Professor okas kuidas näeb kunstnik inimest enne, kui ta hakkab inimest portereteerima või paberile panema? No muidugi see kohe nii lihtsalt ei lähe, et et tähendab, modell istub ette ja kunstiga hakkab lihtsalt joonistama. Enne tuleks siiski peaks nagu rohkem tuttav olema selle inimesega, sest muidu tuleb väga pinnapealne see lähenemine portree-le. Ja mina isiklikult olen alati, ma arvan, et mul on õnnestunud paremad need portreed, just kus ma inimest paremini tunnen. Tema iseloomu ja kõik tema ütles, et tema teda igatpidi tunnen. Sest et näiteks kui võtta näiteks foto ja foto järgi lihtsalt joonistada, siis see tuleb kindlasti võõras fotod on tihti panna kõrvuti, ei tunta ära üldiselt ei, siin ei sarnane, siin ei ole sarnane niisama kunstnik ka, et kui surnud foto nii-öelda, mis ei ole ühe ainukese foto ja selle järgi kas või portreed ja see kindlasti ei tule hästi välja. Ja sellepärast on kõige parem alati kui portreed joonistada, maalida, et kunstnik seda modelli vaataks, mitmest küljest teda tunnestada, igat moodi joonistas ta teda erinevas poosides esialgu õppis hästi tundma ja siis asuks alles tõsiselt selle lõpliku töö juurde. Muidugi selge on ju see ka, et iga kunstnik näeb isemoodi niisama kui üks tunneb enda sõpra ühest küljest rohkem teineteisest küljest. Nii et siin on väga individuaalne lähenemine tegelikult. Kuidas te võiksite öelda, et kui palju peaks kunstnik inimest tundma teadma teda täiesti tema iseloomu, isegi käitumist sinna juurde, teadmisi? No võib-olla see oleneb ka sellest, näiteks mõnda inimest võib väga kergesti ja kiiresti tundma õppida rutem teisel on väga keeruline kõik sellistele sisemaailm ja niisugune ja isegi võib-olla värised. Need jooned on nagu raskemad ja keerulisemad tabada. Nii et see oleneb täiesti sellest modellist, kui kaua peab temaga tuttav olema? Aga noh, niisugust, mõni on väga tüüpilisi huvitava näoga võib tabada ütleme näiteks, kui ma olen isegi reiside peal olnud ja teinud visandeid, muidugi ma neid inimesi hästi tunne, aga ma vaatan neid. Kui tüüp, siis ma taban, teinekord võib-olla mõne joonega ja ruttu selle niisuguse välise koore. Ja, ja teinekord isegi juhtub nii, et see on tabatud korraga see sisemine, et öeldakse, et see on sarnane väga ja ta on hästi tabatud. Aga see on muidugi nii juhuslik. Vaatan aga kunst põhjalikku portreed tahab teha, siis peab teda ikka võimalikult igakülgselt. Need seda aega täpselt määrata ei saa. Peab siiski olema. Telli hästi tundma. Teie töötate. Jah, esimesed katsed on, ma mõtleksin vist 62.-st aastast, ma nii katsetasin juba väiksed visandid teha. Muidugi, siin on väga raske see patogeen lähenemine juba sellepärast, et mina isiklikult muidugi Lenini näinud ei ole. Need kunstnikud, kes kaasajal elasid ja, ja teeni kokkupuutes, nendel on ju palju lihtsam. Ja selle tõttu minul on ta kuidagi väga raske teha ja eriti see Lenini kohta olev materjal on kuidagi kasin ja siiski võib-olla ka isegi kohati ühekülgne. Need dokumentaalfilmid, millega ma olen tutvunud? Ma ka fotod siin, need on ikka needsamad korduvad peamiselt, ega siin palju uut materjali juurde tulnud ei ole, peale selle on kujunenud välja teatud tüüp Leninist. Olgugi, et võib-olla