Tere õhtust, luuleruumi kutsub toimetaja Pille-Riin Purje. Aastal 2018 pälvis riikliku kultuuri aastapreemia luuletaja, tõlkija, filosoof Mart Kangur. Veebruarikuises intervjuus Postimehele on Mart Kangur muuhulgas sõnastanud eesti keele tähendust. Tsiteerin. Aga ainulaadseks teeb Eesti keele minu jaoks muidugi see, et ta on mu emakeel. Üheski teises keeles luuletada või mõttega nii sügavale liikuda ei saaks. Emakeel on ja jääb eriliseks ainuliseks. See ei ole isegi valiku küsimus või siis on selles mõttes, et valitakse oma saatus. Haide Gerlikult öeldes heidetus põimik Mart Kanguri luulest kannabki pealkirja eesti keelest ma enam välja ei tule. Valik on tehtud tema kolmest seni ilmunud luulekogust. Need on Liivini lahti 2017. Kõrgusekartus 2015 ja kuldne põli 2009. Mart Kanguri luuletusi loeb Kaspar Velberg. Eestlane tunnistab. Kaks asja täidavad mu meele imestuse ja aukartusega. Must lagi mu pea kohal. Üks helin mu rinna sees. Eesti keelest ma enam välja ei tule. Isegi kui midagi välja ei tule. Isegi kui sellega välja ei tule. Eesti keelest ma enam välja ei tule. Hüüad luuletus, luuletus ja sõnad jooksevad kokku vaatama. Ja ongi luuletus. Paar korda saab nii teha. Sõnu tuleb rohkem omapead jätta. Lasta neil mulda süüa, põlvi veriseks kukkuda, kakelda, mis luuletusi neist muidu tuleb. Mul on tunne, et ma pole veel kunagi midagi öelnud. Olen ainult laotanud sõnu enda ette otsekui puhastamata seeni istunud maha nuga pihus. Aga sõda on juba peetud ütlemiseks. Mina pean imelikule rehkendust näitama. Pean minema kaasa iga kokku kõlaga. Iga juhusliku assotsiatsiooniga. Pean tegema ära iga nalja. Pean arendama lõpuni iga mõte, iga argumendi, mis mulle pähe tuleb. Isegi kui see teeb kellelegi haiget. Isegi kui see teeb mu enda lolliks. Mina pean tegema rehkenduse ära ja seda imelikule näitama. See on imperatiiv. Teisest küljest muidugi. Ja siin on teatav vastuolu, pean maga inimeseks saama. Jah, mul on ikka see sõnade asi mingi lahedus, mingi lahedus on nende vahel nagu männimetsas, kuiv ja hele, natuke kanarbiku pohlavarsi, mitte midagi muud. Valgus. Valgus kõrgete tüvede vahel. Sõnaga on kummaline asi. Esiteks tundub mulle, et ma olen see viimane, kellel on õigust midagi öelda. Teiseks tundub mulle, et sõna on see viimane, mis mind veel õigustab. Sõnal on kaks külge. Aga millegipärast tuleb alati kiri. Häbelik pöördumine elu poole. Tahaksin kätt proovida või käe valgeks saada. See tähendab käsile võtta, kuidagi käsitada. Ühesõnaga, kas tohiksin paluda? Las sõnad olla, neil on oma lugu. Ja nendega on üldse iseasi. Tulevad ja sellest pole lugu ja lähevad ei vasta ega küsi. Las sõnad olla, neil on oma lugu ja neid ei tohi ära kasutada. Nad tulevad ja sellest pole lugu, kui linnud lõunast peenikene jada. Las sõnad olla, neil on oma lugu, mis pole alanud ja mis ei lõpe. Nad tulevad ja sellest pole lugu. Nadonsu igavene väljaõpe. Las sõnad olla, neil on oma lugu, mis üldsegi ei räägi inimesest. Nad tulevad ja sellest pole lugu. Ja pole mingit