Mis keel see siis on ja kus maal seda keelt räägitaks seal liivi keel. Seda kõneldakse praeguses Läti NSVs Kuramaal Kulama tipul. Kuues seitsmes väikeses külakeses kõnelevad seda siis veel liivlased. Neid on järele jäänud paar-kolmsada inimest. Niisuguseid perekondi, kus kodus ainult iiri keelt kõneldakse, peaaegu ei olegi, on võib-olla ainult siin-seal paar vanakest, kes omavahel liivi keelt kõnelevad, muidu ikka läti keel on emakeeleks juba saanud. Nii et paar-kolmsada inimest elavat kõnekeelt peaaegu enam ei olegi. Ja meie turistid, kes muidu armastavad nii sageli mööda Lätimaad ringi reisida nende peale vist väga harva. Ta on sinna sattunud võib-olla kaks, kolm autobusse, mitte rohkem. Jah. Ometi on liivi keel meile vähemalt liivi keele nimetus küllaltki tuttav. Ja ka ajaloos meenub ikka jälle liivlased ja liivi hõimud. Ja tegemist on rahvaga, kellel on olnud oma ajalugu ja minevik ja seal kauges minevikus hoopis teine positsioon soome-ugri hõimude seas, kui seda praegu on olnud. Läänemere kallastel jah, seda küll, liivlased on antud kogu Liivimaale nimetuse Liivimaa kubermang oli vanasti. Ja kui ajalugu meenutada, siis kahe-kolmeteistkümnendal sajandil oli liivlased niisama tugevad kui eestlased. Läti Henriku kroonikas jutustataksegi, kuidas sakslased tulid. Kaheteistkümnenda sajandi lõpul hakkasid iirlasi meelitama oma usku. Esialgu see neil peaaegu õnnestuski, seal tehti rahulikult, Meinhard tegi seda, ehitati Üksküla kirik. Aga peagi hakkaski usk tahtma andameid makse. Ja siis liivlased pesid maha ristiusu ja saatsid tagasi Saksamaale väina kaudu. Eta liitlastest jagu saada, toodi muidugi sõjaväge, tulid ristirüütlite, nii algasidki lahingut. Need ei kestnud aga kaua. Sest liivlaste vanem Kaupo viidi Vatikani veidi rooma, seal kingiti talle 1000 kuld, tukatit näidati Vatikani ilu. Pärast seda soovitas ta kõigil minna ristiostu. Ühesõnaga, meil on tegemist ajaloolise isikuga, kes müüs maha oma tõekspidamised, usu ja oma rahva. Jah, kipub niiviisi küll olema kõiki mehi kaupa tahaksime kuidagi hinnata ja kiita, aga tõepoolest nii oli, võrreldes meie Lembituga on Kaupo hoopis kehvem kui, kui kaup oli suur vanem ja palju mõjukam kui Lembitu meeme. Kui me püüaksime nüüd mõttes luua pildi selleaegsest territooriumist, kus liivlased elasid Ja sellel ajal, kui sakslased tulid, elasid liivlased kuramaal kuskilt Ventspilsi linna lähedalt piki randa Riiani edasi Riiast põhja poole peaaegu kuni eestlaste aladele, nii et liivlaste jagataksegi Kulama, liivlased, Salatsi, liivlased, need on siis Pärnu kandis vastu eestlaste alasid Riia, liivlased, viimaselt, siis hõivasidki neid kuulsaid kohti nagu Sigulda siis Võnnu lähedus, praegused see siseümbrus ja teisedki kohad toreida. Turay tab laev. Kui te juba nimetasite korra, et neid oli umbes niisama palju kui eestlasi ka see territoorium oli küllaltki suur. No jättes arvest välja nüüd selle, et lihtsalt lahingud Eestimaa pinnal olid vihasemad, kestsid kauem, vastupanu oli tugevam. Lõppkokkuvõttes oli saatus siiski eestlastele Liilustele. Eks jah, seekord saatusel üks sakslased alistasid kõike Balti rahvad, eestlased, liivlased ja lätlased. Liblasti olukord oli selles mõttes õnnetumad, liivlased elasid piki rannikut ja ei olnud nii kompaktsed Ta ala nagu eestlastel ilmselt ka nagu lätlastel. Nii et seetõttu Liilastele ei