Minu lapsepõlve lemmikraamat. Siin minu kõrval stuudios istub üks väga muhe pikk hallipäine mees. Tema nimi on Henno Käo. Te olete enese kohta kirjutanud nii teinud olen nukufilme lorilaulutekste ja lugematul hulgal lollusi. Just nimelt sellist iseloomustust võis lugeda paar aastat tagasi laste loomingu majas seina pealt, kui oli tegemist teie sealse näitusega. Ja ma kujutan ette, et need lapsed, kes meid praegu kuulavad neid äkki kõiki huvitab eelkõige, no mis siis nende lolluste taga võiks küll olla, mida see Henno Käo on omal ajal teinud? Küsimus on muidugi hea, aga neid kõiki ette lugeda ei jõua, nagu oligi öeldud, et lugematul hulgal lollusi, eks lollusi oleme kõik teinud, kasvõi mõningad lollused kooli ajal minu pea ei jaganud eriti matemaatikat ja siis ma püüdsin matemaatikatundide ajal tegeleda muude asjadega. No siis sain sellepärast tihtipeale õpetajate käest. Ta ja halbu hindeid muude ainetega oleks paremini, aga ja eks sai koolis muidki lollusi tehtud. Nii et ärme sellest pikalt räägi. Mõni äkki võtab eeskuju. Aga seda te nüüd vanema inimesena, kui soovida. Ei maetaks paljud lollused ära, kui ma nüüd hakkaks uuesti otsast peale. Elan. Aga lausa kahetseda pole ka vist midagi, iga asi on omamoodi arendanud ja targemaks teinud ja mõne õppetunni andnud ja see kõik omakorda inimest rikastanud. Ja kindlasti, sest et nüüd vanemas eas olen ma juhtunud lugema mõne targa mehe mõttetera, et kõik tuleb kasuks elus ka raskused ka vaevad ja piinad ja lollused ka muuhulgas. No te olete tõepoolest osanud elust väga palju endale koguda, te olete lihtsalt väga mitmekülgne, loov inimene, kunstnik, kirjanik, ja noh, olete olnud ka laulja kunagises populaarses ansamblis peoleo, sellega seoses ka laulutekstide autor, nii et teie loominguline elu on olnud pööraselt mitmekesine ja huvitav. Ja seda kõike on, on jõudumööda tehtud ja ja tehtud, mitte nii, nagu tehakse tööd, vaid rohkem justkui meelelahutuseks ja sellest on siis kujunenud pikapeale ikka see päris tegevust, millega ma nagu viimasel ajal olengi tegelenud ikka joonistamine ja kirjutamine. Need on nagu põhitegevus. Kui nüüd teeks põike tagasi lapsepõlvepoisi ikka ja tollasesse põnevasse ja alles avastamist ootavasse maailma, siis küllap oli ka neid raamatuid, mis teid kuidagi eriliselt mõjutasid ja mine tea, äkki ka mõne teeotsa kätte, näitasid. Ja kõigepealt lugema õppisin, ma enne kooli, ma täpselt ei tea, ei mäletanud, kui vanalt, aga ikka enne kooli gooti kirjas trükitud usuõpetuse raamatu järgi usuõpetusraamat koolidele tolleaegne tähendab, see oli vanem raamat, selli sõjaeelne või veelgi vanem ja seal olid ka toredad pildid sees nende piiblisündmuste illustratsioonid. Ja kui mõni neist piltidest tänapäeval kuskil ette juhtub, siis on seda väga tore tagantjärele vaadata. Tuleb meelde kõik, mis ma lapsena seda pilti vaadates mõtlesid ja see, nii võib seda usuõpetuse raamatut pidada lemmikraamatuks, kuna ma olen viimasel ajal jälle tagasi pöördunud taoliste asjade juurde. Ja nüüd ma ikka aeg-ajalt loen piiblit ja piiblit ei saa küll nimetada lemmikraamatuks. See on rohkem kui kui raamatu. Aga nüüd, mis puutub lasteraamatutesse tolleaegsetesse siis eks lemmikraamatutest on kindlasti Pal-tänava poisid, see