Ei, ma ei löönud ma kutsuva siis matkaraal looduses, tuul koos ja laiemaks ja elanud läheb eluringi. Vaikuse aeglane harmoonia ja lõhnadest Refongodudki ülevaks. Seda laulu lauldi kahel korral, 18. juunil, kui matk oli alanud ning 21. juunil, kui see lõpule jõudis eeslauljaks retke eest Tallinna konservatooriumi õppejõud, suur Mart Saare ja Hüpassare jünger Johannes Jürisson ning kaaslaulja. Eks kõik ülejäänud ligi 40 retkelist Tallinna kultuuriülikoolist. Viimaste seas kuulsite kõige enam tohtreid ja medõdesid lasteaednik töölisi ja teenistujaid, kuid ka mõningaid muusikamehi nagu Valdo Ratasseppa, Märt Kraavi, Mihkel Sildost Tallinna muusikakoolist Vardo Rumessen i konservatooriumist. Rohkem neid polnud, kuid näete, kvaliteet oli juba käega katsuda. Niisiis algas matk neljapäeva õhtupoolikul 12 kilomeetrit enne Vändrat ja otsatu kaugel Hüpassaarest Vändra Paide maanteelt. Kurgjanegi oli sealt just sedajagu maad, et äratundmisele said kas seljakoti rihmad parajad või mitte, et kuidas jalavarjud passivad, kelle ette ja järele sa ise pikas rivis võiksid passida? Vormiküsimused sportlikus mõttes langesid ära, keegi ei jooksnud, see on, kedagi polnud vaja tagasi pidada. Ega keegi veninud, see on, kedagi polnud vaja edasi lükata, tassimisest rääkimata. Ning mitte keegi veel ei Liibanud. Kas on vaja siinkohal teatada, et kurgi asub väga ilusas kohas Pärnu jõekäärus, et seal käiakse eeskätt Carl Robert Jakobsoni pärast et see oli kunagi väga suur talu 80 hektari ja pidi eeskujuliku majandina saama parunitele meelehärmi valmistama ja seda siiski päriselt ei saanud ja nii edasi. Muidugi teame õpikutest paljut Jakobsonist Eesti tolleaegsest külast ja vaimust, aga kurgel tasub ikkagi ära käia. Sest siis me mõistame enam Jakobsoni enam Eesti tolleaegset küla ja eestlast ennast mõista enam ka kõiki praegust. Mõistame laulupidu, igaüht neist suurt ja väikest. Kui meil midagi ei klapi ja viga ilm, ilm ilmtingimata neis enestes pole, öeldakse igal pool on hea, kus meedia pole. Lubage parafraseerida või isegi hullemat, et igal pool on hea, kus just meie oleme. Sest kõik klapib, kui vea üles leiad eneses. Olesistraktorita kõrbes sääsevedelikud ta tundras kiik, toolitad Janšanis või palja elu kanarbiku lagedel. Looduses on absoluutselt kõikjal tore ja kõige toredam just seal, kus parajasti oled. Sedasi tundes oled imeväärselt rikas nagu muuskagi puhul. Pole paremat ega halvemat žanrit. Aga jälle ja jälle. Me eelistame halvemat paremale maitsetamat maitsekamale ainuüksi sellepärast, et peame üht žanrit, teisest ettemaks nagu pahatihti ka kesistatlit, ettemaks ilusast kadakast. Aga kas need on ühed puud? Usutavasti keegi ei ootagi, et siit eetri kaudu hakataks konkreetselt sellel matkal viie meelega ja nende kombinatsioonidest saadud vabadusi rep produtseerima. Vihjeid tuleb küll ja nendelgi on oma väärtus, kuid peamine on juba öeldud ja öeldakse saate hüppasre lõigus teisemalt edasigi. Kurgjal esimese öö lõkke ääres suplemine, õhtusöök ja jook, piim, tutvumistseremoonia rikkaliku Lõmpsi saatel. Laulud ja jutud, jutud, laulud, päikesetõus, metsade tagant, jõe kohal, soolo ja grupi luusimised udus, mis päikesesära põles kus, mille tegid kuuldavaks linnud järsu oma hingamine. Muidugi oli lõpuks ka need, kes seda ise ei kuulnud. Hommikusöök ja jook jällegi piim, Kurgja taluhäärber, mis kui mõisa oma ja millist Carl Robert Jakobson oma ihusilmaga ei näinud ning saun, kus ta elas ja kus suri seejärel haneritta ja mööda jõeäärseid heinamaid, lepikuid, karjaku, pleid, särghauatallu siit ühe perekonna põliskodust pärineb särgavanimi ja siin venna juures. Öeldaksegi Ernst Peterson-Särgava olevat kirjutanud oma Lähme linna kirjutama. Kurb oli sealne pilt, suur, uhke elumaja on