Me nimetame kodu alati armastusega. Igale meenub ta ta erinevalt, olenevalt tihti vanusest. Ainult ühe inimpõlve jooksul on kodu välimuses palju kootud. Üsna vähe on veel neid inimesi kellelegi lapsepõlvekoduks oli suitsusaun või õlgkatusega talumaja. Vähe neid, kes mäletavad kodukandi aiaäärset tänavat, kus kasteheinas me lapsed jooksime. Ja kui mälestus ongi, siis kohta ei tunne enam ära. Aia asemel on plokk elamu ja kasteheinast saanud asfalt. Muutunud on ka jutud ja laulud. Ent nii huvitav ja võluv, kui kaasaeg ongi, rändame ikkagi tihti kodukanti, kasvõi mõtteski. Ja me unustame halva ja raskused, ent peame meeles ka tillukese keeru. Seepärast tundma Kodukant alati kõige ilusam ja sealset rõõmud. Kõige suurem. Tänane kodukandi õhtu kutsugu kuulama neid, kel kodu vastu soojad tunded, kel tahtmist edendada seda, mis esivanemad meile parandasid. Teie juurde Kurgjale ei ole vist üldse praegu kerge pääseda. Teed on lagunenud ja ilm ka niisugune kippuv, siia madalasse kohta. Jah, see on õige küll. Meil on praegu juurdepääs, on raske, silda on ka pealt ära. Kas on säilinud ka midagi Jakobsoni ennast, seda tema hinge? Jah, kui siin ringi käia, siis Jakobson Eston, tunda nii-öelda tema hõngu igal sammul. Tema istutas metsa siin ümbruskonnas isegi perekonnaga käis istutamas rajas ja pargi põlispuud on tema istutatud siia selles tema saunas suri, maja juures on siis see iidne tamm tema istutatud. Kurgja majamuuseumi direktor Maret röövinud ja pargitööline Paul Kipper kõrva taha panema. Pealehakkamist ja julgust võid olla meil vajaka. Praegu. Tema oli niisugune mees, et tolle aja kohta võib öelda. Hulljulge mees julges parunite saksidega avalikult kohe võidelda kiriku vastu ja igasuguste iganenud vaadete vastu. Juba 100 aastat tagasi ta tema võttis kasutusele maaparandusküsimused, propageeris juba maaparandus troobitamist, nii-öelda seda drenaaži. Ise oli üks esimesi, kes seda kasutas. Siis agrotehnikat. Külvikorrad viis sisse enda siin majapidamises ja siis väetiste kasutamist, need on tänapäeval, ei ole ka oma neid tähtsust kaotanud. Need põhimõtted on tänapäeval ka sama, nagu ta siin kirjutas selles oma teadus ja seadus põllul. Loomakasvatuse alal ka linde, kanu oli tal siin oma 20 sorti. Tema mõte, see maakoht ilma õunapuu ja lilla jätta on sama, mis roog ilma soolata või nädal ilma pühapäevata. See on ju ka praegu õige, siis. Ta. Propageeris ikka kodu kaunistamiseks. Jah, ja isegi looduskaitse küsimused tõstis ta esile ju tolle aja kohta ei olnud inimestel aimugi looduse kaitsmisest või hoidmisest ja tema juba siis nimetuse propageeris looduse kaitset. Siis jah, väga armastas üldse loodust, lilli, vett oli jahimees. Kodus omal oli tal siin siis üks kodustatud kurg Jurkaalisele kurenemi käis kannul tal igal pool. Siis linnud olid, öökull lendas õla peale, selja kärnkonn tuli kutsumise peale, söötis kärnkonnale siis teost putukaid ja kärbseid. Sel ajal, kui Jakobson siin elas missugust valgustust siis kasutati õhtuti? Võib oletada, et petrooleumi valgustust siin on säilinud veel laesned petrooleumilambikonksud veel, kus nad Reppasid siis et õhtud olid pimedad, õhtud olid pimedad ja eriti sügisõhtus. Jakobson käis tihti Viljandis seal oma Sakalat toimetamas, siis ikka käis jala. Sid otse läbi metsade kohe suure tähendab sele Suure-Jaani maantee peale välja vanaõuele 12 kilomeetrit läbi metsa vahel tal oli siis mõni saatja poiss kaasas. Beergudega näitas siis tuld. Piero kimp oli siis sellega seotud. Kahekesi kampasid läbi metsa. No ei kujuta nagu tänapäeval ette, et peaksid pimedas metsas teed Ozzylanikeeru valgel. Ja see on üks iidne tee nii rahva. Rahva hulgas praegugi säilinud, seal on Sakala tee nime all, rahvas tunneb seda metsateed. Ja siis nüüd on Viljandimatkaklubil, on saanud traditsiooniks nüüd igal kevadel Jakobsoni surmapäeva tähistamiseks, siis seal möödas, aga teed Suusamatk Kurgjale korraldada. Ja siis selle suure tolle aja kohta väga uhke maja toad. Kus seal praegu muusele eelsest ajast olime läbisööri. See oli tema plaani järele abikaasa tuba siin kõrval ning kus me praegu oleme? See on lastetuba. Ja siin on teil tsitaadid seintel pildid ja nii nagu igas muuseumis eksponaadid klaasjal jah. Ta kirjad pruudile. Näiteks ta kirjutab, et ma ei tea midagi toredamat, kui suur perekond, kus rahu ja armastus valitsevad. 