mõnel juhul mina näen teistmoodi ja kui nüüd võrrelda ütleme erinevaid kunstnikke, siis iga kunstnik näeb isemoodi, kui me võtaksime kasvõi näiteks siin aias ringi vaadata ja mul on siin materjaliga kui mõnes Poola kunstnike kohta, kes on kujutanud Leninit ja huvitav on siin, vaat kuidas poolakas näeksin T4 oma joonis talle midagi jälle hoopis teist tüüpi, kui ütleme, seal venelane või eestlane või või jälle kasahh paneb jälle oma jooned juurde, nii et ikka midagi rahvuslikku tekib sinna juurde. Teie antud näide viitas praegu sellele, et linn on internatsionaalne? Jah, kindlasti internet on teatud niisugune nagu sümbolina kujutakse Lenin ja selleks, et seda kuidagi elavamalt ja isegi niimoodi niisuguse mulje anda, nii nagu ma oleksin neid Lenini eluajal joonistanud, selleks ma teen terve rea visandid. No kõigepealt ma muidugi tutvusin nende dokumentaalset materjali Lenini muuseumites Leningradis, Moskvas ja selles mõttes on muidugi need kunstnikud olnud palju paremas olukorras, kes elasid Lenini ka ühel ajal väga kuidagi minul lähedasem on näiteks Altmanni Pasternaki joonistused. Siin on mõned niuksed, joonistused reprodutseeritud, vaataksime neid. Vaat siin on Andrejev, stan kuidagi Andresson, skulptor ja ühtlasi ka hea joonistaja, siis tema on rõhutanud Sindi-leninismi ühtki jõulist skulptuur seal vormi tema portreedes. Edasi vaataksime. Võib-olla siin veel mõned keerame neid raamatuid, lehti vaatame, väga hästi on teinud Altmann minu arvates tabanud Lenini niisuguse väga elavalt ja hoogsa joonega ja sellepärast mulle kuidagi lähedasem seal näha, et seal vahendite joonistasin niisugune väga värske ja, ja tore joonistus survel vaatame jälle edasi, näiteks huvitav on siin ta majja minna, näiteks on jälle hoopis omamoodi läinud Leninit kuidagi niisugused pehmed, pehme näojoonte, kuna me oleme näinud ikkagi liinil tugevaid karakter, joonist, kuidagi nurgilisemad, kes nii palju aidanud, muidugi vanad bolševikud kellegagi, kes on ise Lenin nagu kokku puutunud. Võtame kas või näiteks siin on Nikolai salm, kes mulle on andnud nõu, näinud minu lisandeid ja ühtegi teist rääkinud. Nii et niisugune elava inimese kokkupuude on väga huvitav. Kas te tõstate esile ka mõnda joont, leelistusi katsute üldistada, eriti? Ma katsuksin siiski natuke üldistada, nii et isegi niisugune ka luua nii nadu nagu oma arusaamise oma tüübi Leninist. Ja muidugi tahaksin näidata lihtsalt kui inimest teda kui, ütleme, juhti, kes saaks üldse dešifreerida, kuidas portrees avaldub see inimlik, mis inimeses on, kas on olemas ka kunstnikul teatud võtted selle jaoks või see kujuneb kunstnikul ise niisuguse sisemise tunde najal, mina arvan, siiski kujuneb rohkem kunstniku sisemise tunde najal. See edasiandmine, aga nii, et kindlaid võtteid, kui niisuguseid on see moodustambiks näiteks no me saame ju näide kangelaslikust, võib-olla seal hoiame, tõstame lõua üles ja niisuguse silmad teate, teeme hästi niisugused teravad jäliseks, aga see on niuksed, värised, mõtted, mis ei mõju hästi ja sellepärast ma teengi nii palju seda eeltööd, et lihtsalt kuidagi seest tuleks. Iseenesest kukuks välja see asi, nii et päris niisuguseid võtteid kui niisuguseid masin ei