õnnestunud ühineda nii nagu eestlastel kas või nendeks lahingutekski. Nii see on kahtlematult üks moment, oluline moment, kuid millega nüüd veel võiks seletada seda liivlaste küllalt kiiret assimileerumist või otsasaamist sest teatavasti mõne sajandi jooksul juba toimub väga kiire tagasiminek, niisugune rahvusliku või etnilise grupi Regenereerumine. Siin on kaunis raske seletada, halvatakse niiviisi, liivlaste elamistingimused osutusid kehvemateks, sest nad elasid üsna halval maal. Ei andnud sama suurt midagi, peale selle olid seotud ainult merega ja mõisnik. Uued valitsejad said kontrollida lihtsamalt liivlaste sissetulekuid. Tulevad sissetulekuid lätlastel ja eestlastel. Põld andis nendele väga vähe ja meri oli kõike. Missugused allikad on, et liivlaste elu nende perioodide üle otsustada, mis järgnesid ristirüütlite võidukäigule, vallutuskäigule? Jah, siin on väga vähe allikaid, siin on pruunikad, kus nimetatakse Liinlasi, ainult et siis ja igasugused sakslaste arveraamat tud siis kohanimesid on siin-seal vanades dokumentides igatahes järgnevad sajandid kaks kolm sajandit on peaaegu tühjad, seal üldse liivlaste kohta midagi ei ole. Ja kui me alles kuue-seitsme-kaheksateistkümnendal sajandil teada liiblastest hakkame saama, siis ongi neid juba väheseks jäänud. Riia liivlased on peaaegu kadumas. Kõne 18. 19. sajandil veel isegi mõnikümmend ja nii jäävadki ainult Kulama liivlased alles on, huvitav on see lugu Riia liitlastega, et kas me jutustan seda, aga miks mitte väärteks. Sakslane jutustab sellest, kuidas ta sõitis Riiga ja astus ühte kõrtsi sisse, kus oli ainult üks väike tütarlaps. Sakslane oli hundinahkse kasukas ja seal laps hõikas, et ema, ema, kurat köögis oma keeles saaks, ei saanud midagi aru. Oot, kuidas oleks siis liivi keeles ema ema kaadrata? Selge on seal, sellest võib arugi saada ja. Nojah, ja siis, kui tuli perenaine, siis ta küsis, et mis keelt laps kõneles siis, ütles ema, see on meie vanakeel. Niiviisi kujunebki liivi keel juba küllaltki kauges minevikus sajandite tagant selliseks keeleteaduslikuks harulduseks, mis hakkab uurijate tähelepanu köitma. Ja juba 18.-st sajandist on pastorite ja mõisnike andmetega tegelik uurimine algab siiski möödunud sajandil. Kuulseteline Peterburi Teaduste Akadeemia liikmed. Söödonja Wiedemanni tegevusega on huvitav, et 1861. aastal ilmus õige põhjalik sõnaraamat samuti grammatika, kelle autorluses selle andis välja Wiedemanni-Aga kasutas söögini andmestikku. Wiedemanni poolt on meil kaks väga väärtuslikku naaberrahvaste sõnaraamatut ja sedagi millega nüüd seletada keeleteadlaste huvi liivi keele vastu. Kahtlemata sellega, et liivi keel võimaldab veel seletada naaberkeelte nähtusi Eesti ja Soome teiste keelte arengu seadusi siis muidugi üldse ajaloos tahame teada, kes sellest, mis oli, mis kadumas on nii et praegu viimane võimalus üldse midagi liivi keeles Liilastest veel säilitada ja talletada ja kui me selle aja praegu mööda laseme, siis tulevased põlvkonnad need kahtlemata ainult süüdistada saavat, mitte midagi muud. Missugune on liivi eesti ja soome keelte vahekord õieti, kui me katsuksime neid luua sele erinevaid keelerühmi ühendava pildi siin Läänemere kaldal sellel ajal? Jefros Ariste on selle ilusasti paika pannud, näete, me oleme lõuna rühmasta eesti, liivi ja vadja keelt. Edasi, siis ülejäänud kired