Tere õhtust, kuulajani. Minu kell on seisma jäänud. Ei keeranud üles. Palju ta siis on? Kui asi tegelikuks läheb siis on nad ainult papist nuku nagu papis, lugur liivakastis. Siis viimaks kord ongi hästi silmagi. Ma puudutada võimeid kallikes. Mis karistuse ta nii hulljulge üllatus õhtuks püsti meid näha võib? Ligidal Valtuks Simba põlvitab, kui möllutult Jans siiani igavesti jäänutele haldjate. Kuidas teil häbi ei ole? Misty tükkide võõrasse ellu. Aga teil on hea meel, et teie käes on võim jaid seda näidata piinate inimesi, mitte füüsiliselt, vaid moraalselt piinate inimesi, kes on 1000 korda parimat, kuid palunud ei, ei ole siin mitte midagi paluda. Ma ütlen kõike välja, mida mõtlen ja pandi kirja. See hääl on meile äärmiselt tuttav, ta on väga isikupärane, teda ei saa kellegi teisega segamini ajada ega ära vahetada. See on Tallinna riikliku akadeemilise draamateatri näitleja Ants Eskola iseloomulik intonatsioon ja tämber alati eskonnalik, kuid siiski igas osas jälle uus ja kordumatu. Näitlejate puhul oleme sageli harjunud rääkima osadest, mis neile kõige rohkem sobivad, mis on nagu päris nende osad ja mis mitte. On olemas sõnagi ampluaa, mida me küll teoorias põlastame kui iganenud mõistet kuid praktikas ikkagi tarvitame, kui on tarvis piiritleda ande laadi ja võimiste ulatust. Ants Eskola loomingut vaadeldes ei oskaks mingit täpset ampluaad kindlaks määrata. Sest see, mis on tehtud, ulatub harjunud piiridest üle ja ei mahu raami. Kes on näinud lestakovi ja domeenikossarianot Filumenamaturaanos? Ei saa kahelda, et Ants Eskola on hiilgav koomik kes tunneb elava laiba Protaassowit, Jaagotellos, beer kütti ja Don Carlost Järovoitli pophierobayas ja Harris missi vene küsimuses. See teab, et Ants Eskola on vapustav ja haarav nii Sekspiri repertuaaris romantilises tragöödias kui üldse mineviku ja tänapäeva autorite tõsise probleemistikuga psühholoogiliselt süvendatud draamades. Ants Eskola ampluaa on väga ulatuslik. Ja niisamuti nagu ei saa teda täpselt koomikute või traagikute kilde arvata nii ei saa teda ka lugeda põhiliselt emotsionaalseks või põhiliselt intellektuaalseks näitlejaks. Siin on tegemist kõige õnnelikuma võimalusega juhuga, mille emotsioon ja intellekt on harmoonilisest seoses toetavad teineteist ja aitavad teineteisel mõjule pääseda. See on kõige kaasaegsem näitlejatüüp. Just see, mida tänapäeva teatris kõige rohkem tarvis on. Ants Eskola on neid näitlejaid, kelle looming on kõlanud läbi eesti teatri mitmete arenguperioodide. Tal on heakaaslasi, kes on teatrile palju andnud kuid nüüd juba ammugi enam ei üllata. Ja muutuva ning areneva näitekunsti uut nägu enam ei määra. Aga Eskule üllatab ikka ja jälle. Juba ligi neli aastakümmet on ta jõudnud aja ja teatriarenguga kaasas käia. Sellest siis tema ande nooruslikus ja kaasaegsus. Näitleja on oma loomingus väga, sõltub rohkem kui ükski teine kunstnik. Sõltub autorist, sõltub lavastajast. Võib-olla on Canceskonnal jäänud seni kaasajale ütlemata nii mõndagi, mida ta oleks öelda tahtnud ja öelda. Suud. Kuid öelnud, on ta oma osadega palju. Sest ta pole olnud autori sõnade passiivseks vahendajaks ega ükskõikseks raviks lavastaja käes. Oma parimates rollides on ta olnud kaasautor ja kaaslooja. Ka Ants Eskola viimaste hooaegade