Vaikimine kuld, rääkimine hõbe, niiviisi öeldakse, aga tegelikult ka hõbevaikib. Õigemini hõbe räägib sellele, kes oskab ja tunneb tema kõnet. Tahakski täna rääkida hõbedast nendest esemetest, mis meie vabariigis on tallel ja mis peegeldavad läbi aastasadade meistrite otsinguid ja nende kordaminekuid. Teejuhiks on meile kunstiteadlane Ella vende nende probleemide suurim asjatundja meie vabariigis. Kuidas just, hõbe on kujunenud selliseks ehtemetalliks ja ja pealegi meil maarjamaal ju ei ole ei kulda, hõbedat. Ei ole jah vist Koidula laulab, Pillet kulda leidub. Aga selle peale vaatamata on eestlane alati olnud suur hõbedaarmastaja. Ja nii imelik, kui see ka ei tundu, tema armastab hõbeda juures mitte seda materiaalset väärtust vaid esiteks just esteetilist osa ja kõige imelikum on see tema ilusat heli. Ja mida see siis doktor Manninen arvas, et see ilusa heli, hõbeda heliarmastamine tuleb sellest, et meil juba keel on väga helisev, väga metalliliselt heliseb, et see on juba nii põhiline rahva loomus ja sellepärast ka siis meie hõbeda heli. Sest meil on etnograafiamuuseumis üks väga ilus tekst, kus üks vanem mees kirjutab selle peale, kas ta mäletab veel sõbasid ja ta ütleb, et sõbrad on juba ammu läinud kirstu põhja, aga meeste kõrvus heliseb edasi ikkagi veelse sõba otste Elin. Nii et seal olid hõbedast väikesed kaunistused ja kui naised nende sigadega kõndisid, siis need otsad helisesid. Kuid jätame nüüd esialgu selle helisimise, meil tegelikult hõbeda juures ei olegi just nii tooniandev, näiteks pronksihelin on ju palju kõlavandusestamast, tehti kirikukellasid. Aga alati peab tarbekunsti juures ja käin iga tarbeeseme juures kõige enne peatuma materjalis. Sest kui me materjali märke ja tema omadusi ei tea, siis meiega seda jäset tõeliselt ei tunne. Sest vanad kreeklased ütlesid, et kes asja ei tunne, ega sind nähes ka ei näe midagi. Nüüd misse õbeda omadused just on ta ju väärismetall. Ja see vääris, ei tähenda mitte seda, et ta on hinnalisem metal, mida ta oli varem palju. Kuid temal on haruldaselt suured väärtused. Tal on uskumatult suured väärtused, ma toon siin ainult mõned näited ühest grammist hõbedast. See on umbes nii väikene haavliterakene võib venitada kaks kilomeetrit traati. Kui me 20 meetrit mõtleme, siis see on juba isegi kohutav, aga kaks kilomeetrit traati teha, see on juba midagi niisugust, uskumatud. Samuti võid teda taguda, sest on haruldased veenitatav metal. Teda võib taguda nii õhukeseks, et pind on ainult üks, 22000-ni titt, millimeetrit tema peale saab suure päraliselt graveerida. Teda saab valada peale selle, kui ta on väga õhukene, saab seda peaaegu nagu paberit lõigata. Kuid paksema niugigi pindasid õpetajast tehta, tehakse natukene paksemad ja neitsist saetakse välja, siis tuleb niisugune hõbepits, mida võib siis kasutada paksemat päris püstiseisvalt eseme kaunistuseks või siis teise materjali peale. Millal need hõbeda omadused juba leiti ja nii hõbe kui ehtematerjal kasutusele tuli ajaloos? Ajaloos hõbe tuli võrdlemisi vara, ta isegi tuleb vist enne pronksi, sest pronks on ju segatud materjale. Mida teie arvate, kas kõigepealt paelus hõbe just oma omaduste poolest meistreid või sellepärast, et