Plaani põgenik. Plaadi põgenik. Tere päevast, head raadiokuulajad. Plaadi põgenik on pihta alanud. Seekord on saatejuhiks saaja plaadi põgenikuks. Nagu ma teda ükskord ehmatasin telefonis, kui ta mind ära ei tundnud, et kas kas minuga räägib praegu üks tuntud fagotimängija. Ja siis ta ütles, vabandust, kellega ma räägin. See kuulus fagotimängija Artur Raidmets. Tere, tere minu poolt ka ja no tegelikult määratlus oli täpne fagotimängija, ma olen tõesti olnud kuulus nüüd juba iseenesest, et ega üldse vutimängija see on, see on ka hoopis teine nagu targa Kelly nimega fagoti. Küll ei oskaks isegi praegu mingisuguse tutvulutuselt välja võluda, kui antakse kätte. No kui väga hirmutatakse Sist Mossadi kontserdi teine osa, aeglane, see, see tuleb niukse hästi koleda tooniga, aga õiged noodid rohkem mitte. Need sa ikka, see on ka nagu jalgrattasõit, mis ei unune, kuivad ikka lapsepõlves kunagi nii-öelda natuke peab taastama ja et seda läheks aega igal juhul, sul läheks rutem kui sellel, kes hakkaks nullist. Mõnevõrra, ehk et selle kuulsuse kohta siis nagu tark juut Jüri Rosenfeld ütles, et laialt tuntud kitsamad ringkondades Jah, ma olen alati vaiend, kui Eestis öeldakse staarid, vaata, staar on see, kes ei saa minna hommikul poodi Hollywoodis sellepärast et kohe piiratakse ta sisse või ümber või või tal on ihukaitse võida, varjub mustade prillide taha või? Meie nii-öelda staarid jooksevad isegi kroonika ja ma ei tea mille kaamera ette, nii et selles mõttes meil ei ole staar Eestis, meil on inimesed, keda peale pereliikmete tunnevad veel mõned inimesed, kes laulavad ja tantsivad ja teevad nalja, niukseid, inimesi, astaar minu meelest meil ei ole. Mäletan seda Modern Fox ajaga, kui sa seal laulsid ja tundmata sind. Mõtlesin, et see Artur on küll üks igavesti vahva niukene naljamees, et ta vist viskab kogu aeg nalja. Oled sa ka siis selline naljamees. Jah, tähendab kindlasti olen inimeste jaoks, sest ma alati püüan igas asjas leida mingi iva või vaimukuse või nalja. Aga tegelikult noh, see kõlab nii klišeelikult, aga sisemiselt ma olen väga mõtlik, kinnine, mõtlik ja väga mõnes mõnes valdkonnas isegi katkine inimene, sest ma kogu aeg kaksiku tähtkuju kuue kahtle nende siin ma kogu aeg mõtlen, et kas see päev, mis täna läks, sai ikka täie ette, eks see, mis ma praegu teen, on õige ja, ja kuidas meil üldse edasi ja tegelikult noh, ma ei tea, mulle meeldivad õudselt niisugust inimest nagu näitlejad, kellel on minu arust kõige rohkem loomingulistest inimestest enesekriitikat kohutavalt enesekriitiliselt ja see annab nagu neid suuri intelligentsi ma enda kohta muidugi öelda, aga, aga selles mõttes nalja küll, jah, et, et ma olen, oli meeldiv ja minu isad samal ajal, et kes, kes ei saa naljast aru, ei saa mitte millestki aru. Ja ma seda vaadanud küll, kes ei saa naljast aru, ei saa tõesti üldse mitte millestki aru. No kui selle teemaga veel jätkata, siis keeleoskuse minu meelest kõrgtaset näitab see, et kui sa näiteks suudad näiteks norra keeles rääkida norrakale anekdoot ta naerma hakkab, siis on sul keel käes. Just ma omast arust valdan vene keelt aga nüüd on ta hakanud juba kahjuks rooste minema. Lähete aastaid tagasi siin paar-kolm aastat tagasi lähete niimodi tuima näoga peale pidu juhtima, näiteks öeldakse, et noh, eestivene keeles või ainult vene keeles ja mõtled, et sa valdad perfektselt. Siis tekivad nüansid, kus ei oska enam midagi öelda, veel vähem nalja teha, sa ei oska seda panna teatavasse temposse teatavate nüansside väljendid väljenditega seda nagu edasi anda ja siis sa tunned, et vana su vene keel ei ole üldse see, mis arvasid. Ja ma alati vaatan, kui on kahe käega pead kinni, kui need eesti suured tähtsad inimesed annavad intervjuusid vene keeles, arvates, et see 15 aastane, 20 aasta tagune venekeelseid nii kihvt, et ma nii vabalt räägin, seda jube kuulata, noh, nüüd on tulnud uus nüanss veel, et osa mehi räägime inglise keelt, noh, see on naljanumber, sealt saaks ikka võtta piilukaamerat, nii et tapab. Aga vene keelt. Me arvame praegu õigus Eesti riigis rääkida eesti keelt, las tõlge läheb alla trassi punnid. Noh, vot selles on küll jah, sul õigus, et, et see on määratlus, see on lakmuspaber kai kui räägid anekdoodi nii ära, et pärismaalased naeravad need kõhud kõveras nende keeles vaat siis sa paned seda keelt vabalt, ei saa sellega hakkama. Oled õpi veel õpik tõbi aga meil ei olnud jutusaade kuigi natukene küll, meil on ka muusikasaade ja ja ma andsin Artorile väikese teema etet, et kui ma temast mõtlen, kui sellisest lõbusast toredast inimestelt, et äkki ta võtaks siis kaasa sellist