1871. aastal kirjutas seda Ja siin on luuletus kaheksandal jaanikuupäeval minu kallikene. Jah, see on tal ka pruudile pühendatud. Unemates muutis õudes läbi vaiksest vaarikust, leidsin allikale jõudes sinilille Saarikust. On mul kodus Haiakene lahke armas minule. Seal üks vaikne kohakene, kallis lill ka sinule. Aastast 1878 on päritega järgmine. Nagu sinu emad, nyyd sinu pojad nagu sinu pojad, nii sinu põli. Et Jakobson üldiselt käremeelne mees oli, on teada ja ega tal siis sellepärast siin ka väga kerge ei olnud. Eks muidugi, ja ümbruskaudsed inimesed ja talunikud, kes siin ümber olid, elasid, need olid ju ilma hariduseta ja siis. Piiratud silmaringiga ja enesest lugupidavad. Nii et igal oli, kui ta käskisin Viljandis igalühel oli oma talu maa peal aed ette ehitatud ja siis hakkab seal iga kord lõhkusin laiali, ära tee pealt lähes sellega tekitas pahandust, siin põlgas taluperemeeste hulgas Jakobsonile pidama Sakalat, siin väljaandes tal ikka Leestel igal pool ei tule. Paljud poolehoidjad ja Sakalat loeti väga palju võrreldes nende teiste ajalehtedega, sellepärast et aega valgustas väga palju just sellised päevaprobleeme ja ja ikka võitles talurahva olukorra parandamise eest. Teil on siin seina peal kaart eesti kaart näha kuidas kirik ja mõisad võitlesid Sakala vastu. Kirik ja helistada muidugi ei hinnanud, sellepärast et Jakobson väga tuliselt võitles usu vastu ja usupimeduse vastu rahva hulgas ja nimetas neid kiriku teenreid musta kuuega kördi kokkadeks. Jah, ja siis, kui Jakobson suri, siis need mõisakullerid ratsahobustega sõitsid mõisate vahet, et rõõmusõnumit siis edasi anda, et Jakobson surnud. Meil enam konkurente ei ole. Nii, ja nüüd siis pea aukustustika oli ette nähtud, sina käid kest teadusliku restaureerimistöökoda teeb 10 aastat siia tammepuust ust juba. Viimati, kui ma käisin seal siis öeldi, et kui te ise nüüd leiate seda tammepuitu, siis nad teevad selle ukse, aga muidu seal läheb edasi. Teine korrus ei olnud veel valmis. Kui ta suri ja see hiljem ehitati ja väga mõeldud oli Jakobsonile ikkagi elavdada trepp, nii, nii nagu me praegu nendega. Majand rõdudega tuba, laud, mis tal oli seal Sakala toimetuses tool. Ja koltunud sagara laual. Jää all Pärnu jões juba sel aastal läinud. Ainult suured vägevad jääkamakad on siin kalda ääre peal. Kui kõrgele vesi tõusis, sel aastal? Seal oli võrdlemisi kõrgel, oli melise rippsild, siin on siis peaaegu 10 sentimeetrit, võib-olla oli puudu sellest sillast ja Silsaiminud natukene kannatada kaasneb selle jäädatuks laud murdus sealt ära ja siis veski ümbrus siin oli vee all, siis osa sellest õunaaiast ja saun on ümbrust ka. Park osaliselt kahju ei teinud. Ei teinud. Tõusis üle kallaste leidis omale uue sängi ja uue tee läks otse. Sulg Olesin ees käänaku peal kuhjas jääd selle jõekäänu peale ja siis tõstis vee nii üles, et ujutas selle heinamaa üle Jakobsoni rajal sildu siis ei olnud rippsild, aga seda pukk silda ka, mis nüüd ajutiselt ära on võetud üle käidi siis parvega. Ja, ja kus see suur teedelagunemise aeg ja jäämineku aeg oli, siis kindlasti oli see liiklus, kõik seisis, elu seisis sel ajal, kui meie praegu ja praegu ikka pääseb jah, suure vaevaga teile siia juurde kummisaabastega pääseb läbi, tol ajal ei olnud kummisaapaid, mida see veski jahvatas. See oli tal jahu ja saeveskis Insai jahu jahvatada ja siis palkidest laudu teha ka töötus. See töötas veel 1950. aastal. Sama Pärnu jõe jõu peal või? Jah? Praegu on ka ju