teda harva leidub, et ta on nii nagu nüüd nimetatakse väärima? Pall just praegu, tema väärtus on langenud, ta on väga odav ja ta langes võrdlemisi vara juba antiikajal oli tema kaksteistkümnendat korda odavam kui kuld. Ja nüüd, 1905. aastal oli ta 25 korda odavam ja nüüd on ta langenud kohutavalt alla, nii et selle materjali väärtuse pärast hinna pärast ei maksaks ühtegi hõbeeset üles sulatada ega neid varastama hakata. Aga peamised on just tema omadused. Ja muidugi just tehnilised omadused ja need suured tehnilised omadused viisidki inimese. Nonii, meelitasid igalt meistrilt välja tema võimete rakendamise sest katsuda, kui kaugele ma siiski saan nüüd seda eset painutada oma tahte alla. Ja mil moel ma oma Ni tõekspidamised ja oma mõtted ja tunded nüüd selle metallikaudu seal nähtavale. See on huvitav siit nagu algaski see kunstiprotsessi tõeline olemus, just materjali võitmine ja meistri mina peale jääma. Ja see ongi see kõige huvitavam just selle materjali juures ja see pole sugugi nii kerge, kui sa arvatakse. Ja siis alles mõistad, et vaat kui palju on tarvis meisterlikkust, eks seda materjali panna kõnelema. Päris õiguse on aastatuhandete töö ja aastatuhandete traditsioonid. Millal jõuab hõbe meile ja missuguseid teid pidi? Metallid üldse avastatakse meie teades praegu kõige ennem Mesopotaamias neljandasse 1000-sse, nad on ju seega siis päris uued materjali võrreldes kivi- ja luu ja puiduga kultuur maadandigma tunnevad teda juba teisel 1000-l hästi enne meie aja arvamist ja siis nii umbes 1000 paiku on ta juba siis ka siin Põhja-Euroopas olemas. No olemas materjali poolest vaesed ja saadavad teda ka raske Stahlis hinnaline kuigi transportida on ju metalli väga kerge, sest ta on kõva tükk, ta ei lähe katki ja väikese tüki eest saad juba palju raha või vahetuskaupa. Aga meil ei olnud ju õieti nii palju midagi siin anda, et oleksime hästi palju seda hinnalist materjali võinud muretseda. Ja sellepärast meil algab see ajalugu ikkagi pronksiga peale. Kuid huvitav on meie ajaloos see, et me oleme ikkagi võrdlemisi aktiivsed olnud selle materjali suhtes. See, mis me oleme mujalt saanud. Nii valmisesemeid või ka münte, mis siia on tulnud Bütsantsi Roomast, on Rooma riigi münton Saaremaalt möödunud aastal ehitatud tervelt kolm tükki. Aga me hakkame kohe neid asju ümber tegema. Olgu käsi sees, ainuke, mis tegemata jäävad, need on kuld. Sest nähtavasti olid need asjad ikka niivõrd ilusad, niivõrd nii peened briljantsed, et neid vist ei suudetud veel teha ümber, aga tehakse kohe ümber. Meie esimene metallitöökoda küll pronksitöökoda on Juuso kuulsalt Tehumardikarjamaalt leitud, mis nüüd sai väga kuulsaks oma lahingu tõttu. Ja see on juba, kus meie maal on valmistatud esemeid, seal on poolfabrikaate nimelt seal on niisuguseid tööriistu, mis on vaja, nii et see ei ole mitte lihtne peidetud leida need esemed, mis meil nii varafioduaal ajal valmistatakse enne Saksa, Taani innovatsiooni, need esemetel tehniliselt teostuselt väga täiuslikud asjad ja vormilt ilusad. Ja imelik on see, et just see niisugune vormi täiuslikus läbi kaalutud juhtus. Niisugune tormiline puhtus, see on meie metallik kunstile kuni tänapäevani jäänud