Garmin Anderana Mayeri laulud selle muusikaga, millega nüüdset paganliku elurõõmu ja samal ajal mingit vääramatut saatuslikust. Karl Orphy nimi 1937. aastal üleöö kuulsaks helilooja, kes tol ajal oli juba 41 aastane, ütles oma kirjastajale kõik, mis ma seni loonud olen, teie aga kahjuks välja andnud hävitada minu kogutud teosed, algavad Garmin jaburana. Panka. No eks ette toot Lokodgruuki lobby Tartusse letti kalkreki. Rääkige, rääkige. Rääkige. Karmin jaburana oli ka teos, mis tutvustas Orphy eesti kuulajale. Aastat 10 tagasi kanti see meil ette Roman Matsovi juhatusel. Hiljem on võidud tänu Arvo Ratassepale ja Teaduste Akadeemia naiskoorile kuulata kontsertettekandes 12 tavalist kantaati kattulli karmina kad Tulluse laulud. Kantaatide tsükli viimane teos, Aphrodite triumf on mitmel korral kõlanud raadios, samuti ooperit, kuu tark naine ja antiigone polekski nagunii vähe. Ometi ei ole me saanud Orphy loomingust täit pilti, kuna tema teosed on eranditult kõik loodud teatri jaoks. Carlorf on esimene helilooja pärast Wagnerit, kellele kunstilisi sünteesitaotlus Gesamtkunstwerk on saanud kogu loomingu põhiprintsiibiks. Minnes Wagneri kaugemale liida vorst sõna ja muusikaga oma kunsti kolmanda põhilise komponendina tantsulise liikumise. Wagner püüdis oma kunstis igast komponendist anda maksimumi. Seetõttu on tema keerulise sündmustiku filosoofilised ooperit tervikuna küllaltki raskelt jälgitavad. Orphaga taotledes vahetut lavalist mõju arutleb umbes nii. Kui muusikast, sõnast ja tantsust igast ühest anda 100 protsenti siis vaataja kuulaja peab vastu võtma juba 300 protsenti. See on aga võimatu ja tal läheb paratamatult kõigest midagi kaotsi. Seetõttu loobu Porf muusika iseseisvusest ja ei ole päris õige hinnata teda ainult kui heliloojat. Orphy teoste enamikus on muusika küll tähtsaim komponent ent kõigis isegi mitte seda. Näiteks komöödiat, kavalpead ning suveunenägu on põhiliselt draamateosed ja nende esitus. Nõuame draamanäitlejaid, kel on kõrgelt arenenud muusikalised eeldused. Orphy muusika on esimese mulje järgi primitiivsuseni lihtne. Meloodia põhineb enamasti rahvalaulul ka vanemail kunst. Muusikaliikide meloodikal, eriti Kegoriaani koraalil polüfoonia puudub täiesti. Harmoonia on enamasti samuti väga lihtne. Samal ajal on orgi muusikas kaks üsnagi rafineeritud komponenti, need on tämber ja rütm. Ja need teevad Orphy tänapäeva heliloojaks, kes on mõju avaldanud ka paljudele absoluutse muusika loojat. Nõnda nüüd veel paarkümmend aastat olla. Carlorf sündis 10. juulil 75 aastat tagasi Münchenis. Tema loomingulised kalduvused ilmnesid üheaegselt kirjanduses ja muusikas ja juba esimesed muusikalised katsetused näitasid autori huvi sõna- ja muusikasidumise vastu. Nii lõi seitsmeteistkümne aastane Orph oma esimese suurema teosena kantaadi nii kõneleja säratust Nietzsche tekstile. Esimene kokkupuude teatriga aga oli nukuteatris, millele ta ise kirjutas nii näidendit kui muusika. Lõpetanud aastal 1914 Müncheni muusikaakadeemia alustas Horf tööd kapellmeistrina ja korrepediitorina mitte muusika, vaid Draamateatris. Müncheni kammerteatris, kus tollal režissöör Otto Falkenbergi novaatorliku kips monumentaalstiili vastu võitlevad sprint, mürgija, vedekindi, lavastused. Palju tähelepanu äratasid Pole juhus, et samas teatris oma tegevust