muusikat, mis oleks selline lõbus ja tore ja vahva ja Artur läks sellest kohe põle, mõtlesin, et mul on seda küll ja küll ja ja ma arvan, et ta saade saab muusikaliselt küll õige lõbus tuleva, no mis meil siin, esimene plaat kohe valmis on võetud. Ma olen nüüd natuke aega ajapikku kogunenud, ega neid väga palju neid pärleid ei ole, sellega piitsaks viitsiks jaurata, siis oleks päris palju, aga siin võiks nagu tänases muusikas eristada nagu kahte suunda, ühed on need, kes nagu nimelt mängivad kas valesti või naljakad. Ja teised on, kes kahjuks muidugi noh, on püüdnud nagu teha paremini, aga välja kukkus nagu venelastel nagu tavaliselt, eks, et noh, selles mõttes oli hästi vahva periood, kui hakkasid tulema meile esimesed pääsukesed kuskilt väliseestlastelt. Mäletad, võib-olla sulle sattus pihku niisuguseid seal plaadistatud või salvestatud tihti kodustuudios põlve otsas salvestatud igast laulukassetid. Ja mina mõtlesin tookord, et kes, kes, kes on see idiootne plaadifirma, kes andis selle teose välja, aga noh, nüüd me näeme ju tega, plaadi tegemine ei ole väga keeruline raha ja toetaja või kui sa oled ise rikas, siis laula, mismoodi tahad või mängijat anna lihtsalt plaat välja ja vot esimene lugu läks nüüd nendelt meestelt, kes tegelikult olid väga tugevad pillimehed ja väga tugev orkester. Aga nad tegid selle ka välja, et nad, nad mängisid naljakat spaik. George, mis on, noh, eeskujuks kõikidele vigurdajat telemuusikas, ma arvan La nii rull. No see on legendaarne spaik, Choun, see tema orkester, mis oli siis eriti populaarne Ameerika maal, teise ilmasõja ja kui, siis ka pärast, eks ju. Ja kindlasti oli tal ka. No see muusika nõuab seda, et siin oli kindlasti väga uhke teleshow selles mõttes, et ka pilt sellest orkestrist võis olla naljakas. Mina mäletan sellelt kollektiivilt lugu just Havai sõjalaulu, mida legendaarne Vello Mikk mängis ja ma mäletan iseennast, et ma olin oma selga raadio juures selili maas ja ma naersin nii et et pistid kõhtu sellepärast et see oli tõesti naljakas, lihtsalt raadiost kost oli, aga kui ma oleks seda pilti ka veel sinna juurde näinud, siis oleks vist ma ei tea nagu öeldakse, ennast surnuks naernud, aga see Sul on hea muusikaline maitse juba tollal tollane inimesed mõtlevad, et see vigurdaminesse on jube lihtne. Vaata, see on sama raske kui sellel inimesel, kes peavad viisi laulda vale viisiga. Sedasama raske, et see on tegelikult väga suur kunst, neid neid, neid muusikalisi nagu niukseid Koerusi teha. Hiljuti sain ühe toreda TV1 omanikuks, läksin lihtsalt poodi, nägin seda, ostsin ta ära. Ostsin ära kuulsa menufilmi režissööri peata ehk siis lõbusad semud ja seada, kui sa mäletad seda filmi, seal on ka üks stseen, mis on täielik spaik shows. See stseen, kui Uutiozovi orkester, kostja, siis su orkester lähevad omavahel tülli ja lähevad kaklema. Ja kuidas siis viiuliga kontrovosi poognat lastakse nagu vibuga ja kuidas siis selle suure trummiga asetatakse paremale vasakule, kuidas nad on siis silmad, sinised riided räbalates ja ja väga naljakas ja sellest on mul ka lapsepõlves väga tore. Tore mälestused selle, seda, seda stseeni said nagu oodatud sellest filmist, kuigi seal on väga suurepärane muusika. Aga, aga ikkagi, see stseen oli nagu poisike selle väga-väga armas, sellepärast et seal sai ilusasti nalja. Mina tahaks võitioosso juurde tulla pärast tegelikult tagasi sest hiljuti oli meil üks projekt siin, kus ma pidin natuke tundma, õpime seda ajastut Venemaal ja see on omaette jutt, mis Miksut Joossev midagi niisugust tegija ja kuidas see elu seal tookord käis kolmekümnendatel. Aga ma arvan, et võib-olla kui muusikaga edasi minna väikse vahelepõike Mituutioossevi juurde, vaid vaid selle bändi juurde, kes ka oma Venemaareiside jaoks hästi palju uut Joossebite üles Vasmanilt oli Modern Fox. Ja ma ei tahaks nüüd öelda, et, et selle pärast mängin kohutavalt kohutavalt hea orkester ja mina seal kunagi alustasid vaid, et Modern Fox sai ühel hetkel aru. Me saime ühel hetkel aru, et ei ole mõtet kedagi surnuks mängida. Pärast seda, seda, kui me olime saanud juba natuke välismaal pori jätsul näinud noh, maailmanimesid ja oleme näinud neegrite bigbändi, kui ma ei eksikäpp kalu kõige selle, siis 85 aastane neeger juhatas ise oma bigbändi ja noh, kui need vanamehed keevitama hakkasid, siis oli pilt selge, et noh, minna neile mängima nüüd seda, nende muusikat laus mõttetu, et järelikult jääb ainult võimalus vigurda teha midagi niisugust, mida teised noh, see on selliseid asju maailmas ju veel tehtud, kus, kus pannakse nagu lootavatumasse kuube või, või kuidagi, kas siis tehakse