niisugused põhiliseks omaduseks. Nii kaugele kui ta ka ei ulata, aga kõik on tulnud kuidagiviisi sisenedes. Ja nende autoriteks on ju meie eesti soost meistrit, sest see oli see periood, kus väliseid mõjutusi ega välisid. Meistrid meil ei olnud, sest hiljem, kui me keskajast räägime, siis on ju suur osa siin saksa soost. Loojatel muidugi alguses nüüd vara feodaalajal me valmistame need esemed ise ja alati on igal maal on see nii olnud, et ega orjad seda peenikest tööd ei ole teinud, siis neid ei ole õpetatud selleks kunagi välja. Ja kui meil ka siin lisaabitöölisi oli mõningate orjade näol, ega need olid ikkagi ainult musta töö tegijad. Aga nüüd toda ala ja tekkimisele. Ja just kehtestamisel hakkab meil see areng suunduma ning kahes liinis. Mis nii suurel määral on siiski Eesti rahva enda tehtud ja teiselt poolt siis on see, mis valmistatakse linnas ja kus välja kujuneb siis kunstiline tootmine ja kus valmistatakse esemeid peamiselt siis linnakodanikele valitsevale klassile, jaga kirikutele. Nüüd kuidas need suhted alguses olid? See on muidugi nii teadmatu praegu, aga igatahes me võime kindlasti ütelda, et see metallitöötlemise oskus, mis eestlasel oli ennem Maanastamist see läinud sugugi mitte kaotsi, vaid et tõesti need meistrid kanti üleni uutesse töökodadesse, esiteks muidugi kloostri töökojad ja pärast kas siis pikapeale mõisnike juures on meil olnud mõningad töökojad ja võib-olla ka alguses Suntidesse, sest meil esimene meister, mis meil nii tsunftis diad on 1312 võrdlemisi vara. See kannab imelikke veidike temast, me ei tea muidugi midagi rohkem sellest rahvusest üldse paigitakse ajaloos, kuna rahvus ei mänginud ju siis mingisugust rolli. Rohkem tähtsam oli see, mis usku ta oli või kuhu kiriku alla ta kuulus. Tsunftid ühendasid oma kitsa kutseala meistreid, kas siis oli ka hõbedameistrite tsunft? Kui me neid nimetame neid kullasseppadeks üldise nimetusega saksakeelse kasv nüüd üle võetud siis see ei tähenda sugugi, et nemad kulda oleksid teinud. Ja nemad olid just hõbedasepad. Milleks hõbedat kõige rohkem kasutati Nendel aegadel, nagu me alustame nüüd 15.-st sajandist peale? Kui nüüd kvantiteedilt arvata, siis näib, et kõige rohkem on siiski valmistatud ehteid sesse hulk ehteid, mis meie rahva käes on olnud, mis nüüd on veelgi isegi kirstupõhjadest välja tulnud, mis talletatakse etnograafiamuuseumis. See on väike osa sellest, mis me oleme kandnud ja mis on siin valmistatud sest eestlaste ehete hulk on kohutav. Kui te loeti kirjandust, siis ükski välismaalane jätta märkimata seda rikkust, mis oli eestlase küljes just ehtit näol. Et püssikuuliga ei olevat suutnud ka meie naisi läbi lasta nii palju olevat andnud. Setu naised oma kuulsate rõhtudega, nad on kolm kilo ja rohkemgi rinna peal. Nonii, taliga lehel väga palju, andke andeks, aga ma ei saa hästi aru vahekorda linnarahva ja maarahvaehete kandmise osas. Kas meie eestlastel oli võimalik ka hõbeehteid siis nii hulgaliselt kanda või neid hankida, nii nagu te nimetasite nagu kujutlesin, et rohkem, et see kuulus privilegeeritud klasside eesõigusse? Priviligeeritud klassid kandsid ehteid palju, nii et see hulk üldse, kuni võtame meie talupojaehteid ja linnarahva