kosk on selle koha peal rohkem küll, tammi pole nähagi. Tammi on juba need jääminekut ja siin need suured ära lõhkunud. Ta ei ole enam taastatud siin. Aga tammi kohta on näha küll väikeste läheksid. Põhiline osa vett jooksis siis siit veski Allarismil, näha on? Jah, eks tal oli siin selliseid vesiväravad ees, kui tarvis oli saeveski või tähendab veski käima panna, siis tõsteti need väravad eest ära. Ja juhiti vesi siis veskisse, tähendab seal nii-öelda turbiinile. Mis pani siis käima need veskimehhanismis, mis sellest veskist tulevikus saab? Projekt on koostatud, et sinna veskisse välimustel jääb samaks sisemus ümber ehitada, et saaks muuseumid töötajatele kortereid, samuti ka muuseumile väga vajaliku fondide hoidla ja ka ööbimisruumid ekskursioonidele nende järele me tunneme ka täitsa suurt puudust. Huvitav, jah, kui muuseumirahvale tulevad korterid, siis kevadeti olete ikka muust maailmast ära lõigatud, sest vesi on ümberringi? Jah, see on suhteliselt lühike aeg, võib-olla kaks-kolm nädalat. Skype paadiga see excuažeerimine siin paadiga sõita. Kuule, kas sina, jääminekut, kõnegid, madu? No kuidas oli? Igal pool oli vesi, nii rõht tõugi meie räpi peale. Ali teerada täis. Ah, nii ruttu, kui sa ise nägid, silmaga nägid, kuidas vesi tõusis. Hea mõte, hea vutte mütsid peas, mõte käte, hämakate peas. Noh, eks suur väsi, kindlasti ajas nad oma orgudest välja ja siis sattusid siis selle jää peale või jäälagunemise aegses või tähendab liikumise aeg tulid siis nagu merehädalised sõitsid jääpankade peale, siis rippsilla pealt sai varajase käega võtta kohe neid. Nii et neid oli päris merehädaliste aktsioon sessil jah. Hubases hämaras toas Landra alevis istub televiisori ees üks Vändra vanemaid elanikke, Villem Tamm, maikuus vaatame korvpallivõistluse lõpuni ja siis noorusaega. Küllap siin Vändras on vist juba ammust ammust ajast küll näitemängu tehtud lauldud. Puhkpilliorkester on siin alati olnud. Jah, siin luuletajad on siin elanud, kasvanud jah, neid heliloojad. Sest mina tean, möödunud sajandi viimasel veerandil seda orkestrit ma veel mäletan, minu isa mängis ka seal sees oli veel orkestri siis 1500 11. aastal, siis hakkas praegune praegustel kultuurimäluorkester, aga siis, kui 11. aastal tuletõrje ostis pildid siis ja siis hakkas mängima siin vahepeal ülli veel Ruja orkestris mängis. Sel ajal oli orkester natuke väljasid alevist ja siis see tuletõrjeorkester, see hakkas, helistavad nad mängima, see on siiamaale. Tuletõrje, millised nende kultuurimaja orkester. Ja seal mina mängisin kah algusest saadik kohe. No muidugi siin esimene silmus aeg siis mehed läksidki sõjaväljale, pillid võeti ka siis sõjaväljale ja siis pärast mõned pildid nüüd tagasi toodi, siis tulid mehed tagasi, hakkasime uuesti mängima, ütleme enne nad mängisid juba sõjaväljal, kõik mängisid siis meil oli väga hea orkestri mängijad olid. Aga vot ma mängisin ikka passi edasi, aga passilmaden ennemalt oli. Niuke keldri tooneliaga ei lähe, ei lähe. Mis ta oli sõjaväe kobeegaad saades saatsime viruvere valla, seal üks mees, pillasid, parandas, saatsime parandada. Ja tema oli ta lahti võtnud, et nüüd lohk mõlkisid välja kloppida. Saab harjuliselt seest läinud sellesse välismängis küll päris hästi. Pihega Vändra peale kahte puhkpilliorkestrit tarvis ei ole kiisk. Aga siin oli rohkem veel, meid oli siin, no ütleme ikkagi kolm-neliteist 15 meest, meil orkester, ütleme mängutaseme poolest ehk mõistlik, kõige parem siis kaabasuseli orkester, seal oli kaks 30 meetrit, külamehed mängisid ka päris. Siis oli Rael, seal oli ka nii, viis 16 meest ka, mängisid suurele orkestrile. Ja nii palju orkestri tulisin. Jälisin Royal rajal oli käiku orkestriga mängis nii pole. Nii et kui me räägime siin Vändras humala laupäevasid ka laulupidusid Vändra laulupäevadel siis oma vallaorkestrites saime vaataks sadakond meest. Aga millest see tuleb? Et Vändra on niisugune