liigutusi või kostüümidega, taotletakse seda niisugust šovlikkust ja no vot siis meil tuligi mõte ka, et omal ajal, et teeme nalja, ikka rohkem lavaldaks sama naljaorkester peaks natuke liikuma, ei tohiks tuima näoga seista, eriti suur kamp. Ja siis me tegime ühe niisuguse loo, mis, mis oli inspireeritud tollal veel Statcheonsist ja Ülo märganud oli suurepärane arranžeerija ja kirjutas selle loo kohe spetsiaalselt valmis ja mõtlesin, mis ta nimi on, mõtlesin, et kiust kuidagi tahaksin imelugu, siis ta läkski plaadi peale imeloo nimel. Tahan küsida enne, kui me seda imelugu kuulama hakkame. Mis orkester sel hetkel lava peal tegi, siis kui see lugu näiteks selle kontserdi kavas oli? Orkester mängis kaasa selles mõttes, mitte muusikalises mõttes, vete mängis teatraalsuse mõttes kaasa, seal nüüd kohe seal loos kuuleme, on igasuguseid niisuguseid vahvaid kohti, kus tähendab mõte on lool selles, et solist Sander tahab hakata laulma, kuid ta kuidagi see ei õnnestu, ste orkester nagu lolliks läinud või teistpidi ei saa nagu pihta seda asja laulma hakata ja siis hakkab seal orkestris, kus nähtavasti selle idee kohaselt valitseb kohutav paanika, hakkab seal kogu aeg mingit pauke asju juhtuma ja kuidagi ei saa selle looga nagu ree peale. Ja lõpuks seal veel lüüakse klaverimehel kogemata näpud kaanega, niuksed, jõhkrad naljad, aga rahval muidugi õudselt hästi meeldisid, aga loomulikult siis ikka tükk aega treenisime, ma mäletan, et, et kas ta saab näpud ära ja siis tuligi see pauk ette jumala eest, ei löögi need sõna otseses mõttes kaane vahel seal omaette euriumist, ma mäletan nii-öelda lavastamist keskus seisab, kes millele reageerib, ei ole nii, et kõik on surmtõsiste nägudega, õudne põlgeid taga, paugutamine, rääkiksutamine, et see selles mõttes sealt läks juba asi edasi, me tegime hiljem kui esimesed avalikumastutamise tuuled olid siin 88 vist tegime Stalini kava, kus me võtsime tollasest stalinlikust laulust kamba ja tegime need ära ja siis me panime Lausanud kostüümi, kes, kes oli punaarmeelane kulak, kes oli partorg ja nii edasi, terve show seal kõik, kõigil oli laval mingi tegevus, vahe teksti ajal. Seda ei õnnestunud teha, kas igaüks oli mingi, kes tassis vaikset viljakoti Eragnoosi sealt aidast ja, ja kes, kes õpetas ühele mingeid ühed tantsisid, mingid pioneerid kahekesi bändiliikmed, et kogu aeg kuskil tagafoonil ja ja noh, et, et selles mõttes me hakkasime ka nagu itioosse muutma seda bändi teatraalsemaks ja nagu ka spatsions ja vot see lugu on nüüd täpselt spačeusi, kuidas, ütleme eestimaine nagu niuke, lahja, lahja, järje jäljendus. Jah, kuigi meie enda kirjutatud lugu, ma mõtlen, märganud enda kirjutatud lugu. No ehtne spaik just erilise lõpu lõpuosa Divitiideriidi ta, eksju, see oli tema alati ja alati reegli endale üle ühe. Oma levi, aga väga naljakas, väga naljakas, tore kuulata, kunagi kuulsin seda veel vinüülplaadi pealt, nüüd võib siis seda ka CD pealt kuulata. No me oleme nüüd kuulanud siis kaks muusikapala, kus spetsiaalselt on nii-öelda nalja tehtud ehk siis valesti mängitud või on spetsiaalsed äpardused juhtunud, aga äkki need variandid ka olemas, mis siis on tekkinud niimoodi, et on olnud lihtsalt raha ja hakatud lihtsalt nii-öelda tõsimeelselt laulma kuidagi? Praegu seda üsa koomiline kuulata? Üsna valus kuulata ja eriti käib see ikkagi noh, nii-öelda mina nimetan hea muusika kohta, ehk siis klassika ja jätsu koht. Kui seda jubedalt laulda, mingi lööklaulu laulab ju lõpuks suure lindistamisel talle vast iga inimene ära, eks. Nii kaua Pravitatakse teda, seal lõigatakse paremad palad välja, monteeritakse kokku klassikaga need, kui nooti ei ole, siis teda lihtsalt ei ole, kuigi häält ei ole, või, või kui seal on kole või, või noh, see tämber. Nii et selles mõttes on see kohutavalt jah, kurb, kui inimesed ei saa aru, et. Aga ma arvan, et tegelikult ei maksa sellega hukka mõista, sest noh, vaba maailm ja vabad inimesed. Kuid ta on demokraatlik õigus, just justkui sul on võimalus ja sellega riskid sa ennast nagu nii-öelda lolliks teed siis tuld ega, mis siis. Ja vaata siin kohe järgmist plaati, mida me hakkame kuulama, tuntud klassika, nii-öelda nii-öelda jutumärkides klassika, klassika murdjast, tema, tema müüs väga hästi, kuuldavasti need plaadid läksid nagu soe sai, sellepärast et niukseid keskpäraseid lauljat, kes laulis seal enam-vähem õigesti, oli palju. Nii hullu versiooni nagu ei ole. Vaat siis on selles originaalne. Mulle õudsalt meeldis selle plaadi, me räägime ühest samast asjast, me räägime nimelt praegu Florence Foster Jenkins-ist ja mulle õudselt meeldis selle