Sajaaastaseks saav laulupidude traditsioon on jätnud sügava jälje eesti muusikakultuuri arengule. Esimeste üldlaulupidudega oli lahutamatult seotud kogu rahvusliku kultuuri areng. Et mõista Eesti nõukogude kultuuri tänapäeva, on vaja mõista ka eilse esimese üldlaulupeoaega ajendeid ja ettevõtmisi sest seal oli meie rahvusliku kultuuri juurdlema. Selle mõtte nimel julgeksin pakkuda kuulamiseks eesti kultuuriloole pühendunud teadlaste Ea Janseni, Rudolf Põldmäe arvamusfragmente tolle aja kohta. Jah, kui neid viimaseid aastaid võtta arvesse just 1868 69. Need olid tõesti väga rasked aastad Eesti talurahvale, aga eriti just Põhja-Eesti talurahvale sest siin tabas ikaldus põllumajandust, nälg oli nälja tagajärjel hulgas väljarändamine, talupojad püüdsid minna Samaaras gaasiasse pääseda baltisaksa mõisnike käest sest ega ikaldus poleks avaldanud nii halba mõju, kui ei oleks ikkagi meie Balti provintsides veel olnud nii võimsat baltisaksa mõisnikud, kes kõige kogu viimse püüdsid talurahva käest ära võtta. Vaata kui ma läheksin nüüd veel rohkem tagasi, seal ju teatavasti talurahvaseaduste või talurahva vabastamise 50 aasta juubelipidu ütleme nende 1816. ja 1819. aasta seaduste mõte näiteks kultuurilisest aspektist. Vabastamise seadused muidugi andsid talurahvale vähe, selles mõttes majanduslikus mõttes talurahvas jäi ikka endiselt mõisa orjaks. Kuid ma tahtsingi just ütelda, et kuuekümnendatel aastatel toimusid siiski väga suured muutused teiselt poolt talurahva elust ja Me saaksin ajastust valekujutusega. Me mõtleksime ainult 68. 69. aasta raske olukorra peale ega ei kujutaks siiski neid aastaid natukene nii laiemas plaanis, siis me ei suudakski seletada, kuidas võisid saada teoks laulupidu ise ja veel mitmed teised üritused. Kuid asi seisnes selles, et kuuendal kujutasid endast väga suurt murrangut Eesti talurahva elus väga mitmes mõttes, sest noh, me ütleme, et see oli kapitalismi sissetung. See kõlab väga kuivalt, võib olla väga üldiselt. Aga mida see siis tähendas kapitalismi sissetung? See tähendas siiski seda, et Eesti talurahvas näiteks talurahva suhted mõisaga muutusid Lõuna-Eestis siiski selle aastakümne jooksul mindi üle taludes raharendile. See oli ikkagi väga suur muutus talupojaks ikkagi vabamaks, mõisaid, kest edasi, talurahvarahutuste sunnil teostati kuuekümnendatel aastatel ju mitmed seadused, balti mõisnikud olid sunnitud neid teostama. Näiteks kaotati kodukariõigus. Kehtestati passi seadus, talupojad said nii tõelise liikumisvabaduse, mida neil enne polnud olnud ja muidugi oli see uus aluseks ka suurele kultuurilisele progressile. No kas või võtame koolikorraldus, seitsmes Põldma kahtlemata koolide tõus oli ka tol ajal väga märgatav ja see andis tunda ka teistel kultuurialadel ja kindlasti ka laulukooride arengus ja laulupeo ettevalmistuses. Nii näiteks seminarid, nii palju kui neid meie Baltikumis leidus, tegid selles mõttes väga suure töö ära, et nemad õpetasid ka oma õpilastele tulevastele koolmeistritele kihelkonna koolijuhatajatele muusikakultuuri küllaldaselt, nii et need mehed võisid juba kohale asudes hakata muusikat arendama, eriti just koorilaulu viljelema koore asutama. Ja esimese laulupeo ettevalmistuse käigus etendasid suurt osa need kolm meistrit, kes olid õppinud Valgast siinse seminaris. Läti päritoluga seminari direktor ealist Cimze oli ise suur muusikaentusiast muusikatundja, kes õpetas ise muusikat Ta seminaris ja kelle õpilased