Palatis number üks vahetavad õed linnu. Nad märkavad, et silmitsi nende käejälgi, mis kaarini ihule jäävad. See on sellest, et tal on nahal nii palju vedelikku, ütleb üks hooldaja. Ma võtan kilekotist väikese kollase teki. Vastsündinute osakonna ämmaemandad ütlesid, et ma võin selle kaarin läbi viia. See on Liivia det. Sellel on tema lõhn juures, ütlen ma. Nad teevad imestunud näo, vaatavad teineteisele otsa, aga aitavad mul siiski panna teki kaarini rinnale, hingamisaparaadi, jämeda vooliku alla. Kas sul unerohtu on, küsib üks. Jah, tänan küsimast. Väga hea, Sul on vaja magada. Nad vahetavad hapnikumaski, kalibreerivad hingamisaparaati. Uksel seisab erariietes pärsson Texaste tuulejope ja tumepruunist nahast portfelliga. Ta vaatab karnid, tervitab õdesid kiire noogutusega ja ütleb. Me saime südame röntgeni vastuse. Ma näen tema näost, et miski on viltu ja küsin. Karini süda on väsinud ravima, nüüd ka seda vastata. Ah nüüd on siis süda ka? Nii ongi, organism on tervik. Kui üks elund hakkab streikima, siis on tavaline, et teised hakkavad samuti. Kas asi on tõsine, küsin ma. Tal on parem koda tilateerunud välja veninud ei suuda töötada nagu vaja ja see mõjutab ka vasakut koda, me anname talle nüüd selle vastu ravimit, ütleb ta. Mis ravimit? Küsimus? Näited üllatavad, aga ta vastab sama rahulikult nagu ikka. Niisugustel juhtudel antakse lõbusimendaani. Ta paneb portfelli maha, võtab prillid eest ja puhastab neid särgihõlmaga. Ja kui ta vait jääb, ütleb palatisse jäänud hooldaja. Tom. Kui ma ei jõua tagasi enne, kui sa ära lähed, siis hea tööd. Loodan, et sa saad magada. Ta läheb palatist välja, linad käes. Kas sa teed märkmeid äia jaoks? Küsib pärsson. Ei, ma tahan kaarinile rääkida, kui ta ärkab, vastan ma. Kaarinil on õigus oma haiguslooga tutvuda, ütleb ta. Ma tean, aga see on teie versioon, seletan ma. Ta vaatab mind skeptiliselt. Kogu aeg märkmeid teha võib koormavaks minna. Tom, sa vajad ka puhkust. Ära unusta süüa ja magada ja käi võimalikult tihti haiglast ära. Aga mul on siin laps, ma ei saa haiglast ära käia, vastan ma. Ta paneb prillid ette, võtad portfelli kätte, ütleb minema hakates. Jalutuskäik pargis paar korda päevas. Seda võid sa endale lubada küll. Ma lähen vastsündinute osakonda pikemat teed pidi ja seisata on kunstiteose juures nende suurte värviliste klaasmunade juures, mida ma perepalati number üks aknast nägin. Neid helgivad pimeduses. Pronkssildil on kirjas teose pealkiri emale. Stefanile on kaasas 12 sushi pala. Sellal kui ma külalise voodil istudes söön, silmitseb ta uurivalt minu spordikingi. Mina vahin aknatagust tellisseina. Tompa sudossudes tuleb jubedat juustuhaisu, ütleb ta. Kõigil on savi, vastan ma. Sul midagi muud ei ole jalga panna? Ei, mul pole teisi, ütlen ma. Ta peseb sisetaldu kraani all ja paneb need aknalauale kuivama. Liivia on pagana armas tompa, sinu nägu. Tal on sinu suu. Minu meelest on ta kaarini moodi, eriti suu. Ja seda ka, vastab ta ja heidab patsiendi voodisse. Mis tableti arst sulle andis? Küsib ta veidi aja pärast. Ma ei tea, vastan, ma tohib vaadata, küsib ta, sirutab käe välja. Ulatan talle