Jaak seisis silla aknal, vaatas tekki, kus madrused kalakasti vesid ning mõtles baasi peal juhtunule. Meeskonnapärimiste peale, kui ta seotud käega tranduletilt maha astus. Võis küll Luisataja öelda, nagu selles kuulsas vene komöödias libastusin, kukkusin, ärkasin kips. Kuid kes seda uskus? Madruste ülemeelikud, hõiked ja kätega vehkimine andsid märku, et baasi pealt kutsutakse. Jaak astus silla tiivale. Maria Ivanovna käskis edasi öelda, et järgmine kord tingimata kätt näitama tuleksite. Hüüdis poordi äärepealt Daša ennast allapoole kallutades. Neiu oli tõepoolest kaunis ja tema nägemine tekitas jaagu rinnus sooja tunde. Vaatamata sellele, et kapten Volmer püüdis elevust varjata kostsid tema häälest rõõmsad noodid, kui ta paasi peale hõikas. Tervitage minu poolt Marja Ivanov, nad ja suur tänu ka teile Daša abi eest. Me ei oleks tahtnud veel nagu midagi öelda. Kuid viipas siis käega ja lahkus. Korrat mätta poleks Hormandad meite vana niigama vehmervendo müksas pootsman kalameistrile küünarnukkidega ribidesse. Näedsa. Naised joovad talvel poordi ääre peal järele lehvitama. Ei tea, kes seal Kedaabistas, et vana nõnda kättpidi kuhugi masinavärgi vahele jäi, itsitas muhust pärit madrus tüür ja nõksutas puusadega palju tähendavaid liigutusi teha. Enamikku löögalagast läikima, põrutas draakon ja surus Modrusele harja pihku. Muidu jääb äkki ise masinavärgi vahele. Tekki meeste naeru saatel nõksutas Pootsmann madrust, osutades puusi. Miks mina, kogu aeg, mina porises olunud muhulane vaadamiku ikka sellepärast, et ühel õigel meremehel peavad lõugade töö ja kätetöö bar languses olema. Sool kipub see suuvärk kätast ettepoole. Jutustamise meitel palka ei maksta. Lõpetas pootsman oma etteaste kuulsa lausega filmist viimne reliikvia, mida salongis peaaegu et üle päeva krutiti. Seakari, mitte Tallinna raad. Röögatas Mihkel Tüür kalakastist vastu parooliga teisestama vaadatud filmist. Ning asus harjaga ametisse. Naised naisteks, pomises traalmeister kama Karla. Nii et ainult kõrval seisev pootsman seda kuulda võis. Oleks Volmer kalaga sama osav mees. Pootsmann Manivald saks, haaras tekil vedela tuletõrje vooliku ja suundus seda enese järgi lohistades paremasse poordi. Küll Luuneidab, pomises ta veekraaniga mässates. Paasi pealt vilistati ja saadeti nööri otsas alla kviitung. Selgus, et poolikus plasttopsis oli allakirjutamiseks kaks dokumenti. Ühe kviitungi järgi oli SR DR Roobaku paar päeva tagasi baaslaevale Frederik Schopen andnud esimesse sorti 82 tonni Stauriidi, millele lisandus veel 13 tonni jahu. Tänase kuupäeva kviitung tunnistas Roobaku töö panuseks 78 tonni esimest sorti pluss 10 tonni jahu. Palju me meie arvepidamise järgi täna kala andsime, päris Volmer ligi astunud vanemtüürimehelt. Teine tüürimees luges 48 tonni kokku kühmus angaar ja küünitas üle kapteni õlakviitungeid uurima. Siis läksid vanemtüürimehe silmad suureks ja suu vajus üllatusest irvakile. Oh oo, kostis ta imestunult. Sellise moega pole meil ju mõtet noote kastagi ette heita. Pilguga tunnistas jaak nooremat kolleegi, kes sai ise ka aru, et on kommentaaridega liialdanud. Ma mõtlesin parandast ainult kiiresti, et hoiaksime kolhoosile hulga vahendeid kokku. Kõik, mis liigub, see kulub. Vabastavad, pahvatas Jaak Volmer naerma. Singile saadame raadiogrammi parteikongressi auks ja uhkuseks, kohustame kulumaterjali kokku hoidma ja püüame reisu lõpuni kala ilmassein oodata. Teil siin lärmi ja kisa, nagu