siis ka tõeliselt midagi omandasid temalt, nii et nende hulgast on välja kasvanud terve rida tulevasi muusikamehi komponist, korijuhte, niisugused mehed nagu sööbelmann, Kulileid peaaegu võiks öelda esimene eesti komponist siis Aleksander Läte, Aleksander Tomson, niisugused tuntud muusikamehed, kompolistid Eesti muusika ajaloos, kes said oma ettevalmistuse ikkagisilmse seminaris ja niisama paljud teised, näiteks Joosep Kapp Suure-Jaanis. Ja veel hulk Andreserlemann helmes. Need olid kõik Tseemse õpilased ja pärast tublit koorijuhid Janseni ühes. Kokkuvõttes tänab eraldi Neid kihelkonna koolmeistreid, kes oma õlgadel seda laulupeo peamist raskust kandsid. Teatavasti saksa ideoloogia püüdis sedasama lauluarmastust ära kasutada oma ideoloogiat rahvasse viia ja koore kasutada selleks, et seda talurahvast tõmmata. Ta kirikut rohkem tugevamalt ja see on keerukas probleem omaette. Tähendab esimesed koorid tekkisid ju peamiselt kirikute juures, sest tol ajal ei olnud ju rahvale üldse mingisugust kooskäimise kohta, muudkui käis pühapäeval vabal ajal kirikus ja kiriku juures hakkasid siis esimesed koorid tegutsema aga seal on varakult juba näha niisugune tendents, et tahetakse nagu sellest kiriku ülemvõimust lahti saada. Rohkem nii iseseisvale alusele minna hakatakse juba lauluseltsi asutama, mis on kirikust lahus. Kas tollal ei hakanud juba kooridele mõju avaldama, toimub ja käimasolev eestlaste rahvuslik ärkamine, ma oleksin tahtnud näha seda jõudu, mida panna kirikule vastu just see jõud vast oligi see, sest toimuva hariduslikku progressi baasil samuti kogu toimunud sotsiaalse majandusliku arengu baasil toimus ju ka eestlaste kujunemine rahvuseks, algas rahvuslik ärkamine ja needsamad kooliõpetajat, kellest seltsimees Põldmäe siin rääkis. Need kooliõpetajad olidki ju selle ärkamise kandjat, kes suuremal määral, kes vähemal määral veel kuuekümnendatel aastatel, see oli nii varane ärkamisaeg alles 60.-te aastate algul see kõik alles algas, nii et kahtlemata hakkasid ka need juba vist mõju avaldama. Kas juba sellal olete te nõus minuga juba kuuendail aastatel koolide tegevusele avaldas mõjusalt tärkav rahvuslik teadvus. Ja kahtlemata ma nimetasin siin kihelkonnakoolide juhatajaid kui peamisi kooride juhte ja laulude kandjaid nende kõrval. Siiski ei tohi unarusse jätta ka lihtsamaid valla koolmeistreid kel niisugust muusikalist ettevalmistust ei olnud, kes olid sagedasti ise pead ja kelle muusikalised oskused kuigi suured ei olnud. Ka need võtsid agaralt osa muusikalisest liikumisest ja just on andmeid, et mitmed koorid hakkasid tekkima ka koolide juurde. Juba koolis õpetati laulmist lastele ja lapsed laulsid mitmehäälselt. Andestust, selles mõttes Põldmäe, aga ma ikkagi näen, nagu see oleks veel selline juhuslik stiihiline protsess, umbes nii nagu olid talurahvarahutused peaaegu. Aga kas sellel perioodil meil oleks vajanud juba mingisugust programmi, kõneldakse talurahva, sellisest ideoloogilisest väljaastumisest juba sihiteadlikust tegevusest, milleks ei piisa enam lihtsalt kooskäimisest, laulmisest. No päris sihiteaduslikust tegevusest rääkida on võib-olla veel raske, aga siiski näiteks 60.-te aastate talurahva palvekirjade aktsioonides, millest ju Hans Kruus on kirjutanud, tänud väga huvitava uurimuse juba ammugi. Sealt nähtub, et Eesti talurahva hulgast põlvnevad talurahvaga seotud haritlased nimelt seal. Adam Peeter Peterson aitasid talurahval juba formuleerida teatud programmi ja kruus on seda lugenudki Eesti rahvusliku liikumise esimeseks programmiks. See oli nimelt formuleeritud Viljandimaa talurahva kollektiivses märgukirjas 1864.