plaadi pealkiri kloori, eks ju, siis oli küsimärk kolm küsimärki, kolm küsimärki human voisse, inim inimhääle eelistuseks, selgus jah, et kas, kas see on siis nüüd see, jah, jaa, jaa. Tšenkinsiga käis minu meelest see legend, et tema mees oli mingi ürgrikas pankur ja ta lihtsalt ostis stuudio ja oma naisele stuudio aja ja siis salvestati küll vist tollel ajal vist paharullile või ma tea, algmidagi. Plaadikrõbin on kõva, igal juhul nähtavasti vanasõna 1009, kolm näiteks jah, kuskil sajandi alguse asi on see küll, kuid ma tahaks sulle vahele segada ja öelda, et ega see ei ole siis mingi uudis ka Eestis. Ärme nimesid nimeta, aga siin inimestel mõningatel olnud raha ja nad on teinud ülevihikut ja näiteks jääma anonüümseks, aga siin on ju järjest olnud, et mina alati ütelnud, kui võivad sellised inimesed laulda, mis siis mina? Ja kui veel tšenkinseni ja seal muidugi hea ja räägi nüüd mulle alati nagu vabandan veel Sengilisega veel nii palju, et et talle tekkis totaalne fänn, elab nii, et ühesõnaga, ta hakkas juba kontserte andma ja ise arvates, et kõik on väga kihvt. Aga rahvast oli nautima seda valesti laulu, mis sa siin pikalt räägimegi. Jah, laseme, laseme klooril endal endal paista särada ja ma arvan, et siin ta laulab klassikat ka ja niisugust kergemat asja ka minu meelest. Eriti lööb tema hääl särama Johann Straussi nahkhiire Adeele naeruaarias, kui nii võib öelda. Sina peaksid alandada ühe nipi, nõu peaksid tegema, sul on juba firma olemas, eks ju ja ja kindlasti see firmal on ka igasugused tegevusalad võiksid ka plaate välja anda, on seal nendega, sa. Noh, seda võib alati tekita teha, siis plaadi majandus selles mõttes tunnen, kuidas seda välja anda ja. Sa peaksid tegema sellise sellise sarja hea hea tuju muusika. Kui selliste ikka selliste Floren Jenkins ikka kuulad. Olgu su tuju kui must ja hall tahes ja ikka kisub näo naerule küll, kas on? See on tore. Ja kuidagi armsalt niimoodi, noh vanasti öeldi eesti rahva päraditis nussiti lauldud, ütleme väga-väga nii armsad natuke mööda ja natuke sihuke noh, tahumatult või küündimatult tepi nalja, inetud esinemisel naerda, aga samas kui inimene on selle pakkunud välja meile avalikuks miks me ei või siis reageerideks. Muidugi nii ja naa, nii nagu parasjagu meeldib. No aga siin saate alguses, rääkisin fagotimängust ja nii edasi. Aga Modern Fox ju tähistas eelmisel aastal, jah, oli see 20 juubelit. Juubel 20 soli. Iga või võrreldes muidugi Rollingute või kellegagi poisikesed. Nojaa, aga räägi mulle seda, kas sa ikka näiteks kui tuleb mingisugune väga vahva üritus, sa hea meelega, äkki võtad kaika jälle laulu viisilasse, võtad ja annad näiteks või? Vaene? Seda on nüüd kogu selle juubelikära peale isegi paar korda seda bändi kutsutud ja isegi tulnud teha. Suvel tegime Paide veinipäeval niukse lustaka algatuse seal kuskil ligi tunniajase. Seda on tulnud teha muidugi noh, niisuguse kuidas mõtlen. Sinisilmse ükskõiksusega enam peale ei lenda, aga 20 aastat tagasi, et siis ta oli nagu vabandatav, et ah minu minu enda jaoks noor loll poiss, et teeb nüüd on kohutav kohutavalt vahepeal omast arust arenetud ja ja ei taha nagu inimesi, nagu traumeerida selle laulukunstiga. Aga sa ju laulad kihvtilt on selles mõttes, et kuidas ma ütlen, tähendab. Venekeelne meelitaja, aga muidugi ise on jah, selles mõttes niimoodi laulda ja olla kuskil alevikõrtsis kindlasti enne seda, kuid, kuid seda nüüd mingi muusika kunstiga, ta läheb ka sinna, võib-olla Jenkinsi kanti, aga, aga, aga noh, vähemalt ma olen nii palju aru omast arust. Pea sa oled, ma ei ole hakanud laulma Valgrati mulle hakanud laulma, noh nii-öelda melo deklameerima siin mingit kohutavalt kuulsat asja nagu Sinatra või kedagi, et oh, inimene palati piiri teadma, kus, kus, kus tema koht on. Kahjuks on meil see maitselagedus sinus, palju siin, meie vabariigis lokkamiseks, sa tead ise. Tean tean kuuldes suurt väliseestlastel siin vaikselt-vaikselt ja siin saime ka nendele pihta oma jutuga. Olav kop Villemit, eks ju. Siis ma olen seda öelnud, et meil on üks täielik zhanri puudus. Nimelt meil pole. Mida siis sulab, tegi tema sku pleed, meil pole kupletiste. Jah, talong oli viimane pääsuke ja seoses nüüd aegade muutusega, nähtavasti vahepeal minu meelest sattus üldse nii sõnalisse kui, kui muusikalise huumoriga kuskil 90.