Tere kuulama saadet põnevast muusikust, kelle elus ja loomingus on ühendatud kahe suure ja väga erineva kultuuri kristliku ja moslemimaailmailmingud. MahmuTurkmaani on uudi ja kitarrimängija ning ka helilooja. Tutvume põgusalt tema tegevuse vaadete ja väärtushinnangutega ja püüame selgusele jõuda, kas need maailmad, milles ta tegutseb, on siiski nii erinevad. Ja miks on saate pealkiri just pühendatud muusika. Mahmuuturkmaani sündis 1964. aastal halvas põhja, Liibanonis elades ja kasvades üles muusika keskel, alustas ta oma solistikarjääri Liibanonis juba 16 aastaselt. Samuti mängis erinevates folkansamblites. Mahmoud kasvas üles suures perekonnas, neid oli üheksa õde-venda, tema on järjekorras kaheksas. Kõik on rohkem või vähem muusikud, kuigi mitte professionaalsed. Juba varasest lapsepõlvest peale puutus ta kokku muusikaga, mängis erinevaid Pille põhiliselt keelpille. Võttis päris palju aega, et avada silmad ja kõrvad muusikale. See toimus tänu igapäevasele kodusele muusikaga tegelemisele eeskujuks vanem õde ja vennad. Mahmuudi ümber kõlas loomulikult araabia muusika see, mida mängiti ja lauldi tema kodumaal. Jah, loomulikult Liibanoni raadios külas tol ajal araabia muusika traditsiooniline muusika Euroopa klassikalist muusikat praktiliselt ei kuulnud. Mõnikord harva sai televiisorist vaadata mingeid kontserte, kuid üldiselt Euroopa klassikalisest muusikast talle ettekujutust polnud. Kui tal tekkisid edasiõppimise soovid, sattus ta saatuse tahtel Moskvasse. See on pikk lugu, Mahmoud oli endas väga kindel, et tahab saada muusikuks. Aga isa oli vastu. Ta ei olnud mingil juhul nõus, et keegi tema lastest saaks elukutseliseks muusikuks. Isa püüdis poja eesmärki igati takistada. Kui Mahmud lõpetas koduse üldkooli, tahtis ta minna Beirutisse konservatooriumisse. Kuid see polnud võimalik, sest sel ajal käis sõda. Mahmoudi isa organiseeris pojale õppimisvõimaluse Ameerikas oma sõbra juures. Aga loomulikult mitte muusikaõpinguid. Ta soovis, et poeg saaks arstiks. Siis korraldas Mahmud oma õpingud ise, soovides isale tõestada, et muusika on tema elu ja eesmärk. Isa suureks pahameeleks läks ta õppima Moskvasse riikliku kunstiakadeemiasse. Isa alguses isegi ei teadnud, et poeg sinna läks. Teadmine, et poeg jääb muusikuks, oli isale väga raske. Nüüd siis ka muusikat, kõlab araabiaaladel väga tuntud lauluviis Muwašahh lammabada seal Mahmuutut mani seade nimetatud viisist ja koos temaga musitseerib pärsia päritolu löökpillimängija Ivan Kemiraani. Moskvasse minek muutis kahtlemata üsna palju Mahmuuturkmaani suhtumist muusikasse ja avardab tema maailmapilti. Mahmoud oli enne Moskvasse minekut andnud küll ju kontserte Liibanoni väiksemates linnades ka Beirutis andnud kontserte põhiliselt araabia muusikaga, aga katsetanud ka džässi ja klassikalist muusikat. Olles väga noor, ei teadnud ta paljusid asju, aga teadasaamise soov oli väga suur. Nagu öeldud, toimus Liibanonis tolajal sõda ja seetõttu oli väga raske edasi jõuda Beiruti konservatooriumis. Õppimine oli väga kallis ja selleks Mahmudil raha polnud. Mahmoud tunnistab, et hiljem Moskvasse minnes ja vahetult Euroopa muusika ja mõtteviisiga kokku puutudes oli see alguses väga raske. Oli vaja alustada praktiliselt nullist. Oli vaja mõista nii araabia muusikat, Euroopa varasemat ja kaasaegset loomingut ning üldist suhtumist muusikasse. Moskvas õppis