-st aastast ja see on huvitav, et siin mitte üksnes ei esitata mõisavastaseid, majanduslikke jaa, õiguslike nõudmisi, aga juba nõutakse õigusi ka eesti keelele. See on ikkagi nii, juba teadlikkuse moment, tuleksin juure juba. Nii avaldub Talurahvaliikumises haritlaste suunav käsi. See liikumine hakkab jõudma nagu uuele teisele astmele. Aga eriti vastuliikumine avaldub ikkagi esialgu tuuriliste seltside asutamisest, see on ka täiesti uus joon. Kuuekümnendatel aastatel hotell Viljandimaal tekib Eesti Aleksandrikooli rajamise mõte, ta selle mõttegenees on õieti keerukas, on emakeelse koolitee see on samuti juba täitsa uus nähtus. Ja samal aastal, kui toimus, siis esimene laulupidu saadi luba raha korjamiseks eestikeelse kõrgemat tüüpi rahvakooli asutamiseks, mis meil kannab nime Eesti Aleksandri kool. Laulupeol hakati juba tundma ennast nagu mingi suure kollektiivina ühise rahvana hakati aru saama, et Eesti rahvas seni oli ju võrdlemisi allasurutud nii talupoja peaaegu mõisa orjatasemele et sel rahval on ka elujõudu, kultuuri loomise võimalusi, oskusi ja seal hakati tunda ennast nii ühise rahvana ja hakati nägema ka ühiseid ülesandeid, viis programmi ja nähti ette ka kooride tegevust, ka laulupeod aitavad sellele kaasa ja ühiselt, et selles suunas edasi liikuma, kes kogunesid 1865. aastal loodud Vanemuise seltsi ümber. Üks esimesi eesti organisatsioone oli ju Vanemuise selts, asutati 1865 ja Tartus kultuuri keskuses Tartu ikka vanakoolide linn, seal oli üliõpilasi, seminari, õpilasi, gümnaasiumiõpilasi, eesti rahvusest siis need koondabki muidugi eeskätt seltsi juhtkonda, kes siis seda tegevust juhtisid. Ja Vanemuise seltsis juurdus ju ka laulupeo korraldamise mõte. Sest selle suure ülemaalise ürituse läbiviimiseks pidi olema mingi keskus, kes selle ohjad enda kätte oleks koondanud ja, ja asja juhtinud Vanemuise seltsi hingeks oli Jansen sealsamas Vanemuise seltsis, aga 68. aasta sügisel Piraska Jakobson oma esimese isamaa kõne, mida ma nimetan Est trahv, valguse, pimeduse ja koidu aja kõne, eks? Jah, Vanemuise seltsi koondus tõesti tolleaegne, nii parem osa eesti intelligentsist, nii palju, kui seda juba oli. Seal tegeles ka Jakob Hurt, tol ajal oli gümnaasiumi õpetaja Tartus. Siis Lydia Koidula võttis elavalt osa Vanemuise seltsi tegevusest, kuigi selleks oli formaalseid takistusi. Naised ei saanud üldse seltsi liikmed olla, need said kuidagi nii kaasatööd. Ja aasta pärast üldlaulupidusaiu Vanemuise selts ka eesti rahvusliku teatri sünnipaigaks tänu Koidula tegevusele. Ka see oli väga nii tunnuslik, sellel ajal. Jah, ja seal laulupeol lihtsai alguse mõni muugi asi. Seda on hirmus raske kindlaks määrata, neid andmeid ei ole, neid ei ole kuhugi kirja pandud, ka ei ole mälestusi kirjutatud tollest ajast, aga nii väiksed vihjed siia-sinna näitavad, et seal laulupeol ikkagi mitte ainult ei lauldud, vaid ka räägiti palju. Meil on natukene ettekujutust neist kõnedest, misse peeti laulupeol hästi kättesaadavad on küll nende pastorite vaimulikud kõned, need on mõned isegi trükis ilmunud ja käsikirjad säilinud, aga just need Eesti juhtivad tegelased hurda, kõne on ka tuntud ja on avaldatud. Aga mis seal teised, rääkisid. Jansen ja Seebelmann on sõna võtnud. Ja siis teisel päeval toimus