suur saavutus Tammsaare, härra Maurus, Voldemar Panso dramatiseeringus ja lavastuses inimene ja jumal on aktiivse ja mõtlevad tänapäeva kunstniku looming sest ta ei reprodutseeri kunagi olnud konkreetset Hugo Treffneri vaid annab kuju, mis üldistab ja teravdab paljude Treffnerite jooni. Näitab nende kohta ajas ja sõltuvust ajast. Näitleja kujundab laval uuesti kirjaniku südameverest sündinud härra Mauruse ja paneb meid teda kaasajas seisukohast nägema ning hindama. Ants Eskola on neid näitlejaid, kellele meie teatrikülastajad ikka mõtleme. Kui oleme lugenud või näinud kusagil teises teatris mõnd huvitavat näidendit, Eskola võiks seda osa väga huvitavalt teha. Ja küllap mõtlevad ka lavastajad osi jagades väga sageli ja väga erinevate rollide puhul, nii. Eskola võiks seda väga huvitavalt teha. See on tore. See näitab, kui vajalik ja suuteline näitleja, kui palju temalt ollakse õigustatud ootama. Ent kas pole veel toredam see, et Ants Eskola meid sageli üllatab osades mida naljalt keegi poleks osanud temalt oodata? Kas pole suure meistri tunnuseks just see võime ikka muutuda ikka üllatada? Ants Eskola üllatas Kamaurusega, sest vist vähesed oleks osanud varem teda Maurusena kujutada. Praegu on raskem aurust teistsugusena kujutada. Niivõrd on näitleja meid veennud ja kaasa tulema pannud. Mitte lätlane läheb, sest tema ei oska nende kahega rääkida. Aga nendegi tab oskama. Aga teil ju nii aus nagu ausalt silmad täitnud usud, usuvad mittu kõrda ja nõnda oleme nendest lahti ahlaklustad ei usu, enam ei usu. Lätlane olen valelikuks teinud. Aga tead ikka nõnda kui te ütlete, et härra Mauruse ei ole kodus ja kui ta siis kogemata ometigi on, ütelge, et proomanberk ütles, et ei ole kodus. Või piparmünti priisi, ütles kodus. Nõnda olete teie süst lahti? Jaqueenatajaid usuvad, siis nad lähevad, sest inimene läheb ikka kude, usuks, võtab oma voodi ja kõnnib ja meie oleme temast lahti. Aga mõnikord, kui nad lähevad hoopis hulluks, tulevad mõlemad korraga siis võiks joosta sillale vastu, sest härra Mauruse tuleb ikka üle silla. Ja ikka nõnda edasitagasi edasi-tagasi, mitte seisma jääda, sest siis hakkab küll. Ja kui siis ära Maurust tuleb siis otsekohe öelda mitte mööda lasta ja küsis armaurus juba ise teab, mis ja kust uksest ja. Nii et see asi on teile nüüd selge ja Partnersi partner. Ja lätlane läheb, sest Maurusel pole motti, kood, paid, puht eesti kool, eesti, eesti keel, vähk. Sellepärast ei võigi need venelased sakslastele Maurust kannatada. Niimoodi kannelt eestlast ei armastab, ükski ei armasta. Eestlane ise ka ei armasta. Venelane armastab teenilast, sakslane armastab sakslast, lätlane armastab pisut lätlast, aga eestlane eestlast ei armastanud, tema armastab venelast, sakslast vot niisugune unistanud. Ja mullane läheb, muulane on raha pärast. Aga asja võtavad eestlased oma kätte kaks Eesti meest, nii et kolige kohe ülevalt alla. Vist rohkem kui ükski teine roll varasemast repertuaarist nõudis Maurus näitlejalt tema isiklikust laadist teravalt erinevat eredat ja omapärast sisemist ja välist karakteersust. Selle karaktiivsuse tabamisel läks näitleja järk-järgulise süvenemise teed jõudes veenva ümber kehastumiseni. Ants Eskola Mauruse puhul võime näha sügavat sisseelamist lavakuju olemusse. Maurusliku