga ma arvan, et võime alustada, ütleb pärsson. Ma istun ühele kontoritoolile silmitsi, on selle katteriiet, helesinist, Denimit. Ta jätkab sama rahulikul toonil. Tom, su naine on väga raskelt haige ja tema seisund halvenes kiiresti. Sellepärast olemegi otsustanud teha keisrilõike. Lapse seisund on hea, aga me oleme mures kaarini pärast. Otse öeldes pingutame praegu tema päästmise nimel iga pisemgi sammunud. Riskantne. Võib öelda, et mitu kaarini elundit ei suuda oma funktsiooni täita. Tema intensiivravivajadus on mitmel põhjusel kriitiline eelkõige sellepärast, et ta ei suuda oma verd hapnikuga varustada. Teiseks ei ole tal vereringe ja vererõhk omavahel tasakaalus. Laktaat on 15 ja tõuseb seal puhkeolekus inimese kohta väga kõrge. Ematoloog vastab, noh, see tähendab, et su naine on rase ja raskelt haige laktaadi näit nagu Jon ütles, on vereringe ja vererõhu tasakaalutus viitab sepsisele. Tähendab vere mürgitusele. Aga ärme spekuleerime, tõenäoliselt on kaarini üldseisund tingitud tema haigusest. Ma tahan, et oleksite minuga võimalikult ausad, ma tahan kohe kõike kuulda, ütlen ma ja märkan, et hematoloogia ärritab see, et ma tooli keerutan. Jah, Me olemegi ausad, peame olema, vastab pärsson. Kas ta jääb ellu, küsin ma. Tarsson toetab küünarnukid lauale ja vaatab mulle autoriteetselt otsa. Tom, me pingutame selle nimel, et kaarini seisund paraneks, aga ausalt öeldes on tema intensiivravi vajadus väga kriitiline, nagu ma juba ütlesin, kui kriitiline. Me oleme valmis pannud Ekmo seadme vastata. Ma olen seda sõna kuulnud, aga see on ka kõik, ütlen ma. Emotoloog vastab Ekmo tähendab ekstrakorporal membrein, Oxitšennation, see on tänapäevane südame-kopsumasin. Meil on Karolinska olemas Ekmot vajavatele patsientidele spetsialiseerunud üksus. Me ei taha hirmutada, aga tõesti, olukord on tõsine, keegi ei taha, et nii läheks, aga Ekmo on meie plaan B. Minu kui verehaiguste spetsialisti vaatenurgast peaksime sellise haiguse puhul püüdma aega võita. See on leukeemia, eks ole, küsin, ma on küll vastata. Mis tüüpi leukeemia tal on. Kui sa lõpetaksid toolikeerutamise, siis ma kuuleksin sind paremini, märgib ta. Okei, vabandust, vastan ma ja kordan küsimust. Ta vaatab oma valgeid spordikingi, mis on pikad ja kõvasti kinnineeritud. Ta vasta pominal. See on see 92 punkt null akuutne mühe, loidne leukeemia. Tema hääl valjeneb, aga nagu ma ütlesin, peame aega võitma, kõigepealt keisrilõige, siis peame hakkama leukotsüütide hulka vähendama. Need on valged verelibled, leukeemia tagajärg, kui seisab tehtud, loodetavasti homme tahan ma alustada kemoteraapiat. See võtab aega. Aga aega meil ei ole. Ma panen käed kuklale. Tom, mõistan, et korraga on raske nii palju infot vastu võtta, ütleb pärsson. Nädal aega tagasi tegi polikliiniku arst vereproovi. Ütles, et kõik on hästi ja kaks päeva tagasi vaatasime koos filmi, ütlen ma. Hematoloog langetab pilgu lauale ja ütleb. Ilmselt oligi siis hästi. Haigus on kiiresti arenenud. Ta heidab pilgu minu poole ja jätkab. Teie olukord on tõesti raske ette kujutada, eriti just nüüd, kui teil sünnib laps ja see on hirmus. Resident ulatab mulle paberrätiku, aitäh, ütlen ma. Ja hakkan Padarit sõrmede vahel rullima. Mühe loidne leukeemia võib inimestel kulgeda erinevalt. Sinu naise puhul on haiguse kiire kulg ilmselt seotud rasedusega. Aga nagu Jon ütles, me pingutame selle nimel, et tal läheks paremaks. Ma katkestan Kalmeri, kas keemiaravil on kõrvalmõjusid? Tsüto staatilistel ravimitel on kõrvaltoimed, jah, aga mitte sellised nagu varem. Me oleme õppinud kõrvaltoimeid teiste ravimitega tähendama, vastata okei, väga hea, ütlen ma. Võib-olla on kasulik teada, et kui tsüto staatiline ravi annab soovitud efekti, on suur risk, et haigus tuleb tagasi. Edaspidine elu kujuneb raskeks, ravi tuleb korrata. Aga see on siiski elu, ütleb ta. Pärsson lisab, aga praegu oleme siin. Karin on siinsamas kõrvalpalatis ja me teeme kõik selleks, et Kaarin saaks terveks. Ta vaatab üle minu õla ja ütleb. Ja siin ongi