tabletti koos fooliumi lähe tükiga. Ta paneb lambi põlema. Ossa poiss, nitrosepa ütleb ta. On see hea? Seda nimetavad mu kliendid kuivaks, kärakaks hea kraam. Tompa. Mulle ei meeldi see hüüdnimi, aga Stefan on ainus sõber, kes mind niimoodi kutsub. Ta on ühtlasi mu vanim sõber, keda ma olen tundnud tite east saadik. Tema ütleb tompa sellise häälega, mille kõla on saatnud mind kogu elu. Heidan külalise voodisse, aga olen nii väsinud, et ei jaksa püsti tõusta ja vett tooma minna. Närin unetabletti katki ja neelan alla. Stefan hüüab minu selja taga, jookse tompa. Ta lisab mulle järele, minu spordikingad käes. Ma litsun uksetelefoni nuppu, Stefan lõõtsutab, pane need jalga, tompa. Ta paneb tossud põrandale ja toetab mind käe alt. Palatis number üks näen ma ainult valgeid helesiniseid ja rohelisi vormiriideid. Stefan toetab mind mõlema käega valgel läikival põrandal voodijalgade vahel. Kõikide nende ortopeediliste kingade vahel näen ma Liivia oranži. Tunnen ära ühe sirge ja tugeva selja, mida ma nägin erakorralise kirurgia saalis number 11. Hüüan või õigemini Stephane hüüab, mis toimub. Kins pöördub meie poole. Meil on siin kehvad lood vastata. Üks meessoost õde aitab mind toolile istuma. Ma võtsin mõne tunni eest unerohtu, olen jube uimane, ütlen ma talle. Oh kurat, oota, ma otsin sulle midagi. Istu siin vastata ja toob äikese hõbedase tuubi. Selle sisu on keelias ja magus. Võta see sisse, ütleb ta ja vajutab mu õlgu. Tal on raske nurgeline kere ja triibutatud juuksed. Ta meenutab mu kunagist hokitreenerit. Kuulen Stefani häält, tompa, ma ootan väljas. Pärsson istub minu vastu, tal on valge arstikittel kiiruga erariiete peale tõmmatud. Tal on silmade ja suu ääres kortsud, ta hoiab toolist kinni ja nõiatud seljatoele. Tom, väga hea, et sa said nii ruttu tulla. Kaarinil läks öösel halvemaks, kõigepealt vereringe, siis hingamine, ütleb ta. Okei, okei. Kas asi on tõsine? Tom, me ei saa Ekmoga enampiilitada. Ta patsutab mu käsivart ja lisab. Olukord on raske. Õde ulatab mulle klaasi, apelsinimahla ja juustuvõileiva. Ta seisab minu kõrval ja pomiseb endamisi, pigistades õrnalt mu õlga. Kurat kurradi kurat. Kints tervitab mind kättpidi. Ma saan aru, et ta on sinu naine, ütleb ta. Jah, minu kaarin, vastan ma. Holger Ekmo üksusest, ütleb ta. Minu nimi on Tom. Vabandust, ma olen nii kuradi uimane. Kins laseb mu käe lahti ja vaatab mind ainiti, nagu oleks ta mu silmadest midagi avastanud. Ta võttis mõne tunni eest unerohtu, pista põde vahele. Aga saad sa ikka aru, kus sa oled ja mis toimubki kinnist ma tean, kus ma olen, aga ei tea, mis toimub. Vastan ma. Su naisel on progresseeruv laktatsi, doos. Saturatsioon 90, hapnikuga 95 raske hüpoglükeemia ravile vaatamata madal vererõhk, ravila vaatamata halvenenud hemodünaamika. Nüüd kahtlustame ka punalible lahustust. Vabandust, aga ma ei saa mõhkugi aru, ütlen ma. Ta vangutab pead ja vastab. Tom hoopis mina pean vabandust paluma, mulle öeldi enne, et sa tahad detailset infot, aga praegu ei ole selleks õige hetk minu viga. Niisiis sinu naise seisund on nii halb, et meie Ekmo üksus kutsuti kohale. Okei nüüd ühendame