mõttekäigu ja loogika omaksvõtmist. Ebaühtlase vanamehe kõnnaku luuravad pilgu veidrate žestide ja omapärase kõne intonatsiooni orgaanilist tekkimist. Me ei taba kaugeltki kohe Mauruse sügavamat olemust ja õpime koos Indrekuga teda alles pikapeale samm-sammult mõistma. Esialgu tekitab segadust see paradokside tulevärk. Veider jutt, kus mõtte näiliselt seosepa hüpleb ühelt asjalt teisele nagu alatasa hüpleb ja sekeldab see väike kõhetu vana mesisegi. Ja mida rohkem teda kuulata, seda raskem on aru saada, kas see on nüüd hirmus tõsine ja tähtis jutt või ainult rumal näi. Sellega on samuti nagu vanahärra näo ja välimusegagi ikka tundub, nagu oleks ta väga auväärne ja lugupeetav. Ometi jälle on samas tema juures midagi nagu pisut sündsusetud, midagi sellist, nagu see ebamäärast värvi öökuub alatihti paotuvate hõlmadega, milles vana Maurus Indreku esmakordselt vastu võtab. Ja ikka just siis, kui me tahaksime härra Maurusest tõsisemalt aru saada ja tema sisu tabada libiseb ta meil jälle käest nagu kameeleon, kes värvi muudab. Kuni lõpuks taipame, et kuju olemus on just tõelise olemuse, tuuma puudumises. Et Maurusest ei saaks enam keegi aru, millal ta on, tema ise on seda, seda oma saksikus olekus ja pastori intonatsioonides või liibitsevas truu alamlikkusest tsaarivõimule. On seda, seda Eesti ja eestlase nimega mängides salamahti sosistades või oma rahvuslikust valjuhäälselt välja kuulutades. On seda tema ise siis, kui ta Indrekut teiste ees naeruks teed või siis, kui teda oma iseäralikku viisil aidata ja toetada püüab. Seda ei tea keegi Kamauru sisemite, sest talle pole enam miski püha ega kindel. Ehk kui just siis ainult raha, mis peab asendama au ja südametunnistust, sõprust ja usaldust. Üldmulje Maurusest jääd kui millestki ebalevast ja närvilisest. Nagu pentsik silma moondaja, manab ta hetkeks mõtteid, kujundeid ja tundevälgatusi esile et neid samas teise käega maha kustutada. Ja muide, tema kätest sageli kõnelevad käed inimesest rohkem kui nägu. Kui palju on Mauruse kätes rabedust sihitud haarlemist ebakindlust siis, kui ta enda või teiste silme ees harali sõrmi vehklejad või siis, kui ta selleni iseloomulikku kirjeldamatult libava ja mööda hiiliva žestiga näitab, et tõde, see on Jehoova pale, mida Mooses tohtis näha ainult selja tagant. Või siis, kui vana Maurus kelleltki raha saab või raha annab. Raha ja tõde. Need mõisted on tal imelikult segi läinud. Nad nagu tikuvad teineteist asendama. Ja nii mässib Maurus Indreku ikka rohkem palede ja võltsimiste võrku. Teie olete ainus inimene, kes muljet, et räägib teised, kõik valetavad. Ka härra Linna mäletab, ainult tema teeb seda hea pärast. Sellepärast tükid eemale nüüd. Kuidas said iga puupea veriseks? Mina lõin lauaklapiga. Ja ma mõtlesin kohe. Aga miks te nõnda vihastusite, teil on ju nii head silmad. Ta sõimas mind, hoia, tan kange sõimama kohe keelekandja ja nuuskur, härra andja. Strateegilistes aga sedasama ta ütleski. Ega toomite temalegi ütelda, mis me isekeskis rääkisime. Olete te rumal? Paikkida, paikkida, paikkida, patchi ükskord ikkagi kaks. Kolm debatiga hull. Kuidas saab härra Mauruse määr esimese järgu kooli, valitsus, lugu, kõik valetavad, ükski ei räägi tõtt. Ausate vanemate lapsed tulevad ja tulevad ja