Nad olid jõudnud esimesed padjaad kalabaasile anda, kui shora Karapetjansilda ilmus. See ei olnud endine ülbe lühikestes pükstes, maikas ja plätudes ning pidevalt suitsukimbuga mägilane vaid hoopis teist nägu, mees. Akustik kandis teksaülikonda. Jalas olid tal kauboisaapad ja käe otsas kohver. Shora põsed olid auku vajunud, tumedate puhmaskulmude alt vahtisid vihkamist täis silmad, kui ta pigistas läbi hammaste. Selles laevas ei sõida enam tundigi. Tõstke mind baasi peale. Ennu kuur ja Jaak Volmer vahetasid pilke. Seda ikka otsustan mina, kas sa sõidad või ei sõida. Akustik Karapet, Jan lausus jaak silmi küsitledes. Armeenlasi silmavalged välgatasid korraks, kuid ta suutis end siiski tagasi hoida, kui silmi peitis kohmas. Tervis ei ole korras. Peaksin ennast arstile näitama. Jälle vahetasid vanemtüürimees ja kapten pilke. Kõik oli selge. Armeenlane tahtis jalga lasta ja neid sellega väljapääsmatusse olukorda panna. Jaakkaalus kõiki variante, kuid häid polnud nende seas ühtegi. Läheks akustik baasi peale ja leiaks põhjuse sinna jääda. Võrduks laevale püügi lõpetamisega, mis ei sobi kuidagi kokku kolhoosi, väljapüügiplaanide ja meeskonna unistustega. Ei lubaks tema akustikud baasile oleks see võimalus süüdistada teda kaptenit meeskonna tervisesse ükskõikselt suhtumises ning võib üsna kindel olla, et shora teeks kõik, et edaspidine püük lörri läheks. Jaak Volmer vaatas mõtlikult akustikut, kelle näole oli pilka virvega kirjutatud. Sinu kapteni karjäär, noor nolk on sama hästi kui lõpetatud. Mis siis ikka, kui lõpetatud, siis lõpetatud, mõtles jaak ja pöördus vanemtüürimehe poole. Siduge padja otsast lahti, pange randulet külge ning saatke akustik baasi peale närve ravima ja ujumist õppima. Viimaseid sõnu kuuldes käis armeenlasest nõksatus läbi. Vaevu raevu talitseda, pigistas ta läbi kokkupressitud hammaste. Kah kalamehed. Küllap tuleb teil varsti meelde. Armeenias ei jäeta arveid tasumata. Heitunut vaatas vanemtüürimees kaptenit, kuid Volmer kinnitas oma otsust käeviipega. Akustik lahkus ust prõmmides sillast ja laskus tekki, kust ta mõne minuti pärast tranduletiga baasi peale lennutati. Mis siis nüüd saab? Päris angaar kõhklevalt, käsi laiutades. Mis saab, mis saab? Kordas Volmer vihaselt, olles ka ise oma abitusest teadlik. Mis siin ikka saab? Kala tuleb püüda, mis siin muud saab? Ust tagantkätt kinni lüües lahkus kaptenisillast. Jaak istus kirjutuslaua taha ja toetas pea kätele. Mida ette võtta. Kuidas sellest pasast välja tulla, ei olnud tal vähimatki ideed. Mõtlikult riikis mees laupa. Ta oli ennast auti mänginud ja kuidas veel mänginud kuid talud armeenlasi ülbust ostes pugemisega tema soosingut kannatada tema mõnitusi ei, see käinud kokku Jaak Volmeri arusaamadega kapteniametist ja meeskonnatööst üldse. Ärevad mõtted ei lasknud mehel laua taga istuda. Ta tõusis Jahastus illuminaatori alla. Tekis käis täie vaardiga kala andmine. Pootsmanni madrused vahetasid ülem eelikult kätega vehkides repliike jälle puises täis padjaavintside toel üles paasi peale. Iga kala andmine oli meeskonnale pidupäev. Seda tööd oldi nõus tegema tundide kaupa ja magamata ööde pärast ei virisenud siis küll keegi. Vaadates rõõmsalt askeldavaid tekki mehi. Ja teades oma oskusi, mõtles Jaak kibestunult endamisi, et vaevalt küll sellel reisil rohkem sellist rõõmsat elevust tunda saab. Mees, mida sa tegid? Vastutus vajutas raske kämblaga õlgadele hirmama oskamatuse ja väheste teadmiste pärast tungis sisse ustest ja akendest. Aeglaste sammudega mõõtis ta rohelist vaipa põrandal küll ühes siis teises suunas. Kolhoosis kaluri poeg oli ka selliseid