Vändra laadal sisenes Markooni silda pilutades ergus valguses une rähmaseid silmi. Tavaliselt oli radistil sellisel tunnil Velu, näe aeg näe, võta ja saada kolhoosi poole minema. Pistise Volmer kviitungi tradisti kätte. Läheneva parteikongressi valguses ootab kodumaad annatamatusega meie tööka kollektiivi panust, lisas ta üle meelikult tõttas tiivale kiitungite koopiaid paasi peale saatma. Angaar muheles, puhus kõnetorusse ja teavitas masinaruumi peatsest lahkumisest baasibordist. Mida selline sõnavõtt pidi tähendama? Päris unine laupre Peeter ja laiutas keskrooli vaja käsi. Jumal hoidku ise vil raadioisand, kõik uudised käe ja jala juures ei jätnud vanemtüürimees nöökamata. Kas sina pole siis lähenevast parteikongressist midagi kuulnud? Markovi vaatas korraks vanemtüürimeest ja siis tiivalt naasvad kaptenit kehitas õlgu ja küsis millegipärast sosinal. Mehed, mida te jõite? Siis langes ta pilk kapteni sidemes käele. Vaenlase kuul Markooni vaenlase kuul, muigas kapteni, hõikas üle meelikult aknast alla tekki. Draakon sätti, mehed rivi peale. Hakkame minema. Laubre Peeter kehitas solvunult õlgu ning pomises endale näpuga otsa ette koputades. Vaenlase kuul on teil mõlemal kupart tabanud. Siis jäi mees kviitungeid uurima ja vilistas omaette. Markooni ise vana meremees peaksid teadma, et laevas ei vilistata. Kutsus silla tiivale tuisanud kapten radisti korrale. Mehed, mehed, andke otsad ära, hakkame minema. Kostis juba sealt. Paari ööpäeva jooksul sooritasid nad viis nootamist, mille resultaat oli selline, et iga mehe väsinud ja tülpinud silmadest vaatas vastu parranca. Oli lõunane aeg. Palav, troopikapäike paistis lagipähe ning roidunud ja väsinud tekimeeskond parandas korstnad aga noodakastis öösel püügiriista tekkinud aukusid. Kurat, mis meisest noodast ühtevalu peseme? Hilises Rakvere kandist pärit madrus Kalju Kalda kes istus noodahunnikul ja keris uut lõnga uidikule. Trenni on tarvis teha, venitas Mihkel Tüür ja tõmbas suveniir mütsinoka sügavamale silmadele. Ta viskas kõõrdpilgu läheduses askeldavad pootsmanile ja jätkas paatosega hääles trenni, ikka trenni, mis muud, küll siis tulevad ka suured saagid. Mul pole mingit trenni tarvis. Ägestus kalju, mina saan selliseid tirimisega ilusasti hakkama, aga mõnel teisel mehel. Vaatamata sellele, et madrus jättis lause lõpetamata oli kõigile selge, kellest käis jutt. Ajanud end noodolina kohalt püsti, sirutas Pootsmann Manivald saks kangeks jäänud selga ja astus viriseja selja taha. Ah et sina Rocca al Mare, selline oli pootsmani poolt Rakveremehele pandud hüüdnimi. Sina saad oma tööga ilusast toime. Kogu tekimeeskond jättis hetkeks töö ja jälgis huvitatult draakonit. Mani kummardus, korjas tekilt madruse, parandatud nodolina ja küsisse ta käte vahel lapates. Ütle mulle, mees, kes seda kassikangast kudunud o auk, auk jälle auk. Soo paikkamas töö oleks nagu Haapsalu pitsimeistrite tehtud. Pootsmann suskas näpuga madruse parandatud mõrralina ja näitas seda demonstratiivselt kama Carlale, kes parasjagu nooda alumise sellise kallal askeldas. See oli pisike auk, õiendas kaljus olult. Mõrralina on nagunii auklik, ju. Nüüd prahvatasin ooda kastis naer. Läbi isegi karjuti ettepanekuid ja soovitusi, kuidas Kalju just peaks seda nurka parandama, kes soovitas kalade jaoks võrgulina külge viidad riputada, kes noodalina värvida. Draakon tõstis vaigistavalt käemaole seda Eke tähelepanud ja tehti, märkab mõni mees teiste