Vastikult Jablekkiselt plärises Abraali Kell troopilise ööpimeduses. Korraks valitses veel vaikus, kuid siis ärkas unine kalatraaler ellu. Kolksusid uksed, kuuldus unesegast ja pahurad põrinat ning koridori tekki müdises paljude kiirustavate jalgade all. Ärevus hinges, seisis Jaak akustik, shoracarapetjani selja taga jälgis hüdrolokaatori Baltus ekraani. Mõned nootamised olid aga kapten Puškovi ajal teinud seda siis, kui ülemus oli liialt kreenis, et jalgu alla võtta. Kuid nüüd, olles ise kapteniks määratud, oli see ikka tükis teine tubakas. Varem võis õlgu kehitada ja vabandada. Et eks ma siis proovin, kui vanast asja ei ole, kuid täna polnud vastutust enam kellegi teise kaela veeretada. See ei olnud meeldiv tunne ja pani põlve kergelt värisema. 50 meetri sügavusel umbes sajatonnine parv tõuseb tasakesi, sosistas shora, nagu oleks kala võinud neid kuulda ja rehmas kange tubakapilve laiali. Muidugi nägi Jaak, kuidas marker paberile musta laiku kõrvetas ning kuulis ka seda, et aparaat plõksud hoopis teise kõlaga kui tühja merevee kohal. Kuid enamaks oli tal kogemust ja oskusi vähe. Teeme ühe ringi, lisaks ootame last, parv tõuseb kõrgemale. Pomises armeenlasest akustik, sigaret suunurgas tossamas. Ei tea, kust, aga kusagilt oli shora saanud kangeid sigarette moor, mida ta vahetpidamata tõmbas. Nii et normaalsetel inimestel polnud sillas hingamisruumi. Paškovile, kes oli ka ise suitsumees, polnud akustikat osutamine mingi probleem. Kuid teistele sillas viibijatele tähendas tihe sinakashall pilv tõsist katsumust. Vanemtüürimehena oli jaak paar korda püüdnud akustikale vihjata, et see kaaskodanikele ka eluruumi jätaks. Kuid uhke mägilane saatis vanemtüürimehele ülbe pilgu ning pigistas sigaretti suunurgast võtmattalimi hammaste. Tugenud jäävad elama, nõrgevad võivad jalga lasta. Selle peale oli kappaškov naerda hirmunud ning Omalt poolt irooniliselt lisanud tarvinism puhas tarvinism. Liikide tekkimine loodusliku valiku teel. Puškov oli küll jooma krants, kuid rumal ei olnud, ta mitte. Ning vahel võis mees oma lugemusega isegi üllatada. Juri Afanasjevi dž oli pärit Peipsi-äärsest külast ning lõpetanud Leningradi kõrgema merekooli kolm aastat enne Volmerit. Kuid koolivenna staatusele vaatamata ei sujunud nende suhted sugugi hästi. Kapten ei jätnud kasutamata ühtegi juhust, et vanemtüürimehe reputatsiooni kahjustada. Alguses oli see väga kerge teha, sest Volmer oli ametis esimesi nädalaid ega teadnud tuhkagi üsna paljust, mis kalapüüki puudutas. Küll oli jaak juurelnud põhjuste üle kuid ei osanud endal milleski süüd näha. Tõepoolest olid oma ametis algaja. Kuid eks kõik ei ole mingil ajal alustanud. Kunagi hiljem, kui ta baasist tulnud joomast kaptenit kajutisse aitas, istus Puškov kõikudes koi ääre peal kissitas silmi ning tibutas vanemtüürimehe suunas näppu. See või ta Nossigi istunud kätši. Just siis saabus selgus. Puškov pidas teda koputajaks. Polnud ju kellelegi saladuseks, et igas meeskonnas leidus selliseid inimesi, kes võisid esindada üsna mitut firmat KGB-d, tolli või parteiorganeid ning mõnikord ka kõiki kolme korraga. Enamasti olid need