alustas hiljem vertult reht, kelle ideed on arhile suurt mõju avaldanud. Olles mõned aastad Saksa helilooja Heinrich Gaminski õpilaseks, tutvu Sorf põhjalikult vanad Euroopa meistrite Orlando di lasso palestiina, eriti Montellergi loominguga. Ta jälgis huviga tantsukunsti arengut, eriti Kuulsa mehaanlanna Mary Wikmani eksperimente plastilise tantsu alal. Aastal 1924 asutas Orph koosnev Dorothea Günther iga tantsukooli Günter sule. Selle kooli eesmärkidest kirjutas Dorothea Günter. Kavatsesin otsida teid muusika liikumise loodusliku ühtsuse taastamiseks. Orfist sai Günther sulemuusika pedagoogiline juht. Ta võis siin teha rütmilisi külalisi, eksperimente ning uurida sidemeid tantsulise liikumise, miimika ja muusika vahel. Just tollal tekkis ta Sulberkki idee. See on muusikalise kasvatuse süsteem, rütmi kõla ja liikumise baasil. Sulverk viieköiteline kogu laule instrumentaal, deklamatsioonilisi palu ilmus lõplikul kujul aastail 1950 54. Sellesse kuuluvad lihtsad, ent kunstiliselt väärtuslikud kalad on mõeldud musitseerimisega neile lastele, kellest tulevikus võiksid saada professionaalid kui ka neile, kes jäävad lihtsalt muusikaarmastaja. Eks Orph leiab, et kõik nad peavad alustama ühtemoodi. Praegu on Sulberg tõlgitud enam kui 20-sse keelde, Salzburgis aga tegutseb muusikalid. Kasvatust uurib Orph instituut. Orphy teatrialased printsiibid kujunesid välja tööga teatrites ja tantsukoolis. Tema helikeel aga küpsis ühelt poolt vanade meistrite uurimises, teiselt poolt muidugi mitmesuguste kaasaegsete nähtuste varal. Orphy kui helilooja tähtsaim lähtepunkt on keskmise perioodi Stravinski, eriti lavaline oratoorium, kuningas Oidipus ja koreograafiliselt stseenid Svadjepka. Orphy teater ei ole illusiooni teater, milles kõik peab olema just nagu elus just nagu päris, vaid sümboolne allegooriline nagu vanades teatri vormideski, mis on Orphy erinevate teoste vormi aluseks. Keskaegsed ministeeriumi mängud. Renessansiaegne Madrigal, ooper Itaalia comedian, tellarte või antiiktragöödia. Kirjanduslike allikatena kasutab ta ainult kas folkloori või maailmakirjanduse tippe. Sofakles kattullus, Tapa keskaja varantide luule, Seczpir. Iga Orphy teatriteose vorm on kordumatu. Riimann on nad grupeerinud järgmiselt. Lavalised, kantaadid, muinasjutud, laieri, rahvatükid ja antiiktragöödiad. Kõige paremini on meil tuntud lavalised kantaadid, karminaburaanakad, tulli karmina ja Aphrodite triumf. Viimase ilmumisega aastal 1953 haara Sorf kõik kolm teost ühte tsüklisse nimetusega triumfi teatraalne trip tühjana. Triumfi triumfid olid algselt Vanas-Roomas Jupiteri pidustused, muusika, tantsude ja kirevate kostüümidega. Orphy trüptehhanis on triumfeeriv võim veenus afroliite karmina. Burannas mõistetakse tema võimu kui loodust ja inimest valitsevat ühist jõudu. Ent veenusele on vastandatud tujukas Fortuna. Kattulli karminas on armastus hävitav jõud, mis võidab kaine mõistuse. Aphrodite triumfi aga saab ta kui elu loog jõud. Maagilise rituaalse tähenduse Vana-Kreeka uskumuste järgi. Triumfi lavalise ettekande puhul laulavad koor ja solistid tagalaval ees, laval aga toimub tantse, pantomiim, dekoratsioonid ja kostüümid peavad olema mitte etnograafilised, vaid üldistatud sümboolsed. Muide universaalse teatriinimesena tegeleb Orph esilavastuste puhul tihti