silmas, Pennukest ilmad, palk, taomaabun, silmade vaatan, õhtu varjutaks. Pootsmanil oli vastuseks üldine naeruplahvatus. Viide oli täpne. Rocca al Marel olid tõepoolest pisut välja punnitavad silmad, mis andsid ta näole ehmunud tursakala ilme. Oodake nüüd, pime vaimud, rahustas draakon seltsilisi laskema, räägi mandrimehele kui tagasi ja teo. Ta koputas madruse näpuga rinnale ja seletas, nagu lapsele. Teedsa kaljukalad lõikeks see merest. Ja seda kohe ei saa muidu, kui peab noote vette ajama. No kui me ette, kuidas viiseid aase blondiin võidu meite kalagaste külastada. Jälle rõkkasid mehed naerda ja solvunud madrus porises. Saabika muidu küll eelmine kord oli ju näha. Draakoni ilme tõsines kui ta õpetlikult jätkas. Kes sool ütles, et muidu saab. Ise nägid, vanal oli käsipaelaga kaelas, kui paagi pealt alla tuli. Muidu pole siin mitte midagist saadud jeke tervise hinnaga. Tähtsalt ajas pootsman näpu püsti. Kui sõuxe moega tuleb plaani täita, jääb Volmeri kätest-jalgadest väheks. Terav miilitsas, Mihkel Tüür. Oodates kaaslaste heakskiitu, vaatas ta uhkelt ringi. Millegipärast ei tekitanud selline jutt teistes elevust. Uuesti pöörduti oma töö kallale, nokitsema. Pootsman pilutas silmi ja vaatas muhulaste hindavalt. Maole seda äike pidanud elus tähele panema, et see millegi inimesele hirm, kiire hakkab, ood, tänamatus ja selle koha pealt oled Cinamiku üsna mihkel mees. No kurrat sai muhulane vihaseks, viskas noodalinatekil ja vehkis kätega. Kellele ja mille eest ma pean tänulik olema. Kas selle eest, et me päevade ja ööde kaupa tühja noota leotama? Pootsmann muigas. Tänulik peatse oleme jumalale ning partei ja valitsuse targale juhtimisele ja andsid soole viisa sõitmiseks soojematele maadele ning usaldasid peitekättusele terashiiglase. Siinkohal tegi Pootsmann käega laia žesti, et saaksime oma töövajadust rahuldada. Tekil olevad mehed hirmusid naerda. Mihkel Tüür rehmas pahaselt käega ja haaras noodalina uuesti näppude vahele. Eige õige, noogutas draakon heakskiitvalt ja viibutas õpetlikult näppu ja nii enda Eke edasi ja edasi sotsialistlike ö võitude poole. Siinkohal vaatas mani tähtsa näoga ringi ja lisas agajat baasi poolda saada. Selleks tuleb meitel esimese valuga menistauliid kinni püüda. Nii et jõudu töös ja õnne isiklikus elus. Pootsman paned kohalikku raamatust, ütles Laura Peeter, kes oli ilmunud ujumispükste väel nooda kasti ja panin sigaretti. Valge. On teil mõni poliittund või? Näe poliittund, vein midagist rehmas mani käega. Räekese siin noortele meestele elust enesest. Mida siis TASS on volitatud teatama päris Mihkel Tüür. Ja lükkas oma lahutamatu suveniirimütsi huvitatult kuklasse. Kõigi pilgud keskendusid Markoonile. Radist oli laeva informeeritum isik. Olgugi et kõigest, mida ta teadis, polnud tal õigust meeskonnale pajatada. Selles osas jäi viimane sõna kaptenile. No mõningasi uudiseid, Joan venitas Markooni üldist tähelepanu nautides ja tõmbas sügavalt suitsu kopsudesse. Kostis häbematult ümberringi, mis sa venitad? No kasvõi see, et s ärte är Vilsandi sai Murmanskis välja tegi korraliku nootamise ja andis 250 tonni Moivat ära. Lausus Peeter ja puhus suitsu välja. Üldine rahulolematu pomin andis märku, et selline uudis ei pakkunud küll kellelegi pinget. No ja siis veel, jätkas makrooni muiates. Toroško Sass oli 70 tonni kala ära andnud. Mehed pöördusid töö juurde tagasi. Oli selge, et Markooni lollitab niisama ja teeb ennast tähtsaks. Oli ka