pidusöök, kus nii-öelda vaba sõna igalühel oli. Seal on väga tõsiseid jutte räägitud ja nii väga kaalukaid mõtteid avaldatud, seal on hästi suhteid loodud ülemaaliselt nii tutvutud üksteisega. Võiks öelda, et seal loodi üks niisugune tubli rahvategelaste võrk, mis, mis edaspidigi funktsioneeris. Me kõneleme rahvuslikust liikumisest. Missugused olid selle liikumise konkreetsed eesmärgid? No iga rahvustekkiv rahvust tahab nagu ennast realiseerida tahab endale vabamaid arenguvõimalusi seoni üldisemas mõttes iga rahvusliku liikumise eesmärk, aga Eesti rahvusliku liikumise eesmärk oli ikkagi peamiselt mõisniku majandusliku ülemvõimu sotsiaalse ülemvõimu jaga, kultuurilise ülemvõimu hävitamine sel ajal ning taheti luua väga tähtis, muide, oli rahvusliku kultuuri loomine just selles liit kumises ta avalduski algul eeskätt kultuurilistes üritustes, nagu me juba rääkisime, Vanemuise selts, Eesti Aleksandrikooli asutamine ka tekkis sel ajal 60.-te aastate lõpul ju juba Ülemaalise seltsi, Eesti kirjameeste seltsi asutamise mõte. See oli mõeldud eestikeelsete raamatute kirjastamiseks eeskätt. Nii, et rahvusliku kultuuri loomine on üldse iga rahvusliku liikumise üks põhilisemaid eesmärke ja sellel on ju ka poliitiline mõte, kui baltisakslased nägid eestlases ikkagi mingit alama rassi esindajat töölooma oma põldude jaoks, nagu nad sajandeid olid harjunud mõtlema. Nad ei kujutanud seda, nad ei lihtsalt ei suutnud mõista seda eestlaste ärkamist, mis toimus. Ja nad eitasid sel ajal ja palju hiljemgi veel eestlase võimeid, see mingisuguseks poliitiliseks tegevuseks, võimeid nii kodanikuõiguste teostamiseks. Ja sellepärast siis oligi vaja nagu Eesti rahvusliku liikumise tegelastel tõestada, et näete, me loome vanale rahvakultuurile toetudes oma originaalse eesti rahvusliku kultuuri järelikult olenema ka võimelised nii poliitilises mõttes astuma võrdsetena teiste rahvaste ja teiste rahvuste kõrvale. Ja eks selle sanudki esimese üldlaulupeo üks suuri Jah, see kuulub ka just selle rahvusliku kultuuri loomise ürituste sekka. Tema on nagu eestlaste ärkamisega kultuurilise ärkamise tunnistajaks. Vanasti öeldi, et laulupidu nagu ise alles äratas rahva, tema tähendust ei tohi üle hinnata, kuid ei tohi ka alahinnata. Ta ta oli ikkagi väga-väga tähtis sündmus eesti kultuurilises elus ja kogu rahvuslikus liikumises. Ja ta siiski nagu tõestas eestlaseni võimeid oma kultuuri loomiseks. Missugused olid meie oma rahvuslikku kultuuri, silmapaistvamad, inimeste vahekorrad, esimese üldlaulupeo, kui ma mõtlen siin Kreutzwaldi ja Jakobsoni, rääkimata muidugi Koidulast Jansenist, kes kandsid peakoormust oma õlgadel Laulupeo mõte ju kerkis üles Vanemuise seltsis. Vanemuise seltsi president oli Johann Voldemar Jannsen, aga sinna koondusid ka teised eesti haritlased. Hurt oli tal üks lähem abiline ka laulupeo eeltööde juures ja niisamuti Carl Robert Jakobson alguses toetas täiesti laulupeo korraldamise mõtet, neil algab juba kirjavahetus 1000 967. aastal laulupeo küsimuses ja Jakobson on täiesti nõus sellega. Jansen lootis Juht Jakobsoni kaudu kaasa tõmmata ka Peterburi eesti haritlasi. Seal oli professor Köler ja terve rida teisi tuntud isikuid nii ühiskondliku positsiooniga isikuid, kes oleks oma abi ka võinud laulupeole. Aga hiljem nad jäid laulupeost eemale just Peterburi eesti haritlased eesotsas Jakobsoniks ja miks siis on muidugi äärmiselt keerukas küsimus, seda polegi nii lihtne lahendada. Põlme