kaptenid, kes püüdsid kala ilmakustikuta täitsa oma käe peal ja mitte halvasti. Kuid need mehed olid selles ametis olnud viimased 20 aastat. Tema oli aga kalalaevas alles teist reisi. Kõike seda oli see kuradi armeenlane muidugi soovinudki. Uuesti kerkis shora, irvitab nägu jaagu silme ette, kui ta ennast laua taha istuma sättis. Kusagilt noh, kohe mitte kusagilt ei paistnud väljapääsu. Loota, et kolhoosist uus akustik saadetakse, oli ulmevaldkonna teema. Vabu akustikuid lihtsalt ei olnud. Laenata teistest kolhoosidest, kes oleks küll nii lolli, annaks hea spetsialisti ära. Pealegi oli kellelegi koolasse lennutamine paras peavalu, aga plaanid kõrbesid? Telefonihelin katkestas noore kapteni mõtte ponnistused. Kala antud, kostis toru teisest otsast tüürimehe hääl. Esimesse sorti läks 62 tonni ja jahuks 15 raporteerist õhinal. Kas akustik tuli tagasi? Päris jaak, saades ka ise aru oma küsimuse mõttetusest. Ei, akustik pandi isolaatorisse ja baasi pealt öeldi, et peab vähemalt nädalaks sinna jääma, pidi üleüldine kurnatus olema. Mida oligi oodata, mõtles Volmer ja lisas kuuldavalt. Pange peamasin valmis, ma tulen kohe silda. Nad olid nooda loputanud ja kasti korjanud ning seisid triivis nagu enamik laevastikust, mis õhtust kalapüüki ootas. Vahel tõusis kalaga päeval veepinnale mängima, tekitades eriliselt tumesinise virvenduse, mida kutsuti Virhowotkaks. Kuid eredas päikesevalguses ergast kala tabada oli ikka väga väike tõenäosus. Kui kalapüük öösel jätkus, ei vaevunud keegi sellise lollusega päeval tegelema. Kui aga baaslaevad olid juba kaua kalata ja kisa toorme puudumise pärast kippus raadioeetris kurdistama, prooviti parema puudumisel ka seda varianti. Mõnel erksamal kaptenil õnnestus vahel isegi viis kuus tonni kala kätte saada. Mida ekspeditsiooni ülem eksponeerida siis, kui suurt töövõitu. Suuremale osale katsetajatest jäi aga tühja nooda kasti korjamise paari-kolmetunnine töörõõm, mis ei pakkunud magamata ööst väsinud meeskonnale mingit vaimustust. Päevasel kalastamisel oli aga üks hea omadus. Hinnates visuaalselt parve suurust ja liikumise suunda, sain ootamist teha silma järgi. Olgugi, et tavaliselt kontrolliti ka siis kõike hüdrolokaatoriga. Jaak Volmer seisis roolimaja illuminaatori all ja uuris binokliga merd. Päevane püük oli tema jaoks ainus võimalus. Ja seegi imetilluke polnud tal ka selle püügikogemust. Oli kesklõunane aeg. Päike praadis kõrgelsiniidis. Laevas valitses unine vaikus. Nii palju, kui troopiline palavus võimaldas, püüdis meeskond puhata öisest rabelemisest paasi poordis. Teine tüürimees, asu rooli, kamandas jaak imestunud Jaan sirklit, kes Kaardikambris laua taga Toidutellimuste arveid kokku lõi. Jüri helistas kapten masinaruumi vahi mehaanikule. Pane pea masinale hääled sisse, hakkame liikuma. Sõnakuulelikult asus teine tüürimees rooli. Kuid koguda olekust peegeldus üks suur küsimärk ja näoilmest paistis rahulolematus pooleli jäänud rehkenduste pärast. Jaak muigas, jätkas binokliga veepinna kammimist. Juba varem oli tema tähelepanu köitnud Kaliningradlaste kalatraaler, mis kolm miili kalda poolt kangekaelselt ühes ja samas rajoonis ringiratast tiirutas. Küllap seal midagi ikka on, niisama selliseid manöövreid ei tehta, mõtles Volmer. Ning kohe tirises ka masina telegraaf, andes märku peamasina valmisolekust. Mees andis telegraafiga edasi, käigu kurss 120, kamandas ta teist tüürimeest, kes kordas käsklust nagu kaja. Roobaku ärahtas korraks hakkas siis sujuvalt liikuma ja pöördus tasahilju vajalikku suunda. Aegapidi kogus laev kiirust ja lõbusalt vulises vesipäevi ees. Hoolega uuris Jaak binokliga