jäetud maha küll ilmselt alles mõned aastad tagasi, kuid millisena kogu kunagi hoolitsetud õu iluaed on täis sõrajälgi ja veel muud, niiet jalgagi maha pole panna. Õige pea ilmusid nähtavale ka praegused asukad, esialgu ühe nurga tagant üks kolm, seitse sarvilist uudistajad. Ja kui neid juba paarkümmend sai, nad küllap heasüdamliku sõjamängu algatasid, taandusime, ent hilja teise nurga tagant tormasid välja ilmsed põhijõud. Pagasime uude suunda, kuid siis lasti käiku peakorteri reservid, olimegi üle mängitud ja ümberpiiratud jäi vaid elektrikarjus, kui heanike särtsu saada, kui tead, et selles on subpääsemine, jääb kõrvutada, selliseid karjusid, aga eneseväärikus taastada. Kui tagasi jõuad. Astusime edasi ning Jürisson juhtimisel jõudsimegi niinimetatud Sakala teele. Sedasi kutsutakse rada, mida nüüd peaaegu pole olemas ja millist mööda Jakobson omal ajal läks otse Viljandi poole viivale suurele maanteele. Seal oli kõike kõrget metsakuiva raiesmiku ja märga võsa. Viimases ei leidunud jala jälgigi ja siis hakatigi Jürisini kutsuma sussaadiniks. Õhtuks jõudsime üle vanaõue Veski koha rääka tallu, selja taga mitukümmend võrratut, kilomeetrit, teine öö lõkke ääres. Õhtusöök ja jook ikka piimika, piim, laulud ja jutud, jutud ja laulud. Üks ei kaasagi toodud, laulame, saame, Lauranud on kuuldavasti ka ise Barakene. Anjamis vidiilu ja kyll Haanja miis vidi ilu ja kilpe kats kolm tall olla kant, vähem loole Anjaamist lätstiga nikku puud, tiim Haanja miis läkski kanniku puud. Mao kolm kop ka. Kolm kaka ka tahtsa Ostaapiksi nõkse, taht, Ostaapik siin näkse. Töö Haan jaanis nätsilgu pütti tihti ka nik, kuhu letti liiga oliku letti ei Haan jaamis palelt poodi saksa jaanis Palol poodi saksa luu pahadciorgata. Sa tahad ärgata Lozzarkanotsarkanofaan ja nii bodžarkalotsarkanobaan ja mees. Uus päikesetõus, uus hommik, sootuks teisem kui eile ja sama ilus nüüdisteekondi Bachi passare lähistele astumine ikka lustakas, nagu polekski 74-st hellik ta last peaaegu pooled plaasterdatud. Lõunaks selline pärale, kes esimest, kes teist, neljandate koguni mitmekümnendat korda. Siia jõudsid ka Eesti raadio auto helirežissöör Vello Meyeri, tehnik Arvo Kalbusega, Ellen Laidre, Elsa Aavesson. Ees ootasid juba helilooja lesk Magda Saar ja Mart Saare õetütar Hilda. Edasi raskemgi kõneleda. Helidokumentidel kuulete vaheldumisi lõikust ehk kolmandast tööst. Lõkke ääres meenutavad Johannes Jürisson ja Mart Saare omaksed. Ning katkeid pühapäevaselt kontserdilt. Toas, kus helilooja elas. Esinevad Ellen Laidre kosel Saavesseniga, Mihkel Sildos, Tallinna kultuuriülikooli kammerkoor Valdo Ratassepa juhatusel ja Vardo Rumessen. Tuba ei ole ju kontserti seal, sinna mahtusid vaid pererahvas ja esinejad. Sellepärast lükkesimegi aknad tasa lahti ja kogunesime murule sirelite varju. Kutsume nüüd tüüdki sinna. Lugupeetud külalised. Üheteistkümnendat korda on Mart Saare kodumetsad meelitanud meid käratsevast ja suitsu, sest Tallinnast siia leetu raba serval asuvasse vanasse talumajja helilooja sünni ja kauaaegsesse elupaika Hüpassaarde. Me pole seda pikka jala matka ette võtnud selle lootusega, et siin näha ja avastada harva nähtavaid looduslikke vaatepilte. Selleks on siin ümbrus liiga tavaline maapind, madal ja niiske, puuduvat mäe kuplite ja orgude kontrastid. Õhtuti piinavad matkajaid sääseparved öösiti kuresoost laiuvad niisked sooaurud. Meid on meelitanud siia Mart Saare omapärane kunst tema põhjamaised, koorilaulud, mis lõhnavad kuuse ja männivaigu järele mis puhastavad bensiini suitsust tahmunud linnainimese hingelõõre. Meil on meelitanud siia Mart Saare eluterve kunstifilosoofia tema loodustunnetus, mis näitab meile neid tõdesid, millest oleme tsivilisatsiooni ja tehnika agressiivse pealetungi