paar väiksemat uudist, mis meie kohta käisid, venitas Peeter arutlevalt ja tõmbas uuesti tugevalt suitsu kopsudesse. Aga ma näen, et need teid vist ei huvita. Ta pöördus lahkuma. Teki mehed tõstsid kisa ja kellelegi visatud lõngakera tabas meest selga. Okei, okei, pöördus Markooni naeratades ja tõstis allaandmise märgiks käed. Nagu ma ütlesin, on kaks uudist. Üks on hea. Siinkohal tegi Markovi pausi ja rokal Maarja torkas vahele. Ja teine halb. Vale vastus raputas aradist pead. Üks on hea ja teine veel parem. Kõigi tähelepanu oli suunatud Peeter Laurile. Isegi pootsman ajas töökohalt selja sirgu. Markooni võttis ujumispükste värvli vahelt kaheks murtud raadiogrammi ja luges ilmekalt ess erti Roobakuka Volmer ja meeskond. Kolhoosi juhatuse nimel, tänan teid ja Aleksandrovitš ja teie meeskonda edukalt lõpetatud kvartali eest. Teie välja püüdma aitab kolhoosil püsida partei kongressiks võetud sotsialistlike lisakohustuste graafikus. Parimate soovidega, ärka ka Sink. Sotsialistlikud kohustused, kordas Mihkel Tüür ja pöördus kaaslaste poole. Kas olete kuulnud, mis riigi raha, see pidi olema? Eino ahmiku, ole nii materiaalne, kissitas pootsman kavalalt ühte silmavada asi, äike selle positiivsuse poole päält. Muhuline kehitas õlgu. Draakonnaga jätkas näppe kõverdudes. Suu kodukolhoos vorste sol rongipileti, et samm Moskvas saaks. Siis pani sind lennu marssine pääle, saates Angoolasse. Puhatroopike värk kohe, eks ole. Selles kohas tegi pootsman käega laia ringi kui rahvateatri näitleja. Pealegi antakse soole täitsa tasuta elamispaik sooja mere ääres. Hirm kuuma päikese all. No mõtle isemesse, kõik muidu massada tekki. Mehed hirmusid naerda. Mani vaatas ringi ja ajas nimetissõrme tähtsalt püsti. See massaporte kolla ütlema soole. Kõigele lisaks lubatakse värskes ja tervislikkus mere õhkus tööd vihtuda, mida sa enda armastad ning mastakse isegi palka, kui hästi läheb. Abitult laiutas tüüri mihkel käsi ja ta nägu kiskus virila läkri massile. Seni polnud veel kellelgi õnnestunud Draakoni suud sulgeda. Oli proovitud, kuid mani oskas juttu ikka nii pöörata, et lõpuks tabas karm saatus prooviat ennast. Oli sul seal veel midagist? Päris pootsman Markooni käest meitel käed ja jalad ja kulmukarvad tööd täis. Suurteks saakideks peab loote õhtuks parlangses olema. Tõsi. Üks uudis on veel, noogutas Peeter ja võttis sigaretti suust. Järgmisel nädalal põrutame puhkusele. Järsku valitses noodakastis vaikus. Ainult üksikvete pikeeriv suula kiljatas kibedalt. Mehed vahetasid pilke. Paljud nihkusid Rodistile lähemale. Eieiei Kanaari saartele me ei lähe. Kustutas radist meeskonna lootuse teos. Roobakule on ette nähtud paaripäevane puhkus, loandas. Loa andas venitati läbi isegi pettunult. Üldine elevus haihtus õhku, nagu poleks seda olnudki. Noh, sama edukalt võiks ka merel puhata, oli kuulda Torinat. Muidugi võiks, soostus Marconi. Aga oma uue akustiku ja varustuse peame ikka ise sadamast ära tooma. See oli uudis, mis pani meeste keeled ja meeled jälle liikuma. Täna oli postipäev mida tähendab selline päev kalamehele, teab vaid see, kes on ise mitmete kuude kaupa kodust eemal viibinud. Kalalaevastiku puhul ei saanud regulaarsest postiühendusest juttugi olla. Kirjad laekusid nagu jumal juhatas kas püügirajooni saabunud transpordipüügilaevadega vahel ka meeskondadega, kes Eestist läbi Moskvaluandasse lennutati. Täna oli püügirajooni saabunud hiidlaste Es ärte err Sõrve ja toonud kaasa