kasutaks, katsusin just võimalikult nii tagasihoidlik, aga mida ma muidugi siin võib-olla tahaksin rõhutada neid tehnilisi võtteid paneme kohe näiteks kaks portreed kõrvuti vas, tehniliselt saab teha erinevalt. No ma olen kasutanud nendes tehnikates patareide teostamisel sügavtrükitehnikad ja peamiselt kuivnõelatehnikad. Kuivnõelatehnika on niisugune tehnika, mis võimaldab, ütleme seda joone ilu edasi anda, niisugused natuke mahlakamalt. Mulle tundus, et see võib olla, et on võib-olla kõige õigem siin, et nendest tehanis graafilised lehed omaette ka, et nad oleksid nii graafilised lahendatud, nii huvitavamalt on, lisaks on siis veel akadeemia tehnika, mis annab jälle maalilised faktuurid siia taha ja annab selle ühtlasi ka Ta kuidagi niisuguse tervikliku unisuse tooni alla ja, ja vaat siin näetegi nüüd ühte sedasama pilti, kuidas nad on trükitud. Ükson võrdlemisi selge ja on näha siin, et kui teises on kasutatud veel kõrgtrükivõtteid ja annab niisugused teatud niisugust noh, nii nagu negatiivse fotol on umbes sisene selle juurde, aga nad kokku annavad niisama härra sooritavad tehnilise võt, et see mapis ei tule ju väga, niisugune mahukas. Mul on ette nähtud tegelikult kaheksa lehte seal sees, aga ma olen nüüd muidugi töö käigus juba teinud kuni 15, mida kõigi sugugi heaks ei pea ega ei mudi kindlasti ei ole õnnestunud, aga nende hulgast ma siis valin paremad, üldse palju nõu. Kunstnike töötab praegalt juubeli eel leniliseeri, nii et see aasta siis otsustega näitab, kellel õnnestuvad paremini, kellele mitte. Ja siis selle materjali alusel teen niisuguseid joonistest, vat sind ja vaadake nüüd nad on tegelikult tehtud nii ütleme juba suuremat oma poolfiguurid ja terve figuur siin mitmesugusest Leninist, tüüpilistest poosides, katsutud tabada. Kuid tegelikult ma kasutan neid ainult pea tähendab osavama mapi juures ja siin on teda erinevas poosis, näiteks küll siin kongressil laua taga küll mitmel pool siin lugemas, töötamas siin tribüünil kõnelemas, mitmes mitmes teises poosis. Ma katsusin muidugi ainult pärast hiljem andama mapist ajat peaga sedasama umbes edasi ja sellepärast on tarvis eeltöö nii palju teha, et üksikud näiteks just plastilise vormi markeerida siis joonistuse peal ennem juba eeltöö ära teha, kuna plaadi peal on tihti niisugune asi, et ei saa enam parandada üldse, kui see joon on ikka tugevalt tõmmatud. Võtame, kes siin, kui ma sellest tihvliga niimodi tõmban, tõmban seda joon siis siis ta enam tagasi seda uuesti tomat teha ei ole võimalik nii kergesti poolt võrdlemisi kõvasti ära otsustama selle joone siin on nendesse sulejoon seal kohati vääga niuke peenetundlik magatse tabada ja see on just sellepärast, et niisugune hoognejal Low vaba oleks, et see jätaks mulje nii, nagu oleks natuurist joonistatud. Teil on üpris palju visandeid tehtud, Need on enamjagu mul neid Sulevi saagi, no siin on neid väga palju küll tõesti, ja need on noh, siin on, mõned on nii nagu te näete, on natuke rohkem õnnestunud, teised, nad lihtsalt ei ole sarnased. Võib-olla leeniline, aga ma olen, otsisin neid poose ja Jaanisest erinevalt. Vaatenurkasid, mida kõike need, need on kõik niisugused tööd, mis, mis on nii-öelda kunstniku köök ja must, mida