ka näiteks dekoratsioonide ja valgustusega. Kõigist Orphy teostest kaotavad kontsertettekandes lavalised kontaktid siiski kõige vähem, kuna neis muusika osatähtsus suurim. Muinasjuttude grupi kõige muusikalisemat teosed on kuu ja tark naine. Kuu alapealkirjaga väike maailmateater on kirjutatud vahetult pärast karmina Burana. Teda nimetatud ooperiks, ent vormilt meenutab rohkem vana passiooni. Tegevus pole dramaatiline, vaid piltlik staatiline. Igast stseeni eest teatab jutustaja, mis sünnib edaspidi. Tema sõnu illustreerib tegevus laval nagu laste pildiraamatus. Osa tegelasi ei laula, vaid räägib ka kori stseenides on kõnet, mõnikord aga on raske eraldada laulude räägitud sõnu. Kuus, see on pärit grimmi muinasjuttudest. Niipea, kui kuu kogu oma valgusega oli maa alla maetud oli sealne vaikus häiritud. Surnud tõstsid pead ja muutusid rahutuks. Mis see siis on? Mis sa oled? Kust tuleb see imeline valgushai? See on kuu seanju, kuu tõuskem, kõike üles. Kurvad ajad on möödas, lõbutseda on vaja. Vein, andke Väini. Targa naise aluseks on üldtuntud muinasjutt kuningast ja tema targast naisest, lihtsast talutüdrukust, kes kuninga mõistatused ära mõistatab, tema naiseks saab hiljem endaga tujuka, abikaasa ebaõiglasse kohtupidamisse segab karistuseks lossist lahkuma, veab tohtides kaasa võtta armsaim asja. Orph teravdab muinasjutukaraktereid, libreto, muusika ja lavastuslike võtetega. Vaimuka teatraalsuse, samuti avaliku allegoorilise satiirilise teravuse poolest on tark naine Orphy teostest kõige lähemale Brehti teatrile. Samal ajal meenutab ta Itaalia comedian tell artett ning vana palagani. Lugu targast naisest kantakse ette lava kõrgendusel, mis on eeslabaga ühendatud trepiastmete abil. Samaaegselt tegevusega pealaval jälgivad seda eeslaval kolm hulgust, kes kommenteerivad sündmusi tänava laululike kukledega. Näiteks kuninga ebaõiglase kohtupidamise puhul olevat hulgused. Usk on löödud surnuks, õiglus viletsuses. Vabadus läheb kerjama, türannia hoiab valitsuskeppi ja nii edasi. Kui silmas pidada, et tark naine on kirjutatud aastal 1941 42 siis on kommentaarid liigsed. Tark naine on praegu tänapäeva muusikateatri üks kõige tihemini mängitavaid teoseid. Teravmeelsuse Jaan groteski kõrval on selles palju puhtmuusikaliselt väga kauneid stseene. Nimelt kõik, mis on seotud ooperi, peakangelanna, ka kullake mõistatuste stseeni, milles kuningakoda iseloomustab mehaanilise võitu lõbusus peakangelanna ilmumisel asendub vana muinasjututarkuse salapärase võluga. Orphy niinimetatud Baieri rahvatükid on kirjutatud vana Baierikeeles kandev osa neis sõnal kõige muusikalise draama Mernowerin milles on kasutatud küll solistide koori, orkestrit, end kõik peaosad on kõnelised. Vernoverynistusi pärineb vanast Baieri kroonikast aastal 1432 abielus Müncheni hertsog Albrecht Vernover Ilusa vaaders tohteri supel asutise valitseja tütre Agne sega. Aasta pärast uputati Agnes Albrecht äraolekul valitseva hertsogi Ernst Albrecht isa käsul toonause kui nõid. Virnouerini klaviirimus 1946. aastal märkusega in Memorial Kurt Huber. Viimane oli Orphy sõber, kirjandusteadlane, kellega koosta, uurisin Baieri folkloori ja kelle natsid maha lasksid. Mürnowerin pole dramaatiline, vaid eepiline ballaadilik teos. Vahelduvad kontrastsed stseenid, ent nagu ikka Orphy juures ja