Täna tuleb meil juttu Rootsi kaasaegsest koorimuusikast. Selle mõningatest tähelepanu väärsematest. Viimase aja töödest. Paluksime jutustada meile, härra Harry, oldi. Sellest oleks üsna palju jutustada, kuna on turule ilmunud heliplaat mis ainult sisaldab sellist muusikat. Sealt plaadilt leiame neli nime. Senerik Beck invaliid Holm, Lorsioon värle ja folkeraabe. Lars Johan Verle nimi on võib-olla eriti aktuaalne praegu Rootsis Euroopas selle tõttu, et temalt tellitud ooper reis sai niivõrd suure menu osaliseks. Isiklikult tunnen veel, et juba kümmekond aastat ja tema kvaliteetseid külgi tundes võis oodata, et kui tal on võimalus, voolab ka selline menu, temal osaks saab. Siin plaadil on temalt ära toodud Francisco Petrarca kantsioon number 126. Ta on itaaliakeelse teksti omale töö aluseks valinud. Ja sedasama motiividel kui Stravinski Oidipus Rexi aluseks olis ladinakeelse variandi. Ta tahab teatud distantsi saavutada samaaegselt, kui ta kasutab siis kaasaegset muusikalist väljenduskeelt. Petraka tekst kuulub Šangresse, mida võiks nimetada pasteraali tülliks. Ruin romantikat. Tegemist on armastuse ja surmaga. Keegi noormees on niivõrd armunud et ta võrdleb looduse panoraami oma mälestustega, mis talle on jäänud ühest tütarlapsest. Teos sai valmis veel siis, kui ta võib-olla ise samas olukorras teatud määral oli. Ta hakkas just siis äsja abielluma ja ühe väga kena rootsi tütarlapsega kes nägi välja nagu itaallanna mustade juuste siniste silmadega. Esimene stroof. Selles laulus ongi selline pasteraalne võrdlev looduse kirjeldus kus räägitakse kristall, see selgetest vetest, mis meenutavad kallima käsi ja räägitakse lahtedest ja neemedest. Kuid juba teises stroofis süveneb problemaatika. Ja üks keskne sõna, mida kasutatakse ka läbi töötusena, on Lamorte surm. Lamorte fyya men krõuda. Surm ei olegi nii hirmus. Jätkab, kui surma saab kaasa võtta lootuse et kallim teda tõesti armastab. See meeleolu siis süveneb ja kasvab ja tõuseb kolmandast troofis. Ja suubub välja kõnekoori. Kõnekoor on siis sellised läbi viidud, esinevad klisse andud ja klasterid kuid samaaegselt on kõnekoori taga pidevalt üks kantilina mis vaheldub siis mees- ja naishäälte vahel. Kõnekoori võib-olla haripunktiks oleks küsimus-vastus kuhu ta välja jõuab. See on nagu mingisugune paradiisi unelm. Kus ta siis see noormees konstateerib? Kui reeglina Amure siin valitseb armastus. Selle soovunelma täitumisega jõuab siis ka teos nii-öelda mari punktile. Ja neljandas stroofis epiloogis leiab aset siis nagu sellest Unermast üles ärkamine. Ja kogu see lugu lõpeb sellega, et noormees igatseb tagasi loodusse, kust ta selle unelma läbi elas. See igatsus on ta nii tugev, et ta ei leia enne mingit rahu kui ta sinna veel kord tagasi saab minna. Vesi olla. Olles idanenud siirdeostu Meie saate teiseks autoriks on tuntud rootsi helilooja folke rabe ja tema teose nimetus on p-s. Mida see tähendab folki araabia mõtleb seda sellisena, et tikk, tükikene pala ja tema tegevuse taustaks on üsna niisugune aus huumor. Kui ta oma kombinatsioonidega alustas, siis ta oli juba tükk aega tegutsenud komponistina džässimuusikuna. Ta on üsna hea trombonist ja esines selline juba mitu aastat. Ta leidis, et Meriti kaasaegne moodne muusika võttis ennast väga tõsiselt ja üldse muusikas esimeseks. Väga niisugune liialdatud tõsine Atitüüdja puudus. Mängurõõm ja