meremehed, kes olid varem millegagi vahele jäänud rikkunud mingeid reegleid või seadusi, mida nüüd nende vastu ära kasutati, ähvardades välisviisa sulgeda. Hüvasti, viisa, hüvasti, avameri hüvastiteenistus. Meremehed suhtusid kitsadesse põlgusega. Kuid sa võisid ju põlata, aga iial ei võinud teada, kes on kes. Selline avaldus kapteni suust oli solvav ja pani vanemtüürimehe mõtlema põhjustele mis võisid Puškovi kahtlustele alust anda. Volmerile meenus Roobaku väljumine Londa sadamast. Kapten Puškov oli kutsunud teda oma kajutisse, kus vanemmehhaanik Fiscow ja akustika rappeti on juba kaetud. Laua taga istusid. Tundus, et pidu oli juba mõnda aega käinud ja seltskondi üsna lõbusas meeleolus. Ka talle valati klaas, millest vanemtüürimees keeldus. Oli tema vahiaeg laev täiskäigult eelpüügile uni poole ja sillas. Ainult nooruke, kolmas tüürimees merelaevanduses, kus ta varem töötas, oleks selline teguviis olnud ennekuulmatu. Jaak täna siia lahkus ning nüüd meenusid talle kahtlustavad pilgud, millega teda saadeti. Oli venelastel vanasõnagi, mis kõlas. Kes minuga kokku ei löö, seminud ei austa. Küllap sa ikka mõni koputaja oled. Jaak Volmer astus roolimaja lahtise akna alla tõmbas suure sõõmu värsket õhku kopsudesse ja vaatas välja. Laevatekivalgustus oli kustutatud ainult parema pardatraallooga juures. Hõõgus sinine lamp nagu jaaniussike. Merel valitses soe sume ja pilkaselt pine troopika. Kümnete laevade sagivad käigutuled näitasid naabrite vilgas tegevust. Terve laevastik otsis kala. Otse vööri ees hakkas tööle vastutuleva kalatraaleri klinker ja kohe kostis ka raadioeetris redeliks Opentrederiksopen. Kablin ootas, pange meid kirja. Kurat küll. Vandus jaak poolvaljult. Hiidlased jõudsid meist ette. Rakkuse kuuldus Baltuse tagant suitsupilvest, neil on oma parv meil oma parvparveks neelas Volmer solvangu alla. Seilates kiirelt lähenevaltraalerit. Järjekorras on meist ikka eespool ja otse sõita, rohkem ei saa. Poolpoordi paremale. Käsutas ta roolis seisvat muulasest madrust. Mihkel Tüüri. Kohe kostis selja tagant põrinat. Kurat küll, sõidame parve pooleks. Suitsupilvest ilmus armeenlased, rahulolematu kuju, mis astus akna alla. Jumal hoia, hiidlastel on veel terve söömavahe minna. Kaablini on kolm kaabeltau, kostis lokaatori tagant kolmanda tüürimehe Kalmer Viira ärev hääl. Kolm kaabel toodud mul kalamehed osatashara põlglikult läbi hammaste, naasis oma kohale Baltuse taha. Suure pingutusega surus Jaak Volmer alla ärrituse kapten Puškovi topsi venna vastu. Isiklikuks solvumiseks ei olnud praegu aeg ega koht rooli 10 kraadi paremale. Kamandas akustik ning lisas. Kala on 30 meetri sügavusel, tõuseb kiiresti, oodata tuleb enne, kui parvpinnale jõuab ja selle peale laiali vajub. Frederik Robben, Frederick Robben, SR DR üheksa. Null neli, kaks, Ristna nootas. Pange järjekorda. Kostis raadiost uus kutsung. Jaak tundis, nagu oleks teda mesilane nõelanud. Kalaandmine baasile käis elavas järjekorras. Iga koht tagapool tähendas pikemat ooteaega, vahel isegi päevi passimist, mille jooksul kala kvaliteet noodas, halvenes. Olgugi et merre jäeti isegi kuus kuni