raamatust ehk loeme selle kohta lähemalt. Kuid asi seisnes põhiliselt selles, et nagu me siin juba algul rääkisime, eesti talurahva, eriti Põhja-Eesti talurahva olukord oli sel ajal väga vilets. See oli üks küsimus teiselt poolt juba kuuendate aastate keskpaigast peale muutusid mõnevõrra tsaarivalitsuse ja balti aadlisuhted, seni oli ju tsaarivalitsus suut suhtunud balti aadlist äärmiselt soosivalt, pidasid teda oma trooni kindlaks toeks. Balti aadel oli väga suur mõju Vene bürokraatia hulgast õukonnas. Aga nüüd algas Vene ajakirjanduses vene valitsevate klasside ajakirjanduses Balti olude kriitika balti mõisnike liiga suurte privileegide kriitika. Poleemiline võitlus läks üha ägedamaks ja eriti just 1860 Kaheksandal üheksandal aastal. See oli siis nii vene valitsevate klasside ajakirjanduse ja balti ja ajakirjanduse vahelise poleemika kulminatsiooni aeg. Aga selles olukorras hakkasid Köler ja Jakobson lootma. Mina vähemalt arvan, nii, nad hakkasid selle tõttu lootma, et nii vene üldsuse abiga on võimalik saavutada tsaarivalitsuselt reforme, millega parandada Eesti talurahva olukorda. Ja kuna nüüd Jansen mõtestas laulupeolagu truu alanduse avalduse ja tänuavaldus Eesti talurahva priikslaskmise eest ja võis jääda mulje, et eesti rahvas muudkui hõiskab ja on täiesti rahul oma olukorraga, et siis hakkas Jakobson pidama antud olukorras ebasoovitavaks, kui ta lootis nende nii reformide, võib-olla peatset läbiviimist. Aga tegelikult ta hiljem tunnistas, et ta siiski eksis, et see laulupidu ei kujunenud mingiks truu alanduse demonstratsiooniks, vaid siiski hoopis millekski muuks rahva kultuurilise aktiivsuse demonstratsiooniks, mis rääkis nii eesti rahvajõust ja võimetest, aga mitte sellest, kui alandlik see rahvas on või kui hirmsasti ta rahul oma olukorraga. Jakobson ei olnud vist isegi laulupeo kontsertidel. See on omaette probleem, et väga raske on seda kindlaks teha, siis geeni õige napid andmed. Niisugused kaudsed vihjed näitavad, et ta siiski Tartusse sõitis aga teised andmed näitavad jälle, et ta siiski kontsertidele ei käinud. Ta oli ikkagi väga printsipiaalne mees ja kui ta oli juba eitaval seisukohal, siis ei sobinud ju ennast näidata ka seal laulupeoplatsil. Aga et ta oli Tartus ja tal oli kontakt laulupeoliste ka ja ta väga hoolikalt jälgis kõike seda, nii et tal oli täiesti ja ülevaade laulupeokäigust ja küllap ta seal oma mõtet mõtles lõpuni. Kreutzwald elas Võrus meie möödunud sajandi kõige silmapaistvam kultuuritegelane. Tema Kalevipoeg oli oma äratava töö eesti rahva hulgas juba teinud, sest meenutame, et 1857 kuni 61 ilmus esimene väljaanne ja teine 1862 oli siis Soomest. Seda raamatut müüdi aga kõik need aastad kuni esimese laulupeoni välja. Jah, Kreutzwaldi Kalevipoeg alguses ei müüdud sugugi palju õige vähe, Kreutzwald oli lausa edastama, panin isegi oma rahasid kirjastamiseks välja ja see tegi talle raskusi. Aga just ka laulupidu aitas selleks kaasa, et rahvas hakkas nii aru saama oma kirjanduse tähtsusest ja räägitakse ka, et just kalevipoja tiraaž varsti pärast laulupidu lõppes ja, ja tõesti, see väärt teos ka rahva kätte läks. Aga siis Kreutzwaldi enda suhe laulupeoga, Kreutzwald oli ka natukene nii kahtleval seisukohal, tema oli juba vana mees ja ega ta enam nii liikuvega aktiivne ei olnud, kui need nooremad. Küllap ta oleks sõitnud ka heal juhul Tartusse, ta seda kavatsedki, aga nii ametialased takistada pidasid teda kinni. Ja ta