mõjul pidanud ühe üha rohkem eemalduma. Hüppas saaremeister on oma kunsti ja isikliku eeskujuga meile näidanud et ilu tuleb otsida lihtsusest suurt väikesest, ülevat tagasihoidlikkusest ara matkakiiruste ja kilomeetrite, vaid süvenemise, mõtlemise ja läbielamise pärast. Ära otsi seda, mida sul pole ja mida sa ei saa, vaid armasta seda, mis sul on. Mart Saar enda kunst on võrsunud just Nende tõdede juurest. Ta on oma loominguga näidanud, et siinse väheütleva looduse pinnal võib sündida sama elujõuline kunst kui Euroopa kuulsamate ja kaunimate paikade muljetel. Et siinne soo laugas või metsarada võib pakkuda samaväärseid impulsse loominguks, kui mõni maaliline Šveitsi mägijärv norra fjord, võilillerohke Alpiaad Lääne-Euroopa romantikutele olid tüüpilised klaveripalad pealkirjadega oja ääres järvel. Mart Saar kirjutas klaveripalad pealkirjadega lauka ääres laule Männile tuule tuba, mis on siinse looduse vastukajad muusikas. Mart Saar on oma suhtumise ja eeskujuga tõestanud, ET kidura tamistiku ja pehme pinnasega kõigi poolt hüljatud rabamaastikke on omaette kunstiteos. Mart Saarekunst on sama karge, sama filigraanne ja peenelt välja töötatud kui leetu raba oma mikrotaimestikuga. Jõhk peente varrekeste, pisitillukeste õite ja visa elu, võitlusti sümboliseerivate, mitmesaja aastaste männi Jasarikega. Suruge need männid maha, nad ei murdu, vaid tõusevad aegamööda jälle üles. Mart Saare muusika on siinse looduse kunstiline üldistus mis pakub naudingut ainult siis ja neile, kellel on aega maha istuda, üksi olla, kuulata ja vaadelda, kellel on kalduvust looduse poetiseerimiseks ja müstifitseerimiseks. Saar on üheaegselt puid ja müstik. Päevade kaupa metsa sulgudes. Linnulaulukontserti kuulates ja looduse värvimänge nautides tõusis hing kõrgele üle metsalatvade leelo aga laskus taevapiirilt maa atmosfäärides. Nii puudutaski helilooja hing Leelut, millest sündis too metsalõhnaline, jah, poeetiline kunst. Jääks rahvatarkus ei ütle, et ei ole leelo maasta leitu maasta leitu, Puustad, etu, leelo tulnud Aivalta püha pilvede vahelt. Ja kui nii kohtuda Leenuga, siis saabki reaalseks. Ka salapärane põhjavaim saavad reaalseks. Laane ja kasehaldjad saab reaalseks kogu Mart Saare. Looduse müstika ja kunst. No tema oli vana mees juba temaga rabast suplemas, käin seal raba laugasvalgani, kõige ilusam suplemiseks on küll, aga, aga kuule vaata mind ei aja sinna ükski, siis ma ei ole seal käinud, aga ma ei julge sinna minna. No teie ju seal isegi selle üle soomineku koolides. Oh, ja siis oli küll, siis ma korjasin ühe muraka keset raba ja mõtlesin veel, saar oli, tema oli spets räbal käia ja, ja mõtlesin, et kui ma veel nüüd seda saart kätte saaks, siis ma annaks selle muraka tal ja mõtlesin, et ega ma ikka järele ei jõua enam, me olime kolmekesi järel vetikaõli ja üks mina ja veel üks daam ja, ja siis see Vetik narris meid, et kui meie vajusime ära, no me olime ikkagi kogukamad ja muidugi ei oskanud käia ka siis see vetikas laske kõhuli, narris meid kogu aeg pange tähele, aga ükskord saime ikka üle raba. Kaia mainisid sihukesele Murakaga saarel ära. Aga mul oli küll igasugune lootus kadunud tegema, sinna enam ei saa. Ja siis käisime ühes talus seal söömas. Me käisime ikka, niiet noh, läksime siis talusse, palusime süüa ja ja seal oli siis paar meest ja üks ütles, et seda meest ma tunnen küll, see on ju fotograaf. Või piltnik või fotograaf või midagi igatahes oli. Piltnike. Aga kuidas see oli, kui, kui te sinna läksite, ikkagi seal olid saar ja ja siis ma ei tea, kas teil oli öelnud, et käige ikka mõtteid pidi ja kuidas te läksite? Saar ütles, et käin, ma ütlesin, et ma läksin esimest korda räpa, sest minu mehe ema andis mulle uued tuliuued viisud ja mina mässisin neid ilusti