Möödunud teisipäeval lõpetati piduliku lõppkontserdiga vabariiklik viiuldajad, tšellistid konkurss. Nagu juba üldiselt teada, tunnistati viiuldajatest parimaiks Jüri Gerretz, Tiiu Heinsalu ja Hillar, taamal sealistidestaga Ivo Juul ja Toomas Velmet. Auhinnad kohustusliku pala parima esitamise eest millisteks viiuldajatel oli Hillar Kareva kadents sellistidel Eugen Kapi meditatsioon. Anti Mare tee arule ja Allar gaasikule. Konkursi muljetest räägib täna Tallinna riikliku konservatooriumi rektor professor Vladimir Alumäe. Möödunud konkurss oli väga huvitav ja väga vajalik ettevõte. Esmakordselt saime mingi üsna ülevaatliku pildi Noorte põlvkondade enese maksmapanekust interpretatsioonikunstis, viiuli ja tšello erialadel. Ja kahtlemata võimaldab see teha üsnagi huvitavaid kokkuvõtteid, mis tee meile pedagoogidele peaksid osutuma kasulikuks edaspidises töös. Kui me veel peame silmis neid konkursiks registreeringuid kes mitmesugustel põhjustel ei suutnud oma häid kavatsusi realiseerida nagu näiteks Imbi kuus, Moissei Albert Ten ja Mati Kärmas siis on tegemist juba ühe päris suure hulga noortega kellel on küllaldaselt eeldusi selleks, et laia repertuaariga haarata kuulajaskonda ja täita neile usaldatud kõrget missiooni. Helikunstiviimisel kõige laiematesse hulkadesse. Tuntud kahtlemata on väga märkimisväärsed noored interpreedid kes on saavutanud juba üsnagi palju, kuid ka terve rida neid, kes laureaatide nimetusest seekord jäid. Ilma konkurss on ju konkurss ja ikka keegi peab ju natukene tahapoole jääma. Ja kui me lohutan end kas või sellega, et olümpia finaalides täid sageli välja ka maailmarekordiomanikud, siis ma mõtlen, et see esmakordne konkurss osavõtjatele, kes omavad väga väheseid lavalisi kogemusi või isanda, sageli ka niisugusi tulemusi mis personaalselt võib-olla just eriti veel ei olnud, et rõõmustavad. Kuid ikkagi ka need, kes pääsesid teise vooru olid päris noored, võimekad interpreedid. Ja nendele tasub tulevikus läheneda üsna nõudlikult, selleks et järgmised esinemised järgnevad õppeaastad oleksid võib-olla veelgi viljakamad, mis iseloomustab üldiselt osavõtjaid, ma mõtlen ikkagi paremaid alates umbes nii teisest voorust. Eelkõige siiski torkab silma võrdlemisi hea interpiltatsiooniline kultuur. Stiilides orienteerumine helitöö konkreetsuses tundub üldine tehniline baas on suutnud põhimõtteliselt lahendada. Vot siin võib-olla lõpebki kõik see ühesõnaga tundub, et nagu kõik võiks olla korras. Kuid mis siis nüüd puudu jäi veel käesoleval konkursil. Ja võib-olla isegi kõigi juures, ma luban isegi seda. Ta ka laureaatide kohta. Nimelt see viimistluse aste, mis alles noorest lavaõigusega kunstnikust teeb tõelise meistri selline viimistluse aste, kus oleksid välditavad igasugused eksitused kõrvale kaldumused kus oleks tegemist, noh, ütleksime, võib-olla mõningate juhuslikuste kõrvamis siiski juhtuks, sest inimene on inimene kus oli tegemist siiski kristalselt puhta intonatsiooniga. Hästi puhta ja selge ja kujundusliku tooni kujundusega. Seda siiski körval konkursil veel väga palju muidugi ei ilmnenud, sest mööda löömisi oli rohkem kõigil kui ka taolisel konkursil. Närvipinge õhkkonnas oleks pidanud just vast olema. Ja vast see kõik kõnedebki sellest, et see kõige raskem osa nüüd selles isiklikus töös, kui. Tarkused ja oskused on asjad pannud nagu õigesse paika. Et see isiklik töö nüüd alles nagu õieti algab ja see on väga keerukas. See on sama keerukas kui, kui spordis võrdluse tuua. Et kõrgushüppajat, kes hüppavad tänapäeval kaks meetrit, kümmekond juba väga külluses, nagu aga neid, kes hüppavad, kaks meetrit 20 on teatavasti ainult üksik, kuid kuigi, kui kahe sõrme vahel mõõta see 10 sentimeetrit nagu ei oleks mingi eriline probleem et tippsportlased teavad, kui raske on neid viimaseid sentimeetreid võita. Midagi, et sama on ju ka viiulimänguga tšellomänguga selleks, et saada täiesti laitmatut häireteta tooni käsitlust, rääkimata selle äärmisest paenduvusest, kõlaspektrikuulekuse eest. Selleks on vaja tohutut Töötohutut viimistlust oma meisterliku osas. Ja ka selleks, et saavutada seda, mida me nimetame kristallpuhtaks intonatsiooniks selle saavutamine ei ole lihtne küsimus, see võtab veel kõigilt konkurss antidelt väga palju aastaid kõige visamad, kõige ennastsalgav, oma tööd ja kahtlemata ta väga-väga paljust muust loobumist. See, mis pidurdaks, see, mis väsitaks liiga palju. Ja vot nimelt selleks tööks tahaks tõesti ka omalt poolt soovida kõigile uutele laureaatidele kõigile nendele, kes vapralt võitlesid ennast teise vooru kõigile nendele, kes ka ei pääsenud teise vooru ja ka neile, kes tervislikel põhjusel või ka mõnel muul austaval põhjusel ei suutnud realiseerida oma kavatsust konkursist osavõtuosas. Tahaks soovida tõesti head visadust, püsivust ja head optimismi selles töös, seda viimast on ka vaja, sest inimvõimed ei ole iialgi nii piiratud, nagu me neid antud hetkel oleme õppinud pidama. Ma usun, et ka uus põlvkond on suuteline viiulimängu ja tšellomängu edasi viima, nendest punktidest.