meeleolu ühes stseeni raames samaks tajub, muutub üha pingelisemaks. Muusika ei illustreeri, vaid tugevdab laval toimuvat. Joonistab lõpuni karakterid ja meeleolud. Ligi pooled stseenid on ainult sõnalised. Vormilt on Bernowerin lähedane keskaegsele ministeeriumile, mille kindlaksmääratud osadeks olid Kristuse kannatused, surm ja ülestõusmine. Draama lõpus lasebki Orph Agnesel pärast surma ilmuda pilvedel hertsoginna aupaiste ümber pea. Agnese ainus muusikaline number on tema surmaeelne laul, kuid see pole mingi aaria, vaid lihtne rahvalaulik, viis mis ei vaja professionaalset lauljat. Agnes on pärast Brehti ärasõitu üksi ning täidetud halbadest lahendustest. Laul vaheldub pidevalt ehmunult kõnega. Linnas räägitakse olevat nõid kaevama. Mul on täna nii raske olla. Omapärane muusika ja kõnesüntees on nõidadest stseen. Nimelt ilmub Agnese hukkamise ajal eeslavale märatsev nõidade koor. Selles jubedalt sugestiivse stseenis kasutab Orph ainult oma kõige tugevamaid relvi, rütmi ja kõla. Muusikainstrumentidest on partituuris ainult suur löökpillirühm ja klaver, millele on antud standard lahtistel keeltel. Sellele lisandub nõidade viis meeshäält, neist üks falset rütmiseeritud kõne kõigis dünaamilistesse tämbrilistes varjundis, kuivast skandeerimisest, metsik ulgumiseni. Agnese surma õela naudinguga kirjeldavad hüüded vahelduvad sõimuga lopsakas Mayeri murdes. Nad veavad häbi vankris, alatu valelik hoor. Timukas haarata pikkadest juustest. Kalad sulgevad silmad, ta ei kerki enam kunagi pinnale. 20. sajandi muusikateater on kasutanud korduvalt antiiksuseid sagedasti täna päevastatud kujul nagu Stravinski, kuningas, Oidipus, võimio, Orpheus, horfi, antiiktragöödiad, antiigone ja kuningas Oidipus ei ole ümbertöötlused. Tekstideks on temal föderlini täpset tõlked Sophocklasest. Orph kirjutas antiigonna ilmumisel. Nägin algusest peale oma ülesannet mitte Sophakesele midagi juurde lisada, vaid teda tõlgendada tänapäevaste vahenditega. Antiigone pole mingi ooperiteatri repertuaari lükk, ta pidulik etendus, kultuseteater. Orphy antiigone hoiab tähelepanu pidevalt tekstil mille väljenduslikkust muusika ainult alla kriipsutada. Muusikalised vahendid on napid ja väga originaalsed. Orkestri koosseis on järgmine. Kuusk tiibklaverit, millel kaaned on ära võetud ja heli tekitatakse neil peamiselt otse keeltel spetsiaalsete hambrikest pulgakest plektrumiga. Neli harfi, üheksa kontrabassi, ainsad keelpillid kuusk, flööti ka Piccolo Kuuso poeg K3 inglissarve suur rühm löökpille, millest osa on eksootilise päritoluga türgi, aafrika, Jaava. Orkestris ei toimu iseseisvat dramaatilist arengut, orkester ainult saadab ja kommenteerib laval toimuvat lühidalt rütmi ja külaga. Lauljate liin jääb põhiliselt pretsitatiivseks. Orphy teater on rikas ja omapärane. Ta ise pole kunagi avaldanud teoreetilisi deklaratsioone ega ideid teatrireformist. Ta ei taha oma võtteid absolutiseerida ega kellelegi peale suruda. Orhidee on üks paljudest võimalikest. Ja on tore, et 20. sajandi muusikateatris on ilmunud nii eriilmelisi teoseid nagu näiteks Bulanki inimhääl ühe ainsa tegelasega, olustiku ooper nagu Prokofjevi sõda ja rahu, hiiglaslik ajalooline lõuend või Karl Orphy kunst, mis ühendab sõna muusika ja tantsu ja millest Novaatorlus on tihedalt seotud koguvana kultuuriga.