lugu minemisest. Las sõnad olla, neil on oma lugu, mis räägib ühest lõppematust loost. Nad tulevad ja sellest pole lugu ja lähevad ja võtavad su koost. Iga kord, kui suuga tehakse suur linn ja see seisab mäe peal ega jää varju sirutub mu käsi. Kärbsepesa järele. Räägid ennast välja oma loost. Ütled liiga palju liiga kaugele. Kirjutad end välja oma eluhoost. Nime tõmbad maha nagu maski. Ja siis kukud koost. Maskid on langenud, nüüd kutsutakse neid nägudeks. Kahel pool nägu rippuvad juuksed. Nende vahel on nägu nagu kumm. Külgedel juuksed nagu eesriided. Ees riietele näib olevat midagi maalitud mis meenutab nägu nagu oleks nägu maalitud eesriidele. See on kõrvale tõmmatud voltides. Ka nägu on otsekui kokku volditud. Juuksed meenutavad kummalist pikaks veninud nägu. Nad on otsekui tuhandeteks. Peenikeseks niitideks jagunenud kuu. Eesriide taga sarnanevad juustele. Kõrvale tõmmates sahisevad nad tasa ja lõhnavad. Kuu meenutab suurt nägu nina, silmad, suu, otsekui kortsud ja voldid ees riides. Mis on see luuletaja, luule? See on, kui inimene astub kuule teeb väikse sammu, mis on samas suur tolmu sisse terve jäljerea. Siis tuleb ära. Tagasi ei lähe. Mis paistab seda katsuma ei pea. Tähed on paberile langenud inglid ja tähendus on nende võimetu viha jumala keha vastu. Tumedal taevakummil nad särasid nagu kassisilmad. Aga süda heledal paberil. Nad mustavad iseennast. Ühel heal ööl võtab kehanalt tagasi. Nad säravad nagu silmad. Ja neid ei loeta enam. Võta sõna sellisena, nagu ta on. See tähendab kivina põlluveeres, tee veeres, küngas rinnus. Ära karda võtta sõna sellisena nagu oled. See kivi, mille ehitajad ära põlgasid millessiisifas ära põlgas, mille seitse venda ära põlgasid, milles sisalik ära põlgas. Lihtsalt lesib põlluveerel ilma veereta, ilma põlluta. Ilmatu rahul. Ma elan Alexis kivile. Kuidas saaks mu sõna nii raskeks, et vajuks mõtte merepõhja? Aga ta juba ongi selline. Kuidas saaks mu mõte nii kergeks tõuseks läbi sõnapilve taeva? Aga ta juba ongi selline. Kuidas ma ise saaksin nii parajaks, et hulbiksin täpselt vahepeal pinnal? Just siis, kui sa enam ei usu, tuleb valu, tuleb elu. Just siis, kui sa ennast vihkad, ta tuleb ja suleb suu mis ennast ja teisi neab. Ja sa tead, et sa ihkad, ihkad seda elu ja seda valu. Armastuse käest pole pääsu. Ta tuleb kui piiripääsu ja teeb sinu rinda pesa. Just siis, kui sa enam ei usu. Mu sõbrad, mul lubage nutta. Armastus, rutta, rutta. On vist ette nähtud sul mulle meeldida? Sa oled nõnda tehtud, et teed mu ära, ise tahtmata sa lihtsalt oled. Ja mina muutun loodusjõuks, oh jumalaks ja õu nõuks. Mu plaanid sinu käe all pihustuvad. Mu keha kõneleb ja sõnad ihustuvad. Kõik pöördub õite pahempidi. Oh, hiilgav võit, Theo veni pääsukeste viidi. Taevas on peegel, kuhu igal hommikul tõuseb minu kiirgab nägu. Ma ei suuda endale silma vaadata, olen liiga ilus, liiga olemas. Ah see siis ongi süü. Naeran silma üle ja tema tahtmisele kõike näha. Südagi on üks suur silm. Süda on üks suur süü sellepärast et ta