aadlikke, kui, siis muidugi kaugelt üle 50 protsendi või rohkemgi on seda materjali käinud ehiti peale sest meie linnainimeste Eedee kandmist rõhutatakse kirjanduses näiteks raad lakkamatult oma korraldustega segab vahele, et ei tohi nii palju ehteid kanda ja ei tohi neid isegi peeglilt pruudile kinkida, et nii palju, kui ta tahaks, et see ei olnudki oma teha ja seda tehti juba sellepärast, et materjali oli vähe ja väga palju raisati just minte valmistamise juures ära. Missugune on ehete loomise traditsioon, kus me võime kõnelda siin ka etnograafilise traditsiooni jätkamisest keskajal või on siin tegemist mujalt tulnud mõjutustega? Tõde mikspärast mina oma töös just ei võtnud vaatluse alla etnograafilist hõbedat ongi see, et see lähtepunkti alus on erinev. Meie rahvuslikud esemete valmistamise juures on aluseks ikkagi rahvuslikud traditsioonid. Seda ei saa keegi salata, ükskõik, kes need tegi, ka siis, kui linnameister tegi, oli ta, oli ikkagi eeskujuks, kas Eesti rahvuslik, mõni ese või siis tuli see tellija ja tõi eeskujuks mõni ese, missugust ta tahtis saada. Sest meie meistrid nagu teada, kavandid ise ei teinud mingisuguseid siin, nii nagu professor Moro omal ajal ütles, et tema täiesti selgelt võib ütelda, et vara, feodaalaed valmistatud ehted kuni nüüd 15. sajandini läbi etnograafi, see on kõik ühe ja sama rahva maitse järgi tehtud. Kuigi ta muutub seal sees, areneb seal sees vaest kihvade aiadel lähevad nad oma kujult õhemaks, suuremaks, halvemaks. Aga ikkagi traditsioon ja tõekspidamised on ikkagi needsamad. No kasvõi need toredad grillid, mis on praegu välja pandud ajaloomuuseumi näitusel. Ja ajaloomuuseumi näitus ongi selle poolest üks huvitavam näitusest, meil senini on tehtud näitusi hõbedas ainult õõnesnõudest. Meie noortele metallistidele on, see näitab selle poolest just huvitav, et seal see vormi areng on peaaegu selgelt nähtav ja väga head esinejad on välja pandud seal sees ma just tõstaksin esile üht eset, mis näitab niisugused huvitavad kokkusattumist linna ja rahvakunsti vahel. Seal on 16. sajandi pluateeritud. 599 on üks ilus sõlg mitte kuuik, sõlg vaike, tas sõlg võrdlemisi suure avaga, nagu nad varem olid. Ja see sõlg on kaunistatud väga ilusa renessansiornamendiga otse stiilne teostuselt meisterlik, kui te nüüd selle selle ajaga pöörata pahupidi põhja väljaspoole, siis näete teisele poole sisse on graveeritud võrdlemisi saamatu käega Ans talu boik. Ja 99 see käsi sans talupoeg ei olnud muidugi see kandja, vaid tema nähtavasti oli selle eseme kinkija. Täiesti linnast tehtud stiilseid esemeid ja see ongi see peamine vahe, et linna kunstiline toode, tema aluseks on ju stiilid, tema ikkagi allub ajastu stiilile, aga rahvusliku tihti traditsioonilisele Kuivõrd tuntuks saanud stiiliperioodid peegelduvad ka meie hõbeda meistrite loomingus või missugused stiiliperioodid, nagu kõige rohkem vastaksid, siis hõbeda loomusele või kõige nii paremini välja töötatud oleks? See on nüüd telliks õigeid teaduslikke põhjalik küsimus. Otseselt midagi ei tea. Kuidas ma seda nüüd lühidalt suudan teile selgitada? Varasel keskajal kasutas kirik materjalina väga palju vaske ja kullatud vaske ja siis see kuldne toon on kirikus