arst, kes teeb keisrilõike. Uksele seisab tüse naine, kelle tumepruunid salkus juuksed on sabasse seotud. Ta hingeldab ja higistab. Mind, peeti kinni, vabandust, sina oled vist lapse isa, ütleb ta ja astub lähemale. Tal on tugev käepigistus. Anietta naistekliiniku ülemarst. Mina opereerin sinu naist, laps on terve, aga su naine on raskelt haige. Operatsioon ei ole iseenesest keeruline, kuid asjaolusid arvestades on asi muidugi tõsisem. Intensiivi inimesi on kohal rohkem kui tavalise keisri puhul kindluse mõttes. Aga muidu käib kõik nii, nagu ikka. Ta laseb mu käe lahti. On sul küsimusi? Ta vaatab mulle otsa ja ootab. Ma tahaksin sünnituse juures olla, vastan ma. Sina ootad kõrvalruumis, õde toob lapse pärast sinu juurde. Vastsündinute osakonna inimesed on juures, võtavad lapse oma hoole alla. Su tütar sünnib vähemalt poolteist kuud enne aega. Su naise rasedus on kestnud 33 nädalat, pluss paar päeva, eks jah, vastan ma hästi, nüüd oled sa kõigega kursis, ütleb ta, paneb käe mulle õlale ja lisab. Näeme siis hiljem tamm. Ma ei saa päris hästi aru, miks ma ei tohi samas ruumis olla, küsin ma. Naine vastab anestesioloogi poole vaadates. Sa oled kõrvalruumis, sealt näeb läbi akna opisaali. Nii et ma ei tohi kaarini kõrval istuda. Pereliikmeid opisaali ei lasta, vastab ta. Ma ei tahaks kaarini praegu üksi jätta. Sa näed oma naist aknast. Meil on selline kord, ütleb ta ja seletab, et ta peab minema, sest teda oodatakse operatsioonile. Anestesioloog pilgutab hõbedaste raamidega prillide taga silma, sülitab nätsu prügikorvi ja ütleb. Ma vaatan, mis ma teha saan, ole läheduses. Me kutsume sind, kui on aeg. Suur tänu, ütlen ma. Ta noogutab teistele arstidele ja läheb samuti minema. Hematoloog kallutab end ettepoole nagu tahaks püsti tõusta ja ütleb sulle, mis pea juba paks, igati arusaadav. Aga äkki tahad veel midagi küsida? Pärsson vaatab mind ootavalt. Piilun blokki ja püüan aru saada, mida ma olen sinna kirjutanud. Istun F 21 ukse taga koridoris. Kui anesteesiaõde ulatab mulle käe, mis on justkui portselanist. Yalee ütleb ta. Tõusen püsti. Kas juhtus midagi? Küsin ma. Tulin sind hopisooli kutsuma, vastab ta. Keisrilõige ja keisrilõige, kas kohe? Ta keerutab valget pärlkõrvarõngast? Jah, kohe. Sa võid minuga kaasa tulla. See on sealpool. Tule. Ta liigub kiirel õõtsuval sammul. Tal on jalas laigulised mustriga Crocsid. Bostop on osakond, mis kujutab endast suurt palatit, kus on paarkümmend sirmidega eraldatud voodit. Oota siin, ma kontrollin üle, kas võib minna, ütleb ta astukesed palatit paikneva laua juurde ja hakkab rääkima kellegagi, kellel on ees mingid ujumisprillid. See mees näib olevat osakonna eest vastutav. Isik. Õdestikuleerib mõlemad vaatavad minu poole. Mees langetab pea ja võtab telefoni. Õde tuleb minu juurde tagasi ja ütleb vaikselt. Selle asjaga on natuke nii ja naa. Igal arstil on oma reviir. Ta läheb ühe panipaiga juurde ja viipab mulle, otsib midagi riiulitelt. Need peaks sobima, ütleb ta ja ulatab mulle tumesinised, opiriided ja türkiissinise mütsi. Seejärel jääb ta seisma ja ootama keskoperatsiooniploki erakorralise kirurgia traumatoloogia sektsiooni metalluste ees. Ma tunnen ennast nendes riietes ebamugavalt nagu pidulikult riietatud laps. Kõige hullem on müts. Mul on sellega halb olla. Kas ma tõesti pean seda kandma, küsin ma. Õde astub tagurpidi osakonna uksest sisse ja vastab. Opisaalis peab kõik olema steriilne, äkki kannatad ikka välja. Kas mind lastakse saali sisse, küsin ma just nimelt kaarini kõrvale. Just suur tänu. Eredad valgustorud peegelduvad läikival tehismaterjalist põrandalt vastu ja tekitavad koridori keskjoone. Mõlemal pool seisavad käre kollased prügikastid ja operatsioonivahendite kärud. Õde jääb seisma ja ütleb. See on erakorralise kirurgia saal number 11. Siia me peamegi minema. Kas ma jõuan metsas ära käia, küsin ma jah, vastab ta ja näitab koridorikäänaku poole. Keera paremale seal personali WC, aga sa võid seda kasutada lisata ja hõikab siis mulle. Järele pole vaja joosta.