koht, mis on ikkagi rahvale andnud nii palju nimesid. Peab ütlema, et tander, mees on niuke, natuke jonnakas ja niuke visa, kui ta hakkab ühte asja, siis ta peab minema, seal. Ütlesitiivsel asjal järele ei anna. Te olete eluaeg siin Vändras elanud ja. Te olete ka ju tegelenud nii näitemänguga pilli, puhumisega, laulmisega asjadega. Aga mis tahtmine see on, mis sunnib taga? Vaata, muidu läheb aeg igavaks, seal laulda tuleb, kui tulevad inimesed. Laulsime veel nüüd, olles möödunud aastal villas laulupeol, ei saagi minna? Ei saagi, laulupeole, ei saa. Nüüd meeskoor läks laiali ja nüüd peab minema paist Pealt kuulmaks. 23.-st aastast saadik ma olen igal laulupeol käinud ikka nii tegelenud küll. Partne kahe rauaga, et orkestris ja laulmisega veel, aga nüüd tuleb jah, järeldatamis viimasel laulupeol käisime veel ära siin selle vandermeeskooriga naiskoor, aga naiskoor oli peole joonud maiskul väga hea koor. Pilli puhumas käite nüüd? Ei käi, nüüd, ei käi. Aga varasematel aastatel, kui kõikide seda tegite, Te, ütlesite, et õhtut jäid muidu igavaks. Iga pildi peal oli mees, mis pillid siis olid mängus? No minul puin passi. Eugen Paul trubad puhul tema foto, see oli tenori peal. Kaks venda olid tol ajal Aldivial, Endel, Jaan Lembit. Ainult kuulmit, Lembit puhub pildi, on Haapsalus, praegust, seal mängib veel. Ma tean, kui siis esimene ilmasõda lõpes. Siis ministril oli ju tegemist, ma tean õhtuti peaaegu iga õhtu tuli siin, meil kukkus, jooksete suudeti. Hakkasin mängima, mille üle on mul juba viis meest ja Kõlligi tulid kõik rahvas kokkujas, naljajuttu ja muidugi lõbus olemine. Muretsesin rahvale Vlad, ise olete spordimees ja no ikka tegin ja mina olen just nii kiirjooksja, rohkem hüpped ja niisugused asjad. Juhan tootusioonid, pikamaa mees juba nüüd viimasel ajal. Nüüd treenib noori mehi, on ka vanamees, isegi temal on ka siniverelised. Treenib nüüd, koolipoiss on, noored on natuke lohakalt läinud, juba. Nüüd kõiksugused, võimalused tehti staadium neli ja igasugused soodustused olid, siin omal ajal hakkasid, ei kontiga, siin see koondis seal kõik on, nad tegelevad spordiga. Nemad on rohkem noosi karta, Audud. Ja siis tehnika peale ja üle läinud 23. aastal see oli, vist ei mäleta täpselt, nagu me sel ajal Pärnus laulupidu orkestrit ka muidugi ikka mängisid ja siis meie oma orkestriga andsime üles osa võtma sealt siis tuli siia instrueerima Pärnu üks kaskorkestrijuhtide ja siis tema oli, kes meid käisin üle vaatamas, et kas me oskame tükel. Ma tean, üks tükk, kuid oli mängida seal Amatsoonid ja seal oli üks niisugune koht, kus tuli pikalt võtleni Ritter Tanto terve orkestrile mängimisele ära. Mäng veel kord see lugu läbi, et siis oma koht Nalin teist korda pill täitsa käes ja võtmeorkestri juhtinud rohkem kui minuga. Korneetiline näitas ainult ees, et kuidas ta võtlaga. Ta läks kõik, nagu kord ja kohus. Ja siis käskusid, kurat, mul kõik orkestrid siin Pärnumaal läbi käinud, et keegi pole seda kohta õieti mängistatud. Loll. Oleme õppinud, käisime Pärnus, ära sul seal mängima seal ka kaua seda maad hobustega tulla andis, Pärnu jõe vahel see oli 55 kilomeetrit, on ta praegust vanust 50 versta. Hobusega noomeid Vulcani peal läks peaaegu päev ära. Tegelikult päris kõva sõitu saanud teha ja kohastub jälle päev läks ära, sõitis tülikas olli, aga hea tahtmise ajas läbi. Seal pildi vaatamine hobusel kuskil sel ajal oli veel sellist head suusaid, hobusele olid niisugust sisesed hoovi nagu öeldi, panid hobusena ja heinakott muidugi ligi. Ja siis pärast tagasi jälle sel aastal ei ole teil hobust, eks ole. Juubelilaulupeole, sõidate arvatavasti bussiga ja kultuurimaja bussiga esimest korda, siis olete kuulaja jahule ja muidu on niisugune asi on hiilinud. Mis mees te olete olnud eluaeg? Mina omal ajal ma tegin Kingissepatööd. Aga siis pärast see, kui nüüd vabrikud hakkasid ka, tegin ma siis selle töö käigus ühendus, ma