jala ümber, kõik need, nagu need paljad pannakse ja kui ma tagasi ei olnud, ainult muudkui pall, paelad. Tükk enam ei olnud. Harrastused, mis mätta peal. Ma mõtlesin, ime küll, nüüd hakkan mätta peale astuma, et palju lihtsam on astuda sinna mudasse ja muidugi mälestusi mudasse, vajusin iga kord sisse. Kas tõesti järeldada, et ärge uskuge ikka mehe sõna? Tänane kohtumine mõttes aega ei ole meile mitte üksnes tähtis, sellepärast et me austame siin nendes ruumides vanameistri siili loomingut. Nagu me teame. Sellel nädalal lahkus meie seast Eesti muusikakultuuri üks silmapaistvamaid esindajaid, keda võiks koos Mart Saarega lugeda nagu eesti muusika alustugedeks. Me teame, et see suur muusikamees oli professor Heino Eller. Ja võib-olla meie, kes Meie kahjuks jäime nagu kõrvale sellest tema matusetalitusest Tallinnas. Pehk mälestame, austame, õigemini tema mälestust siin. Ja ma mängiksin sellel puhul võib-olla Mart Saare leinamarsi, mis on kirjutatud 1922. aastal. Mitte vastutus ja võib-olla selles üldse kokku leppinud. 30. aastal ma esimest korda tulin 40 aastat fui häbi ütelda, issand jumal, kui vana ma olen juba 40. 40 isegi natuke aastaid ka olema, ennem kui ma tulin siia. Aga teate, minu esimene tulemine oli igatahes huvitav, ma mäletan, see oli, hakkasime siia tulime, siis ongi mingisugust sõidukid ja sõitsime Olustverre ja Saarjutused külma, sul masina muretsen? Ja, ja no hea küll, ma mõtlesin ka siis veel, et no et äkki muretsee on. Et küll ta muretseb, tulene surieni, masinat ei ole, saar otsib, suri, mis ma siin ei ole. Ja no eks ma seda enne teadnud pärast Mullex mõisi otsin, oleks ikka ennem ta saanud, kui tema otsimisega, mõtlesin kah, et ta ikka otsib ja ei saanud midagi. Hakkasime tulema, tulin Aaviku juurde, teadsin vasakule ja tulime assaku juurde ja seal olid siis Johan oli seal ja Paul oli seal ja nemad tulid meid saatma ja Paul küsingi, et kas läheb läbi Lehtsale kraavi või lihtsa regravi pidi Saarjuta ei, ma ei julge sinna minna. Siis kas sa lähete purdeid pidi? Ei, sinna ma ka ei julge minna, ta murrab seal enda jalad ära, mina esimest korda küps kingad jalas, sel kanalil ka kõrge kannaga kingad moes ja no siis mina olin ikka veel muhedam kantsindamisti, mõtlesin maale saab ka nendega minna ja tulingi, aga tulime siia, tulime ja kell viis oli umbes ronguli Olustveres ja siis tulime ja ka teed mööda ja teed mööda korraga mees ütles, et püüdon hüppas, koerad hauguvad, nüüd seal Hüpassari, näete siit üks kaks kilomeetrit otse sinna tee peale. Ümber on veel üks, viis kilomeetrit, ma olin ahastuses, mõtlesin, et saan ja üldse kus hüppas, seal on. Et ega ta muidu siis mind, et me tuleme ja tuleme, hüppas seal ligemal, ei tule. Ja kas ikka tuli siia, saime siis siia ja, ja siis ta ütles, et seisa nüüd sina seal viranda uks seisma, teen köögiukse lahti, siis ma teen sulle lahti ja siis ma mõtlesin küll oleks hea kodus lehed, mis ma küll ometi siia pidin tulema, teadsin, oli siis nii, et ega siin inimesi nagu ei olnudki või uisin, oli inimesi, palju ümbrust Sultsi maja oli, võiks, sõitsin ümbrusele, inimestel siis nüüd ei ole ju, aga need talud olid tsüklikuma neli kilomeetrit. Kas te tahaksite ükskord ühe inimese siin? Nägite, kuidas see mulje siis oli? Inimene, mina olin kaks nädalat ära, siin on ja, ja ma ei olnud inimest näinud, ainult käisime metsas jalutamas, aga ikka ilma inimesteta. Ja mina seisin kord seal köögi ukse ees ja ja üks inimene läks seal kraaviperve pidas siis ei olnud enam neid seal neid põõsaid ja kõik oli lage ja mina jooksin neljandasse, aga mehel ütlema, et kuule, vaata, inimene läheb. Ja Saar ei teinud välja, sellest mängis edasi ja mina siis mõtlesin, mis inimene see küll ometi on, need mõtle, ta pole, pole