seitse järku noodast, mis oli piisav ujuv akvaariumi moodustamiseks kahjustas kala ennast ikkagi ning tihti tuli allesjäänu anda esimese sordi asemel kalajahuks. Juhtus aga mõnese järguse rebenenud auk olema, oli kogu ootamine tulutu ja nooda spaasile andmiseks ainult loetud tonnid. Valmisoleku kellad kamandas shora puldi tagant, täiskäik läks noot. Volmeri lükkas vilkuri roolimaja katusel tööle ja jälgis pingsalt kursile jääva naabersaare traaleri lähenemist. Hiidlased olid poi juurde tulnud ning tegelesid nooda rõngastamisega. Kolmas tüürimees kutsus valju häälega Frederick soppeni, kuid Volmeril ei olnud praegu silmi ega kõrvu muu, kuid katastroofiliselt läheneva ess ärti erg kabli jaoks. Külm higi kattis laupa. Käed pigistasid masina telegraafi, kui ta läbi pimedal üha lähenevaid naabersaare traaleri vilkureid vahtis. Meest tundis, et põlved värisevad 20 kraadi rooli paremale. Kuuliste armeenlast selja taga roolimeest kamandavad. Ei jõua enam, mõtles ta paanikas juba vahetult vööri ees vilkuvaid tulesid seilates. Kohe-kohe oleme hiidlaste noodas. Hüvasti veel alustamata kapteni karjäär. Ta oli põlved lonksu lasknud ja sulges isegi hetkeks silmad. Piiludes vargsi laugude vahelt, märkas ta, et hiidlaste vilkuvad tuled on jäänud vasemasse poordi ning laev joonistab uhket ringjoont kaugenedasi rivaalist. Roobaku kurat sind võtaks, kostis raadiost hiidlaste pragamist, katsu ise parv leida, sa ei pea mitte meie noolast püüdma. Olgugi et hiidlaste repliik tegi meeleolu paremaks. Selles oli kostnud tunnustust, polnud vastamiseks aega. Ring ümber kalaparve tuli lõpetada ja ilusasti vilkuva algus poi juurde välja tulla. Hinnates silmaga kaugust lükkas Volmer masina Telegraphi käepidemed täiskäigu peale edasi. Tundus, et masin ei reageerija, laev põrutab otse oma noota sisse. Juba kujutas noor kapten Roobakut abituna keset noota Triilimas propell ja roolileht mõrralinasse takerdunud ja abi ei kusagilt. Vilkuv Boy lähenes kiirelt ja saatuslikult. Siis aga hakkas laeva korpus vibreerima. Mida edasi, seda tugevamini tagurpidi käigust. Ning lõpuks peatus alus nii et vilkuv poi ei vööriga kohakuti. Pootsman saksa mühatas tunnustavalt ja hõikas traalmeister Kamale meesma, ütle Šemmubeyatter, kolhoosi karjak poleks ka oma sääre väristelt paramine Pihtla poelaziibusse vanud. Ma siis lähen küsis kolmas tüürimees arupidavalt. Alles nüüd miinus Jaagule, mille ta oli unustanud rõngastamise ajal, kui võimas traalvints 24 millimeetrist vaierit trumlile keris ja sellega nooda põhja kokku kiskused kala sukeldudes pageda ei saaks, tiriti vintsitööga paratamatult ka laeva ennast noota sisse. Ja olgugi, et peamasin töötas täiskäigul tagasi, ei piisanud sellest iga kord. Nii tuligi pea masinale abiks saata Poolas ehitatud võimas sajahobujõuline tööpaat, mis koos vahitüürimehega vette lasti ning puksiiri otsaga parda külge ühendati, kus siis kurjakoerana keti otsas mürisedes tagajalgadele tõusis, aidates laeva propellerite roolilehte noodalinast eemale hoida. Mine jah, Kalmer saatis Volmer kolmanda tüürimehe teele olles õnnelik, et tollel jätkus oidu asja ise meelde