su naise EK muuga peame tegema seda kohe oodata pole võimalik kanüül kubemesse ja kaelamasina võtab kogu gaasivahetuse üle ja siis veeretame su naise meie juurde. Okei. Okei. See tundub sulle vist uskumatu, ütlete üle prillide vaadates. Kui me siia tulime, siis öeldi mulle, et Ekmo on plaan B, vastan ma. Ta paneb käed mu põlvedele, ütleb nüüd ongi põrgu põhi käes. Aitäh avameelsuse eest, vastan ma. Ta tõuseb ja läheb arstide ringi tagasi. Palatisse sisenevad kaks oppi riietes inimest. Õde võtab mu klaasi. Kes need on, küsin temalt. See mees on perfüsionist, tal on väljaõpe Ekmo alal ja naine on opiõde, vastab ta. Neil on kaasas mingi mitmekorruseline käru, mille küljes on arvutiseade natuke dialüüsiaparaadi moodi, aga keerukam juhtmed, pumbad, silindrid, monitorid, näidikud. Keegi arstidest ütleb valjusti. Hakkame kannelleerima. Gincilon käes, helisev ja vilkuv sisetelefon taastub minu juurde ja ütleb, piinlik lugu, meil pole Ekmo üksuses kohta sain just teada, aga pole hullu, me rääkisime hiivaga, neil on kohti ja nad on Ekmatu vajavate patsientidega harjunud. Vabandust. Ta astub veidi eemale ja võtab kõne vastu. Sa oled jalul, ütle president. Jah, aga ma võtsin mõne tunni eest unerohtu, vastan ma, ja selline tunne on, nagu mul oleks tuukrikiiver peas. Võib-olla pole see ainult tableti süü, märgib ta. Diiva, küsin ma jah, rindkere haiguste intensiivvastata rindkere, küsin ma jah, süda ja kopsud ja nii edasi, vastab ta ja lisab. Nad on seal targad, see on Rootsi arstide silmis üks prestiisikamaid osakondi, kui sa mõistad, mida ma öelda tahan. Kints jääb meie vahele seisma, kopsib sisetelefoni vastu, peopesa ütleb. Viime ta kohale tunnelite kaudu, see on ainus variant. Tiiva on umbes kilomeetri kaugusel, ütle, president, kints vaatab mulle otsa ja ütleb. See kolimine ei ole just kerge. Me peame kärutama su naist mööda tunneleid koos voodi, EK, mu tilguti, hapniku ja kogu muu kupatusega. Diiva asub haigla teises otsas. Arvata võib, et kaugel ütlen ma vähe sellest, me peame ka vaatama, et me millegi vastu ei põrkaks, ütleb ta. Ja samal ajal, kui Kins väljendab muret poodi liftide väiksuse ja tunnelite kitsuse üle läheneb Sven pikkade sammudega mööda koridori veidravõitu kehahoiakuga, mis teeb ta kõnnaku Petrumaks. Vähe puudubeta, komistaks põrandapuhastusmasina otsa. Ta ei näe mind. Tema järel tuleb Stephanie laiutab käsi. Teretamata ja ennast esitlemata alustab Sven monoloogi ühest artiklist, mille internetis leidis ja kus on juttu ainevahetushaigustega laste laktaltsi, doosi ravimisest, Tiigloor atsetaadiga. Ma võtan Svenil käsivarrest kinni. Tema raske keha on vankumatu. Oleme vist lugenud samu artikleid, vastab Kins. Sven tahab jätkata jutu tyyclo ratsetaalist ja ma märkan, et kints muutub kärsituks. Stefan ei tea, mida teha. Ma arvan, et nad teavad, mis nad teevad. Sven, nad teevad praegu kaarini heaks, kõik ütlen ma. Ta ei tee minust välja. Stephanie üks õde aitavad mul teda mööda koridori eemale talutada. Pöördun mõne meetri järel tagasi, kui näen, et Sven otsustab ise osakonnast väljuda. Sa võid nüüd sisse tulla. Hüüab mulle resident. Palat