teistkümnendalt inimesed läinud ja ta ei vaatagi nüüd? Muidugi, seda ta ei huvitanudki pärast, muidugi ma sain ise ka aru, et ega see ei olegi nii huvitav, kui inimesi on. No kuidas see väljapääs nüüd on neid teid tehtud siia tohutu palju siis miks peaks nagu otsib veel üks vihi külas ja siis vanasti oli, tee läks. Ainult sinna ei, minu aeg läks ikka juba vesi küll, aga oleks läks, aga see ei olnud tee. No see oli, see oli niuke rabaauk, nii et ma läksin ükskord sõitma mehega kahekesi, läksime surieni ja saime vist kas esimesse või teise auku, kui jäänud hobusel muudkui kõrvad ja saba. Ja aga mina teadsin, et siis tuleb. Hilda oli mind nii palju juba õpetanud, et siis tuleb hobusel rangeid lahti võtta siit ees. Ja mina võtsin need lahti, hobune tuli välja. Aga mis seal ja panna, keegi ei oskan vankriga sõita, ei Walkeri vormi sees ega vaju sisse. Ja, ja siis ma läksin käte sinna Cesale sinna nurga peal talusse. Läksin sealt selle peremehe just abi kutsuma. Et tuli pani mulle hobune. Alguses sõitsin päris kenasti, aga kui me saime ikka juba sinna maantee juurde, siis iga viie minutiga hobusel keset selga. Ja, ja mina ütlesin saarele, tead, et viga peab olema siin ees, ma ei teadnud, et Serlennuson, aga, aga mõtlesin, et viga peab olema siin ja Saarjutus mul vankris. Roosa puudus ajab veel rohkem sassi. Ja läksime siis sinna, saime suriooni, läksime, kaebasime ühele oma sugulastele kõik need rakmed katki, et ma ei tea, kus me saame parandada, et et muidu me ei saa kodu. Ja siis see mees ütles, et ma tahan vaadata, kes teil panimist, vanad rakmed, et need katki on. No muidugi tuli, pani meil hobuse ette ja panin rinnuse kinni. Läks, kas Saar Saar, Saare vald kogustata? Ei kahjuks? Aga ükskord mina siis õppisin, ma olin väga tige. Mis pagana viga see on, et, et ma ei oska hobust ette panna ja, ja läksin panin teda poolteist tundi, nii et mees tuli alguses muga ikka sinna tünni juurde kaasa. Aga siis läks tal igavaks ja selleks paigal. Ja siis üks poolteist tundi ma panin vähemalt. Ja siis ma läksin sinna trepi hobusega ja saar tuli uksest välja, ütles selle hobusega ma ei sõida, sellel on luuga rõngastega, nii sõidavad vargad. Kus mina pidin teadma, kus seal luuga rõngas on? Ees või taga, mul oli õnn, et ma ta pääl sain, tähele jäi, kas te teate, kus meie tee on, jäime Asso no, aga nüüd on ta muidugi kinni kasvanud ja nüüd ta ei ole nii õudne enam, kui ta oli. Kui me siin hakkasime käima masinaga, siis oli nii, et, et me rohkem tirisime seda masinat, kui siit välja sai. Ja siis kui nüüd möödunud üle möödunud aastal oli möödunud aastal siin tee peal sõitsin ja üks daam sõitis oma uue autoga, siis ütles, niiet kuidas see saar ometi seda halba teed mööda võisin sõita? Mõtlesin, et saar ainult unistas sellest teest ei olnud seda teid näinudki. See oli kohutav, mis teeolud siin olid? Siin oli vist niimoodi, et suve nagu saiaga, aga sügise ja kevade ja kuidas siis oli, meil siis oli raske tõest ja muidugi me olime harjunud omad tuttavad, augud ja omad tuttavad ja kui mina, kui me tulime õhtuga. Me jäime muidugi üks ots oli meil kindlasti pimeda pelgas minek või tulek, aga kuna me olime genist laisavõitu inimesi, siis jälgisid tulek pimeda peale Hiiumaal. Ja kui mina palusin Hildatud ära seal laseneid aukusi läbi, et ma ei või enam siin hobusevälist silda tröösti mind väga rahulikult, et oh, need on jamad, võtavad augud, laseme läbi. Ja muidugi tulime ikka nii, et siis tuli ka mitu korda ükskord me tulime jälle ööseks ja mina ei saa aru, kuidas vanker ümber läks. Ja meil oli üks superfosfaadikott, oli siin istumise all. Ja, ja hinda vaatas. Hilda oli mõtlengi tsoon, nüüd tuli super mina. Hilda kukkus elu poole, läks. Me kukkusime pealsele ja mõtlen, et nüüd tuleb see