väga armastatud, ta niisugune taevalik toon väga hästi sobis selle ideoloogiaga peale selle vask on palju kõvem materjal kui hõbe ja sellepärast need vormid on niisugused lihtsad, lamedad, kohmakad, laiad, aga kullatuna, nad väga särasid kunnituli gooti stiil siis just see pask enam ei vastanud ideele, sellepärast et nyyd peeni Breginantseid vorme nagu koti stiilis vajalik oli. Seda ei suudetud Vazezenam teostada, aga hõbe oli just nagu selle jaoks loodud. Ja kui siis väga niisugused puhtad ja väga peente profiilidega ja tõesti relevantsed esemed olid kirikus õpetaja näol, siis ta nagu kadus selle suure ruumi sisse ära ja siis need kullati. Ja nüüd saavutati kaks kärbest ühe korraga. Esiteks ideaalne vorm, mis koodi. Ja peale selle ka siis jumalik sära, mis kirikule vajalik oli. Nuia hõbeda kuldamine ei ole mitte alb näha vaar näha vaid ainult hõbedale teatud koloriidi andmine. Sest nii koloriidirikas kui kuld on see õpe ei ole. Sest te ei usu, et, et kui kulda segada vasega, siis me võime saavutada sellise andmise juures 48 erinevat tooni. Ja kui ma kulda segame hõbedaga, saame ka 48 erinevat tooni, mis ilm seletab inimesi, silm kulla juures on suuteline eraldama 240 erinevat tooni. See on tõesti ilmatu suur gamma värvi kampsun, need, kelle üles lugema. Rohkemgi. Vaadake siis, kui leiutati 18 sajandi lõpul kaadmium. See hakkab andma rohelisi tooni, siis tuli nii palju rohekat tooni veel juurde. No kunstnikkonna seda suure päralist ära kasutanud, aga nüüd hõbe ei anna nii palju tooni ka siis, kui teda tugevasti segatakse, ta ei muutu. Katoliku kirik oli siis rikas ja nii imelik kui see ka ei ole, meil on ju ka säilinud üks niisugune haruldane ese koti ajastust, mille peale väga uhked oleme ja mille kohta võib ütelda, et vist ühegi metalleseme kohta ei ole Euroopas kirjutatud. Niipalju kui meie Rosenbergi konstantse kohta mas transparentse tähendab Manstrantse tähendab sedasama, mis demonstratsioon või demonstreerimine tema lihtsalt demonstreeris üht armulaua oblaati, mida seal siis kaks inglifiguuri kandsid. Nüüd see suurepäraline ese, mis on nii meie kullassepakunsti šedööver sattus Leningradi õieti Peterburi omal ajal tänu sellele, et Peeter esimesele taheti Meeli ja teha, et ta kinnitaks endised Tallinna linna privileegid, kes on selle autoriks. Selle autoriks on meie tuntud kullassepp Rosenberg, ega me muidu teda ei oleks tundnud? Nimi oli muidugi arhiivides olemas, kuid temast ei ole tõesti jäänud ühtki teost rohkem kui Simons transkuid, taan õnnelikul kombel selle monstrantsi karja sisse gravjueerinud oma nime ja veel selle sooviga, et see töö avaks temale taevaväravad. Omamoodi meistrite töö sümboliks on kujunenud pokaalid ei oska isegi mõista, miks see niiviisi on tekkinud ajale käigus. See on päris loomulik nähe, sest vaadake, need esemed, mis meil säilinud on, on peamiselt huntide kogust tulnud. Sinna juurde tuleb arvata kani, mustapeade, vennaskonna, mis oli ka organisatsiooni üldiselt organisatsioonidega, organisatsioonides olid niisugused põhilised reeglid, et seal uue liikme vastuvõtmisel, kas siis sell sai meistriks või oli seal külalised või võitis auliikmeid vastu, nagu musta peades korraldati ringi