moodustavad põhjal maa, see on siis karjala, vepsa, soome keel võidakse ka teistele jagada, kas põhiline liigitus jääd siis eesti ja liivi keel on kindlasti lähemal teineteisele kui eesti ja soome keel või kui Livia soome keeles. Nii et ka liivi keele kõnelejatest. Me saaksime aru liivi keele kõnelejatest. Parajasti, kui esimesel päeval ei saa või teisel päeval siis igavese üliõpilased juba esimese nädala lõpus saavad aru ja teisel nädalalõpul hakkavad juba kõnelema levidel. Noh, aga Tallinna maa eestlasele on jälle raskusi isegi Võrumaal ringi rännates umbes nissan tulebki. Aga võrulased saaksid siis võib-olla veelgi paremini aru. Ei, ei ole, ma ei ole Lõuna-Eestile, ta ei ole ikka kogu eesti keelele jooni, mis põhjaeesti keelest ja lõunaeesti keeles. Tänu keeleteadlastele ongi meil juba ulatuslikumalt informatsiooni liivlaste kohta sellest perioodist, millal hakkab keeleteaduslik uurimistöö. Kui nüüd püüaksimegi sellel perioodil, see on siis umbes 18. sajand nende elujärge ja nende hulka määrata, missuguses olukorras nad siis on? Siis on andmeid selle kohta, et liivlased on siiski säilitanud vanu kombeid ja uskumusi, käivad hiites palvel Tomas nõidumas abi otsimas jumalatelt ja mitmeid niisuguseid dokumente, kus öeldakse, et linlased, halvad kristlased ja kui mõisnikud oli valida kahe pärisorja vahel, siis ta liivlased kindlasti ei valinud selle alla usu pärast. Nii et vaatamata sellele, et nad kiiresti lasid ennast ristida jätkus ikkagi seesama tendents kangekaelselt see usk jälle endalt maha pesta. Jah, seda küll palju sajandeid, ilmselt esimesed liivi keeleuurijad olid siis Peterburi akadeemikut, keeleteadlased. Järgnevateks kujunevad järgnevateks nemad, soomlased on kuulus soome keeleteadlane setajale, kes käis mitmel mitmel korral Liivimaal. Huvitav on tema üks viimaseid käike mitte kõige viimane selle 1905. aasta sündmuste ajal nimelt tuli ta kuskilt kuulnud, et kõneldakse veel salat siis liivi keelt, mille kohta oli ka teada, et see oli juba 25 aastat tagasi kadunud. Ta oli saanud teateid, et üks mees kõneleb seda keelt ja ta otsustas siis sõita revolutsioonisündmuste ajal Liivimaale, sõitiski koos telgiga, kelle ta sai Tartus, sõitis kohale, on muidugi väga rasketes tingimustes toimusid mõisate põletamised ja kõik muu sattus kokku revolutsionääride ega sealhulgas Läti tuntud röövlid närvi kandernseniga kelle käest oli nõudi saanud, kuidas kohale sõita leidis selle mehe üles, see oli aga naise võimal naine lubanud kõnelda võõraste inimestega. Pettuste ja altkäemaksudega õnnestus tal siiski mees kätte saada ja selgus, et see kõneles läti varaste argood mitte liivi keelt, nii et sõitvale täiesti asjatu liivi keele kõneleja siiski enam ei olnud. Liivi keele uurimisega on üldse nii nagu seotud mitmesuguseid väärteooriaid ja noh, teda on vähe kõneldud, seetõttu nagu müstikat sinna juurde tulnud ja. Üsna tuntud teadlane Baruta püüdis ka keeleteadusse oma panuse anda. Kirjutaski töö, milles siis püüab tõestada Liivi ja keldi keelte sugulus kehti keeled, Need on, need on, need on keeles, mida kõneldakse Iirimaal, Põhja-Inglismaal, samuti PrantsusMalleri indoeuroopa keelkonna üks haru. Kus ta need näited sai, igatahes leidis mõningaid ühiseid tüvesid ja tegi need keeled, sugulast. Huvitav see tendentsist mõningate inimeste juures eksisteerib kõige viimase ajani. Ja