huumor. Kontsertsaalis naermine oli ta puu, kes on siis nii-öelda samm edasi, kus ta Ühe tavalise kuuri lähendab instrumentaalmuusika väljendus maile ei kasutada mitte pelganto stiili vaid kõiki häälitsemise võimalusi peale pelgaldu. Lisandusid ja üksikhäälikuid. Edu garanteeris ka see, et ta valmistas selle pala koos tuntud rootsi humoristiga lasse humoonson. Tema raadiosaated ja humoristlikud ajakirjad on väga levinud eriti noorte hulgas. Tema huumoristiil on teatud määral satiiriline poliitiline aga alati on sealjuures üks kerge hullumaja tempel. See nali on nii-öelda nalja piiril. P-s on üles ehitatud selliselt, et kasutatakse siis häälikuid foneetiliselt. Ja see foneetiline sündmustik vahetevahel kommenteerib siis teatud sõnu, mis on täiesti arusaadavad. Nii nagu näiteks veel kommen, tähendab, tulge mulle külla. Tere tulemast. Millele siis antakse üks uus dimensioon nende häälitsemist abil? Jaa, tavaliselt programmi lehtedel seisab otseselt väljatrükituna üleskutse, et publik naerge, kui tal selline tuju tuleb, et ei pruugi mitte tõsiseks jääda. Luuseinas. Meie tänase saate viimaseks autoriks Ingvar liitholm. Ingvarliidul on praegu Rootsi muusikaülikooli kompositsiooni professor. See on amet, mida seal peetakse 10 aastat, siis tuleb uus mees ja tema võttis selle tooli ülekarbile Blundoli järgi. Liiduline võiks pidada võib-olla Rootsi parimaks ja tugevamaks kommunistiks. Oleneb muidugi, millistel alustel valida. Aga mina isiklikult võib-olla vahetaksin ta nende esimeste hulka. Ja tema arengutee on väga huvitav neljakümned aastatel. Ta kirjutas umbes selles stiilis, nagu Šostakovitši, Prokofjevi liigendatud aastatel tegeles ta kõlavärvingu probleemidega. Ja kui Stokkumi elektroonikastuudio hakkas valmis saama, siis ta katsetas ka seal nende helimaailmadega kus ta siis lähtus lappi Joikidest ja nende pressitud hääle kujundustest. Ja siis neid võimedate ja filtrite abil muutis. Tänane teos kantu 81 SE. Apoundi sulest kuulub tema kooriloomingu kesksemate hulka. Tekst on teatud määral moraliseeriv nagu võib-olla tihti fondi juures. Ja ideaaliks on üsna üldinimlik soov vaos hoida oma võltsuhkus. Esimene stroof ettevalmistus teilegi nagu selliste küsimustega. Et mis sa tõesti armastad, et kas sinult röövitakse või mitte ja lõpeb sellise konstateeringuga, et see, mida sa tõesti armastad, saab olema sinu tõeliseks pärandi osaks. Teises troofis pööratakse siis maailm peapeale ja nenditakse, et sipelgas on Kentour oma draakonite maailmas nii-öelda üks poeetiline relatiivsusteooria variant. Ja sealt hakkabki juba siis tõus peale, kus autur korduvalt palub, et suru maha, hoia tagasi oma võltsuhkus, oma võltsid, ambitsioonid. Kolmas troof on juba siis kulminatsioon. Ja selle peamine apell ongi sama, ainult et seal kasutatakse parallelismi tautoloogiat, korratakse sama lauset eri variantides. Võrreldakse inimest pekstud koeraga rahetormis, kui ta ei suuda oma võltsi uhkust tagasi hoida. Viimases troofis jõuab ta siis selle positiivse nõude juure mis kõlab umbes nii, et püüa õhust kokku korjata üks elav traditsioon ja ühest vanast silmast pilti, kus mõttes kaasa võtta see võitmatu leek. Ja vot see ei ole see võltsuhkus. Esindajaks on Stockholmi linna kammerkoor, pelganto koor ja dirigendiks on üks rootsi paremaid Karl-Erik Anderson, kes on ka muusikaelus tuntud organiseerija. Stockholmi pidumängudel kaasa tegev.