hakkasin ehitustööliseks. No nüüd on saanud osta ju siin ei olegi veel. Õiksin lastel veel ärandatud puid täis, sõdur sai rohkem, nyyd. On teil lemmikkirjanik, mis sulle kõige rohkem meeldib Tammsaare. Ja Alexis, kyll maamehed. Ja siis olen püüdnud osta kõige parematest meetodid, seal on mul Tšaikovskit ja kes nad seal kõik on. Ja siis omal ajal ütlevad ka Türgid ja Bin Laden mälestust. No kuigi, mis saada veel, siin on olnud vanade näitlejate mälestused. Eks Neetu teilegi ühteteist meelde, kui teise näitemängu tegite. Siin näitame, kas sa oled ikka päris päris hulka tehtud 10 aasta jooksul, iga aastaga, mitu näidendit sai ära lavastatud? Kümmekond aastat tagasi hoiti veel ligi teha, aga no nüüd nagu väljasõitu, vana inimene ei taha enam. Nüüd mängime paistuslike, pritsisin sõbrad, lõõmukkuja, äite ja tahaks, et õhtu tuleks teil alati mõnusad ja toredad. Vändra kultuurimaja direktor Arkadi Reeder. Vändras ei ole ju palju elanikke? Jah, nõnda elanike arv on natukene alla 2000. Ja siiski leida 2000 hulgast ehk alla 2000 hulgast. Nii palju entusiaste, kes õhtuti koos käivad, laulavad, pilli puhuvad. See on päris tore saavutus, ega nende suurte kollektiivide, ega see töö siis nii eriti raske veel ei olegi, vas ei karda neid raske just selle eriti kultuuripõllul. Siin on ammust ammust ajast näitemängu tehtud ja ega statsionaaris ühtegi näitemängu mängida ei saa. Ja selles ongi alevi elanikkonna seas põhjendatud nurin. Et kultuurimaja töötav ja ringid töötavad inimesed näevad vaeva, kuid alevi elanikkond ise sellest mingit osa või väga vähesel määral saab. Kui palju rahvastil? No meie majast jah, võtab osa, kui mitte päris täpselt ütelda, siis 90 ja 100 vahel kollektiivid on naiskoor Helgi Silveri juhatamisel puhkpilliorkester Aksel Andreksoni juhtimisel. Peale selle muidugi lustisõitjad lutti, sõider talle selle juba praegu on esinenud meile taotlusi tähendab, et kuna ta hakatakse müüma laulupeo pileteid, meil on juba isegi paar kollektiivi, ma olen juba registreerinud, et kui laulupeo piletid tulevad müügile et ma nendele siis teatan nendest juba koondis ja siin suuremad ettevõtted on juba avaldanud soovi. Ootusärevus on laulupeoks suur. Öelge palun kustkohalt, teie õppisite, niisugustel suurtel telgedel kudu kaelas linnamäel rasva liha ees ja siis ma suren. Kadus ka, muidugi, ema ka natuke. Te olete eluaeg Vändra selleni jah, oli küll endale see olema. Kas siin varem maal, kõikjal tegeldi mudumisega õudukas telgedega? Maal ikka peamiselt tundlikum. Kui kaua läheb aega, et kodu mugavaks saate teha, vaipadega seilata, installi ääre, teast ütelda ja seda alati tihesaja tee vähe kuduja May kal. Teekäija. Armastust olema, et üldse niisuguse asjaga tegemist teha, kindlasti taheti Meie armsasse laste heaks teha saavad. Põhiliselt on noored või vanemad inimesed kõiki vanemaid vähem harinud CD tegijad alles hämaria läheneda, vananeda, kes eales on rohkem. Aga noortel ikka on huvianne. Stefan, nüüd te peate siin tegema õhtuti kuduma kodus kudumist, õlgasid ei ole siin olnud, maha telliksin. Kudusin, kuid wish näputööd tehakse õhtuti. Mina teen, kellega soovid, kujunja, varrastel ess, Tinderi riietun, seinavaip. Mis tähendab riiu sodiaagi sealse sõlmtehnika samane Vares haigestile see valves, noh siis on igast aeg. Te teate, kuidas paljud naised Vändras tegelevad näputööga, noh, kindlasti-kindlasti oleksin, kudumisringis on, muidugi ta siiski meil läks perekond, siis tegime õhtut, siis Vändra naistel igavaks ei lähe. Ei lähe. Siin küll ei lähe. Ma isegi olen siin kella 12 siin mitte nii tegema. Ja siin ei ole minu meelest on kuidagi nagu see nagu isegi igav kogu aeg. Jah, muidugi, laste sääsu valge. Ei see nii huvitav, teie budu on üldse huvitabki. Tennise käis rohkem kui midagi näputööd, neljaga tööd ei taha, siis jääks kudumine paremini. No ja vabriku asjad muidugi käsitöövaipadele üldse esemetele vastu vist ei