kaposti Eestist. Meeskonna jaoks oli postide, valati pidupäev. Uudised kodust, ehkki vahel küll pooleteise ja kahe kuu vanused tuletasid meelde, et kusagil kaugel on hoopis teine maailm. Maailm, kus ei ole öiseid Abraale nooda, paikkamist, kõrvetava troopika, päikest ega higist niiskeid voodilinu maailm, kus ei pea päevast päeva sööma sitked tundmatu loomaliha, hea kui sedagi on ning jooma ei tea, kuidas ja kelle magestatud vett. Maailm, kus õrnad ja hellitavad naise käed olid reaalsus mitte unes kummitav ja alati valel kohal katkem pildirida. Postipäeval võis laeval paljudes kohtades näha omaette kiri käes istuvaid mehi kes pärast veel kaua äraseletatud ilmel kaugusse vahtisid. Selline oli postipäev laevas, mis oli kahetine. Nagu kõik siin maailmas. Esiteks kurb. Sest järjekordselt said sa teadlikuks sellest, millest oled ilma jäetud. Teiseks, aga ka rõõmupäev, sest saadud kiri andis märku, et seal kusagil kaugel olid sa meeles neil, kes sulle midagi tähendasid. Jaak Volmeri istus käsi põsakil kirjutuslaua taga ja vaatas enda ees lebavat ümbriku. See oli tema esimene kiri merel. Ümbrik kandis kodulinna templit ja näitas, et postitatud oli see jupp aega tagasi. Ta oli seda kirja oodanud, mõnikord isegi mõelnud, et miks pagana pärast siis raadiogrammi ei saadeta. Kuid alati end maha rahustanud sellega, et raadiogramm ei saanud olla kunagi intiimne, ainult kahe inimese vaheline saadetis. Kiri oli hoopis midagi muud. Kiri oli isiklik. Mees avas ümbrikusaadetis, ei olnud pikk, kõigest üx vihikuleht, mis algas hoogsa käekirjaga. Tere, Jaak, seal kaugel merel. Tänaseks on peaaegu kuu aega möödunud, kui sa merele läksid. Meil on aga juba suur sügis käes ja puudelt lehed muudkui langevad. Arvata võib, et seal, kus teie praegu olete, on kindlasti jummala soe ja sinine, merimasin televiisorist, vaatasin, näidati Aafrika kaunimaid paiku ja siis ma mõtlesin teie peale. Et ikka päris põnev on sellises kohas tööd teha. Nende vihmaste ja tuuliste ilmadega tahaks tõepoolest kuhugi soojemasse paika. Kolhoosis pole ka midagi eriti uut, soomlased ehitavad endiselt külmhoonet ning sink utsitab neid tagant. Kolhoosi Ametiühing organiseerib bussiekskursiooni Leningradi. Otsustasin ka osa võtta, käin ja vaatan ära selle talvepalee ja vene muuseumi, mida sa nii kangesti kiitsid. Ja ongi kõik, pole siin rohkem uudiseid ega midagi. Tervitades Saima. Jummala soe ja sinine meri. Sosistas Jakendamisi, lasi kirjal näppude vahelt lauale pudeneda. Ta oli midagi muud oodanud kas või mõnda väiksemat vihjet nende möödunud suvistest lembehetkedest meeldetuletuses, sellest, et neiu jaagu naasmist ikka ootab, nagu ta kirglikult ohates oli lubanud. Aafrika kaunid paigad mühatas mees. Siis püüdis ta end lohutada mõttega, et inimesed ongi erinevad. Mõni lihtsalt ei ole võimeline oma tundeid ja mõtteid paberile panema. Uuesti luges ta kirja otsides vähimatki vihjet sellele, mis oli nende vahel juhtunud. Märki sellest, et Saima igatseb ja ootab. Kuid mõne minutiga sinise pastakaga paberile kritseldatud tekst jäi ikka selleks, mis oli. Ei midagi rohkemat. Lähim tutvus Saima koli kestnud, paar suvekuud. Nüüd aga tundis mees end reedetuna ja pettununa. Jah, mis silmist see keelelt, mis keelelt see meelest olid vanad meremehed naiste iseloomustamiseks Volmeri Alberti kaardilaua taga korrutanud. Ta pistis kirja ümbrikusse ja viskas hooletult lauasahtlisse. Küllap vanad meremehed teadsid, millest rääkisid.