jäi Võrru, need ta laulupeole ei saanud sõita. Pärast Koidula kirjavahetuses nimetab korduvalt seda asjaolu, et Kreutzwald puudus laulupeolt ja omajagu teeb talle etteheiteid isegi, et papa, et see ei ole siiski ja te nii mõtlete vahel, et oma oma puudumisega silma paista. Kreutzwald nii ei mõelnud. Muidugi, aga kui tollal olid selged faktid, et näiteks korduvalt küsiti temalt ja teistelt talupojaplatsil, et kus siis meie vana lauluisa Kreutzwald on täitsa loomulik oleks olnud, kui ta oleks ka rahva hulgas olla. Seoses Kreutzwaldi olemegi jõudnud Koidula juurde meie esimese üldlaulupeo tõelise Vanemuise tütre juurde, kellest kõik nii väliskülalised pärast palju rääkisid ja kirjutasid. Koidula muidugi ei saanud aktiivselt laulupeo eeltöödest osa võtta. Naisi ju ei rakendatud tol ajal niisuguste ülesannete juurde. Naised ei olnud Vanemuise sti päris üheõiguslikud liikmed, aga Koidula ikkagi nii kaudselt aitas kaasa. Tema püüdis majanduslikku abi organiseerida, valmistas ette loteriid asjade müüki, et sellest oleks Vanemuise selts saanud tulu laulupeo korraldamiseks. Aga see asi Talle äpardus ja ei andnud tulemusi. Aga muidugi Koidula sai teisiti kaasa aidata. Juba see oli tähtis moment, et Koidula luuletused kuuri lauludena kanti laulupeol ette kaks tema tähtsamat luuletust sind surmani ja Mu isamaa on minu arm. Need olid viisistatud ja olid laulupeo kavas ja need olid kahtlemata parimad ja nii suuremat tähelepanu äratavad koorilaulud kogu laulupeo kavas. Edaspidi muidugi võeti järjest Koidula luuletusi ja viisistati neid siis Koidula oli tähtis osa väliskülaliste vastuvõtmisel. Soomest oli kaks külalist ja Ungarist professor Unfalvi Koidula oli nendega väga palju seotud, informeeris neid ja jättis ka neile väga sügava mulje. Ulfalvi, näiteks oma reisiraamatus kirjeldab Koidulat tema esinemist tema välimust ja on näha Koeni ääretult vaimustatud sellest meie Vanemuise tütrest, nagu teda laulupeo ajal juht nimetati. Koidula kirjadest Kreutzwaldi on ju näha, kui palju see periood Koidula endale tähedas, kuidas ta oli vaimustatud ja kuidas julgustas teda nii edasiseks tööks. Just see esimese üldlaulupeo aeg ta nagu sirgus, kasvas ja ja muutus siis nagu selleks tõeliseks kirja neitsiks. Üle paljude kõhkluste siiski suure rõõmuni mitte ainult koidule, vaid kogu rahvale. Ja kui me nüüd jutulõnga kokku tõmmates püüaksimegi, siis vaekausile jätta seda, mida esimene üldlaulupidu meile andis. Tuntud on üks Koidula, ütleme et isegi need, kes oma rahvus on ära salanud, nüüd tagasi eestlaseks tahavad saada. Jah, ma vist juba nagu ütlesingi, et ta oli nagu kõige eelnenu rahva seni toimunud ärkamise, tema aktiivsuse, tema senisest nii hoopis teadlikuma elu nagu tunnistuseks, nagu selle kokkuvõtteks nagu sellest omamoodi kuni moodsat sõna tarvitada aruandeks. Nii et selles mõttes ta just nagu tähistas ja oli selle Eesti rahvusliku liikumise nii esimese tõusu kulminatsiooniks 60.