on kahe lemmik raamat number üks, kui hakata mingil moel ritta seadma Paal tänava poistega. Oli lugu nii, et ma kõigepealt lugesin ühest kätte sattunud eestiaegsest kooli lugemikust ühte katkendit Pal-tänavapoistest, aga raamatut ennast mul ei olnud tervikuna ja raamatut ma sain alles hiljem lugeda siis kui see ilmus juba sarjas Seiklusjutte maalt ja merelt. Aga ma teadsin, et niisugune raamat on olemas ja seda eestiaegset raamatut tervikuna kuskilt kätte ei saanud, aga aga see katkenud oli mul väga elavalt meeles. Ja kui ma selle lõpuks sain tervikuna selle raamatu, siis oli väga hea meel ja ma olen teda kaks või kolm korda hiljemgi lugenud. Teine lemmikraamat on muidugi Tom Sawyeri ja Huckleberry Finn, seda võib ka järjest jälle kätte võtta ja, ja lugeda uuesti nii nagu mõni mees šveiki või midagi taolist. Nii mina võtan selle aeg-ajalt kätte, kui on kuidagi tuju halb või ei istu töö või kirjutamine või joonistamine, siis võib aeg-ajalt kätte võtta Tom Sawyeri ja kõik hakkab jälle tasapisi laabuma. Nii et see lapsepõlve lemmikraamat on teid siis ikka tegelikult terve elu saatnud. Ja tõesti, sest et tahes-tahtmata ta saadab ja, ja eriti veel. Kui teda aeg-ajalt uuesti üle lugeda, siis, siis on kohe nii, et tuleb see mõnusad lapsepõlveelamused, tulevad uuesti meelde, mis olid siis, kui seda raamatut esimest korda sai loetud. Aga kas äkki on see raamat need tegelased selles kuidagi teid ka millestki inspireerinud teie praeguses tegevuses? Kas nüüd otseselt, aga siiski ma olen püüdnud või vähemalt on mul midagi teoksil ka sellist seiklusliku, nii nagu on Tom Sawyeri Atluski ja ikka sinnapoole kipub, et tahaks, tahaks midagi seikluslikumat kirjutada, kuigi ma pole seda veel eriti jõudnud, palju teha ja praegused kirjastusolud on sellised, et midagi ei ilmu kuigi kuigi ootab juba kirjastuses ammust aega mingi asi. Aga samas ma võiks öelda, et teie suure Kiviloodia teie lustakas raamat oli üks ja mõneti ka raamat, kui mind üldse olemas ei oleks, nendes on kõigis suuremal ja vähemal määral seda põnevust, seiklusrikkust. Võib-olla küll jah, no oli üks, siis on kindlasti no mingil määral seiklusi ja nii. Aga nüüd on üks pikem asi on juba ammust aega, seisab trükikojas, tema pealkiri on tondijutud nõrga d-ga ja seal on juttu Tallinna vanalinna tontidest, kummitustest, kodukäijatest, Luubainajatest ja kõik lekkest sellistest olenditest ja ka inimesed on seal tegelased. Nii et see peaks üsna lõpus lugeda olema, ma loodan, vähemalt oli lõbus kirjutada ja pilte joonistada ja mul on väga piinlik, lasteaias kutsutakse aeg-ajalt koolidesse ja ikka seal ma lastele räägin ja olen lugenud tondijuttudest katkendeid ja alati öelnud, et küllap see ikka varsti ilmub ja ikka ta ei ole veel ilmunud. Osa lapsi on juba vahepeal jõudnud suureks kasvada. Ja vähemalt on see kas just suureks, aga see raamat on oma oma kolm-neli aastat seisab trükikojas. Ja ma ei saa sinna mitte midagi teha. Ta ei ilmu. Aga nüüd ma lugesin viimasest ajalehes sirp, et Eesti Rahvuskultuuri fond leidis 304000 rubla Eesti lasteraamatut toetuseks, nii et mõned raamatut võib-olla saavad selle raha eest ilmuda. Ma ei usu, et palju. Aga nüüd, kas see raamat siin hulka satub, see muidugi kahtlane. Seda