tavaliselt ei näidatagi isegi mulle ateljee on ju igasuguseid töid täis, küll maale ja joonistusi, aga ega nad kõik sellepärast näitusele sattunud. Ja siin on ka nüüd niimoodi, noh ma olen nii-öelda vana rindejoonistaja olnud ja mujalgi paljud joonistamas joonistanud, näiteks välismaal käisin siis ma tihtipeale on just lühiajaliselt sõiduda, kasutan ikka lisandite tegemiseks, sest et valmis tööd kohapeal teha, seda lihtsalt ei jõua iga kord, need muljed on niivõrd palju, on need neid, kui hakata ühte asja maalima, korralikult valmis, siis lihtsalt jääb mõni asi jälle nägemata, umbes seal samal põhimõttel töötan siin praegult, lenin siiani ei oska, kui palju tuleb teha enne mustandeid, enne kui üks töö valmis saab? Üks portree? Ei no mõnel juhul läheb õige kergelt või paari-kolmejoonistusega saab hakkama, teinekord on siin mõni 10 15 tükki tehtud nii omale. Aga võib-olla see on niisugune väga vastutusrikas töö ka, siin tuleb natuke rohkem eeltööd teha kui mõne muu asja juures mõnda ambitsiooni juures teinekord saab. Lihtsamalt ei olnud see tyyp kuidagi ettekujutatav endale, aga siin on parteiline sarnasus, peab olema kindlasti nii, et siin on mõnelgi juhul rohkem seda eeltöö kvartaliga. Huvitav moment Moskvas olin ja parajasti oli 70 seitsmeis Kanadasse ja ja enne seda oli väga kiire, tegin veel mõned aastad sisseostud ja jooksin ühest kohast teise seal Moskva korki tänaval, järsku tabasin ühe mehe, vaatan, et täiesti sarnane liinikava oma olemiselt ja isegi niisugune müts ja kõigis riietus ja ei saanud lihtsalt. Pidin jätma mõnedki asjad tegemata, jälgisin seda meest kogu aeg ja käisin talle järgi ja huvitav, see vorm ja kõik oli midagi niisugust väga-väga sarnastel, nii nagu mina ette kujutan seda humal neil filmide seal fotode järgi. Ja siis ma tegin salaja mõnedel joonistused visandid temast kõrvalt niimoodi ei tahtnud segada, aga tihtipeale võib-olla isegi mõnegi niisukeserke leninliku käeliigutust pole ma teinekord rahva hulgas käies tabanud mõne inimese juures ja see annab niimoodi nagu inspiratsiooni, jälle sa mõningaid Venegi värske liigutusele poosi või katsun endale mällu talletada selles suhtes. Mida te hindate Lenini juures, missuguseid omadusi? Minule tundub nii nagu nende vana bolševike juttude järgi ja et niuksed inimlikkust, sest ma tahtsin seda rõhutada lihtsalt, mitte ainult niisugune väga kangelaste juhti, nii nagu tihtipeale liiga idealiseeritakse. Ma sain aru, et Lenin oli väga niisugune tagasihoidlik, isegi kohati niisugune. Ja skin inimlik. Et ma tahaks seda oma sarjas rõhutada. Oma olemuselt just väga lihtne. Ja vaat seda Mullest tekkis see mõte, eriti siis, kui ma vaatasin seda, teenin poolasse, filmivad seal näitab väga hästi just Lenin kui inimene väga lihtne ja, ja kuidas ta südamlik, kuidas ta seal oma tuttavate sõpradega kohtumisel ja kõik see minu arvates see oligi, mis minul oli väga lähedale täis muidu kui tekib niisugune mulje, et ta on kõik nii kuidagi seisab eemal, aga ta on just minu arvates on, ta on justkui inimene ja need inimesed, kes on temaga kokku puutunud nende mälestustes, nii kes kirjalikult lugenud siin ja, ja Krõmskaja mälestustes selgus siiski, et Lenin oli väga niisugune