-te aastate lõpul. Ja kuigi ta polnud ainus üritus, aga ta oli siiski väga, väga mõjuv, mõjuv üritus, mõjuv sündmus, mis jäi inimeste teadvusesse kauaks ajaks. Need andis tõuke muidugi edasiseks tööks edasiste teisteks uuteks kultuuriliseks ettevõtmisteks, uute organisatsioon nende loomiseks üldse julgustas inimesi edasiseks. Ja muidugi peab ütlema, et Eesti rahvuslik liikumine ei olnud kunagi mitte üksnes tippude liikumine, mitte mingite haritlaste liikumine. Ma juba siin rääkisin selle liikumiseni, talu poeglikutest juurtest ja ka edasi jäi see nii, et seda liikumist kandsid ikkagi eeskätt talupojad või needsamad kooliõpetajad, mitte üksnes kihelkonna kooli õpetajad, kes olid nagu veidi võib-olla kõrgem kiht. Aga just lihtsalt valla kooli õpetajad, kes olid vahetult talul poegadega seotud elasid ise talupoegade elu enamasti antigi palgaks, ka maad, mida ta pidi ise harima. Selline kooli hakkate nii, et need samad jõud, kes siis funktsioneerisid seal esimesel laulupeol, kes olid selle ürituse kandjaks need jäid ka edaspidi Eesti rahvusliku liikumise kandjateks sellel, selle esimesel varasel perioodil, mis kestis 1880.-te aastateni. Ma lisaksin sellele veel muusikalisest aspektist vaatlusi. Nimelt ikkagi eesti muusikakultuurile oli see esimene laulupidu täiesti murrangulise tähtsusega, kui seni koorid olid olemas siin ja seal siis nende tase ei olnud sugugi ühtlane ega kaugeltki mitte kõrge. Mõni koor oli edasijõudnud, teine oli maha jäänud, aga see laulupidu oli nagu peaprooviks neile juba, kuigi tol ajal keegi ei kontrollinud, mingit eelproov ega midagi ei olnud, igaüks laulis nii, nagu ta suutis. Aga ikkagi teatav tase pidi olema, et laulupeost osa võtta ja laulupeo kava on küllalt keerukas, nii et kui see selgeks õpiti, siis see koor pidi ka midagi juba suutma. See oli ikka juba tõeline laulukoor. Ja ongi näha, et enne laulupidu paljud koorid annavad kohal kontserte, iseseisvaid kontserte, peamiselt laulupeo kavast, tähendab, nad olid suutelised täiesti seda kandma. Ja ka pärast laulupidu rahvas otse nõuab kohtadel, et tahaks ka kuulda seda, mis laulupeol tehti, sest paljud ei saanud ju üldse kaasa sõita, väga vähesed. Nii kaugematest paikadest sõitsid laulupeole ja need koorid tunnevadki kohustust ka kohapeal selle rahvale seda muusika kunsti edasi anda, mis nad olid laulupeole viinud ja seal teistelt näinud ja kuulnud. Nii et pärast laulupidu on kohtadel kihelkondades suur tõus laulu alal igal pool korraldatakse kontserte ja see kestab mitu aastat. See see hoog mõni aasta hiljem, nii umbes 1000 873. aasta paiku keegi konstateerib ette. Nüüd on peaaegu üle terve Eesti igas kihelkonnas laulukoorid olemas. Ja need koor hakati ju kahtlustama ka selles mõisnike ja pastorite poolt, et need on mingid poliitika klubid, et seal aetakse nii kahtlast mõisnike vastast juttu, vähemalt 70.-te aastate lõpust on mitmeid andmeid niisuguste kahtlustamiste kohta. Nii et neil kooridel oli veel ka oma osa, mitte üksnes muusikakultuuri seisukohast. Ja see kahtlustus oli põhjendatud, sest inimesed tulid kokku ja, ja õieti teisi kokku tulemusi polnud. Tol ajal siiski oli Takanaagortsid, seal oli teistsugune toonia, seal asju ei räägitud. Aga kooride harjutustel ikka räägiti muust, loeti üheskoos ajalehti ja arutati neid küsimusi, mida ajalehed käsitlesid. Ja ikkagi niisugune teadlik kui niisugune rahvuslik vaim ikka levis pärast laulupidu tugevasti ja kandus rahva hulkadesse. Rahvas teadis, mille eest ta väljas oli ja mida ta pidi tegema ja kuhu poole püüdma. Ja kas pole nagu seotud ka laulupeo mõjuga osa, c emakeelse kooli idee niivõrd tugevasti haaras inimesi näiteks asutati ju igal pool Aleksandrikooli abikomiteesid üle maa kõikjal, need omakorda korraldasid kontserte, tähendab, kasutasid ära neid laulukoori sageli. Samad isikud tegutsesid laulukoorides ja Aleksandrikooli abikomiteedes. Nii et kõik need üksikud rahvusliku liikumise üritused on nii omavahel seotud.