neid on aeg-ajalt need keeleteadlasi ilmub. Kõige viimane on siis meie väliseestlane, kes on kaheköitelise uurimuse antud välja umbes samasuguse, kus peaaegu kõik Euroopa kohanimesid seletatakse eesti päritoluga. Teatavasti eestlased elasid läbi oma rahvusliku ärkamisperioodi, oma tõusuperioodi, mille jooksul nad said ka oma kirjakeele ja omakirjanduse. Kuidas liivlased sellel ajal elasid, kas seal midagi analoogilist ei võinud tekkida? Liivis tekkis samuti rahvuslik liikumine, aga see oli äärmiselt nõrk, sest need oli vähe ja neid oli juba vähesel ajal. 2000 oli möödunud sajandi keskel akadeemik õppeni andmetel. Ilmselt Wiedemanni ja söök on söök, nendel on oma osa, et hakati tõlkima teoseid liivi keelde 1863. aastal ilmusidki esimest raamatut liivi keeles, neid on kaks tükki. Tõlked. Piiblist. Matteuse evangeeliumit. Sõjasündmuste tõttu vaikus mõnikümmend aastat ja alles pärast 1920.-te aastate Al uus rahvuslik liikumine. Selle käigus ilmus juba palju triivikeelseid teoseid, aga näiteks mis keeles toimus kooliõpetus? Kooliõpetus on toimunud alati läti keeles, liivi keeles ei ole kunagi olnud. KodanikuLäti valitsuse ajal õpetati liivi keelt ainena koolis, vabatahtliku ainena linlastele. Kogu aeg, see on jäänud siiski niisuguse nagu harrastuse tasemel ja tal ei ole olnud niisugust rahvast ühendavat evolutsiooni. Ei ole. Millal asuvad eesti keeleteadlased, kes tänapäeval on kujunenud liivi keelejuhtivateks uurijateks, nende probleemidega tegelema? Eestist alustatakse uurimistööd 1920. aastal emakeele seltsi poolt tänast emakeele seltsi asutamist ta tookord professor Get tuse eestvõttel hiljem lülitavad sellesse töösse siis teised keeleteadlased juba nende hulgas, Arista Ernits ka Nadest. Liivlaste saatus on olnud traagiline juba läbi sajandite ja eriti traagiliseks kujunes see ka teise maailmasõja käigus, eriti selle sõja lõppfaasis. Tõepoolest, teine maailmasõda otsustaski liivlaste saatuse lõplikult, sest lillest aeti oma kodudest välja. Nad pidid. See oli Kuurama kott, kus nad põhiliselt olid säilinud jah, seal, Kuid ei toimunud, aga igatahes nad olid selles kotis ja teatavasti rannas elanikke ei peetud, nii et rannast saadeti elanikud kõik minema ja majad lõhuti ja pikanti laiali need, kui nad tagasi tulid, et siis nad leidsid peaaegu laastatud koduteest ja paljud ei tulnudki enam kodudesse tagasi, need jäidki laiali Lätimaale linnadesse ja mujale. Viimane assimilatsioon, limane assimilatsioon, umbes võiks nii ütelda, et kui 2000 Ta Liilast oli enne sõda, siis pärast sõda kodudes ei olnud tuhandetki. Ena. Millal sõitsite teie esimest korda Liivimaale? Mina sõitsin esimest korda 1948. aastal ei ole enam-vähem igal aastal käinud, kuni tänaseni. Missugune oli see pilt siis oli ju üsna vastselt sõja järel, siis oli siiski Liilasi juba tagasi tulnud, oli kodusid üles ehitatud või kellel alles oli korda seatud, sellal veel siiski need inimesed kõnelesid ka perekondades sageli liivi keelt, nii et tänavatel ja külatänavatel teises väikeses rongis, mis seal liikus vees liivi keelt kuulda, tänapäeval seda muidugi ei ole. Professor Ariste ja teie olete siis meie kaasaegset juhtivat liivi keeleuurijad. Missugused probleemid teid sellega seoses on huvitanud? Need on huvitavad tõepoolest liike säilitada ja koguda, mida liivi keelest on võimalik olnud, aga siiski mõned