tuletada. Jaak seisis paremal tiival, näha polnud tuhkagi. Ja ega enne rõngastamise lõpetamist tohtinudgi tulesid süüdata. Valgusest kohutatuna oleks kala sukeldunud ja põgenenud. Nagu põrgu eeskojas. Mõtles noor kapten ärevalt. Ees tekkis naksus nagises juuksus pingutusest traalvints, laendi preeris ja võppus maksimaalsest tagurpidi käigus. Ning traallooga küljes hiilgas sinine tuluke. Kui vana õeluse silm. Hiidlased, kelle laev juba tuledes säras, olid praktiliselt siinsamas, suisa käeulatuses. Oli reaalne oht, et noota võttes ja tagurpidi liikudes võivad nad Roobaku püünisesse takerduda. Näita Kalmeril, ta tõmbaks meid rohkem ahtri poole. Kamandas Jaak akustikut ulatades tollele taskulambi. Roobaku Roobaku kabli kutsub. Kostis raadiost. Hakkab pihta, mõtles Volmeri, võttis toru. Roobaku kuuleb. Ma vaatan, et meid kisub kangesti sinu nooda poole, kuulis ta kabli kapteni häält. Ma saatsin oma paadi traaversit tirima, tee tõmmata ahtri poole, küllap siis teineteisest mööda mahume. Volmerile oli soe tunne. Naabersaare vennad olid ikka täitsamehed, mõni Kaliningradi venelane või leedukas oleks vandunud ja sõimanud ning asja eest. Sest lõppude lõpuks oli tema Volmer ikkagi süüdi, et teise mehe parda ääres ootama kippus. Olge meheks, tänan, kivim juba ahtrisse. Lausus ta torusse ja kiirustas tagasi tiivale. Rõngastamine oli lõpetatud. Nüüd võis tekki valgustuse sisse lülitada. Jõuplokid pandi tööle, mehed ronisid korstna taha nooda kasti ning üle meelikute hõisetega asuti noodalina atasti lappama. Põnevil silmil vaatas Volmernoota, kuid näha polnud midagi. Pikk rivi ülemise sellise ujukeid hõljus vaikselt veepinnal ja kadus tekki valgustuse vaateväljast pimedusse. Ning kusagilt ei olnud näha, et noodas oleks olnud ka mõni elus hing. Kalo ja valguse eest sügavale rahustas mees ennast. Olgugi et silmad püüdsid tabada, noodas väiksematki liikumist. Võrgu linamis läbi jõublokkide nooda, kasti libises, oli puhas, värskelt pestud ning sundis vägisi ärevad mõtted pähe. Esimene on ootamine ja selline ebaõnn. Mõtlesime ees kibestunult. Mööda panime mühatas Volmeri endamisi. Soolaka Rapetjann seisis sealsamas, kiskus silmi, kissitas suitsu ja vahtis üle poordi. Allan, oota ta, ta osatas akustika ärritunult, mis sa kused, kogu aeg poleks tarvis olnud liiga vara paremale pöörata. Jaak Volmer oli sellisest ülbusest suisa keeletu. Esiteks oli akustiku keelepruuk kapteni suhtes, mis sest, et noore kapteni suhtes täiesti lubamatu. Ja teiseks jagas roolimehel ootamise ajal nagu tavaliselt käsklusi akustik ise. Jaak teadis, et armeenlane kompapiire paneb teda proovile kontrollides, mis materjalist on uus ülemus. Nad olid roolimaja tiival kahekesi ülbelt irvitades vahti, shora vette, andis kogu olekuga märku, et mida sa siit mulle ikka teha saad. Järsult pööras Jaak koha peal ringi ning saatis paremsirge, armeenlased päikesepõimik kusse. Akustiku silmad läksid üllatusest punni, sigaret veeres suunurgast tekile ning ülbe mees vajus kõrksatusega kaheks nagu liigendnuga. Shora pea meeles, ülbitsemine ei kavatsema taluda. Öelnud, mis tal öelda oli, tundis jaak hinges