räägivad, räägivad härra Mauruse tõtt, sest tõde ei armasta see täpuka minema. Meie kahekesi ei lähe mitte hukka, siis ei armasta. Kuigi meid. Sõimatakse. Teda ei või nimelt põrmugi uskuda, sest tema on kõige petlikum inimene ilmas ütleb Mauruse kohta tema tütar rammilda. Kas pole tähelepanuväärne, et just need, kellest Maurus ise kõige rohkem peab, kellele ta tahaks kõige rohkem mõjuda kelle poolt austust näha? Just need pöörduvad temast kõige ennemini ja kõige otsustavamalt ära niramilda kui ka Hindrek. Miks te mulle vanainimesele valetad? Jääksin ma täitsa seal üldse ilma kooliratas. Te peate mulle valetama, hakkab, kes maksavad või kelle eest mina maksan, valetavad muidugi küll, aga valetate tee, ma ennem ei valetanud. Siin olen õppinud. Kes on teid siis õpetanud valetama, ütelge mulle, andke ta vana kätte, teie ise, härra Maurus. Etendusest etendusse võib tähele panna, et Maurus Eskola nagu kuuleks neid indrek ootamatuid sõnu alati jälle esimest korda sest alati on ta oma jahmatuses ja nördimuse suusia ootamatu. Muidu ei saakski seda osa nii meisterlikult mängida, nagu Ants Eskola seda teeb. Võimes kümnendat ja sajandatki korda laval nii elada, nagu kõik juhtuks esmakordselt. Täna siin praegu peitub vist küll vähemalt pool suure näitekunstisaladusest sest näitleja mõttekäigud ja reageeringut peavad selles rollis olema sama spontaansed äkilised ja ootamatud nagu Maurusel Tammsaare raamatuski. Selle silma moonde lugematud žonglöörija võtteid ei saa täpselt välja arvestada ja etendusest etendusse korrata. Nad peavad ikka ja jälle uuesti sündima. Muidu poleks elavat muutliku väänlevatjalaveerivat härra Maurust, vaid surnud skeem. Ants Eskola Maurus on elav. Ta on elavam kui paljude mälestuste ja kirjelduste poolt elustatud koloriitne veidrik Hugo Treffner sest ta kõneleb rohkemast kui treffnerist. Inimese ja jumala Maurus on oma ajastu sünnitis sajandi lõpu süngete aastate rahvamees, nagu öeldakse kavalehel. Mees, kes uskus, et õilis eesmärk pühendab igasuguseid abinõud et selle poole võib pühkida kahtlasi teid pidi. Ja ei märganudki või ei tahtnud märgata mil ta ühelt väikeselt alatuselt teisele laveerides kaotas nii eesmärgi kui iseenda. Me kohtume Maurusega siis, kui inimest ennast või et enam pole. On vaid lõputu hulk näokatteid teineteisesse, üle sulavaid, ilmeid ja poose, mille lõppkokkuvõtteks on isil. Ei midagi. Ent kui Maurus oleks ainult närune vingerdaja, alatu ja väiklane hing, sisetäidaks lavastus oma ülesannet. Maurus on komplitseeritud ja vastuoluline. Lavastaja ja osatäitja ei karda teda ja tema saatust ka traagilises valguses näidata. Maurus on kaotanud tõe, nooruse ideaalid on kaotanud iseenda. Aga kaotada saab seda, mis kunagi olemas oli. Just aimatav vastuolu kunagise ja praeguse vahel annab lavastuses Mauruslikkusele kui nähtusele mastaabi ja hoiatava jõu. Lavastaja ja osatäitja lasevad paaril korral hetkeks välgatada kunagise Mauruse inimlike joonte ärkamisaegsete aadete, kauget vastukaja. Peterburis on professor Köler surnud. Mõistate? Professor Köler? Eesti viimane, suur mees eesti rahva öises sõde mis pead meist nõnda saama. Mis peab eesti rahvast nõnda saama, kui kõik surevad, kes teda armastavad. Kas ta peab hukka minema? Ei. Sest päike elab alles ja laulik