alad on võib-olla rohkem seltsimees Aristet, liivlaste etnogenees, nii laste päritolu seletada, kuidas see film üldse on tekkinud ja missugused suhted teiste hõimudega. Mina olen püüdnud võrdlemisi palju tekste lindistada ja neid ka trükis avaldada. Loodan, et edaspidi üht-teist veelgi ilmub. Peale selle püüan selgitada Liinlast liivi keele, tuletusliidete TALO ja seost teiste läänemeresoome keeltega. Kaasaegne tehnika on ju ka keeleteadlasele heaks abiliseks koguda juba rahvalaule ja rahvajutte nende loomulikus ehtsas esituses. Sellega seoses võib-olla kui me pöörduksimegi tagasi liivlaste folkloori omapära ja nende probleemide juurde, mis ju ka palju huvitavat materjali annavad Kemann muinasjutte ja need on väga lähedased eesti muinasjuttudele ja muistendeid samuti, kui mõningaid teemasid nimetada, siis Tuhkatriinu siis muinasjutt vägilasest, kes päästab kuningat. Ja see raha Padadest, libahuntidest, samuti Pisuhendadest ja teisi, selliseid, mida meie rahvaluule samuti tunneb. Rahvalaule on linlastel siiski vähe suhteliselt säilinud jäänud katkendeid, nii et selles osas eestlastel on väga palju. Kus tragikülas elab liivi rahvalaulik Kaitš krosson, kes on esinenud mitmetel laulupidudel ja mujalgi, tutvustanud liivi rahvalaule. Üks laulangi temal naljalaul keerabi Cash kirjugasse. Tahaks nüüd elustada mõttes pilti liivlastest, missugused nad välja näevad. Nii oma rahvusliku eripärajoontega ja missugused on olnud teie kohtumised nendega? Iirlased on väga sõbralikud kõigepealt, et nii nagu ikka, rannas ilmselt ka meil on täpselt samamoodi et igal aastal, kui meie koos üliõpilastega sinna tulema, siis võetakse meid väga lahkesti vastu. Oodatakse meid ja palutakse homme ja ülehomme itta tagasi tulla. Iirlased elavad üsna tagasihoidlikult küdema, lestadega postitavad nad meid alati ja kõige muuga, mis neil käepärast juhtub olema. Seal on muidugi kujunenud kindlad keele juhida. Niisuguseid suurepäraselt head jutustajad võiks nendest mõningaid nimetada. Liina Andersen kolkakülast rahvalaulik jutustaja Emma Hausman väga hea jutustaja, aga ühtlasi niisugune, kes Divigele grammatikat üliõpilastele õpetad tundide kaupa ja päevade kaupa, kui vaja on siis hiljuti suri kõige kuulsam jutustaja Kati seebioruke, kes võis päevade kaupa jutustatakse, kohtumine ongi meeles. Hommikul tulime, sinna oli ilm ilus, vahepeal hakkas vihma sadama. Ta hakkas meile süüa tegema, lükkas oma poja jutustama, see jutustas edasi, see valmis oli. Sõime pärast seda hakkas jälle jutustama, milles ta ikka muinasjutte ilma vaheta muinasjutte, nii et kõik lindid olid täis ja kõik vihikud olid teistkümne. Õhtul lõpetasime, selliseid kohtumisi on muidugi väga palju. Eesti televisioon väntas koos teiega möödunud aastal filmi mida õnnestus leida siin. Noh sinna õnnestus leida seda huvitavat minu arvates kõigepealt Liivi tänapäeva olustik, Liivi maastik, limi külade edasi inimesed, ehtsad, niisugused, nagu nad on, ongi liivi rahvalaule seal esitatud siis muinasjutuvestjaid mõned stseenid igapäevasest elust, näiteks kalurite elust ja samuti siis koos käisime kaluritega merel, nii et ka seda jäädvustatud liiv kaluritega triivi kaluritega, kes kõnelesid ehtsat liivi keelt, üks paatkond oli poolt, liivlased. No meie selline põgus raadio vestlus ei võimalda anda nüüd sügavuti minevat keeleteaduslik analüüs ja see ei