joon. See oli aeg, kus oli igalühel laua peale ei pandud oma jooginõud, vaid oli üks suur ja kõik leidis sealt ühest nõusi. Mida suurem see organisatsioon olin, seda suurem oli vaja seda pokaali. Ja sellepärast siis nad hakkavad aegamööda kerkima ja kõrgemaks, peale selle on veel temaltseerinevused, kirikukarikal ei ole kunagi kaant peal. Aga pakaalidel tavaliselt on kaaned. Ja mina siis sain just mustapeade vennaskonna liikmete käest viimasel ajal teada, milleks just need kaaned vajalikud olid. Sest veini joovastavus olenevad palju rohkem sellest lõhnatarroamist, kui sellest alkoholiprotsendist seal sees. Ja kui nüüd vokaalil on kavas peal ja see võetakse ära just sel silmapilgul, kui jõuame, hakatakse siis see aroom pidavad need jõuga kohe mõjuma ja siis pannakse Sikas uuesti jälle pääl tagasi, nii et ta käib ringi koos Khaniga koguaegseid vokaalvokaal on lemmikese just 16. sajandil. Ja ta saab nii alguse Itaalias, peamised vormid luuaksegi Itaalias ja imelik on meil see, et meil säilib peaaegu üksainus vorm vokaalist ja see on kõige puhtam itaaliavorm, mis siis on sattunud, see näitab jälle, et meil eelistatakse teatud hästi läbimõeldud, rafineeritud vormi ja alates 16 sajandist, nii nagu meil pokaal joon kuni peaaegu 19 sajandi. Nüüd isegi diplomaadid teevad edasi ka veel seda vormi ja kui üliõpilastele näidata saksa vormide kõrval seda meie oma siis pimesi kõik ütlevad, see vorm on kõige ilusam. No ilmselt näitab ka nende meistrite head maitset. Ja, ja teatud niisugune lokaalne maitse on, meil on püsinud ainult see pokaal. Muidugi dekoratsioon muutub vastavalt stiilile, nad ei ole kõik sugugi mitte ühesugused ja ka siis, kui meistrimärki ei ole all ja ei tea, kus ta valmistatud on. Nii me saame ütelda, et noh, kuise renessansi Soondusega, Poka see on kindlasti meie kodumaa töö ja kui seal on veel oma kindel ornament peale, siis me saame kindlaks, määrata ajastu ja kui on meistrimärgid, siis saab määrata isegi teinekord aastat täpselt, mille. Mida nendest minevikku väärtustest praegu meie vabariigikogudes ja missugustes kogudes säilitatakse? Noh, kõige suurem kogunõuded, mis meil on, see on riiklikus kunstimuuseumis, sinna sattusid kõik suhteliselt likvideerimise juures üle antud hõbeesemed, siis meil tsunftid likvideeriti ju võrdlemisi hilja 1902 10 alles, seega siis on meil au olla üks viimane maa, kus Euroopas töötasid tsunftid. Just seal on mõningad Meistrite proovitööd. See on see, mis ta sai siis, kui ta oma selli ameti lõpetas ja kui ta proovitöö näitamisel oma rändas läbitegemisel tõsteti siis või saavutas meistri diplomimeistri. Proovitööde seas on üks haruldane ese. Nii-ütelda meie peale Rosenbergi vast meie tööde šedööver Soone, Christian Matthias möring. Ta oli mul üks vahel lemmikuks, vahetevahel ikka muudan seda poolehoidu, aga heeringa nulliga senini jäänud kalliks meheks. Nimelt ta on teinud päris korralikult läbi rännuaastad ja ta võrdlemisi palju õppinud. Ta tuleb tagasi ja tahab teha proovitööks sel ajal moodi tulnud tirinad, sünrokuku ajastuks, kõige tähtsam esiuus, ese ja palju võimalusi pakkus nii vormiliselt, selle asemel et teha vana traditsioonilist pokaali. Kuid meistrid ei oska nähtavasti