vetevälja venelaste laeva lähemas ümbruses. Nii oligi. Kaliningradlased manööverdasin mitmete tumedate vee virvenduste vahel, otsides nootamiseks sobilikku parve. Nähes täiskäigul lähenevat Roobakut, ei pidanud meeste närvid vastu ja kohe võis raadios kuulda kutsungit rebadskas laeva rebaduskas laava kangut nootas pange järjekorda. Jaak muigas. Laikude järgi veepinnal olid tegevusväli lai. Küllap jätkub meilegi roolimaja uks klõpsus ja oli kuulda pootsmani üle meedikut häält. Üsna kahtes lehtes tuli vaatama ehko abida riist, veise date. Abi abi on kangesti tarvis, pöördus kapten laeva hirmu vaatama ja andis telegraafiga masinasse väikese käigu. Löö mehed üleskohtadele, kohe läheb noodaks. Korraks libises Manivald saksa pilk päikeses sillerdav le merele ja voori ees toimetavale Kaliningradi traalerile. Ning siis kiirustas mees lahkuma, ehmatas ukselt. Ai see hea uudis, kui ootama, siis ootama. Püüdes aru saada saabuvatest, signaalidest ja hüdrolokaatori paberile, ilmuvatest tumedatest joontest istus Volmer puldi taha. Kuid mingit kindlust ta kuuldustega nähtust ei saanud. Juba eelmisel, oma esimesel reisil teise tüürimehena oli ta hüdrolokaatori ja selle tööpõhimõtete vastu huvi tundnud. Paljutki oli toonane akustik Vladimir soomuv talle seletanud ja näidanud kuid üks asi oli spetsialisti juuresolekul ja tema juhendamisel aru saada, kus on kala ja mida see teeb. Teine asi aga omal käel asjast selgust luua. Olmerly mõttes käega tõusis toolilt ja asus uuesti silla akna alla. Pingsalt otsis ta laikudest kõige tumedamat ja suunas laeva sinnapoole. Uniselt pahuralt pilke üle õlasilla poole heites lonkisid tekki mehed kohtadele. Vaiksel käigul lasi jaaklaeval ümber kalaparved tiiru joonistada. Valis tuule suhtes õige kursi, surus masin telegraafikangi põhja ning vajutas nootamise kellale. Jagades teisele tüürimehele rooli korraldusi, jälgis noor kapten ahtrist veepinnale jooksvat nooda. Ulukite rida. Sooritanud pool ringi, märkas Volmeri veepinnal, kus varem olid tume ja tugev virvendus. Valitses nüüd täielik vaikus. Polnud kahtlust. Kala sukeldus ja panin lihtsalt putku. Kõik järgnev toimus juba masendavas vaikuses. Ei kostnud noodakastist üle meelikuid, hõikeid ega tekist meeste naljatamist. Jaak Volmer tundis end sügavalt puudutatuna. Tuju ei tõstnud ka korstna tagant kostab muhulasem Mihkel Tüüri vali hääl, mis seletas, et viinakaasabil tehtud tegudest ei tule iial midagi head. Küsimuse peale, et mis siin viinaga pistmist, selgitas muhulane, et võõrkeelte oskus võib elus kasuks tulla. Sõna Verghom vodka käib kokku kahest poolest. Verfo ja vodka. Mida see kõik eesti keeles tähendab, peaks igale vähegi kooliharidust nuusutanud meele selge olema. Ja vodka on viin, nii et sedasorti kalapüük on sama hea kui joomase peaga ratsutamine. Lõpuks oled ikka ristseliti põõsas ja lestad laiali. Lestad laiali, lestad laiali, keerutas kuuldu kiuslikult noore kapteni peas. Tõepoolest olid tal praegu lestad laiali. Robaku Roobaku, Ristna kutsub, kostis raadiotelefonist. Roobaku kuuleb, tõstis Volmer pahuralt toru. Pesete noota. Päriti telefonis nöökamisi. Tegu oli sõsarlaeva kapteni vaheda paritoniga. Aleksander Toroško oli kaluri poja veteran, kes tegeles noodapüügiga selle algusaegadest. Jaak Volmer neelas solvumise alla ja andis häälele optimistliku kõla. Õhtuseks püügiks peavad riistad puhtad ja korras olema. Jaa, venitas koti Sass, nagu too roskot kutsuti mõtlikult. Leer Fovodka püük on nagu pornofilmi vaatamine, näed küll, isu teemaga kätte ei saa. Olen ka mina katsetanud ja mitte üks kord. Õnneks on läinud ainult mõnel juhul. Pärast