Kohusetundlikult plõks siis aparaat paberilindile musti võtte vedada. Jaak vaatas, kuid pidi tunnistama, targemaks ta sellest ei saanud. Olid mustad jutid ja plõksimise hääl oli samuti teine kui puhta merevee puhul. Kuid rohkemat ei hõiganud ta praegu midagi. Olukord tundus ikka päris lootusetu ning küllap peegeldus seega tema olekus ja ilmes Vladimir rehmas veel kord käega suitsupilve laiali, kustutas bella moori tuhatoosi ning lausus vaikselt, nii et hääl roolimeheni ulatunud. Jaak Aleksandrovitš. Võtke asja rahulikult. Tegelikult ei ole siin mingit tuumateadust. Põhitõdedest oleme me varem rääkinud, kõik rajaneb elementaarselt matemaatikale. Aparaat saadab välja helisignaali, mis peegeldudes veealuselt märgilt. Antud juhul kolab arvelt püütakse hüdrolokaator Valtuse enda poolt uuesti kinni. Olenevalt sellest, millise nurga all on hüdrolokaatori peegel, saame ekraanilt välja lugeda, et momendil on kalaparv neist 320 meetri kaugusel. Tähelepanelikult vaadates märkas ka jaak, et 300 meetri kohalt oli aparaat paberi tõepoolest mustemaks kriipsutanud. Kuid kuidagi imelik oli siduda mingeid paberil olevat musti jooni mitmekümne tonni eluskalaga meres. Veel kord sihtis akustika näpp teisele skaalale, kui ta jätkas, vaadake hüdrolokaatori peegli, keerasin 30 kraadise nurga alla. Mõne kiire pastapliiatsijoonega sirgeldas ta puhtale paberilehele skeemi ja vaatas siis ilmikissitades läbi sinise suitsupilve noort kaptenit. Selge on, et kasutades kõige lihtlabase maid trigonomeetria valemeid, asub kalaparv horisontaalsuunas 270 meetri kaugusel ja vertikaalselt 160 meetri sügavusel. Nähes noore kapteni tülpinud ilmet ja aparaadi skaaladel vahel ekslevad pilku, muigas õpetaja ning lisas. Arusaadavalt ja hakka Aleksandrovitš ei tegelema kala otsimise ajal trigonomeetria, ka töötamise käigus kuluvad kõik need suhted ja nurgad lihtsalt pähe. Stopp. Hüüatas mees järsku valjult ja kamandas roolimeest. 10 kraadi paremale. Silmi ekraanilt pööramata haaras soomuv puldi nurgal lebavast Pakist hasartselt uue taberossi ja läitis selle las Palvasest pärit paljast naisefiguuri meenutava välgumihkliga. Parv on tõusnud 100 meetri peale, ütles ta sosinal ja lisas. Jaak Aleksandrovitš, pange mehed valmis. Läbi troopikaöö kostsid av raali kellad, mille tekimeeskond oli madruste valsiks tituleerinud. Jälle tümisesid koridorid meeste mütsuvatest ja kiilustavatest sammudest. Hasart oli vallanud ka Jaaku huvitatult seisis ta akustiku selja taga ning jälgis pingsalt ekraani. Oma vaimusilmas nägi ta hämarast mere sügavusest üha kõrgemale ja kõrgemale kerkivat helklevad kalaparve. Baltiiski Slava, Baltiiski Slava, kostis raadiost. SDR šidganotas pange järjekorda. Nõksatus käis läbi Volmeri. Kindlasti hakkab nüüd nootamise ridamisi tulema. Soomuv lükkas paberossi keelega ühte suunurka ja pigistas läbi hammaste. Närvid meeskle, närvid ei pidanud vastu, vara hakkasid pihta. Aina enam ja enam lülitati ümbruskonnas kalalaevade vilkurid põlema ning teatati baaslaevadele järjekorda panemisest. Jaak Volmer klammerdus illuminaatori raami külge ja sundis end rahulikuks. Soomuv teadis, mida tegi. Nootamiseks Valmis püüti hüdrolokaatori tagant suitsupilvest täiskäik Jaak Aleksandrovitš ja noot läks teinud ringi peale. Jõudnud poi juurde, tahtis Jaak rõngastamist alustada, kuid soomuv, kes siinsamas poordi