-te keskel niisugune 90 alguses 90 keskel sellepärast et elu läks raskeks. Teisalt läks nagu väikse kate pealt ära maati, tegin nalja, et mis mõte on siis följetoni teha, kui kroonika ja õhtuleht ja Nelly tead ja mis nalja sa enam peedeks nalja nabani nüüd vaata näidet reality show sid. Et nalja on nii palju või näiteks täitsa avalikustamine, satiir, millega vanasti töötas näiteks Priit Aimla, seda ju ka enam ei ole, ütled ühes lehenumbris, et ma jumala eest konkreetse kedagi mõtlega ütled, ühes lehenumbris minister linna pean, jobu. Ta vastab järgmises numbris. Olen jah, aga ma olen linnapeaks näiteks noh, nii et selles mõttes ei ole ju kellelegi pihta enam nagu tagada. Ma mäletan, meelejahutaja tegime, rahvas naeris, kõverus maas, kui keegi järgmine laulan vainukägu. Karl Vaino oli siis veel võimul, eks kõik said aru, millest kirjutad. Nüüd ütle mingi noh, mingi sõnamäng kedagi siis noh, eks, et selles mõttes on nagu keerulisem, aga ma arvan, et üks niuke väga hästi kirjutatud kuplee või niisugune kasvõi iganädalane asjadele pihta andmine võiks küll kuskil olla, ma annan selle peale muide mõelnud, et miks seda ei ole, et see tooks, sest noh, vaata kloun või õuenarr, Tanja alati Niuke süüdimatu idioot, tema, tema nägi siin mingit artiklit, mingit sündmust ja tema laulab nagu talle tundub, seda ei saa nagu isegi kinni panna selle eest või talle mingit hagi esitada, sest ta on. Ta on vajadus. Et selles mõttes võiks üks sihuke selle rolli toit või selline pajatsite kamp olla, kes Aasib noh natuke laulu, Kublee vorm, mis siis neid sündmusi. Tähendab, see kuplid, kupp, leian nagu läinud telesaateks nagu üle ärapanija, eks võtame nemad nagu nemad on, nagu on, teevad seda, täidavad aga jah, just, et oleks klaveri saatel moodsatel modernsetel tantsuviisidel ja levilaulude sõnadele võtta, aga noh, see selleks on vaja. Riigikogu eelarve vastuvõtmisest läbi viisil 15 magamata ööd näiteks Eha näiteks laul jah, miks mitte just näiteks kohe esimene mõte tekkis. Et võiks ju täiesti täiesti teha küll ju? Jaa, aga vist ei ole veel nagu vist kahjulikuks kupletiste sina võiksid teha, küll ma sulle sobiks küll. Ei tea jah, selle peale võib mõelda, aga kupleid tõesti olema selles mõttes terav ja väga hea. Niisugusi drillal Trallale nüüd saab nalja ka niux luuletele mõtet kirjutada, nagu siin harrastuskirjanikud tihti oma leheveergudel siin oma luuletusi ja muid haigusi võiks natuke olema, niisugune. Natuke viidingulikuni. Jajah, ma mõtlen, et copylemit kuulata praegu neljalt tolleaegseid Kubleesid, no nad sobivad igasse aega. Ja siis sa vähemalt ta on nagu ajaloo jupi jupike ajaloo raamatut, noh, et kui sa kuulad ära selle Klunkeri, siis sa saad teada, mida see väike kodanlane viiekümnendatel seal Ameerikas tegi. Mida ta meenutas, saad isegi ajaloolise targemaks, et mis Eestis siis omal ajal, mida ta nüüd taga nutta oli, et kuidas see elu siis võis nagu käia. Ja noh, loomulikult on ta on, ta on ta kohutavalt vaimukas ja noh, need klaverimeeleolud, mis ta sinna taha mängib ja kõik see niuksed tempomuutused ja et ta on isegi natuke rohkem kui lihtsalt Kubletist, mõtleks niisugune. Vot niisugused sotsiaalse või terava satiirilise laululooja Nii, aga meil on tegelikult muusikas jõhkrus. Ma mõtlesin, et kui me enne rääkisime sellest, et kes püüab nagu muusikat teha valesti ja kes teda nimelt teeb valesti või, või, või kes siis tahtmatult seda valesti teeb, siis ma järgmise kodaniku kohta ei oska nagu midagi öelda. Sa kindlasti tead teda, Soome kojamees, Põhjanaaber, Mel kumbulainen, kumb puhul mul on alati küsimus, et kui tema niimoodi laulab, et kas ta ikka laulab lihtsameelset, nii nagu üks üks Soome õllemees laulab klaasid, aga või ta teeb väga peen peent niisugust noh, ütleme oma rahvuse tagamist, pääsest aru saanud. Ma ei ole tema intervjuudega midagi lugenud, aga igal juhul on ta pärl. Ja noh, kui kui, kui, kui me räägime sellest niisugusest rubaduri laulust noh, kas või Soomest, siis minu arust on ta ehtne vend. Ja, ja kõik see niisugune. Sest ma ütlen, see voolab nagu jõgi, see tema laul üks laule erinevalt teisest välja arvatud sõnad, et see Tõeline iisi river soomlase soomlase elu hommikust õhtuni kes joob õlut umbes 12 liitrit päevaseks. Sebi kumbu lainel on, ma tean seda, et ta oligi tõesti kojamees Helsingi restorani pühkinud ja siis oli kuskil mingisugusele seltskonnale laulnud, aga minu meelest nagu öeldakse. Ta vist on kerge kiiksuga. Jah, tundub küll, et võib-olla siin oli, kamp arvas, et saaks sellest mehest hästi nalja teha, aga nüüd tuli välja, et, et see oli täiesti geniaalne äriplaan, sellepärast retsepti kumbulaise plaadid müüsid nii, mis kole. Ja tal on täiesti oma fänn, Klaabia suured fännid, kes käivad igal tema kontserdil, ostavad kõik missibi kumbolasel välja tuleb, eks ma ei tea, muidugi olid viimaste aegade, ma ei tea. Ja, ja näiteks sebi kumbulaise lood on väga moodsad ka