tuleb loota teisest hingest, aga kuni lastel ei ole kodus teie uut raamatut, pakume kuulata ühte teie jutt mille pealkiri on Vares Villemi jõulud. Ja kuna käes, millal me teiega siin juttu räägime ja seda saadet lindistame, on kuues jaanuar kolmekuningapäev siis on ka veel viimane hetk võimalik rääkida jõuludest, sest nagu te ütlete, vana rahvatarkuse kohaselt selle ajaga, siis peaks see jõuluad lõplikult ümber saama. Ühel jõuluhommikul pistis Vares Villem noka tiheda kuuseokstest välja ja uudista silma. Kõik oli nagu ikka, ainult lund oli hakanud, sadama. Maa oli juba päris valge. Ju siis oli talv kohale jõudnud. Vares Villemile talv meeldis, see oli tema meelest parim aastaaeg. Ta ei saanud aru, miks teised linnud talve eest lõunasse põgenesid. Aga noh, parem oligi, polnud Talle nende sagimist ja sädinat tarvis. Villemi arvates oli talvel kolm väärt omadust. Esiteks, talvel ei tarvitsenud pesa ehitada. Teiseks, talvel ei pidanud poegi söötma. Ja kolmandaks, talvel olid jõulud. Nüüd seadis Vares Villem tiivasuled korda, et lennata nuusutama. Kas ehk jõulud ei olegi juba käes? Küla oli sealsamas lähedal, inimesed olid küll üsna vareste moodi, oli ju neilgi kaks jalga, aga imelikul kombel ei teinud nad oma pesi puude otsa, nende pesad lõõtsutasid maapinnal ja olid kandilised ning inetud, kuid ega inimesi siis veel sellepärast halvustada maksnud. Ei olnud ju kaugeltki kõigile antud sihukest kõrge lennulist ilumeelt nagu varestele. Pealegi võis inimpesade ümbrusest alati midagi noka pärast leida. Üha tiheneva lumesajus lennates jõudis Vares Villem peagi küla valgete katuste kohale. Suits tõusis korstmatest otsejoones halli taevasse. Need suitsutorud inimpesade küljes meeldisid Villemile küll ja seda suitsu ta nüüd nuusutama läkski. Kohe esimese suitsu nuusutamisest oli asi selge. Teine ja kolmaski suits rääkisid sama. Kui kogu küla suitsud olid üle nuusutatud, polnud enam mingit kahtlust. Jõulud olid käes. Sest ainult jõulude ajal lõhnasid suitsud nii magusalt piparkookide verivorstide seaprae ja hapukapsaste järele. Nüüdistus Villem ühe talu õuel raagus õunapuuoksale hakkama. Ühe silmaga sihtis ta igaks juhuks maja ost. Ta teadis, mis nüüd järgneb, ela, eksinud, uks avanes ja perenaine poetas lamedale kivile õue keskel midagi eriti hõrgutavat koer ja kas need tüütud tüübid olid muidugi kohe jaol kuid ega Vares Villem, kige poiss olnud osavalt haaraste otse koera nina alt priske kondi, millel veel tublisti liha küljes lendas tagasi õunapuu otsa. Konti varvastega vastuoksa surudes ja nokaga seda innukalt lihast puhastades mõtles ta, et imelikul kombel ei olnud koer täna tema peale isegi uurisenud, hukkumisest rääkimata. Nojah, jõulud ju. Ka Villem polnud täna koertekastide peale pahane nagu harilikult. Kuigi ta oli täiesti kindel, et toitu pannakse välja ainult tema jaoks, mõtles ta armulikult, et las saavad nemadki üks kord kõhu täis. Täna jagub söögipoolist igaühele. Õhtu hämaraks olid Vares, Villemit kõik õued läbi käidud ja igalt poolt miskit nokka saadud. Kõht oli viimse piirini täis pubitud ja tuju suurepärane. Kui ta läbi ikka veel langeva lume oma ö kuuse poole lendas, jõudsid kusagilt kaugelt temani imeliselt helisevad kellalöögid. Nende saatel