kergendust, olgugi et sai aru, millega vahejuhtum teda ähvardas. Naginal jooksis võrgulina läbi jõuplokkide korstnad, aga noodakastis käratsesid ja terav meelitasid madrused. Endiselt polnud mõrralinast kalast märkigi. Mingi kahin sundis Jaakko akustiku poole vaatama. Külm jutt kihutas läbi keha. Karapetyandoli end sirgu ajanud. Tuhnis valguses helkis mehe käes nuga, mille tera klõpsutusega lahti viskus. Salakavalalt irvitades vaatas akustika oma noort ülemust ning päris põlglikult huuli kõverdades. Noh, kas tegid püksid täis, kapten? Viimast sõna venitas armeenlane väga üleolevalt ja rõhutatult. Asi oli tõsine ja lõhnas juba kriminaalselt. Nii vilksatas peas külmast uhkav mõtte. Võidelda tuli oma elu eest. Armeenlast karistamatult ei lööda sisistlas lõuna oma poeg Kriipsuks pigistatud huulte vahelt ja viskus rünnakule. Noatera välgatas prožektorivalguses, kui Jaak instinktiivselt sammu kõrvale astus ja hoobi ründaja parema käe piitseb sisse saatis. Aasta tagustest judotreeningutest oli kasu. Keha mäletas veel, mida oli kunagi sadu ja tuhandeid kordi harjutanud. Armeenlaste nuga takerdus jaagu vihmakuuehõlma ja kupus Clivinal tekile. Samas komistas akustik ning vajus puust Reilingule röötsakile. Volmer kasutas juhust ja tõstis vaenlase jalad maast lahti, aidates raibutseva Mägilase üle parda röögatades midagi hirmunult armeenia keeles joonistas akustik õhus uperpalli ning 100. valju Plartsatusega noota, nii et pritsmed kõrgele lendasid. Mees üle parda, karjus Volmer olla tekki, visake päästerõngas. Ta kummardus, korjas tekilt armeenlasi noa. Klõpsus selle kokku, libistas taskusse. Jaak oli valmis juba ise vette hüppama, kui pinnale ilmus armeenlase ähmi täis sihverplaat, millel polnud enam ülbuse raasugi. Pigem valitses sellel surmahirm, kui ta kähisedes ja merevett neelatades karjus. Appi. Appi. Upun, päästke. Mees rabeles, vehkis kätega ja neelas vett. Ta pea kadus jälle pinnalt. Robinal jooksid ähmis madrused noodakastist silla tiivale. Pootsman, mis sa passid? Kurjustas Volmer. Viska päästerõngas. Uuesti ilmus akustiku pea pinnale ning tema kõrvale vette Plartsatas uhke oranž päästerõngas kirjaga Esserti ära. Üheksa null kaheksa kuus Robaku Tallinn. Silmad hirmust punnis köhides ja merevett välja takistades sahmis uppuja kõigest väest, kuni sõrmed lõpuks päästva rõngani ulatusid. Talist sikutades pukseerimis Pootsmann hädasolija Torisedes pardani. Nii võtab seda püügijasse nii südamesse, et vaada läheb kohe ise kalale, noote järele. Volmeri lei jäänud madruste uudishimulikud pilgud märkamata missil akustikuga. Siin juhtus päris traalmeister tama arupidavalt. Ise kardab merevett nagu vanakurat välku. Möödunud aastal Palmases käisime poistega pühapäeval plaažil. Armeenlane ei tulnud, mere ligigi, tema ujuda ei oska, kinnitas Mihkel Tüür. Heitis silmanurgast uudistama pilgu kaptenile. Volmer tundis mitmeid küsimusi õhus hõljuvat. Ja mida ma teile kogu aeg olen rääkinud, käratas ta meestele. Laev ei ole plaaž ega vannituba, kus plätudega ringi patseerida. Näete ise, milleni asi viib. Sihtis ta näpuga veeezstsiplevat armeenlast. Ohutustehnikamehed. Ohutustehnika