lihtne ja ja ütleme võib-olla isegi ütleksime tavaline inimene selles mõttes mõistes paremas mõttes olemas, paistes ja on olemas mälestusi, mis räägivad just Leninist kui loodusearmastajast. Kas niisugust asja saab ka portrees edasi anda? Saab küll, mis ette, aga no võib-olla mõned niisugused väiksed detailid sealjuures pead ikka liitama, sellest ei ole näiteks ainult portree. Aga siiski, näiteks siin võib-olla mõnes kohas ta on isegi nagu mulle antud ka niisugune mulje, et looduses kas nagu kuulab või kas kuula looduse hääli või, või on jälle muusikat, näiteks siin lehesamused kuulab muusikat ja nii et on, katsun, tähendab teie ise muidugi armastate loodust, sest muidu ta ei saakski olla kunstlik. Ja no mina armastan küll loodust ja armastan jalutada looduses väga ja noh, reisida ja üldse muljeid koguda, nii et selles mõttes on küll vähemalt armastan puid istutada ja nii üldse loodus viibida. Vanasti olin Kalamees ka, aga nüüd olen kalaameti maha kalamehe ameti, kuna kala on kavalamaks läinud või teda vähem. Igatahes. Ma mõtlesin rohkem pühenda niisama looduse vaatlemise või kui palju aega te olete pühendanud puhtalt Lenini uurimisele peale kirjandusele sinna kultuurile. Krõmskaja mälestused ja niisuguseid, just niisugused teenilist igasugused mälestused, need on võib-olla kõige huvitavam minu arvates. Aga peale seda veel külastamine näiteks seal Lenini kortermuuseumi Kremlis, mis andis väga suurem mulje mulle samuti korkis, kes on viimastel aastatel, see on minu arust, need olid üldse niisugused kõige unustamatumad muljet, sellepärast et seal olid need esemed, need Lenin, kus ta elas, oli, see näitab teda kõik nii inimesena tema perekonnaliikmed, linn ja, ja isegi kui sa muuseumis ei tohi ju kõiki asju katsuda isegi katsud sedasama tooli, siis on ka niisugune mulje, et, et et tõesti, nagu, olles seal Lenini juures külas mul tuleb meelde isikumain. Pariisis käisin Louvre'is seal muuseumites lubatud katsuda skulptuur. Ja meil on veenusel on niimoodi, et tema varbaid katsub, iga inimene seal muuseumis käib, need on ära kulunud ja niisama asjaga muljena. Mina muidugi katsusin ikka ära, olgugi et see on kohe pärast öelda, et sa oled katsunud. Aga niisama näiteks Lenini kortermuuseumis käin seal treppi mööda läinud üles, üks tema käib või aias liikunud seal pingi peal isegi istunud pingi peal oma perega, vaat siis. Nii nagu seal lenil külas ja see kõik seda nagu paremini tunned kõik tema eluolu. Aga ma tean, seda ei saa kunagi kunstnik ise ütelda, vaat et nüüd ma teen hästi, see on mõnigi töö niimoodi, et olete ära teinud ja ise oma arvates annetavadki. Ta ikka pole viga. Mõne aja pärast jälle näed, et ei, see ei olnud nii et ei klapini ja sellepärast ma mõtlen ka, et eks seda otsustab siiski ikka pärast. Vaatleja rahvas otsustab, kuidas ta välja. Kuidas te arvate, kui kaua võib Leninit joonistada? No seal ei ole mingit piirimile vaadates seda, kindlasti tulevad uued kunstnikud, uued väljendusvormid, kunstnik, iga kossid läbise moodi, nagu ma juba varem ütlesin, nii et seda Leninit alati alati joonistada ja ikka kindlasti ja siis nende tuhandete hulgast kõige paremad valid. See on niisugune töö, mis võib-olla kunagi lõppe.