on soe ja lämbe. Ekmooganüülide voolikud on läbipaistvad. Üks turitab rangluu kohal kaelast välja, teine kubemist jämedad nagu aiavoolikud. Nendest voolab ilmselt läbi mitu liitrit verd. Kummardun ja trügin inimeste puusade vahelt läbi. Võtan Liivia teki üles, raputan seda ja topin taskusse. Abikaasa, ma eeldan, et sa tahad kaasa tulla, hüüab Kins ja tänan, vastan ma. Oled sa nüüd erksam küsita? Olen küll. Ta palub, et ma võtaksin kaarini kubemesse kinnitatud voolikust kinni. Hoia seda elu eest, sest kui me millegagi kokku põrkama ja kaneeliga midagi juhtub, siis on lõpp otsekohe, ütleb ta. Kins tüürib koridoris voodit ja kannab ühtlasi kaela kanüüli poolikut, mis on voodi külje lati külge teibitud. Üks õde peab tilgutite, hoiab kätt kaarini hapnikumaskil. Teine õde lükkab Ekmo seadet voodi küljes ja peal on kateetri kotid. Meessoost õde sätib Ekmo seadme ettevaatlikult lifti seina ja hapnikuballooni vahele. Ise ta lifti ei mahu ja hakkab juba trepikoja poole jooksma, kui Kins hüüab. Oota. Õde tormab tagasi ja pistad käe lifti uste vahele. Kints seisab voodiratastel, kummardub kaarini kohale ja ütled. Me ei ulata liftinuppe vajutama, sa pead keldrisse jooksma ja lifti alla kutsuma. Kui liftiuksed haigla keldris avanevad, on õde higine ja kurdab, et ta ei ole sportlikus vormis. Tamanööverdab Ekmo seadme ettevaatlikult välja ning hakkab siis voodit enda poole tõmbama. Stop, oota. Hüüab Kins ning kergitab voodi ja lifti seina vahele litsutud uriinikoti. Tunnelipõrand on karedast betoonist. Seinte ääres on käsipuud. Vahel kaldub tunnel allapoole, vahel ülespoole, enamasti siiski allapoole. Mõni lõik on nii kitsas, et mahume vaevu läbi. Mõni on lai nagu maantee. Liigume tasakesi, sammhaaval, aga sellegipoolest peame iga 10 meetri järel peatuma ja puhkama. Kenz põrnitseb igal nurgal liiklus peeglisse. Tema meelekohtadel pärlendab higi. Meile tuleb alatasa vastu mõni arst või kuller, tõukerattal või kojamees, käre kollasel elektrikärul pikk rodu korvkärusid slepis. Stop hüüab naissoost õde. Ta seisab, käed laiali hapnikumaski ja põrandaprakku takerdunud tilguti vahel. Kins haarab hapnikuvoolikust kinni. Kurrat, hüüatab ta. Minuga ülivoolikut hoidev käsi on valgeks tõmbunud, sõrmed tülitavad. Laeson, ventilatsioonitrumlid, kaabliredelid, vasktorud, toru postisüsteemis liiguvad vihinal kapslid. Tunnelid muutuvad uuemaks. Helehallides toonides põrandad näevad värsked välja. Seinad on puhtad ja valged. Tugevad sambad. Möödume paru kambritest, ladudest seminariruumidest, residentidest ja tudengitest, riietusruumidest, auramatest, pesuruumidest, sisehaiguste ja kirurgiaosakondade arhiividest hoiatussiltidega, tulekindlatest, ustest. Aeg-ajalt tungib tunnelisse päevavalgus läbi laeavade, kus terastalade vahel paistab taevas. Ja kui me oleme üle tunni aja kõndinud, muutub põranda kalle üsna järsuks. Me peame voodid kehaga pidurdama, tunnelid muutuvad vanemaks, kohati koorub taladelt roostet ja värviõhk läheb soojemaks ja kuivemaks. Uude koridori lõiku sisenedes vajutab Kins iga kord mingile nupule, mis paneb tööle sireeniga vilkurid. Inimesed tõmbuvad