äärel paberossi pahvist soovitas. Ootame pisut. No ütleme, kolm minutit, laseme nooda alumisel sellisel vajuda, muidu riisume parvest ainult pealmise osa. Aga kala paneb ju läbi, lahtise põhja punuma, oli Volmer arusaamatuses. Nii palju kui tema olin ootamise näinud, sooritati rõngastamine ikka kohe ja kiirustades. Vaadake, Jaak Aleksandrovitš, see on õige juhul, kui kala on juba pinna lähedal. Meie parv aga tõusis ja jõudis lootamise alguseks 40 meetri peale, kus parved tavaliselt alles tihenevad. Noor kapten kehitas õlgu. Nii väga oleks tahtnud noodakoti alt kokku vedada. Aga jälle tuli end kannatlikuks sundida. Rahutult tammus mees jalalt jalale ja piilus ukse vahelt kella roolimaja seinal. No niis, kustutas Vladimir koni tuhatoosi. Kui nüüd prooviks. Lõpuks sai noot rõngastatud ja tekkis, süttisid tuled, algas noodalinakasti korjamine. Frederik saab pärlijärjekorrast, on juba kolm laeva ennast maha võtnud, hõikas kolmas tüürimees Kalmer Viira võidurõõmsalt roolimajast. Palju järel on päris Volmer jälgides silmadega nooda jooksu üle jõud lokkide hiidlaste kabli on kuulduse roolimajast vastuseks. Aga nemad ootasid vahetult enne meid, nii et mis tähendab, niiet pomises Jakendamisi, polnud nemadki siin veel kala kätte saanud. Sai öeldud, meestel ütlesid närvid üles. Ilmus uksele Soomovi rahulolev nägu. Maa, lasin korraks Baltuse jala alla ja koputasin, oota päris mööda ei pannud. 40 50 tonni peaks olema. Selline jutt oli palsam jaagu südame vaevadele. Kabli võttis ka järjekorrast maha. Hüüdis kolmas tüürimees roolimajast ja kohe kostis raadiost Roobaku probaku. Frederick Schopen kutsub, kus te asute ja kuidas teiega lood. Jaagastuse roolimajja ja haaras telefonitoru. Šoben sinna, Roobaku kuivatan alles noota, kuid arvame, et midagi meil ikka on. Vaadake lõunakaare suunas vilgutama tekki tuledega. Veidi aja pärast kostis eetris. Tubli näene, hakkame teie poole liikuma, võtke noot, poordi. Sildumine baaslaeva poordi läks juba libedamalt. Seda oli mitmel korral varem ka teinud. Otsad kinnitatud, otsustas ta mõneks tunniks pikali visata. Ta oli saanud just püksid jalast, kui telefon laual endast märku andis. Paasi pealt soovitakse kapteniga rääkida, teatas kolmas tüürimees. See oli üllatus. Muidugi, teadis Volmerit. Paljud kaptenid käisid baaside peal. Kuid põhiliselt külastati ikka tehnoloogia kalameistreid, kellega loodi häid sidemeid. Baaslaeva kaptenit nagu ka püügirajooniülemat, arvati nii suurteks jumalateks et lihtsal püügilaeva kaptenil ei olnud nende meeste juurde mingit asja. Nüüd aga ole lahke. Olümpose jumalad kutsuvad ja siin ei saanud kaksipidi arvamist olla. Jaak noogutas nõusolevalt ja kiirustas riietuma. 10 minuti pärast tuisest randu lett kapten Jaak Volmeriga Roobaku tekist üles baasi peale. Pootsmann Manivald saks, noogutas tunnustavalt ja pomises madrustele. Aga nii ongi õige. Akustik püüab parema, aga kapten, vaseme pardaga. Võtnud diplomaadi kohvlikese kahe pudeli veiniga paremasse kätte, astus Volmer tranduleti Pealtbaaslaevatekile ning vaatas otsivalt ringi. Teda hõiganud meremees tegeles juba kalakorvi vintsi otsa kinnitamisega ja viipas küsimise peale käega ebamääraselt suure laeva vööri suunas. Loogiline see oli, et kapteniruumid pidid kuhugi sinna kanti jääma kuid tundus kuidagi ebaviisakas, et kedagi talle vastu ei saadetud. Veel