olegi õieti meie jutu eesmärgiks. Kuid tahtsime lihtsalt omalt poolt natukene kaasa aidata selle liivlaste mälestuse jäädvustamisel. Ja sellega seoses tekibki niisugune probleem, kui järgmisel suvel jälle meie autot tuhandetena vuravad sinna Žiguli kanti ja mujale Lätti randadesse. Kuidas võiks leida teed ka liivlaste juurde nendesse paikadesse, Ki? See ei ole kuigi kuigi keeruline Riiast edasi sõita, vaadata käin viidalt kolkanime ja sõita kolkasse, mis ongi liivlaste keskus sealt juba edasi siis külast külla maastik, pale, ilus, meri on väga ilus. Nii et väga soovitaksin sinna sõita kõikidel, kellel aega ja tahtmist Aliilastega rohkem tutvuda kui ainult sikuldaja. Turaida kaod. Müütiline suhtumine liivlastesse tekkis juba parrati päevil kuid ka viimasel ajal on ette heidetud nii hästi raadiole kui ka ajakirjandusele sellist kerget suhtumist ja asjatundmatust liivlaste probleemi. No nii, nagu me kõik teame, Kaupot, nii on rahva hulgas laialt levinud legendid liivlaste kuningad. Sest jah, neid kuningaid on mitmeid ja ma olen püüdnud selgitada, miks üldse need legendid on tekkinud ja kust need kuningad on tulnud. Igatahes ma ei ole saanud jälile, võib-olla jutustasin ühe loo kodanlikust ajast nimelt Ta ühes külas oli vanamees liivi luuletaja, ka kes keelas oma poegadel minemast Läti sõjaväkke, öeldes et tema võõra sõja riigi sõjalekama Näitaja väejooksikuid siis väevõimuga ära viima, need põgenesid metsadesse. Ja siit läkski legend ühest Liivi kuningast, kes Läti valitsust ei tunnusta, see mees lõpetas oma elupäevad läti vanglas Riias ja nagu me ajakirjandusest loeme, tolleaegsest oli konflikt väga suur, sest meie Eesti ajalehed süüdistasid lätlasi tapsid liivi kuninga. See kõik oli ainult kõmu pärast taga, see legend on kuidagi tänapäevani edasi tulnud. Aga tänapäeval on nagu hullem, nimelt otsitakse igasuguseid printsesse ja Prince kes ei ole ka nendega seotud. Nedelja korrespondent. Ta sõitis vili külasid mööda ja küsis pidevalt, et kes on Liivi kuningat näinud ja teab nendest midagi. Liivlased ei teadnud, muidugi ei saa mitte midagi ja soovitas tal minu poole pöörduda. Ma siiski hoidusid kõrvale, igatahes ta leidis Ventspilsist ühe tütarlapse, kes teenis kuskil mereväelaste raamatukogus ja tegigi temast liivi printsessi. Hiljem selle lapsega kõnelesin, ma, ta ütles, et ta häbeneb silmad peast välja. Õhtuleht muuseas avaldas selle artikliga eestikeelses tõlkes, kaua te arvate veel võivat käia seal? Võib-olla maksimum 10 aastat ehk julgeksin lubada, sest kõik linlased on üle 60 aasta vanad, noore liiva see ei ole. Nii et lihtsalt ei jätku neid enam kuigi kauaks. Missugused on Tartu riikliku ülikoolikogude fondid, nendes võib vist veel teadlane pikka aega töötada ja jätkata uurimist. Jaa, seda küll võib, kindlasti on küllaldaselt klienti and the kirjapanekuid aastate jooksul seltsimees Haavistel mulda tänu. Keeleteadlaste tööle läbi mitme sajandi võimegi me nüüd öelda, et liivlased on siiski ajaloo jaoks ja teaduse jaoks säilitatud. Ser pahkrõiva, kes on õppinud Soomes, täiendanud ennast Lätis Jaan, praegu õpetaja, lauluõpetaja Talsi linnas tema laulab paljusid liivi laule. Nendest kõige ilusam on kahtlemata Valdo putkas ilus tütarlaps. Seda sellest alustame kõik nagunii aru, seal jutustatakse sellest, kuidas tütarlaps ootab omanurmest, kuni see lõpuks saabubki