super vussi kott. Aga liugled, mul kondid rasvatasid lihtsalt kohe igavene suur tümikas tuleb kohe niiviisi ja hakkas ise rabelema, seal jälle mõtlesin. Oh ei ole viga. No Metukusime parajast, riisikotid olid vankris, seal me sel korral jälle üks niisugune tulek oli, siis meil läkski vanker katki, pärast veel ei tea, kas jaajaa jutt tuli siis natuke maad edasi liigutama, sobi vankrist maha, j hobune, lahtisus, hirmus asi. Aga me läksime aia tagant tulema, mõtlesime, lase nüüd neid väravasid lahti iga kord, et see on nii tüütud, hakkan neid väravaid lahti, laseme aia tagant, muidugi lasime esimese kännu otsa kinni ja istusime seal üks mitu tundi ennem, kui me selle vankri kätte saime ja siis mõtlesime, et no nüüd laseme aiast läbi. Nii et kõik asjad on siin ära proovitati, ära väravad niiviisi kohe tehti, korraldused ei tohtinud teha enam väravaid, aga enne oli. No tähendab, igal olid oma isiklikud maad, näiteks kui meilt hakata välja minema, siis enne kui me siia saime, me midagi neli, viis väravat võtta. Antsu juures oli 3,3 tükki ja nii et enne kui maantee peale saime näiteks 22 väravat lahti võta ja mine siis iga kord vankri ja siis võetakse selle jaoks lapsed kaasa alati kui vanemad suurendaksid. No iga kord kobise maha vankrist ja siin on nii palju seiklusi olnud, selle aja jooksul, aga Pärnus käisime silku ja tore, käin õhtupoole korraga ees, niisuguse hämariku tuleb meil meeled. Lähme Pärnu sild käivad, meil lihtsalt ei olnud, aga siis ikka noh, ütleme meil tegema. See tükk oli meil tegemata vilja. Ja pimedaks läks juba ka. Hakkasime kella viie aeg minema, tähendab pääle lõunat ja saime Tiia kaanso, no seal oli paras niisugune on nii nagu praegu videvik mina hobusega, sealt nussides meile vastu tema kuule külamis, kass, kes varsti Pärnu tule saanud olime, alles siis on nii, et me ei olnud veel ütleme neli välja, mitte midagi ei vasta, ta arvas, et nüüd on tobud ja hommikul siis läksin üle selle. Mis jõgi, see on seal, see tori, tori andsime hobusel süüa, hirmus palav ilm oli, aga minul on niisugune väike kasuka jõbi seljas niiske poolkasukas. Ja läksin sealt silla pealt siis käia. Mees ütles, et kuule, mamma, kas sul ei ole pala küll sellega? Kas sul ei ole külm selle kasukaga? Teate, see on mulle eluaeg seisab meile, sest nii palav oli, et lihtsalt võimatu ja minul oli ikka see krõbi seljas ealiselega olla. Vot see oleks lõbus, muidugi seal kaasus käis pidu pidamas, kuidas see lugu oli? See oli tuuli, söödi tähendab enne kui Tuuli Veljo sündinud Me hakkasime pühitseme. Toolid, endise 27. asendi, 24. Läksime sel korral oli tähendab täitsa külmetanud maa oli, aga lund ei olnud. Igalt poolt sai minna otse läbi elektri otse läbi vankri ette, panime hobused ja läksime siit talveteed mööda ja siis oli niisugune kamp meil peal onu istesse sees ja siis tema kõrval oli arukask. See oli kutsar. Sihistasime esijalad üle ääre külje peal, ühel pool oli mul õde, ei ole taga. Mina olin ühel pool ja siis naabri taustana niukene räige kuldkepp oli ja siis mul õde, eestlased, taganiisi jälle jalad, ülejäänud ei mahtunud muidu kuuekesi sinna vankrisse. Ja siis oli meil siis hirmus rullminek, lill. Onu, tema armastas rumalasti rääkida, kui ta räägib. Ja me saime kuidagi nagu see tähendab majade ligidale sinised, rääkis Aakre rikuvad. Terve ilma ülesse kohe? Kaanseleksime tantsupidu, see oli, tähendab endine vene koolimaja praegu vist ei olegi oma 10 kilomeetrit, no jaja, käisime pidul ära. Jaa, jaa. Pidu lõppes ära. Me tantsisime onuga kahekesi, siis valsi polka. Väga aeglane, lasime palgal. Siis kui hiiglapikk suitsupits, oli ta paberasse seal otsas veel, nii et sellised hamba sellise keerutasid, nii et see oli pidu lõppema, iha ja vahel ikka tantsida. Tütarlapse