kord vaatas Jaak otsivalt ringi, kehitas õlgu ja lonkis siis mööda baaslaevateki vööri poole. Mõni hetk tagasi oli miski teda häirinud ja nüüd püüdis ta mõttes selgust saada, mis see oli. Siis meenus Volnerile, et teda baasile tõstnud vintsimees oli igati tema pilku vältinud ja püüdnud oma kohmetust varjata askelduste taha. Midagi oli siin valesti. Viimase mõtteajal keeras Roobaku kapten trümmiluukide vahelt vasemasse poordi, muutes oma muidu nii loogilist liikumist vööri suunas. Tema teelijaid alused tünnidega. Trümmi luukidele olid kuhjatud papptaaravirnad. Mida lähemal vöörile, seda vaiksemaks jäi tekil näha ei olnud mitte hingelistki. Hajameelselt heitis jaak pilgu käekellale, mis näitas poolt kolme öösel ning taipas, kui lollilt oli ta käitunud. Milline baaslaeva kapten kutsub endale poole öö ajal külalisi, kui ise juba ammu kois teist külge keerab. Ta oli olnud liialt naiivne ning nüüd ei aidanud muu kui silmad ja kõrvad lahti hoida. Kusagilt eestpoolt taarakastide hunnikute vahelt kostis ärevat ja summutatud jutuga minut. Volmeri nihutas end vaikselt lähemale. Hämaruses tekki valgustuse eest varjul papptaarahunnikute vahel seisid kolm meest ja piilusid aeg-ajalt suure laeva ahtri poole. No kuhu kurat see mees siis jääb? Trandulet tuli oma viis minutit tagasi juba üles. Kuhu sa ronid, sosistas teine mees ärevalt tirides kompanjoni varrukast varju alla tagasi. Hirmutad enneaegselt ära. Nüüd võttis sõna kolmas, seni vaikselt ja varjus püsinud kuju. Ning Jaak arvas ära tundvat sooracarapet. Jaani vihase häälemis kordas raevukalt. Need on KGB nuhk, nukk ja igavene kits. Seda ma võin teile kinnitada. Vana kapteni peale, kaebas toosaldati koju ja ise sai kapteniks. Jõnksatas käis läbi jaagu hinge. Armeenlane oli pika vihaga küll soolo Caropet. Jan Sulle meenub, armeenlased ei jäta arveid tasumata. Vilksatas läbi pea akustiku kuisatud ähvardus. Ja Frederic Chopini kapteniga polnud siin mingit pistmist. Seis oli ütlemata räbal, et mitte öelda lootusetu. Naastat randu leti juurde ja nõuda oma laevale tagasitoimetamist oleks võrdunud samaga, kui end kohe siin nende kätte anda. Kõigi eelduste kohaselt tuli vintsimees teistega ühes mestis. Äkki tuleb raisk, hoopis mööda Magemat parast kahtles keegi pool valjul häälel. Ricinal liikusid mehed jaagu peidukoha poole ja nüüd ei olnud enam aega arutlusteks. Ta hüppas trummi lugi järele, haaras kätega suure Silmelisest võrgust, mis tarohunnikut koos hoidis ning lastes end kehajõul ripu rebis kinnitust allapoole, nii et kogu kastihunnik lõi kõikuma ja varises kolinal trümmiluukide vahelisse läbipääsu. Volmer haaras maha kukkunud diplomaadikohvri ja kiirustas jooksujalu laeva ahtri suunas. Vööris ei olnud tõepoolest enam midagi teha. Pärast mõnda kiiret sammu oli ta sunnitud peatuma. Järgmisest vahekäigust astus põgenikuteele tume kogu kelle käes helkis tekki tulede valguses haljas teras. Udaraga. Kuhu tõttad sa hommikul nii vara? Päriti pilkavalt vene keeles ja eksimatult mägede poja aktsendiga. Mees tegi mitu mänglevad torke liigutust ja astus kassisammul Jaagule lähemale. Kiirelt püüdis Volmer hinnata oma võimalusi, kuid paraku neid eriti polnudki. Ta tegi pette sammu vasakule, siis paremale ja vehkis diplomaadikohvriga, kuid varida ees järgis kõiki liikumisi, loopides nuga käest kätte. Mees oli oma üleolekus