tantsusaalides sinna pandud remix taha ja need on ära timmitatud ja, ja, ja noored laulavad sebi kumbulaise laule tantsusaalides, nii et see on täiesti omaette. Lohja siin kiitus meie põhjanaabritele, Me oleme omast arust neist kohutavalt paremad ja oleme üleolevad nende suhtes, aga aga mina ütleks, et meie keika kultuur või tantsubändide rohkus ja sellega võrrelda, mis toimub Soomes, kui sa vaatad need tantsuõhtul ja iga bänd on ikkagi noh, hea tasemega. Mis seal mängib lisaks see, kui palju on niukseid säravaid projekte sealt tulnud, noh nimetame seda kumbulayst ka projektiks, nimetame näiteks näiteks ikkagi Leningrad kauboid koos armeekoorile, mis oli tegelik, nimetame seda püüdjategoorinud Huude luude. Nimetame neljas Vello, mõtlesime apokalüptiline kõik, kusjuures, ja värtina jah, kusjuures nad neil on nagu seda noh, kuidas ma ütlen heas mõttes kapitalistlikku mõtlemist, Nad teavad, mis võiks müüa või mis võiks eriline rosin olla, millest minu arust Eestis iga kord aru ei saada. Et, et mis, mis seejuures millega viia, mis et noh, kui läksime tookord ansambliga üleliidulise estraadiartistide konkursil ja siis küsis pealavastaja hommikusest saudi proovisid, mis kollektiivse selline on. Mina hakkasin talle seletamata, mängime fokse ja passi ja see on niisugune 30 aastat. Sõin, ma tean seda kõik, seda mulle kirjutad. Ma küsin sult ühe küsimuse, noor inimene, millega te täna õhtul üllatad? See oli väga seda küsimus, sest et noh, tõepoolest seda polnud keegi mõelnud, mis meie point, miks me peaks võitma, eks, et see peaks alati olema igal muusikatöösturid ja, ja artistil enda jaoks valmis mõeldud, et kas sa oled see üldine, niisugune heatasemeline tegija või sa tahad eristada ja minu arust on see soomlastel õnnestunud muusikas persest. Seli, kumba lained. Paha see on Ehaanlawa meenias. Juhandalo. See on nihan laha neemilias Johan talo. Esko Aho sai kaku ja vedeli pääle hoiaku ja oli on nälli. Esko Aho, see on nihan laha. Neljas Johan TALO. Neljas Johan TALO Raha see on lei han laha neil miljöös ju handa la. Esko Aho, mis mis oli Esko Aho lahu sean, ihan lahoja. Ja venelased ütlesid selle kohta, et tostab iso tuppa ilu. Jah, nagu aserbaidžaani koorid, nii palju, kui on laulja, nii palju hääli ja küsiti, et millest te laulate näiteks, et me ei ole enne valmis mõeldud, mida näeme lavalt, sellest laulame. Siin on sellel sebi pumbale vist sedasama sama. Inimene lihtsalt vahendaja, see nii armas. Punnitataks kohutav looming, hakkab laulma kitarriga. Laul tuleb. Jah, pannakse lindist lint käima ja siis, kui saab läbi, siis pannakse seisma ja tal oleks tore, laulan kutsuga, putki, mees kutsume torulukk. Ukseke ja seal ei tuvastanud. Selline mure, et need on umbes ja noh, see on tegelikult teema, mida ei ole muusikast puudutatud torudele umbes. Ja nii, et siis tal on igasuguseid vahvaid lugusid, aga muidugi muusikaliselt on nad kõik samasugused. Tempo on enam-vähem üks ja nii et kui on viitsimist, siis võib neid panna ühte jorusse nii-öelda miksida kõik üheks pikaks nonstop, eks enam-vähem helistik on ka sama ja ja seal siis sebi kumbulaine, muidugi Soomes on neid veiderdamine. Meil ei olnud juba palju-palju ja, ja kes laulis Naurama kulguri veel omal ajal. Ja mina ei mäleta, aga ma tean seda lugu ja see oli jaa. Ja minu meelest see on minu meelest maailmaklassikas. Vesa-Matti laiali ja ja, ja maailmaklassikasse, mina ei ole nii naljakat luu kuulnud. Mina tõesti ei ole. Lisamaterjali naeris, minu naeris ja naeris naermise ja rütmirütmis naerused. Aga mina ei tea, kas temaga vist ei olnud igal juhul soome rokkmuusikuga, kes on ka minu meelest kõik väga vaimukad inimestest, ega loll inimene, võid, tühm inimene ei saa teha nalja laval muusikalist, eriti minu arust temalt küsiti kunagi pressis, et kuuldavasti teil viimasel viiel aastal suured probleemid alkoholiga. Ja ta ütles, et see ei ole tõsi. Mul on alati koju varutud. Et selles mõttes, et see on ehtne niisugune noh, muusikalise naljamehe suhtumine, et täiesti valed andmed, et olen varunud palju koju, et see ei ole küsimus. Ei ole probleemi, ei ole. Et jääd, Vesa motiveerima see, no seda ma ta ei kuula, sellepärast seda mingist kuulatud, küll aga lihtsalt seal seal uskumatu maanduda, kuulnud 1000 korda ja, ja kui ma kuulan ja ma naeran. Ja ma arvan nii ka kõik teised kuulajad, eks. Ja ma ei ole kuulnud kuskil muus keeles sellist varianti laost, kus naerdakse nii vahvalt rütmis ja, ja nii edasi ja nii edasi, nii et selles mõttes on küll uhke värk Soomes me oleme, Soome vist jääme. Ja siin järgmine on üks suurepärane daam, kes mina ei oska öelda, nähtavasti