ta oksal tukkuma jäigi. Ma vahepeal pidasin plaani panna kokku väikelasteluulekogu, aga kuna meil aeg nagu muutusi enam ei olnud lootustki, et midagi trükitakse, siis mul jäi see asi poolel, aga noh, kuna juba jõulude peale jutt läks, siis siin on veel üks jõululuuletus. Kui jõuluvana, kellel habe sassis ja nimeks Oskar, nõnda seisis passis kord jõuluõhtul kingitusi, jagas üks tüütu mõte, teda muutkui segas. Ei kenad kingid jäänud jagama. Kuid mõte see ei saanud segamata, vaid sääse kombel Pirises ning vaevas ja ajudes ta urgitseb ning kaevas saidi jõulud läbi. Koju jõudis vana jah, lapimaale, kus tal kodu kena. See mõte ikka piinas nii, mis kole. Ei jõuluvanu olemaski ole. Läks peegli ette ta ja mõtles vähe, miks tuli küll see mõte talle pähe, sest peeglist paistis taat, kel habe sassis ja nimeks Oskar. Nõnda seisis passis. Jõuluvana saanudki õiget sotti, hulk aega pakkis oma reisikoti ja sõitis, kui see teid peaks huvitama. Sahara kõrbe kantis suvitama. Eks ta nüüd läkski juba suvitama, sest jõulud on möödas. Kui teil lapsepõlvest mõnda oma lemmikraamatut lugesite Donsaierid või Pal-tänava poisse või või muud meelepärast, kas teil siis ka korraks ei turgatanud pähe mõte, et võiks proovida selle kirjutamise kunstiga tegeleda? Ausalt öeldes turgatas küll ja ma aeg-ajalt tegin katsetki, aga kõik need katsed nagu pooleli ma mõtlesin, et ma kirjutan ühe hästi põneva jutu ja hakkasin peale, kirjutasin paar vihikulehekülge täis aga siis tulid ikka jälle muud asjad ja nagu ei tulnud mõnda head mõtet ka, kuidas nüüd seiklus võiks edasi areneda ja mis seal teha. Ja ühesõnaga muud tegemised tulid vahele ja nii nad alati jäid pooleli, aga mis ma ikka hoolega valmis tegin, paljud vihikud või joonistusplokid on veel mul alleski. Ma joonistasin selliseid piltjutustusi, no tänapäeva mõistes koomiksid, kus siis oli tõesti seiklusotsast lõpuni pildirida ilma tekstita, ilma et jutt oleks sealjuures olnud, vist ei olnud ühelgi ühtegi sõna juurde kirjutatud, kõik pidi pildi järgi nagu arusaadav olema ja paljud, kes vaatasid, leidsid, et ongi aru saada. Nii et mõned sellised vihikud on mul alles ja mis tunne on neid praegu vaadata? Eks nad sellised naiivsed muidugi on, aga aga kohati päris lõbusad, nii et pole midagi. Nalja saab. Ja ei jäänud tulemata ka suure mehe Henno Käo toredad seikluslood koos enda joonistatud piltidega ja see on vist päris tore tunne niimoodi võtta endast need kaks poolust ja ühendada siis üheks ja tulebki välja üks terviklik raamat. Ma arvan küll, päris päris kena on seda teha nii kuigi tekib probleeme ja raskusi, nagu, nagu iga asja juures ma olen illustreerinud palju teiste raamatuid, aga huvitaval kombel oma raamatu illustreerimine juurest tulevad täpselt samad raskused ikka, kuidas ikka seda pilti lahendadeni. Kuigi kui mar kirjutan raamatut, siis ma mõtlen, et siia kohta ma teen pärast pildile selle stseeni, ma joonistan nii ja naa. Aga kui, kui siis hakkan tegema, siis rikkeraskused on ikka. See on igaühel ja vist vist kõigil, nii et kui nigel puhas paberleht ees eakad uude raamatusse pilte joonistama või siis uut raamatut kirjutama, kas ikka hulk aega ei saa nagu järje peale. Ja vahel on selline tunne, et et ei oskagi enam midagi teha, et