seda tööd hinnata temal ja soovivad jääda vana juurde. Mööring siiski töö. Nüüd kui me seda näeme vitriinis kunagi siis ta asjatundmatule inimesele suurt midagi pakku. Ta on sama vana renessanssvormiga nagu meie kõik pokaalid ja võrdlemisi tagasihoidliku dekooriga ja just nagu midagi ei oleks. Aga kui me selle pokaali kätte võtame ja kui selle pokaali võtab kätte, eks tõeline meister, nagu me vahest käimeta kevadel vaatamas instituudi üliõpilastele, kus seda hoitakse kunstimuuseumis siis see töö lööb esialgu seal meistrikoja tummaks. Lihtsalt tummaks on tükk aega vait ja siis ütleb, et vaat, see on alles töö. Ja minu arvates üks meister suuremat kiitust ei saagi endale, kuna kui nüüd mitmesaja aasta järele teeni meister tuleb ja ütleb, et vot see on alles töö. Nimelt seal on niivõrd madalreljeef peal umbes nii millimeetri kõrgusega, kuid see on tehtud nii puhtalt niisuguse täisnurga all laskub ta selle pinna sisse, et seda ei usu, et inimese käega on võimalik niisugust asja teha. Mina tunnen niisuguse asja ainult India kasvõi linnatöödes. Tarvitati, need on ju väga suured metall. Eesti tehti ka niisugust reljeefi, jussi, täiuslikkus ja meisterlikkus tarbekunsti juures. See on kohutavalt tähtis. Sest kuigi meisterlikkust ei saa samastada kunstiga, sest tehakse kunsttükke, mis sugugi pole kunst. Aga et oleks üks täiuslik kunstiteos, kus oleks kehv teostus, seda me ka vastu ei võta, sest ikka esimeseks nõudmiseks on ikka meisterlik teostus kunsti juures. Ja mina olin täiesti kindel, et see, mis konfrewell ütleb. Šveitsi kultuuriajaloolane, igas meisterlikkus teoses on midagi ilusat, mis meid võlub. Tsooni ükstas puhas kastan katedraal või taskudel. Hõbeda praktikas kasutamisena võib tänapäeval kõne alla tulla vist elanud hõbelauanõud noad-kahvlid lusikad, see traditsioon nagu jätkub. Aga millal see ajalooliselt alguse sai? Hõbe? Saunevad lauanud, valmistan. Ida tunned neid hõbelauanõusid, nii et üks Pärsia šahh kunagi oli kutsunud endale 500 külalist, aga hõbenõusid on olnud ainult 300-le panna, kes on ajaloos häbiplekk. Kuigi Kreekas olid seda materjali vähe ja nad olid vaesed, oli vähe, aga Roomas on selle materjali suure päraliselt olnud ja hiilgavat tööd tehniline teostus hästi läbi viidud asjad sest peamiseks tegijateks olid ikkagi kreeklased. No keskajal tuleb siis meil lünk, sest siis Euroopa seltskond on vaene ja peamiseks materjaliks puit ja keraamika. Kuid renessansist tõuseb see lauauhkus väga esiplaanile Itaalia surnikut pärast, prantslased lihtsalt võistlevad nende esemete rikkuses. Ja nii ta siis püsib ja kandub edasi meie balti aadlike seltskonda, kus balti perekonda ei osanud keegi ette kujutada, kui temal ei olnud hõbelauanõusid ja kui nad siit ära läksid, siis neile anti õigus viia kaheksa kilu hõbenõusid kaasa igale ühele aga neil oli seda alati palju rohkem. Ja siis nad jaotasid nii õnnelikult need omavahel need ära, et kellele siis juhtus olema kuus või kellel neli, sellele sattus üleviimise ajaks ka kaheksa kilo ja täpselt kõikidel, kes läksid, oli koma kaheksa kilo. Ja sellega tehti küll meie kunstiajaloole vist hindamata kahju. Ja, ja me oleme osalised ise selles süüdi, sest meil ei olnud ju