koputas ta nimetissõrmega otsmikule. Jätke see ükskord meelde. Madrused vahetasid pilke. Kõigil oli teada akustiku komme käia isegi sillas plätudega. Seni oli see toimunud kapten Puškovi vaikival nõusolekul. Meeste tähelepanu koondus peatekile, kus pootsman koos madrusega vetilkuvat merehädalist veest välja upitas. Lõpuks seisis lõdisev värisev ja üleni märg mägede poeg tekil hoides endiselt päästerõngast kinni. Pootsman püüdis päästevahendit vabastada, kuid shokis akustik ei lasknud sel juhtuda vaid surus rõngast veel tugevamini vastu rinda. Annab pime võim kolhoosi võrra tagasi. Diviis, pootsman, rõngast. Vaba mees, oled juba ammu kuival, missa enam jahmerdad. Mini mõlemine eemale, karjus soora hullumeelselt silmi velgutades rõngast enda poole sikutades. Eemale, tapan ära. Saks lasin rõngast lahti, kehitas õlgu, laiutas käsi ja hüüdis üles. Silda. Captonae hädal tahab päästerõngast kajutisse viia, mis me teeme? Vägisi pealetükkivalt naeru tagasi hoides, hõikas Volmer. Pootsmann jätame rahule. Inimene on tugeva šoki üle elanud, lasedal olla. Siis pöördustabordil naeru kõkutavate madruste poole kamandas. Ja mida teie siin hambaid irvi ajate, noot on tarvis sisse võtta. Merd on enne ka sõidetud. Aga seda ma näen küll esimest korda, et laeva akustikat tuleb noodaga püüda. Porises püügimeister vuntsi ja pöördus minekule. Kama Kaarlil olid ripuvad Ukraina kasaka vuntsid, mis polnud pootsmanil kahe silma vahele jäänud, kui ristis püügimeistri Tallinna olümpiamaskoti Vigri austava nimega. Kuule kama, kostis tüüri mihkli ülemeelik hääl. Karapet janu murekas. Mees lubas, et 50 tonni noodas. Tahtis ise üle lugeda. Kuule sina murekas mees, lase nooda kasti. Rehmas Karla jutu Bovniku suunas. Vaatlejaid ülemine sellise ilusasti lapitud saaks, muidu on jälle ribad taga. Lõbusad hääled kadusid korstna taha ja alles nüüd tundis Jaak, kuidas ta üle keha väriseb. Ta vaatas olla tekki. Armeenlane tujutas ikka samal kohal, surudes oranži päästerõngast kramplikult rinnale akustiku mitte midagi. Nägev pilk oli kinnistunud kuhugi kaugusse. Aeg-ajalt läbistasid kehad, tõmblused ja värinad. Siis hakkas mees liikuma surudes päästerõnga kaenlasse. Lonkas see, mis oli järele jäänud uhkest Mägilasest shorracarapetianist koridori ukse poole. Jaak märkas, et akustiku vasemast jalast puudus. Kapten Volmer libistas käe taskusse ja tundis näppude all liigendnoa krobelist käepidet. Kindlasti polnud asi sellega veel lõppenud, kuid nüüd oli vähemalt selgus majas. Ülemeelikud hõisked sundisid Volmeri tiivale astuma. Suur kalaparv oli pinnale tõusnud. Ärevuses ja paanikas sagisid suured kalad noodas ning kihutasid väikeseid laineid, tekitades ringiratast, nii et merevesivahus. Mõned suuremad ja tugevamad hüppasid veest välja, sädeledes prožektorite valguses ja Plartsatasid tagasi loota. Blond kurat, blond karjuti üle meelikult korstna tagant noodakastist. Tõepoolest oli tegu suuremõõdulise heledast auriidiga, mis otse sundis ennast imetlema. Jaak tundis, kuidas teda piinanud ärevus ja hirm olid nüüd kuhugi kadunud ning maad võttis kindlustunne. Ma saan sellega hakkama.