ütleb. Kao kord eestlase kinnikale. Ära siis sinagi tõuse. Seda siirust jätkub ainult hetkeks, siis neelab teeskluse mülgas jälle kõik. Kuid nähtud kontrast teeb inimliku langemise sügavuse veel masendavamaks. Indrek õpib Mauruse koolis nähtuste olemuseni tungima mõtteid lõpuni mõtlema. Sellepärast saab temast jumalatapja ja sellepärast peab ta sellest majast lahkuma. Me tunneme, et kui Maurus Eskola veidi kauem peatuks ja oma mõtte lõpuni mõtleks, siis peaks tema jõudma katastroofini. Kas mitte sellepärast ei ütle ta alatihti ühelt mõttelt teisele. Ei keeruta käänuta iga ütlemist et mütata seda mülgast veel porisemaks, et koos endaga ka teisi üle pea sisse tõmmata. Maurust Eskulat kisub Indreku poole mingi vastupandamatu jõud enesegi eest hoolega varjatud kadeduse imetlus. Kas ei peitu tema veidratest soosimis püüetes alateadlik soov tagantjärele kuidagi õigustada heaks teha oma eluteed. Kuid kogu oma traagilisuse juures ei kutsume aurus Eskola esile haletsevat mõistmist ja kaastundmust. Ta paneb lihtsalt ääretu selgusega aru saama, et ideaalide reetmise teelt ei ole tagasipöördumist. Et maha müüdud inimväärikust ei saa elus enam mitte millegi eest tagasi osta. Mauruslikkuse loogiline lõpp viib Indreku väljaajamiseni. Viib nende ideede maha tallamiseni, millega suus ja küllap ka südames ta kunagi asus oma kooli loomisele. Viita mustasajalised saristliku reaktsiooni truu alamlikuks kannupoisiks. Indrek astub ellu ja valib oma tee rohkem kui keegi teine. Mauruse koolis ajendas just vana Maurus oma käitumise ja saatusega Indrekut nüüd ja tulevikus teadlikult vale ja pettuse suurele kõverale vastu panema. Lüps stseeni Indrek optimistlikult kindel veendumus, heidab silla tänasesse päeva. Pealkirjas seisval vastandamisel. Inimene ja jumal on lavastuses ulatuslikumad tagamaad. Sest asi pole ju ainult selles, et Vargamäe Indrek, kus küpseb otsus isade ja isaisade patriarhaalse vägede Jehoova vastu sõtta minna. Indrek Paas läheb sõtta ka härra Mauruse jumala tema kahekeelsuse raha kultuse, suurte sõnade tulevärgi kasu toova usu ja vahetuskaubaks saanud isa maalikkuse vastu. Kas teil raha on, on, kui palju, 43 kopikat teostigioot olete idioot. Nii vähese rahaga ta talata võitlust jumala ja tema poja vastu. Pange käsi peale, muidu tuul viib ära. Inimesel peab ometi meeski rublad taskus olema. Kui ta tahab jumala vastu minna oleks härra Mauruse veel noor. Siis tuleks ehk temagi kaasa, sest oma südames Aunikaatena, mässaja. Aga ärgem uskugem, et kui vana Maurus oleks noorem siis läheks ka tema Indrekuga kaasa. Kasiino hiilib ta ainult sõnadega oma mõtetest ja tegudest mööda. Ants Eskola loob kuju, kes selgemini kui ükski varasem Maurus meie lavadel toob esile Mauruslikkuse kui nähtuse kui elufilosoofia, mida tuleb karta, põlata ja vihata. Sest see on kohaneb mitmepalgeline ja visa hingega nagu vana Maurus ise. Usun, et vaatajad, kes on tõe ja õiguse vahendusel varemgi Indrekuga koos Mauruse koolis käinud teavad Ants Eskola Maurust tamm saarelikuks Mauruseks. Aga tammsaarelik on väga kõrge hinnang, üks kõrgemaid. Ja samal ajal on see nõukogude näitleja loodud Maurus kaasaegse kodanikutundega loodud Maurus. See pole vähem kõrge hinnang. Inimese ja jumala Maurus Ants Eskola kehastuses on meistritöö.