korraliku muuseumi, kus oleks suudetud neid osta, kuigi nad olid müügil, väga palju oli nimekiri. Ja teiseks ei tehtud ka mingit registreerivat tööd. Doktor Friedenthal, mis tegi, teda, huvitas peamiselt meistrid ja neil ei olnud ka üldse mingisugust keelduge seadust, mis oleks takistanud nende esemete väljaviimist siis esimesest kotkusi Repatreerimine hakkas siis esimest kord tehti meid, mina olin siis ka selleks sorteerijakse. No me siis ka mõningat esemeid pidasime kinni, mis oli nüüd õieti suure väärtusega ja need olid peamiselt nende ristimisvaagnad. Sest need aadlikud, juristikki kõik kodus ja just meie surnike ristimisvaagnad nüüd haruldaselt ilusad, need olid niuke suurimad šedöövrid, mis meil kullassepad ei teinud. Nõmme pidasime nad kinni, aga no mis aitas, okupatsiooni ajal viidi nad vägisi kõik mult ära. Ja olla osas on prantsurlak ja just eraisiku lauanõude osas on meil kohutav Surling. Ja meil ei olis neidki kogusid olnud, mis meil praegu on? Kui ei oleks Nõukogude vägede pealetung olnud nii äge ja oleks tulnud siit jalga lasta nii kiiresti, muidu poleks meil kõik, sest mustapeade vennaskonna hõbe oli juba Saksamaal. See tuli ju sealt tagasi. Aga tsunfti kogu oli meie kunstimuuseumi hoole all õieti nime, istusime seal kastide otsas ja mõtlesin, et kui lähme, lähme juba siis koos kastidega jälile saad, kuhu ta läheb. Nii et selle eest on tulnud ikka väga palju heegelda. Nüüd ilus kogum, mis meil olemas on, linnamuuseumis ja südame just võime kõige paremini näha, kuna osa esemeid on väljas. Keldris, raekoja keldris ja osa on Vene tänavad väljas. Nalja kuulsad esemed just nende seas on päike kogu, aga need on kõik head esemed just tehnilisest seisukohast ka ilusad. Seal on need kuulsad raekannud. Neli tükki kus me võime näha mitte nüüd niisugust ainulaadset kohutus, nagu see müringi juures on, tähendab reljeefselt kaunistust, see on ka seal olemas. Kuid meie meistrid suure päraliselt oskavad diagraveerimist. Ja kuivõrd sarnane on tarbed kunstmuusikale, seda võib neid vaadeldes näha just neid raekojakanne, see meistrite gravjueerimine, see on tõeline muusika, mis seal peal on seal nagu meloodia, mis ümbritseb seda pinda. Ja see näib kaaku nüüd meistrid teevad, et fotol on pastapliiats käes ja ta tõmbab seda. Ei jõua nii, nagu tal see tuju tuleb. Aga võtke isee, katsuge, kas tuleb joon peale, mitte idule metalli sisse. Kuid meie mehed on haruldaselt head graveerijad olnud ja see graafiline joon, mis on nii ilus selle lihtsa pinna peal, see on väga hea. Ja kas ei ole teadlasel rõõm kui ta jõuab jälgedele, et see meloodia, mis pandi helisema kord seal Tehumardi niisuguses koduses hõbeda sepikojas et see elab edasi meie päevadeni sest ka meie tänapäevastele hõbedaseppadele võime küll kiitust jagada? Ja see ongi see peamine väärtus nende juures sest materjali väärtus iseendast mööda sulatama ülesse sellest me ei saa, mitte midagi enam, see oli kohutavalt väike. Kuid see poeen, mis nüüd sinna sisse panin, meister oma ajastul. Ja see, mis avaldub just selles teostuses ja just hõbedas on see poeem nii haruldaselt ilus, ta, nii selge, lihtne ja nii väga Bregnantne. Niisiis, hõbe kõneleb, on vaimult osata teda kuulata.