väikest mõttepausi jätkas Ristna, kapten. Saad nooda kasti, popsuta lähemale. Astu pardale, ajame törts juttu. Me oleme veel jupp aega, triivis paasi ootamisega, läheb pikalt. Esimene, keda Jaak Volmer paagist Ristna teki ronides märkas, oli akustik Vladimir soomuv kohvitass kõrval särgihõlmad ümber kõhna keha laperdamas istus Vladimir trümmi luugil ja luges venekeelset romangasi epat. Oo, Jaak Aleksandrovitš tõusis akustik ja astus kätt sirutades vastu. Olete ametis vahepeal üsna kiiresti tõusnud, õnnitlen. Mehed kätlesid ja Jaak tundis hinges sooja Tuksatust. Juba eelmisel reisil Ristnas oli ta Vladimir tiga kohe ühise keele leidnud. Kahjuks ametinimetus veel oskusi ei anna. Tus otses, noor kapten. Vladimir pööras pea viisakalt kõrvale, lasi pahvakas suitsu kopsudest välja ja rehmas sinise pilve käega laiali. Tõsi see on, kuid ega oskused taevast pudeneb. Need saadetakse ikka töö ja harjutamise käigus. Kas siis soorast asja pole? Pabeross vasema, käe näppude vahel vehkis soomuv paremaga suitsu eemale. Jaagule meenused Vladimir soomu oli ainuke inimene tema tutvusringkonnas, kes suitsetas sellist arhailist suitsumarki nagu Pelomorganal, mis pidi tingimata olema valmistatud Leningradi urrits kinni meelisest tubakavabrikus. Shorra kohmas ta Shore jäi baasi peale, diagnoositi üleüldine kurnatus. Vladimir soomuv puhus pahvaku suitsupilvede poole. Üllatusest tõusis mehe kulmukaar pleekinud juuste piirile. Uskumata kuuldut kordas ta pead vangutades. Üldine kurnatus. Jaak Volmer noogutas soostuvalt. Jaak Aleksandrovitš, mis jama see veel on? Üldine kurnatus osatas soomuv veel kord põlastavalt. Kui rääkida tüdimusest väsimusest, siis käime me kõik selle diagnoosi alla. Aga ega siis selle pisikese asja pärast püüki pooleli jätta. Roobaco noor kapten kehitas õlgu, ei hakanud tema võõraslaevas oma musta pesu pesema. Siis on teil päris Polundra majas, pomises Vladimir murelikult ning kummutas tassist viimase kohvipära. Ega nalja ei ole, laiutas jaakkäsi. Nagu sa ise tead, siis hüdrolokaator, Baltuse hingeelumaid tunne ja Vircho vodka peale ootamisest ei ole erilist abi. Mõtlikult eemal triivis seisvat Roobakut silmitsedes puhus soomu suitsupilve kopsudest taeva poole ning pomises. Eakalex android, teie olukord ei ole kiita. Tuled üles ka või? Kostis kusagilt ning koti sassi halli karva siilipea paistis roolimaja aknalt. Vaata meeste puhul on asi väga lihtne, rohkem magada, hästi süüa, vähem tööd ja rohkem palka, lausus Sass. Kui nad olid kapteni kajutis istet võtnud. Selline avaldus tekitas Volmeris ebamugava tunde. Ta vaikis ning murdis maha vaadates näppe. Ristna kapten muigas, kui jätkas. Ma saan sinu tunnetest aru. Kunagi alustasin ka mina nullist. Kuid ühte võin sulle küll täie kindlusega väita. Inimloomus pole selle aja jooksul mitte grammigi muutunud. Juba eesti rahva vanasõna väidab, et laiskus on meheiga. Aga meid sinuga siinkohal sihtis kotis ass nooremat kolleegi nimetissõrmega. Neid on laeva pandud selleks, et laiskus küll võib mehe iga olla, aga seda alles pärast korraliku töö tegemist. Nähes kolleegi vaikivat jätkas Sass. Ma tean, see on sitt tunne, kui pärast tühjana ootamist vahivad mehed sind kui rahvavaenlast. Kuid meie ülesanne ongi neile selgeks teha, et kui polen ootamist pole, ka kala pole, kala, pole ka palka. Nii lihtne see ongi. Aleksandr Toroško tõusis toolilt, võttis külmkapist kuiva veini ja kirjutuslaua sahtlist teeklaasid ning valas märjukese välja. Kõigi püüdmata jäänud blondiinide terviseks. Lausus ta kavalalt silma pilgutades. Mehed lõid klaasid kokku ning kummutasid põhjani. Sass keeras pea