kujutate, ettesaar oli väga viisakas ja ta ei olnud kunagi niisuke, aga. Ja siis oli pidur pesa ära, aga no temal olid alles parajatuurida hakkasid tulema nii see seal, kus me läheme siis sugulased seal lähedal siis läksime sinna ja seal oli siis õlut ja pühade ajal kikki. Ja temal oli see komme temaga pidigi istuma laua juures, kui ta võttis, tipsutas, ei olnud tarvis juua kaasa, aga pidi eestlane. Siis me kutsusime kaasa saanud ühe noore mehe, see oli niisugune vaikne noormees, ei olnud neil vastu, tema tema istus siis seal, me tahtsime ise, noh, võib-olla puhkamine, kees Felmiga sisse. No jälle kõik läksid ära, järgmine päev tööpäev ja tahavad ära minna, mehed ja aga tema seda ei. Mis te magate nii palju, mis mehed need onud magavad? Ei võtagi. Realiisilgaloogiline ära ja hakkasime kodu tulema. No kõik olid ära läinud, siis hakkasime meenutama, sa oled noh, et hakkame nüüd minema. Ja siin on üle jõe tulles analiseks metsa rätsep Toobal sellele koduveini alati ta teadis ära seda juba. Ja lähme Toobali juurde, näe küll, ja plaanitud ilmselt üle jõe silla hobusetee läheb nüsi kurvega ringi jaoks jalgrada läheb, et siis ma olen sealt maha kohe ja lähen ette ja ütle, nad pole poe või ja kui sa ei saa minna, et noh, et ütleme, et ei ole kodus. Läksin üle silla ja onu kohe krapsti vangist maha ja vaat mina läheks ees. Läkski, tulin logimal vankriga üks kord järgija, tema juba vehkis seal kaabu käes ja vehkis ike, tulge sisse, rätsep on kodus ja veinid olid väljas juba. Siis tuli naabriperemees, see oli ka niisugune isetegevuslik, niisugune, see oli CDd metsale peed härra, maestro. Külla viia, juhaldis läksime sinna veel. Ja mina jäin kõik sellest ilma ja kalossid olid maha jäänud Hodoni nii kaugele asjad seal palju kogunes ümbrust, naabrimehi sinna ja tõstke ta mul vankris. Ei no siis mehed tõstsid onu vankrisse ja siis hakkasime koju tulema, kodus leidsime kalossi, tõid maha ja siis ma pidin uuesti kalosse, võtsin sealt järgmine kord ja ja siis oli siis me kodus veel timmisime siin edasi, ega siis sellega veel ei jäänud, Tuuli pühitsemine ära ometi siis vahepeal tuuli sündis ära juba. Ja siis me läksime suurijani jälle edasi timmima veel seda asja. Ema, helistasin veel kodu ja Saaris, võtame siis teadsin juba natukese käisime seal ühe tuttavate juures sees, niiviisi sai viina toodud, sinna kaugele pandi kinni juba ja ja siis tahtsime temaga vähemalt vatud, lähme kõrtsi veel. Aga sel korral ei säädus, nii et peale peale kahteteist ei tohtinud enam müüa kõrtsist midagi. No siis saime kuidagi niiviisi kõrtsimehel ära öeldud, et ei tohi anda mingil juhul, tema tutvustas suured, kas ei tunne siis, kes ma olen fotomaa? Et kas ma võõraga ei ole, et ega siis ometi midagi ei juhtu ja nüüd ma pahandust tuleb. Ja siis tahtis lõpuks, et lähme pastori juure, kirik, uinejum. Vastasin, et ei sallinud purjus peaga, no siis sai mingi seal pastor riiuli ka ei lähe ja siis oli üks vana abielupaar, vana koolitegelane oli vat lähme Vanausi juure, sealt ikka saab viia. Siis küll, et hakkame minema ja ma sain ta hobuse peale jälle ja hakkasin tulema. Pisut leiab, et kuule, saad mööda läinud. Mõtlesin jah, kogemata läksid mööda, ei ole midagi, saime koju ja laskis võllid tuua veel kasti õlut, siia kodu. Läks alles temal päristada tütart ja, ja ma kuulsin juba koridoris, meil oli. Siis mõtlesin tsoonid, ma tean juba, et on ikka pühitsetud muidu muuseas väga kindel, teised ütlesid, et et noh, et kuidas sa julged oma noort naist jätta üksinda kodugi sinna lähed kodust, ärasaar ütles nii, et ma olen täiesti kindel, tema on nii arg, et tema ei julge uksest välja minna ja oli ka nii, ega mina ei julgenud kusagil minna, eks saarel tuli omal ju kahest siukseid hirmu ära tunda. Siin