Christian üldse asjatult selle asjaga hakatud tegelema, see viib mõnikord üsna meeleheitele, aga siis on õigem päris kõrvale panna asjad ja järgmine hommik uuesti proovida. Ja siis on hoopis teine asi, hakkab tulema. Õnnelik inspiratsioonihetke ei jää tulemata. Ta ei, ta tuleb, ainult et seda tuleb ära tabada ja ja tuleb ikka palju tööd teha, siis ta tuleb. Ega ta päris nii iseenesest ka ei tule, et ootad ainult head ikka laua taga istuma ja kaua vaeva nägema ja muutkui nühkima kustutuskummiga. Paberit tähendab, kui joonistus välja ei tule ja ikka uuesti. Ma vaatan siin suurekivis lugude alguses, te olete päris avameelselt tihti head, et küll on ikka kole raske ühte raamatut alustada. Ja see on nii ka laulutekstide puhul või luuletuse puhul minul, et esimene rida on kõige olulisem, siis, siis hakkab nagu tulema esimene rida, kuigi see võib kõrvaltvaatajale lugejale tunduda väheütlev, aga, aga minu jaoks sisaldab see kohutavalt palju. Tähendab, kogu järgnev lugu on seal sees, kuigi näha jal ta hakkab sellest hargnenud. Aga üldiselt on küll nii mõnus teha, tähendab, et, et ise teed pildid ja ise kirjutatud jutud hoolimata raskustest, mis igal asjal ja kus on öeldud, et raskusi ei tohiks või ei peaks olema. Raskusi ikka peab olema. Aga ma olen vahel mõelnud kui kirjutaks, midagi, laseks illustreerida kellelgi teisel paluks seda teha, aga seni ma pole nii kaugele jõudnud ja ainult kolm raamatukest on ilmunud. Neljas ootab oma trükikojas, nagu oli juttu, seal on ka minu pildid. Nii et küllap ma ikka jäängi nii palju, kui mul jõud on ikka ise oma raamatuid illustreerinud. Oma olemuselt nagu ka juba saate alguses mainitud, sai aetud muhe ja naljahimuline. Öelge, kas selleks on kuidagipidi kaasa aidanud ka teie sünnikodu ja lapsepõlv Saaremaal. Ja võib-olla küll, eks igale inimesele annab tema sünnikoht ikka midagi kaasa, aga. Ma ise ei pea ennast üldse mingiks naljameheks ega, ega midagi. Ma olen väga tõsine ja jätan mõnele sünge mulje. Kuigi ma sisemalt justkui elan kaasa küll neile naljadele, mis tehakse. Aga tõepoolest lapsepõlvest mäletan, et külamehed tegid nalja küll ja ajasid lorijutt on nagu igal pool õllekannu taga ja aga noh, Saaremaaga on seotus edasi ja ja kui on ikka juba mõni kuu ära oldud, siis tahaks kangesti jälle minna. Ja Mu esimene raamat kui suure kivi lood kunagi sündiski sellest igatsusest lapsepõlvepaikade järele, kuna ma olin juba mitu kuud oma Mustamäe korteris sunnitud olema järjest ja ei olnud võimalust Saaremaale sõita ja suurest igatsusest nende kohtade järele, siis ma hakkasin teadki ühel õhtul. Neid jutte kirja panen ja nii sündisse midagi nädala ajaga see suure kivi lood, Need jutud tulid küll ilma eriliste raskusteta iseenesest hiljem hiljem on olnud pusimist teiste raamatutega, rohk. Siin on meil laua peal üks luuletus väga naljaka kentsaka pealkirjaga varbalaul, kust see niisugune huvitav luuletus tekkinud on? No ma olen mõelnud, see on juba mõne aasta eest vist kirjutatud, mul. Olen mõelnud seda nii, et äkki mõni teeb viisijat, et temast oleks mõni lastelaul või. Aga nagu ma ennem ütlesin, mul tuli siis mõte, et ma paneks võiks lasteluulekogu kokku ja teeks ka ise jälle pildid juurde, aga noh, see praegu pooleli, selle