Mahmoud põhiinstrumendina klassikalist kitarri, lisaks ka kompositsiooni, dirigeerimist ning loomulikult kõiki teisi konservatooriumis ette nähtud aineid. Mahmoud tunnistab, et pärast õpinguid Moskvas ei tahtnud ta kaua aega komponeerimisega tegeleda. Talle tundus, et see, mida ta komponeeris, see ei tulnud temast või et see polnud piisavalt hea. Ta otsis ennast ja mitte ainult muusikas, vaid ka elus. Mõtles, et on palju teisi häid heliloojaid, kes teevad oma tööd palju paremini kui temal. Mitmed eksperimendid Moskvas olid väga põnevad, kuid Mahmoud arvas, et need pole. Tema jaoks. Oli isegi mõte elukutset vahetada, mitte enam kitarri mängida. Mahmoud pani end kirja Baseli Ülikooli, huvitus filosoofiast, vanadest keeltest, ajaloost kuid siiski samas andis ka kontserte mitmel pool Euroopas, põhiliselt kitarril. Standardse klassikalise repertuaariga see repertuaar aga ei rahuldanud. Ta tundis küll suurt austust Euroopa muusika vastu, kuid ühtlasi tundis, et see, mis on tema sees, on sama oluline ning et ta peab seda kuidagi väljendama. Ta ei teadnud, kuidas tuli alustada ja mida täpselt teha. Murdepunkt oli siis, kui suri Mahmoudi, Prantsusmaal elanud vend, kes oli talle kõige lähedasem. Kes oli kõige rohkem viinud teda muusikani, selgitanud talle muusikat tihti filosoofia ja matemaatika seisukohalt. Pärast venna surma tundis Mahmud, et ta suudab end väljendada ka heliloojana. Ta tunnistas, et ei suutnud väljendada oma leinasõnades. Ja ootamatult avastas ta, et muusika loomine aitab teda. Ta tundis end ootamatult vabana julgena öelda muusikas välja seda, mida ta mõtleb ja tunneb. Mahmoud arvab, et küllap on see tema jaoks olnud ka teraapiaks, et end aidata oma kurbuses. Mahmoudi kõik teosed on kellelegi pühendatud kas oma lähedastele inimestele või muusikutele, keda ta väga austab. Kuulame nüüd pala pealkirjaga Hanin, mille ma muudan pühendanud oma parasurnud vennale nosserile. Mahmuuturkmaani peab tõelise muusiku loomulikuks eelduseks improvisatsiooni oskust, see on igale araabia muusikule iseenesestmõistetav. Euroopa muusikas, keskajal ja ka varem oli improvisatsioon muusika oluliseks osaks kuni Bachi-ajastu uni mängisid muusikud praktiliselt omaenda variatsioone, improvisatsiooni, uudsid ornamentatsioone ja pahmuutis, mõnikord isegi harmooniat. Nii et improvisatsioon oli alati muusika tähtis osa. Kuid 18. 19. sajandil olukord muutus. Heliloojad hakkasid taotlema isikupärast ja neile ainuomast helikeelt panid noodid väga täpselt kirja lubamata tekstis mitte midagi muuta. See oli improvisatsiooni lõpp Euroopa muusikas. Mahmoud on õnnelik, et ta on pärit kultuurist, kus improvisatsioon moodustab 90 protsenti muusikast. See, kes araabiamaades ei oska improviseerida, pole muusik. Puutudes kokku Euroopa muusikaga, on ta palju püüdnud leida puutepunkte kahe erineva maailma muusikas improvisatsioonimudelites ja tehnikates, püüdmata samas neid omavahel segada. Tema eesmärk on luua ainult talle ainuomane muusika, keel ja maailm. Seda on põnev kuulata, kuidas ta oma kvartettides on saanud inspiratsiooni Euroopa polüfoonia Ast renessanssmuusikast ning araabia meloodiatest. Kuulame siin looduskitarrikvarteti esituses kvarteti point üks, mille Mahmoud al pühendanud oma naisele Gabriele. Nagu öeldud, pühendas Mahmud selle teose oma naisele Gabriele. Siinkohal võiks kuulaja teada aga mõnd huvitavat