on ta Soome elama läinud ja ma vaatan, et see plaat on antud 2001 alles välja. Ja, ja ta ise nimetamine Diana alter ego, muidugi see koondis artistinimi võib olla, sest ta on tõesti võtnud küllaltki kunstliku plaani terve maailmaliteratuuri siin ära laulda, ma mõtlen keeled ja stiili ja tangotrupp, tangogrupp akvarell saadab teda, ma tea, tango, siin on siin mõned üksikud, aga niisugune nimetus on sellel. Tema puhul on õudselt vahva see, et et et kuidagi noh, täiesti niimoodi kriitikavabalt, nii nagu inimene tahaks laulda. Ma arvan, et iga inimene võiks laulda nii, näiteks teisipäeva hommikul bänd peona stuudiosse siis kui tal on väga paha olla, ideed lendavad asjad ise kindlasti märganud seda, et et, et pohmellis peaga on kohutavalt head ideed. Aga järgmine päev ei ole veel pikemat aega. Mul ei ole kunagi maailmas pohmelli olnud söövad, aga mina tean seda ja paljud inimesed räägivad, et kohutavalt head ideed on omast arust. Ja siis, kui sa järgmine hommik hakkad neid ideesid, ütleme sa vaatad, et ega nad ei olnudki nii head naljad. Aga tollel hommikul tunduvad nad kohutavalt naljakad. Ja vot mulle tundub, et see plaat on tehtud tehtud umbes sellisel kenal hommikul kenadel hommikutel kus kõik maailma keeled, meelevalla ja kõik maailma muusika meile valla. Ja siis ei ole ime, et võrdse eduga kõlavad synni suliku gruusia rahvalaul kui ka näit eksbiitlid ja olme loving. Nii et selles mõttes On jah, väga armas. Tervitame Ivo Linnat selle olmeloominguga. Ja see on nii armas, mõtlesin siit, siin on 17 lugusid, on iga lugu sisuliselt pärl, hästi raske on midagi valida. Suliku oleks ka väga hea, aga ma arvan tõesti, et Ivo Linna biitlite kogusseeversioon nähtavasti puudub. No see oli siis Diana alter ego. Soomest paistab eestlanna vist on tema. Kuid kui plaati kuulama, siis tundub, et kosmopoliit temal on kõikjal kodumaa ei ole küsimus, ta võib ka Gruusias vabalt. Läbi lüüa kõik keeles, keeled suus, kindlasti. Vaatan selle plaatide peale, on sul siin numbrid üks number on üsna suuriva, sinna ütleks. Oi, see ei ole suur number alguse number viis, mis ma olen, palju õnneplaat on, need ei ole nüüd, kui sa arvad, et mul on 265 naljaplaati, siis eksid, need ei ole lihtsalt nii palju, ma olen vist tehtudki. Aga korjanud omale nüüd ei tohi seda kõva häälega öelda omale omale kuulamiseks. Koppinud kuskil 1000 plaati, aga kokku ma arvan, on, ma arvan, ongi kuskil pooleteise, 2000 ringis nüüd siidiplaate, neid on kuskil nüüd korjatud, siis juba 89, esimese kollektiivina pääsnuna siid salvestama, Soome. Sa ikka fox suure agaruse ja, ja uljusega said ostetud ka juba esimesed siidimängijad aastal 1998, kui ma ei eksi, sealt mõttekas plaatide korjamine. Nüüd on kuidagi kurb, kui vaatad, et kõik on tõmmatud juba MP3 ja ja sisuliselt läptopi. Et ega vorstist karpi enam käes hoida ei ole põhjust. See on kahju, jah, kui see muusika läheb nii-öelda virtuaalseks kätte ära sellepärast et noh, vinüülplaat oli, eksju, formaadilt mõtlen füüsiliselt siis, eksju, oli ta suur suur asi, suur asi ja seal, kui ütleme duubelplaat, siis ta käis lahtisest nagu suur raamat jutuahel jalikult ja see oli kunstnikule täiesti nii-öelda elutöö. Ära kaunistada artisti plaat, eks ju, ja need olid tõesti väga kaunid, vaatab pink Floydi ja nii edasi omal ajal tehtud täiesti noh, kunstiväärtused. No CD-plaadil on ka, eksju raamat kaasas mida saab siis ilusti ära kujundada ja on laule kaasa laulda absoluutselt. Jah, ja, ja näiteks on ka veel mängitud tänapäeval eriti mängitakse nende plaadikarpidega näiteks noh, viimasel ajal näiteks Marko Matvere ja Jaan Tätte CD ja DVD-plaat, see on ju imeilus või siis Rauno Pehka plaat väga ilus ja kunstiliselt väga kaunilt kujundatud ja aga kui ta nüüd läheb nii-öelda interneti Emmbeegolmena hõljuma, siis on muidugi kunstküljelt kadunud, siis jääb ainult siis nii-öelda hääl ja. Ja vaata, sa libamisi puudutasid seda teemat Tätte ja Matvere ja ma vaatasin just lõiku nendega Pealtnägijas ja ma kogu aeg olen mõelnud seda, et, et kohutavalt sedasama internetti ja kuusele plaagindusega kudumise alla käib ka ju see, et on ikka vaks vahet, kas on see elus muusikamasina muusikat, kest sündiga käänatud, väänatud, miksitud kokku tehtud, noh, praegu ei ole show business, siis küsimus mulle ütles Moskva mänedžeri hiljuti, et kui sa annad miljon dollarit, et siis me paneme isegi koerast võime teha laulja ekstaariaid küsimuse mitte siis ainult et kas ta viisi peab või mis te üldse teha oskab, Sir küsimus, igast ühes saab teha lõpuks mingi artisti. Küsimus on minu jaoks alati olnud viimasel ajal see viimased 10 aastat või 