ma mõtlesin ka siis sinna sisse panna. Tõepoolest varbalaul varvas tahtis šokist välja, šokist välja, sukast välja, kindla peale kingast välja, tingimata toast välja eriti ehk endast välja küünemusta altki välja igatahes täitsa välja ikka välja peale välja. Välja peal saab väikest nalja see seal jäätisti osal kalja, kui ei saagi enam kalja välja peal, saab ikka nalja, kui sa leiad varba palja üksi, kes on läinud välja ära korda kuuldud nalja, mõtle ise miskit välja, kui ei oska mõelda välja ühtki väikest varba nalja, ütlen sulle varba vahel ruumi 10-l seitsmel kahel mustal mehel omavahel. Raamatuid ei ole kirjutanud ilma enda juurde tehtud pildid, et need kaks asja on ikka olnud käsikäes. Pilte olete te omaette maalinud küll ja sinna juurde pole sugugi alati jutud käinud. Teil on olnud päris mitmeid näitusi kunstisalongis ja ajakirjandusmajas ja laste loomingu majas ja paljudes kohtades veel. Ma õppisin kunagi Tartu kunstikoolis ja seal juba suvepraktikate ajal sain selle nii-öelda akvarelli maigu suhu, see tehnika hakkas meeldima ja ja siiamaani maatida suviti ikka teen otse loodusest. Ja ikka põhiliselt Saaremaal oma kodu ümbrusest. Nii et need maastikud, seal, mis seal lähemas ümbruses on, on mul kümneid, kui mitte sadu kord maalitud ikka ja jälle ja need ei tüüta kunagi ära. Ja nüüd tuleval suvel lähen maaga jälle võtan paberi värvid ja lääne istun kuskil kadakapõõsa alla maha ja hakkan aga jälle peale. Iga kord nad tulevad isemoodi välja, selles mõttes nad ei ole, iga suvepildid ei ole ühesugused. Kuigi maastikud motiivid on samade nõmmel. Tundub, et te armastate kivist randa. Ja kivist randa, eriti siin Põhja-Eesti rannikul olen käinud Türisalu ja lohusalu kandis, kus on. Ja neid ikka siis püüdnud paberile panna. Aga seda ma olen kõike teinud suure lustiga, põhiliselt oma lõbuks ja milleks siis veel. Aga siis on leidunud inimesi, kellele nad on meeldinud ja siis on nad ostnud mult aeg-ajalt pilte ja siis on need tingitud ja nii, aga aga mingit erilist suure kunstitegemise tunnet sealjuures ei ole, vaid, vaid see on lihtsalt loodusesse tiivi sisseelamine. Seda võib isegi mediteerimiseks nimetada. Kui ma istun tund aega või rohkem ühe motiivi juures, püüan seda paberile panna, see on parim. Parim viis sellesse loodusesse nagu ise kasulada. Ja tunnetada seda, mis ümber on, nii et see on. See on väga suur elamus. Suvel ma püüan puhkuse ajal peaaegu iga päev teha ühe akvarelli, vähemalt kui on vähegi aega, nii palju. Nii et neid koguneb mõnikord virnade viisi, kõik ei tule nad muidugi loomulikult välja, nii nagu tahaks, aga neist mõni üksik siis on nii et endalegi natuke meeldib. Aga kas mõnikord pole nii juhtunud, et mõnda pilti maalides tuleb äkki mõne järgmise jutu või luuletuse mõte pähe? Pildi tegemise juures põhiliselt olen süvenenud muidugi sellesse motiivi, mida ma püüan paberile panna, aga eks tal tekib ka muid kõrvalmõtteid, eriti kivide, kivide ja kadakate ja selliste juures kivid mulle eriti meeldivat. Ma ei tea, suure kivi looja, kuskilt sündis midagi sellist. Ja lapsepõlvest saadik on mul kividega juba väga hea suhe. Ja nad on olnud mu mängukaaslased ja täiesti nagu sõbrad, keda ma käin ikka jälle vaatamas nagu vanu tuttavaid. Ja. Ma