iseennast ei näe. Oh sind rumalat. Sina pead ju ainult armastama. Minu kiirgav nägu liigub üle, sina oled sa silm või süda? Ei kumbki. OLEN SINU pime nägu, mis näeb, aga ei paista. Ei paista enesele. Paistab jah sedamoodi. Lõkerdan nagu lõoke. Suur mees mängib nurmenukkudega paneb kuller kuppe. Soiub, et kevad ära lasesel karikakra almust mööda minna. Nii naljakas, nii tõsine on see, kuidas kusagilt eikusagilt tuleb suur rõõm. Voolab must läbi. Tuleb suur kurbus ja valu hoovab must läbi. Ja ma olen näki nii noor. Igavesti noor. Ja korraga olen vana nagu kivi. Mis kukub. Mida? Ei ole. Nii naljakas. Tõsine, suur ö, suur päev. Kunagi olin vaba. Nüüd olen kivi. Ja varsti olen tolm. Kuhu jäid su sõrmed sõnad? Need kolm? Kuhu, kuhu sa valasid oma südamevere üks hüvasti olija paar tere. Jääme korraks võõraks siis on jälle pinget. Siis on imestust ja kiiret vereringet. Siis on allumist ja vallutamist, tahet, siis on jälle elu. Siis on jälle vahet. Kõigel mida sa teed, ütled ja mõtled, on tagajärg. Eriti sõnade puhul, mis on ju nii efemeerse asjad ei saa sellest tihti üldse aru enne kui hilja. Õudne. Muidugi veel õudsem ja vastuvõetamatu on mõte, et kõigel, mida sa teed, ütled ja mõtled on põhjus. Mina usun sõna, mis tõmbub tagasi maailmasügavusse. Mis tõmbub tagasi ega näita ennast mis ei ütle, milline ta on, vaid tõmbub tagasi muutudes üha raskemaks ja vajudes sügavusse, mida enne seda vajumist ei olnudki. Maailmasügavus on selle sõna vajumis jälg. Sõna vajub loomulikult ja kergelt nagu kivi. Teda ei saa kätte. Maailmale jääb sügavus nagu päevale öö. Mina armastan seda tühja ja nimetud sügavust. Mina armastan seda tagasi tõmbuvad sõna. Oo, ma armastan. Jätan kõik lahtiseks, meie vahel haavad süled südamed ja ta on kõik lahtiseks, meie vahel. Sõnad, mõtted, saatused. Ja kui sina neid kinni ei paneks, muutuksime hallaks ja haneks jääksimegi luigekest lumeks. Ja mu vale ei saakski õigeks. Mitu korda päevas läheb mõte sinu peale. Või tegelikult peaks ütlema. Lähevad teised mõtted nagu pilved sinu sära eest ära. Su pilgu tilk mu kivis rajab teed veel viimne ja on valmis karikas. Mu süda on nüüd kraal su selgroog sarikas ja taevas tammepärg. Ükskõik kui ilusasti ja õigesti sa ei räägiks tõe puudumisest ja elu puudumisest oma eraldatusest, kõigest olevast oma ebareaalsusest, pidetusest, pinnatusest. Ilus see ei ole tõeline, see ei ole elus, see ei ole. Süda sina tunned valu. Räägi mulle, mis ta teeb. Kust ta tuleb, kuhu läheb. Miks kõik külmetab ja keeb. Öö ei ole päev ei ole. Suurem neist on kukeke. Süda sina tunned valu, murrab tüki minule. Ja ära saada mind rahva hulka vaid päästa mind ära karjast. Sest sinu päralt on väljad ja metsad ja üksindus. Mart Kanguri luuletusi luges Kaspar Velberg põimiku Mart Kanguri luulekogudest kuldne põli kõrgusekartus ja Liivini lahti seadis kokku Pille-Riin Purje helirežissöör Külliki Valdma. Muusikaliselt kujundas Merlin Kontus. Kõlasid muusikahelid Urmas Sisaski tähistaeva tsüklist helisalvestatud 2018. aastal.