kõrvale, jäävad vahtima, elektrikärud pidurdavad, tagurdavad, mõnikord jääb seisma ja helistab. Mõnikord hõikab ta valjusti tunnelisse, laske patsient läbi. Ma ei ole F 21-st lahkumisest saadik kordagi julgenud kaarini poole vaadata. Rindkerehaiguste kliiniku liftide vastas on avatud prügiruum. Seal voolab mingi haisev pruun löga mööda põrandat kaevu. Voodilift on väikekints ja õed vannuvad. Manööverdamisele kulub tükk aega. Meessoost õde, kes Ekmo seadmega maadles, küünitab käe lifti ja vajutab nupule. Kõige head, Tom, ütleb ta enne, kui uksed sulguvad. Ma ei tea, tema nime ei vaadanud, nimesilti ei küsinud ka. Ja mul on selle pärast häbi ja sellepärast ka, et ma ei jõudnud talle aitäh öelda. Sinu abikaasa saab nüüd head abi, ütleb teine õde liftis. Aitäh. Aga me ei ole abielus, vastan ma. Ah soo, mina arvasin, et olete. Me mõtlesime enne Liivia sündi abielluda, ütlen ma. Millal teie tütar plaani järgi pidi sündima? Küsib ta. Mai alguses. Neljandal korrusel on meil vastas kaks arsti, õde. Laimi rohelisel metalluksel on kiri. Tere tulemast rindkere haiguste kliinikusse. Kas keegi saaks mind aidata, küsin ma, ma võtan üle vastavad üks arst. Alles nüüd, kui mu käed langevad ripu, söandan voodi kõrvalsärkides kaarinit vaadata. Äratuntavad on ainult tema küüned, juuksevärv kõrvad, kulmud, ripsmed, nina ja päike lohuke parema nina sõrme kõrval. Aga sellest piisab, see on Kaarin. Osakond on N 14 ja me läheme palatisse number kaks, ütleb mulle üks arst. Kirjutan selle käigu pealt märkmeploki üles. Jään keset pikka akendeta koridori seisma, hoian ust lahti, viis inimest aitavad kaarinit lina abil tavalisest patsiendi voodist intensiivravi, voodisse, tõsta. Karini pead, siis on suur aken, mis on veidi Paukil. Näen esimest korda tema kõhuhaava. Õde, kes meile tunnelis abiks oli, lükkab tühjaks jäänud voodikoridori. Linal on välja heita ja veresegune plekk. Õde vaatab mulle otsa. Aitäh, ütlen ma. Ta kallistab mind. Vastutav arst on vähemalt kaks meetrit pikk, maaliliste silmadega ta kaarini ja arvuti vahet. Nimesildil on kirjas tobias saks. Tal on kõva hääl. Rääkige mulle, mis olukord on. Ekmooja hapnik toimivad hästi, vastab keegi. Üks õde pigistab kaarini küünarvart ja hõikab. Tugevad tursed, veritsus kanüüli, torkekohast ja inkubatsioonitorust. Saks karjub. Nüüd on peasy vedelik välja saada, vedelik välja, kähku koridoris, minust paar meetrit tagapool seisab üks vanemarst ning räägib kintsi ja Kalmeriga. Nad seisavad kobaras. Mul on nii hea meel kalmerit näha, et hõikan tere ja tyypan talle. Ta on süvenenud vestlusesse. Ta näost hall ja näib väsinud. Saks, kergitab kaarini puusi katvat lina ja uurib kubeme kanüüli. Peame korrigeerima veenikanüüli, läbivool peab olema viie liitri kanti, hüüab ta ja tõttab arvuti juurde tagasi. Seisan ukse taga peidus ja vaatan läbi akna, mille klaasi vahel on traatvõrk. Ma ei näe, kas saks karjub palatis number kaks viibijatele või telefoni. Ülisuured Vasobressorite annused. Äärmine sirkulatoorne ebastabiilsust, hulgiorganpuudulikkus, ulatuslik veritsus keha avaustest ja limaskestadel. Patsient on sisuliselt suremas.