15, kes suudab otse midagi teha. Et vot enamus uue voolu artisti või julge otse üldse töötada võtvad. Kui sa räägid nendest kahest mehest sest nemmad verest, siis nad on ju geniaalsed vennad ja, ja üha enam rõõm, et, et inimesi tuleb nende kontserdile ja aga see lahus nihe teevad nii, nagu nemad teevad seda ja seal ei ole mingit pulti vahel, eks. Et vot see lööb see minu meelest ja ma alati ütlen, et ma ei usu seda muusikat, mis ei suuda otse lava lava mängida oma asju, et see pole mingi juhus. Jah, et no siin ürituste korraldajad on see, et selle, et see otse tegemisega nemad ütlevad otsetegemisega on ju see on probleeme, siis ei saagi kõige ja nii edasi. Aga mahla on läinud, aga mahlan läinud? Jah? Pealt maasika või sa sööd Bulgaaria konservisesta? Ma olengi, kogu ongi see kodu, koduaia maasikas on ikka maitsvam. Aga me ei räägi maasikatest ega konservidest, räägime muusikast ja Artur Raidmets on stuudios oma eriti toreda ja vahva ja sellise natukene muigama või naerma paneva muusikaga. Jah, ja vaata, kui me rääkisime konservist, siis, siis on muidugi aetud konservi kõik need naljaasjad ja eks nad plaadis on ka naljakad, aga ma arvan, elus nendel kontserditel hoopis midagi muud. Ma praegu tuli meelde, kui sa räägid konservist ja informatsiooniks, et naljasõbrad, et ma tean saladuskatte all, ärge kellelegi öelge. Meelejahutaja plaadid tulevad ka varsti väljaannet, me saame kõik kuulata neid konserv naljaga, ajavad naerma Houses. Jah, seal kohal viibida, omal ajal töötasime seal ansamblil oli ikka midagi muud hoopiski veel lisaks, nii et see oli kohutav elamus, kuidas linastusi, näit, näitlejate näo ilmelinest ja see rahva näoilmed ja reaktsioonid koha peal ja aga jah, miks ma seda juttu räägin, et mul on seal rõdupära niuke orkester. Et ta on hästi fantastiline ka muidugi plaadis, aga ma kujutan ette, mis need kontserdid olid siin mõne loojas on kuulda kontserti, tegelikult siis inimesed juba hakkavad mingil ajal hakkavad juba naerma vaikselt, saavad juba aru, et midagi hakkab kujunema. Nii et selles mõttes jah, kahju ei ole neid isegi videosid olete näinud, et, et mismoodi nad siis nagu mismoodi nad nagu siis nii-öelda lives seda kõike kehastasid, aga. Aga kahjuks on see ka jälle minevikku. Nemad tegid ka seal kuuekümnendatel kuskil. Ma mäletan jälle lapsepõlvest, tervitame siit Vello Miku pärast Vello Mikk siis nagu Romeeto raames ja, ja oma toreda muusikavaliku raames siis rikastas vikerraadiomuusikat sellise. Huumorimeel, ja ausalt öeldes ma selle rõdupära olengi tema käest saan. Küsimus on selles, et nähtavasti kuuekümnendatel oli rohkem aega jaurata inimestele rohkem seda särasilmset tahtmist, nii nagu käidi viiekümnendatel Eestis. Minu oma sugulased käisid jala seitse kilomeetrit talvel külmaga näidendiproovis. Ma tahaks näha, millise noore inimese sa praegu saad, kes läheb sind jala kuskile Maardus näidendiproovi kesklinnas ei ole võimalik, eks ta istub monitise, vahib seal. Et nähtavasti on siin ajastu märk igatseda, suurt orkestrite, kohutavad, orkestreerinud ja seda noh. Lõpuks on see tulemus mõned head lood. Seda vist ei viitsi keegi enam teha või seda aeg on nii meeletuks läinud, et see elu, et, et selle peale Saab kuidagi lihtsamalt ka akna muidugi vaja pingutada selle stuudios sisse ja teeme kahe pillimehega 17 rida, aja läks. Aga no rõdu pärast rääkisime. Ja siin on palju niisuguseid klassika, käänamisi, kasest sümfooniad, aariad on ka tantsulugusid, aga ma just nimelt mängiks täna sinu lahkel loal hoopis niisuguse asja, mis on, mis on mingisugune muusikaline nali. Ma ei tea, kas nad on selle ise kirjutanud, seal palju nalja ei saagi? Seal loos oleks huvitav, kui te kohe hakkate kuulama, head kuulajad, seal on üks huvitav nüanss, hakkab sissejuhatuse ära ja nüüd enne nii-öelda Salmes alguses on üks suure trummi läks, see ei ole paukega lüheks. Ses mõttes näts ja vaata, kuidas nemad tekitasid sellise nätsu. Ma olen alati püherdan maas, kui ma seda kuulama või seda 100 korda järjest kuulata. Kuidas see tuleb, vot vot sellist soundi suurele trummil ma ei tea, kas kuidagi timmitud, et üks väike tera. Aga no nii kuradi naljakas, kuulame. Aeg sunnib takka redu pera mängis siis muusikalise nalja ja Artur Raidmets oli meil neid nalju vahendamas ruttu veel viimase loojuma veel panna, natukene mängida. Ma rääkisin motioosse vist ja me omal ajal Foxi keelne Venemaa reisi tegime ära, sest ajaloos on teada, et džässi meeldinud kolmekümnete aastate nõudriidus tegi igasugu trikke, žeste huvitavaks, vot nüüd võiks ühte näidist kuulata, et mismoodi. Aitäh kuulamast ja kohtumiseni tulevikust.