fakti Mahmoudi isiklikust elust. Mahmoudi naine Gabriele on pärit Inglismaalt. Hariduselt jurist. Mahmoud ja Gabriele kohtusid Moskvas, kus Gabriele omandas juristiharidust. Koos mindi elama Šveitsi ja nüüd on neil tore pere, milles ka kolm last. Põnev on peres valitsev multikeelsus. Mahmoud räägib Gabriele kad saksa keelt lastega araabia keelt. Inglise keel talle ei meeldi ja seda ta põhimõtteliselt ei räägi. Gabriele räägib lastega saksa keelt, minuga vestles ta inglise keeles. Samas istus tema kõrval Mahmud, kes osales vestluses ainult vene keelt kasutades. Nagu ka intervjuudest kuulete, oligi meie vaheliseks suhtlusvahendiks vene keel. Aga nüüd tagasi muusika juurde. Mahmootorkmaani arvab, et viimastes teostes on tema improvisatsiooni juba küpsemad kui kolm-neli aastat tagasi. Tema impromeditatsioonid on alati väga tugevasti seotud teoses oleva materjaliga. Tihti paneb ta küll kõik noodid kirja, kuid lähenemine nooditekstile põhineb alati improvisatsiooni. See tähendab, et täna mängib ta neid noote ühtemoodi, homme aga hoopis teisiti. Ja see puudutab ka rütmi, noodirida, kombinatsioone. Kõik sünnib kontserdi hetkel. See, et Mahmoud nooditeksti detailselt kirja paneb sageli ka mitu varianti, on seotud Moskva õpingutega. Niisugune harjumus tuli just sealt. Araabia kultuuris pole vajadust noote kirja panna. Seal antakse traditsioone põlvest põlve muusikute kaudu edasi. Loomulikult toimuvad aja jooksul ka muutused, ilma, et inimesed seda märkaksid. Muu hulgas on ta ammutanud inspiratsiooni näiteks pärsia muusikast või flamenkoost. Selle tunnistuseks kuulame nüüd pala pealkirjaga Sukraan pakkuda elus siia, mille pealkiri ütleb ise, kellele see teos on pühendatud. Siin musitseerib Mahmoudiga taas löökpillimängija Ivan tšemm Iraani. Ja pärast seda küla tuua koos suurepärase kontrabassimängija pärlikaiga ning selle loo pealkiri on sitt kra. Mahmoud Turkmeenia on nüüd aastaid elanud Euroopas Šveitsis, teinud kaasa põnevates projektides ning olnud ka ise mitmete algataja. Küsimusele, kas ta tunneb end rohkem araabia või euroopa muusikuna, vastas ta järgmiselt. Enamasti sulandunud muusika ellu pole mulle tähtis määratleda oma päritolu. Tähtis on, mida ma teen muusikalise materjaliga. Arvan, et olen õnnelik, sest orienteerunud kahest täiesti erinevast muusikalisest süsteemis. Ma saan neid oma muusikas ühendada ning see on andnud mulle võimaluse luua täiesti uue muusikalise keele. On see hea või halb, Ma ei tea, aga see on ainult minu oma, mitte kellelegi sarnane. On väga tähtis, et muusikaline protsess oleks individuaalne ja ei tohiks olla kellegi teise moodi. Kindlasti ei tohi ma olla ka selline, nagu oli näiteks kaks aastat tagasi. Kogu aeg peab toimuma, areng, ka iseennast ei tohi korrata. On väga oluline luua midagi uut, kui töötada muusika vallas, on väga hea tunda erinevaid muusikakultuure, kasutada neid teadmisi oma loomingus ning neid ühendades luua midagi täiesti uut ja omapärast. Ma arvan, et erinevate kultuuride tundmine on lausa tingimus sest kui toetuda ainult ühele süsteemile, jäävad teadmised pealiskaudseks ning tihti sünnib sellest kits. See oli saade liibanoni juurtega Euroopas tegutsevast muusikust Mahmuuturkmaanist. Saate mängis kokku Helle Paas, autor õli Margit Peil. Kuulame lõpuks Mahmuuturkmaani esituses pala pealkirjaga Halba, mille ta on pühendanud oma kodukülale.