korraks viltu ja Mekutas veini järelmaitset nautides. See ungarlaste vana kindlus aitab palava ajaga janu kustutada küll. Alles nüüd märkas ka Volmer pudelit silmitseda. Kui aus olla, polnud ta veini maitset üldse tajunud. Liiasti lasid muremõtted pealse ringiratast. Ah et juura Puškov saadeti koju. Päris Torosko tühja veiniklaasi lauale asetades. Kuidas siis kapteni amet istub? Kavalalt, kissitas koti sassi noort kolleegi, vaadates silmi. Sittagi, istu kohmas, Jaake niheles toolil. Miks siis nii? Imestas Sass ja püüdis klaasi uuesti täita. Kattes oma klaasipeoga, raputas Volmeri eitavalt pead ja kohmas. Seda au mina igatsenud, kuid muud valikut mul polnud. Korraks Mekutas jaak huuli ning ütles siis välja kõige raskema. Varem olen kalalaevas ainult ühe reisi teinud ja seda siin Ristna peal. Kuid see oli täiesti piisav aeg, et mõista üks reisija idee sinust, kalameest. Hindavalt silmitses Aleksander taroška nooremat kolleegi. Valas oma klaasitäis ja lonksust selle ühe sõõmuga tühjaks, pühkis käeseljaga üle märgade huulte ja asetas tühja klaasi lauale. Kogu tegevuse juures hoidis ta vestluspartnerit oma hallide silmade haardes. Arvan, et diagnoos on pandud õigesti, ühmas ta endiselt nooremat kolleegi uurides, nii et jaak end juba ebamugavalt tundis. Ühtega pean sulle küll ütlema, pööras ristada kapten oma pilgu illuminaatorist paistvale päikeses sillerdav Ale merele. Ega kapteniks ennesa, kui oled selle ise ära otsustanud. Kuidas ise ära otsustanud, imestas Volmer. Niikaua kui keegi või miski on süüdi, et sinust kapten sai ja sa võtad seda kui karistust, Halba juhust või saatuse mängitud vingerpussi. Ning suhtud juhtunusse, kui mingisse ajutisse halba eluperioodi. Nii kaua ei ole sinust kaptenit saanud ja ega saagi. Need staažika kolleegid tõsised ja rasked sõnad puudutasid Jaak Volmeri väga sügavalt. Kui küsimus sinu mõtetes, miks see sinuga juhtus, asendub konstateeringuga. Kui tore, et see minuga juhtus, jätkas Aleksander Torosko ning pöördus jutupartnerit vaatama. Siis oled sa ise juba ära otsustanud, et nüüd olen ma kapten ja oled ka. Kas see ikka on nii lihtne? Porises Volmer solvunult. Lihtne, imestas Sass omakorda, kes sulle ütles, et see on lihtne. Sellist otsust ei suuda mõni mees elu lõpuni vastu võtta. Ta võib ju küll kaptenina ametis olla, aga tõelist kaptenit temast ei saagi. Vastu ootusi oli vestluskoti Sassiga kujunenud sügavalt filosoofiliseks. Jaak oleks soovinud vanemalt kolleegilt saada mingit juhatust oodanud mõnda tarka näpunäidet, kuid eelnev jutuajamine kustutas igasuguse soovi oma muresid kolleegiga jagada. Ta tõusis. Tänan Alexanderi õpetliku jutuajamise eest, kuid mul on aeg koju minna. Vastu tahtmist, olite hääles ikkagi kõlanud solvumise noodid, mille vanema kolleegi kõrv kinni püüdis. Ära pane pahaks, raputas Torosko hüvastijätuks kolleegi kätt. Vanamehed kipuvad filosofeerima filosoofiafilosoofiaks, aga mul tuleb välja mõelda, kuidas ma õhtul ilma akustikute kala püüdma hakkan. Turtsatas Jaak tahtmatult lagedale oma põhimure. Miks akustikuta? Imestas kotis ass. Ja vabastas alles nüüd Volmeri käe. See on pikem jutt. Momendil on aga seisud sellised, et Sharon haigusega baasi peal kunagi hiljem räägime, lei Volmer käega ja kiirustas lahkuma. Podinal sildus TÖÖ patroobaku poordi. Trepi juures võttis neid vastu teine tüürimees Jaan sirkel, kes karjus kaht kätt suu ettetoruks pannes üle mootorimürina. Ristna kapten helistas, panustasid korraks paadiga uuesti nende poordi minna. Sealt tulen, Karjus Volmer paadist. Milleks kurat seda teil vaja on? Teine tüürimees tekil. Laiutas käsi ja kehitas õlgu.