rääkisin seda kunagi astroloogidele Eda ja Eduard Pauksonile sattusin sel teemal rääkinud kividest ja nemad ütlesid, kas oled Kaljukits ja ma olen kaljukits. Kaljukitsedel on ka ette nähtud, et neil on tõmme kivide poole. Ja näiteks kuulus inglise kirjanik, kes kirjutas kääbiku Tolkien tema olevat ka Kaljukits ja temaga väga palju kirjutab kaljudesse kividest ja ühesõnaga tegevus ja seiklused toimuvad ikka nende kaljukoobastes ja, ja suurte kaljurahnude ümbruses. Nii et nad tõid mulle selle näite, et näed, kaljukitsedel on ilmnenud õnnekivide poole, nii et ma tunnen seda tõesti. Et kivid mulle väga meeldivad. Ma panin ka tähele, et kääbiku autoriga on teil väga lähestikku sünnipäevad ja nii et kõik vastab tõele ja mis on teise nipp, mis aitab säilitada sellist rõõmsameelsust ja huumorimeelt läbi aegade. Ma ei ole mingi filosoof, minu mõtted on lihtsat ja primitiivset ja võib-olla sellepärast no ma suudangi mingisuguse optimismi säilitada raskel ajal Ja kuigi meie ümbrus tundub muutuvat järjest trööstitumaks, mul on ikka mingi optimism kuskil sügaval olemas, et asi väga hulluks ka ei saa minna, et ükskord hakkab jälle paremaks minema ja täitsa kindlasti hakkab ükskord paremaks, aga mis aitab Neist rasketest momentidest üle saada? No siin sai alguse juba mainitud Tom Sawyeri taolise raamatu lugemine, Jubased Tom Sawyer ja, ja võtad veel mõne Pal-tänava poisid või midagi kätte. Aga no selleks on ka muidugi muid võimalusi, lihtsalt mõni hea sõna kellegi poolt või paljud pisiasjad võivad sind äkki ootamatult rõõmustada, nii et võib-olla tööd jätkata ja rõõmsalt laua taha istuda. Lastelegi tuntud kirjanik Jaan Kaplinski kirjutas sirbis, kuidas kõike on kenasti võimalik naljaks pöörata, vihaseid sapiseid, nähtusi ja inimesi läbi nalja prisma, vaadata. Aitäh, see on vist ainus võimalus praegu sel ajal eriti ma lugesin ka seda lugu ja mõtlesin, et see on tõesti nii et ainult nii võib säilitada enda närvi ja töövõimet ja kõike, kui ikka mõelda, et see kõik on tegelikult ju naljakas ja, ja paljud asjad on sõna otseses mõttes naeruväärsed. Naer peab olema heatahtlik nagu inimene, isegi. Ja kindlasti kindlasti heatahtlik aga. Selle naljajutu lõpetuseks äkki üks teie järjekordne luuletust, ta kisub ka naljakaks luuletuseks. No see peaks olema üsna tänapäevane, praeguse aja luuletus. Röövlid üks pangaröövel röövis üks kord panka ja mereröövel muudkui röövis merd. Neil selleks tuli näha vaeva ränka neil selleks kulus palju külma verd. Neil olid teada kõik need röövlinipid, et röövida nii panku kui ka merd. Neil olid kodus suured külmakapid, kus igaks juhuks jahutada verd. Merd röövida ei olnud, teab mis tore ja kuigi lõbus polnud pangarööv. See võttis röövleid kogu külma vere ning oli igatpidi närvesööv. Siis ühel päeval rikki läksid kapid ja veri leigeks, leigus on vast need pea, ununesid neil kõik röövlinipid ja meelde tulid naised-lapsed, köök. Nüüd pangaröövel pliidil keedab putru ja mereröövel jälle kohvi vett. Kui kõht saab täis, siis kordase jäävad attru, sest õhus juba tunda kevadet. Teil on palju mõtteid ja ideed, Te olete täis teotahet. Nii et palju jõudu ja edukogulaste raadio poolt. Oi, ma tänan teid väga ja soovin kõike head. Minu lapsepõlve lemmikraamat.