saa. Mis on kudumise juures kõige tähtsam? Kui ausalt öelda, siis mina istun esimest korda kudumistelgede taga. Ja siin teie kõrval ja näen, kuidas vaip valmis, saab. Tähtis, siin on lõngade materjalitehnika ja me kõik on tähtis, teadis püsivust palju olema ning seda muidugi tahate, balane esimeste aegade muidugi kõiki. Ja niimoodi ma ei tea, no vaadake, nupule, peab olema täiesti põhikuseid, kohe lähed ja hakkad kuduma ja hästi tule siniväli. Muidugi seda sarja õppida ja keegi ei ole, sünnib tärkil kõiki õppivaid, mina õppisin, ma olin seitsmeteistaastane. Kui kaua võtab aega, näiteks kui üldse tellid üles seada ja muidugi seal ei ole kange, seal võtame käärid ja muidugi. Ja siis asi, rakendamine, sidumine, niidipanemine, suka ja eks see võtab ikka tahaks, paar päeva läheb aega, enne kui võib, aga mulle tundus peale mõtlema, jah, lõnga kerimine muidugi ja kõik siis ees koosneb. Käärimine viljadeni olen tead, ega midagi järgi. Kui suurt ja missugust tehnika muidugi sain sealkandis rääkima hakata, kui peab olema, tead, mida teha tahab ja missugune peab olema. Sest enne peab ikke muster olema teada juba. Mitte nii ei ole, et ma hakkan, idee, on vaja üles, mis siis tuleb, pidin olema aru peetud, missi tuleb muidugi lõngale, kui suur ja lõngade järgi laius ja pikkus ja kõik sellega koos. Kui lõimib praegu see meeter 80 sentimeetrit, 240 lendan. Langedes on 240 käärimine lõngadega. Ma tean. Poolest süüdistki praegu muidugi sisa jahedas millestki ja kui pikk see vaid tuleb. Üle kolme meetri toad. Ta on kodudes, aga ta väheneid tõmbab natukene tagasi või maha võtta. Võib-olla kaks, 89 oli muidugi, jääb järele. Ja laius samuti, eks nende 72 viisi, kui jätkate praegu esiemade traditsiooni, Londoni kenade jah. Sest pikad talveõhtud olid siinsamas Vändra kandis juga seotud kudumisega, jah, kangastelgede sina tõid. Enne oli ketramine, kudumine kõike kodus. See oli teadmini talvel talvindi, mina, Jagomägi, laps, sain teietama linastused, akusti, neid päevi nii palju. Keptonstile vanem vaja. Lapsel nimetasin, ema samuti, kevadel oli osi kangakudumine. Ei pea need suvel muidugi saanud äikest, kevadel talvel, talvel sügisest vedades kevade koodi. No siis muidugi nii tulevanemal ajal nii must, selliste kiirenest tahtsin tehtud, lihtsamad. Kõige vanemal ajal muidu kesktähelepanu, minu hääl on juba natuke keerulisem. Muidugi. Ja nii tekkisidki, toredad mustrid ja, ja toredad, kanged ja säält muidugi oleme rahvariidemustrid, jah, need on, mida praegu need ei ole kallale veel ja meil on niimoodi läinud, ei ole ilus ja. Siin ei ole nagu tahtsin. Te teete moodsamaid asju, eks ole, kas lähed moodsemannaga midagi tegema, ei pea teha, vähe seal, teine aitäh. Ja head edu. Te olite kunagi mõningad aastad tagasi vist? No mina tulin Vändrasse 54. aastal ja see vist oli aasta hiljem kui minu juures käis eesti teeneline õpetaja Orest Niinemäe. Tema põline Vändrakas, käesoleva aasta kaheksandal aprillil pühitses oma 60 aasta juubelit. Ja tema siis ütles, et kulla mees, et siinsamas kolhoosi kontori ligidal On ju Koidula sünnikoht, endine kestri maja, väe Pesdrama vare hooned olid hävinud. Ja kas ei tuleks hakata selle peale ka mõtlema, et seda kuidagi ära tähist. Ja siis peale selle, nagu hakkaski see see asi õieti peale Koidula sünnikoht ära tähistatud ja ja raudsepa mälestuskivi sinnapaika ja niimoodi ta SAISis kolhoos kandis Koidula nime. Koidula on sündinud seal. Kas kolhoosi rahvas ja tol korral ka teie? Missuguse tõe Koidulalt võtsite üle? Meil aiaäärne tänavas, see on nii-öelda kõige kõige ligemsisesele Koidula, Koidula rahvale nüüd uues kolhoosis Vändra kolhoosis. On teil jällegi koht, mida tuleb järgnevatele põlvedele, võiks siis niimoodi öelda säilitada, mina ise ei ole jälle selles süüdi nimelt rajooni likvideerimisega kultuuri ma üksinda alistada ei suutnud ka sellega tegeleda. Ja anti meile endine Kadaka koolimajas kolhoosile