kindel ja irvitas mõnitades taragoi Askusi püksis ja püksid paksu täis. Jaak teadis, et vaenlane püüab tema tähelepanu kõrvale juhtida ja võita aega. Aga just viimast tal ei olnud. Selle mehega mingit lähivõitlust pidada olid täiesti mõttetu. Ainult kinos võis kulgemitelt efektselt terariistu käest võtta. Reaalses elus tähendas see eluohtlikku olukorda. Nuga on terav, meenusid talle nooruse ajal treenerilt kuuldud õpetlikud sõnad, kui vähegi saate, vilutage ükskõik millega ja eemalt. Vaat kui hea, et appi tulite. Karjus Volmeri üle ründaja õlalaeva ahtri suunas, nii et noamees korraks instinktiivselt selja taha piilus. Sellest piisas hüppelt Jaak kõigest jõust kohvriga ründajale pähe. Selline hoop kohvrisse peidetud veinipudelitega oleks mõne nõrgema mehe jalust niitnud. Kuid loodus oli lõunakandi meestele kõvemast materjalist kuprad meisterdanud. Ründaja raputas pead. Vandus nii, et maa must ja suskis noaga õhku. Veel kord lõi jaak seekord kohvri terava servaga vaenlase piitseb sisse. Mees röögatas valust. Kuid kahjuks polnud tegu nuga hoidva käega. Ta nõtkus jalgadel, aga jõudis siiski noaga torgata. Roobaku kapten tundis, kuidas parem käsi läks imelikult soojaks. Kuid praegu polnud tal aega sellele mõelda. Hoides kahe käega diplomaadikohvrit, suunas ta löögi alt üles vastase lõuga. Hoop viis mägede pojal jalad alt ja saatis ta Vannata saatel tekile kägarasse pikali. Kõigest väest jooksis Roobaku kapten baaslaeva ahtri poole tundes hirmuga, kuidas jõudu jääb üha vähemaks ja vähemaks. Juba kuuldus selja tagant tagaajajate sammude müdinat ja sajatusi pingutades nii et silme eest must jõudis Volmer esimese ettejuhtuva raudukseni, avas selle ja pigem kukkus, kui sisenes koridori. Vaevaliselt ajast ainult seina najal sirgu. Laeva sisemusest lähenes salk kummi põlledes ja saabastes noori naisi kes vaatasid seina najal tuikuvat võõrast kelmikalt ja kihistasid omavahel õppides naerda. Nii vara hommikul juba kõigub noormees, tule meiega. Siis kadus Volmeril pilt teest. Kui ta jälle silmad avas istus ta koridori põrandal ja vaatas tõtt pruunides sõstrasilmadega. Meeldiva noore naisterahva hääl hurjutas põlastavalt. Jommis peaga pole see küll õige magamiskoht. Juhtub, pumpasin nägem, on sul kindel minek? Enne kui jaak uuesti unustusse vajus kuulistasama häält hoopis teisel toonil hädaldamas. Issand küll, sa oled ju puhtalt erinev, mis juhtus. Kui Volmeri järgmine kord silmad avas, kohtus ta pilk tumedate mandlisilmade uuriva vaatega. Ta lamas valge linaga kaetud sohval ümberringi kapid, mille klaasuste taga helkisid metallist arstiriistad. Tema käe kohal oli kummardunud valges kitlis tumeda peaga meeldiv keskealine naisterahvas, kes seal midagi toimetas. Kannatust, veel pisut kannatust, lohutas naine imelikul häälel ja uuris patsienti tähelepanelikult läbi kuldraamidega prillide. Kohe paikame teid ära, saab olema uus ja veel paremgi. Daša, ulata mulle palun, käärid. Pöördus doktor kellegi kolmanda poole, keda Volmer oma praegusest asendist ei näinud. Naisterahva käes hõljusid käärid üle jaagu pea ja korraks vilksatas tuttavlikku sõstrasilmad. Nähes jaagu vaates huvi vilksatust, muigas tohter kelmikalt. Kui on huvi naiste vastu, siis polegi asi nii hull pidades millegi üle endamisi aru, pomises ta. Aga oleks võinud minna palju halvemini. Lõpetanud tohterdamise vaatas