tuntud lugu, kuidas Artur kapsid, käis sõjaaeg. Artur Kapp oli sõja. Cap ei saanud siia üks kümme-viisteist aastat, tal ei olnud sõidukid. Härra ei saanud kuidagi tulla, aga siis sõjaväkke tuulikud oli 44. aastal, ma kuulen korraga, ma olin magamistoas, et sammud käivad võõrad sammud söögitoas. Läbin ukse lahti, Artur Kapp, Jana tuli järgmise Surjanist jala. Järgmisel päeval läks ära ja mina tegin siis neil võileivad kaasas, saarel jalg haige ja, ja nad pidid minema siis siit ära. Ja muidugi saare kätte jäid need võileivad ja eks Saarjatis kapiga jumalaga ja võileivad jäid näppu. Aga nüüd, et mitte võileibadega kodu tulles läks kapile järele viima neid aga ka Cap jooksnud hirmugaid, keegi hüüdnud teda, kaks joobes hirmuga metsa. Ja et vaata, et nüüd on bandiidid. Ja siis oli vaatanud metsast, et kui Abe oli mööda läinud seal ei teadnud, et see on nädal aega. Ma läksin hiljem Tallinnasse ja heliloojate Liiduga heliloojate liidus küsitamaksed. Kuule, kas siis jooksis Saar metsa kukat metsast välja, tuli seda enam ütelda. Vaat see oligi see, mis oli juurde pandud. Et saar oli nõia Artur kapoli metsas olnud vahepeal seal ja nüüd saarele kiiruga mööda jooksnud ja Artur Kapp oli metsast välja tulnud ja saar vaatanud taha, et üks mees tuli metsast välja, et selles kahtlane kuju jopanud jooksma. Ja pani ka metsaomakorda ja mõtlesin, et ma ei pea enam seda viimast varianti, aga igatahes Tallinnas oli see variant juures. Lubage mul Tallinna kultuuriülikooli koorikooli nimel kõige sügavama lugupidamisega Mart Saare töö ja selle sünnikoha vastu anda muuseumile üle Tallinna kultuuriülikooli vimpel sõnadega küll armas on iluelu siin põhjataeva all. Tänusõnad ütles koorivanem Silvia Uusväli. Kirjad allkirjad külalisteraamatusse, nägemiseni jätud ning tasapisi mindigi seljakotte pakkima, tallaplaastrit tõsiselt kohendama. Ees seisis matka põnevaim osa raba ületamine. Paljudel oli see esimeseks rabaks üldse ja me ei tea, kas Leetvarabaun kõikidest rabadest tõesti kõige leebem ja ilusam aga mõnusam ja kena oli ta küll laukatsi proovitud poolte kolmveerandtundide kaupa, õigemini Meid ja kahjuks ainuke kahetsusväärne mulje neilt päevilt. Me ei leidnud neis mitte midagi õudset salapärast. Kui silmad lahti tegid ja päikesesse vaatasid, oli tunne, et istud mõne pealinna toitlusettevõtte kohviämbri põhjas. Linna lapselik võrdlus küll, aga tegelikult oli see ka vesi ilusam ja tõmm k. Raboli vaikne, mitte ühtegi häält, ainult tuulekohin sinu enda ümber ja sammud kanarbiku krabinased lirtsuvad ja vahel põlvest saatis olisevat. Üldiselt olime ka ise vaikselt, välja arvatud seekord, kui ühel mehel, seljakott, mis ikka seljas kahe lauka vahel samblasse kaduma hakkas käidud ikka välja ja nii saadi meeski kätte. Aga kui te arvate, et kärazindis hirmust eksite naersid muidugi need, kes pehmest kohast juba üle olid. Niisugused on need armsad puud, soola, koossööjad. Nonii igal räbala kord lõpp ja kui kaldale saime, ei osanud esiots enam kõndidagi. Üks iseäranis lippas Tallinnaski mitu päeva. Aga tooli raadiumis nagu kunagi selle kandi vaimuinimesed, rühkismi meiegi suure tee poole meie edele koju jõuda. Nemad omal ajal, et need kodud ilusamad saaksid. Leetva küla, Navesti kaldapealne ja siis kõige kuivem koht pühapäevasel teekonnal sild Navesti. Kaansa koolimajast, kus Saar poisikesena oma esimesed ilma tarkused sai ja palvetundides orelit tonkas paistis suur tee juba, et sellel teel ootas omnibuss see tehnika ime, inimmõistuse hüva looming. Ning vaatas oma plekksilmnäoga meid nagu viimseid Mohikaanlasi. Aga me ei ole viimased. Palgad on kõik risti uppundi maani nii saami lipp. Vaiko Jovi Pilli seal ja paistelisel aegne märg mõõnesel algab siis ilmelt ilusaid maas, laulame rõõmsalt.