üle. No ja ei saanud lubada sellist olukorda, et kui see maja meile üle antud oli seal siis midagi ei kajastuks Landra vanast ajaloost ja samuti Ernst Peterson-Särgavast. Ja niimoodi siis tasapisi hakkasime, küsin midagi, midagi siis nii oma jõududega tegema ja nii palju, kui me oleme saanutest siis praegu teha. Väga tore on, enne kui me just masinaga siia juurde saime sõita, nende suurte kuuskede all paistab paremat kätt tee silt. Seltsimees, kus on sinu puu? See viitab sellele, et me möödunud aastal kolmandal mail tähistasime Ernst Peterson-Särgavasajandat sünni, aastapäeva ja kolhoosi loomise kahekümnendat aastapäeva kodu-uurijate päevaga. Ja peale kõige lõpuks ettekanded olid ära ja kõik läbi arutatud ja sõna võetud ja siis tulin ühiselt siis tegime nii-öelda oma nimetusega aastapäeva pargi siia seal esimese päevaga, kui ma ei eksi, siis 47 puud istutati iga ükskist kas siis oma puu, sellel on siis nimesilt ka juures. Ja loodame, et seda me saame laiendada ka seda parkinud ei jääks nii sellest särgavasajandast sünnipäevast siis siia nii-öelda järele tulevad selle põlvedele järgi võib-olla ülevaadet saada sellest Vändra elust-olust varem siis võib-olla lähme muuseumi ja vaatame siis seal, mis seal siis näha on. See on nagu kõige tavalisem talumaja koolimaja hammustust. Saal see endine klassituba ja see pidi olema, kui ta ehitati, siis kõige esinduslikum vända ümbruses, kuna tema pindala oli olnud palju suurem kui teistes Vändra koolides. Laepalgid on ta nii vägevad ega väiksema palgaga ei peakski, vist? Ei oleks kindlasti vastu pidanud. Mida olete jõudnud koguda, siin on nii palju eksponaate juba eelmise sajandi asjalik tööriistad, Maardu kirves, Puur. Taarile, kerja viisud ja seina navi selleaegne hange, välka hang ja äriäike ja sirp ja pint Vartja gooti sõnaga, mida kõike majandamises võis vaja minna, toidunõud ja õllekapad ja habeme Lugagi isegi habemenuga. Muidugi võrreldasin selliseid asju, karpe, ehetekarp on kõige suurem, siis järgneb silgu karm ja kõige väiksemad lihakarpe. Nii et ehetest peete lugu, sinna pandi kõik asjad, kui, kui väärtuslikud nad olid, kes seda teab. Aga see oli siis kõige suurem, siis silku oli nagu paistis vähem ja liha oli siis õige vähe selle jaoks õige pisike karp ja tuntumaid tegelasi Vändra minevikust. Noh, siin neid on jah, päris palju, aga olen saanud sellepärast ärelda ät ikka kõiki veel ei ole. Johann Voldemar Jannsen, Ernst Sokolovski, Johannes reklon, Carl Robert Jakobson lilli, Sookurg, Lydia Koidula, Jüri Peterson, Mats Tõnisson, Johan Lill, Anton Jürgenstein, Ernst Peterson-Särgava, Mihkel Lüdig, Mats mõteslane. Aga neid kõige hilisemast ajast veel on meil puudu on Jaan Jensen. Ega meil vabariigis pole võtarist palju kolhoose, kellel on oma muuseum. Ja see on siis nüüd Vändra kolhoosimuuseum? Jah, no ühte, mida ma kindlasti tean, see on Paide Estonia praegu on teil juba eksponaate võrdlemisi pallil alates kaugest minevikust kuni tänapäevani välja. Kolhoosi algaastad ja hilisem siis käekäik ja praegu meil on siin ühel stendil Ernst Peterson-Särgava see, selle stendi me tahame siit ära viia eraldi tuppa, papa. Ja siia jääks meil siis kolhoosimajanduslikud ja näitajate areng alates kolhoosi algaastatest, kuni siis teatud etappide kaupa kaasaega. Särgavaga on seotud see muuseum juba seetõttu, et oli särgava kodukoht. Jah, no peab ütlema seda, et kas selle majas ja laotati laiali Jüri Petersoni vaimu. Jüri Peterson siin kaua aega. Õpetaja, siin Ernst sündis siin ta oli ise ka kuigi palju aega, õpetaja. Ja siitkandist ongi tema teost tegelaste prototüübid, põhiliselt kõik pärit nähtaval kohal on aga Ernst Peterson-Särgava üks juhtmotiive. Iga kirjanik saab alles siis oma rahvakirjanikuks, kuid tema töödes rahva elu, selle hingevaadete ja aadete avaldajaks saab, kui tema töös neid jooni rahva elus puudutab, mis rahvale omased on. Mis on teie seisukoht, kas