tohter patsienti rangelt ja päris. Nüüd aga laduge välja ja kergendage südant, kes te olete ja mis teiega juhtus. Volmer tahtis kušetil tõusta, kuid pea käis ringi ja ta oli sunnitud selle uuesti padjale langetama. Kus, kus mitte nii tormakalt, kurjustas doktor ja pani külma käe patsiendi otsmikule. Ärge rabelege. Olete palju verd kaotanud, peate rahulikult lamama. Poleks tahašodeid leidnud ja siia lohistanud. Jättis ta lause lõpetamata. Eiei lamamiseks ei ole mul üldse aega, protesteeris Volmer ägedalt. Ma pean oma laevale naasma, püügile on vaja minna. Naised vahetasid pilke. Katashaks kutsutu oli mehe silmaulatusse ilmunud. Vaatamata nõrkusele ja viletsale enesetundele pidi jaak nentima, et tema kaitseingel oli igast kandist vaatamist väärt. Laevale. Päris doktor imestunult. Jah, kinnitas Volmer ja noogutas innukalt pead tundes, kuidas silme eest jälle mustaks kisub. Olen Esserterr loobaku kapten ja pidin teie ülemuse jutule minema, aga kukkusin tekkis nii õnnetult mingi terava ääre vastu, et. Ise jäi Jaak Volmer oma esinemisega väga rahule kuid naised vahetasid kahtlevaid pilke. See pidi ikka mindi väga terav äär olema, mis sellise sügava haava kündis konstanteeris doktor ja istus ameti laua taha. Ta haaras telefoni, valis numbri ja lausus. Tere hommikust, Alfred, mina Maria, olen. Ei, ei midagi hullu. Aga mul on laatsaretis üks patsient, kes tuli teiega kohtuma juhuse tahtel, aga sattus hoopis minu juurde. Eiei hommikul ei saa. Ta on s ärti Roobaku kapten. Hommikuks on meie poordis läinud eiei, ka ülestulekuks on mees liiga nõrk. Selge. Ootame. Tohter pani toru käest. Milleks seda vaja oli? Pomises jaak kaptenile ilma minutagi tegemist, küll ajate ta nüüd öösel ka veel üles. Aga ise tulite samuti öösel meie kapteni juurde. Rõhutas doktor sõna öösel. Ja muigas. Jaak ei hakanud vaidlema veel vähemalt täpsustama, miks ja kuidas ta oli baasi peale sattunud vaid püüdis end uuesti istuli ajada. Neiu Daša heatahtliku abiga läks kenasti korda. Pusimise käigus puudutasid abistaja mummulise pluusi alla peidetud kõrged rinnad korraks patsiendi nina. See oli paganama hea tunne, pidi Volmer endale tunnistama, nii et oleks võinud edasigi võimelda. Daša aitäh, et aitasid, lausus tohter ja peitis muige prillide taha. Mine puhkama. Sul pole järgmise vahetuseni tsehhis just palju aega jäänud. Hea küll, Maria Ivanovna, poetas neiu vastu tahtmist moka otsast ja heitis pealiigutusega pruuni kiharacilmilt. Eks ma siis lähen. Külg ees, nihkus ta uksele lähemale, peatus korraks ja sõnas juba mehele. Saage siis terveks ja, ja ärge rohkem teravate asjade otsa komistage. Muide, kuidas teie nimi on? Ka Jaak tundis, et südamega korras pole lood, nagu ütleb üks tuntud laulusalm. Ei noh, nimi on Jaak. Jaak Volmer, olen Esserroobaku kapten ja ja ta oleks väga tahtnud neiu kohalviibimist pikendada ja teile, Daša üks suur aitäh. Et te võtsite vaevaks mind siia lohistada. Neiu naeratas, lehvitas korraks käega ja tasasulgus uks tema järel. Tohter korrastas peegli ees soengut tõmbas korraks huulepulgaga üle huulte ning jäädes oma peegelpildiga rahule. Püüdis klaasilt kinni noormehe hindava paate. Ta muigas palju teadvalt ja pilgutas patsiendile silma. Daša on Tallinna tüdruk ja väga tore tüdruk. Kavatseb meditsiinikooli minna. Seniks teenib endale õpperaha ja käib vabal ajal mullabiks.