varsti on jälle loota Vändrast eestimaale laiali? Mitmeid-mitmeid suurmehi? Ei tea öelda, aga eks neid, eks neid ole ju praegugi selliseid tuntud nimesid. Näiteks Edgar Keevallik, Vändra veisekasvatuse katsejaama direktor siis Urmas Altmeri, Eesti juustu looja, siis võiks nimetada Linda Rummo. Ma usun, iga eestlane tunneb teda. Elle Eha peaks ka tuttav olema, muidu ütles siis filmist mäeküla piimamees. Ja teadlaste, teadlaste perest ka Jürisson siis Lumiste. Ja praegu nagu ei tulegi kõik meelde ja kui võtta, siis isegi see loetelu oli juba küllaltki pikk. Tahaks ühe mehe siiski mesinikele ära, unustasin, tahaks ära märkida, see on Johannes Juhansoo. Eks Libriste meister, tema on ka vähe, võib öelda, et ei ole mitte ainult oma vabariigis, vaid ta neile liidu ja isegi rahvademokraatia maades tuntud oma eksliidriks tõepoolest. Nii et ikka neid on. Ja oleks hea, kui igal linnali asülal oleks nii palju tuntud, milliseid kõrvale panna, nagu on seda praegu teil Vändras. Kunagi olid õhtud väga pikad ja millega võis möödunud sajandi inimene taluinimene täita oma õhtut? No kindlasti tööga naised käsitööga muidugi naistel jätkub ja alati tööd ketramine, kudumine. Ja Pärnu Muuseumi vanem teaduslik töötaja Liia Tammann. Mees oli nagu jõudeaeg mil siis sai oma töödele rohkem tähelepanu pöörata, mille pidanud väljas olema mõisatööl otseselt. Aeg läks tasapisi edasi, käsitööd jäi vähemaks, muud alad tulid juurde. Mõtlen kuni tänapäevani välja. Sest ega need ära nüüd nii sageli ei kohta. Inimesi, kes tegelevad käsitööga ja Likerdavat koovad. Kas te kuhugi? Ei, kindlasti mitte, lihtsalt ei jätku aega. Tänapäeval on üldse ju tingimused on teistsugused ja vajadused on teistsugused ja muidugi huvid on ka teistsugused. Siis oli ju raamat üsna haruldane asi veel ja teda oli raske saada. Ja noh, näiteks kui minna tagasi minevikku, siis Jansendi, kui ta karjapoiss Andres oli, siis ta käis ära mitmeid versti selleks et üht raamatut saada. Ja lugeda seda, aga tänapäeval on ju raamat igas kodus nagu igas kodus on ka ajalehed. Ja sellepärast, et raamatut nii palju on, siis arvatavasti käsitööks enam lihtsalt aega ei jätku. Ajaleht oli küllaltki haruldane, möödunud sajandil veel. Näiteks koolipoiss Jansenium unistab sellest, kuidas võiks hakata talurahvale sõitungid toimetama. Kas teraga, kes kahe poisi juttu pealt kuulab, käratab neile, mis lobajuttu ma teie seas mõnda aega kuulen talurahvale Zeitungit. Kas te arvate, et mehed adra taga või naised, tüdrukud, lehmal või seadobrid aga hakkavad Teeesseitungid lugem ja mis sellest kasu ka tuleks? Tänapäeval aga muidugi ma ei kujuta üldse ette elu enam ilmasele Zeitungita. Ja kõik need, kellest köster siin rääkis, vaevalt tõesti sõltungit? Jah, muidugi, Vändras on ka alati lugupeetud näitemängus laulust pillimuusikast ja mis minule meelde jäi? See, et näiteks Vändra puhkpilliorkester käib üsna sageli siin pärnus, pasunaid puhumas. Ja Vändra mehed ise räägivad, et näed, et pärnakad ei saa endale niisugust orkestrit kokku. Jah, eks võib-olla see oli tõesti see eraldatus teistest veidi eemal oldi mis nagu keskused, inimesed tahtsid midagi teha, kui neil seda vaba aega juhtus olema ja Vändra on selle poolest kuulus ja et seal on häid pillimehi olnud, lauljaid olnud. Ja venda rahvas käis isegi esimesel laulupeol Eesti esimesel laulupeol. Nende meeskoor käis seal ja koor valmistas endale lipu. Embleemiks valiti karu. Karu muidugi sellepärast et Vändras On ju palju metsija. Masingu lauldi, kõneleb Vändra metsas, Pärnumaal lasti vana karu maha. See karu, siis võetigi lipul embleemiks. Tõenäoliselt nüüd on Vändra karudest jäänud küll rohkem mälestus ja jutud. Seda muidugi, mäletad juttudega leem käib kogu aeg edasi, nii et embleemi on ta ikka veel. Kodukandi õhtu on lõppenud. Mikrofoni ees käisid Maret rööv, Paul Kippar, Villem Tammai, Arkadi Reesev, Mai Kald, Janno Holsting ja Liia Tammann.