Heliga. Tervist head kuulajad, MINA, OLEN, nelevasteinfeld ja tänane heligaja toetub põhiliselt kahele suuremale teemale. Esimeseks neist on Arvo Pärdi keskuse avamine Laulasmaal, kellasalus ja teiseks teemaks rahvusvaheline pianistide festival klaver, mis toimus üheteistkümnendat korda. Plaadinõela rubriigis tutvume kolleegium musikaale uue plaadiga, millel kõlab Pärt Uusbergi looming. Ja plaati kuulas Taavi hark. Helikaja. 14. oktoobril lahkus meie seast 80 aasta vanusena koorijuht, Eesti muusika- ja teatriakadeemia endine rektor emeriitprofessor Venno Laul, kes oli ka Estonia klaverivabriku juhataja. Venno Laul lõpetas koorijuhtimise erialal Tartu muusikakooli ja 1961. aastal Tallinna riikliku konservatooriumi. Samuti Staseeris ta Leningradi konservatooriumi assistentuuris. Aastal 1971 asutas ta poistekoori ja oli kuni 1990 aastani selle kunstiline juht ja peadirigent, mõjutades mitmeid põlvkondi noori muusikaarmastajaid. Venno Laul oli ka mitmete koolinoorte laulupidude ja üldlaulupidude üldjuhte. Alates 2005.-st aastast töötas Venno Laul Estonia klaverivabriku juhatajana. Venno laulu ärasaatmine toimub Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus laupäeval, 20. oktoobril algusega kell 14 toomkiriku uksed on lahkunuga hüvastijätuks. Dominant 13. oktoobril avas Laulasmaal kellasalus oma uksed Arvo Pärdi keskus. Hoone valmimine on kindlasti suursündmus nii Arvo Pärdi perekonna eesti rahva kui ka maailma muusikahuviliste jaoks, kellele Arvo Pärdi muusika palju tähendab. Arvo Pärdi keskuse loomise vajalikkus kerkis Pärtide peres esile nii umbes 15 aastat tagasi. Korrastati kodust arhiivi ja otsustati, et see peab saama laiemale publikule kättesaadavaks. Oma õla pani alla ka Eesti riik. Keskuse ideest. Räägib Noora Pärt, neil läks mitu aastat, et võidelda ehitusse vastu. Meie argument oli, et meie, need paar aastat, mis meil jäi elada, neil on nii palju tööd arhiivi, kra ja kahestuda ei taha. Aga meist saadi jagu, ütleme niimoodi, selles mõttes ma olen meeskonnale rääkinud, supermaja kullast on meile pähe kukkunud, see ei olnud meie otsus ja selle järgi, et me veel võitlesin selle vastu, ma võtan seda lihtsalt kui taeva kingitust. See, mida Arvo oma teostega ütleb, see on väga täpse aadressi leidnud ja väga täpsed sõnum on loetud. Ja ülemaailma pidevalt. Meil on kirja, et neil on ärgid, et küsitakse, kus see allikas on, kus tuleb, see on niivõrd väljaspool seda üldist arusaama. Kunstis ta mitte ainult muusikast väga palju anekdoote liigub ringi väga palju väljamõeldis, sest arvu üldised ei räägi nii väga hea meelega ja, ja nii tekivadki igasugused sellised imelikud asjad. Ja see kehtiv materjal, mille eest me praegu vastutame oma arhiiviga stardi ja andma võimalust nendele huvilistele ise teha. Järeldusi. Meie tunnetuse järgi see on kultuurikeskus, see ei ole isegi Arvo Pärdi keskus selle Arvo Pärdi lipu all, see sai tekkida. Arvo Pärt ei vaja reklaami suurt hulka esitamist, need on kõik olemas. Ja kui sinna on keskus, siis on pigem teiste jaoks või siis lahti mõtestada seda, mis ripub suure küsimärgi arvu. Nüüd räägime Arvo Pärdi keskuse arhitekti Enriko sobrehanoga Hispaania arhitektuuribüroost niietossabeiano Lektas kelle võidutöö Tabula tunnistati siis 2014. aastal rahvusvahelise arhitektuurivõistluse võitjaks ja see oli muide väga tihe võistlus, seal oli väga häid projekte väga palju, aga nende võidutöö, tabula disPärtide ja keskuse inimeste südamed just sellega, et see oli väga voolav, seal ei olnud ühtegi täisnurka, justkui saaksid aeg ja muusika seal vabalt voolata, justkui saaks ka inimeste mõtted ja tunded seal vabalt voolata ühest ruumist märkamatult teise kulgeda. Keskuses on mitu sisehoovi ja lisaks arhiivitööruumidele ka raamatukogu, samuti 140 kohaline kammersaal on ka näituseala videoruum ja õppeklassid ja pindala on kokku ligemale 2400 ruutmeetrit. Enricezov heana see projekt oli meil algusest peale imeline väljakutse sest saime võimaluse töötada elav artisti ja muusikuga, nagu seda on Arvo Pärt ja teha seda niivõrd muljetavaldavalt maastikul, nagu seda on Laulasmaa mets. Meie eesmärk algusest peale oligi see, kuidas tekitada sisulist dialoogi arhitektuuri, muusika ja maastiku vahel. See oligi justkui kogu ettevõtmise leitmotiiv. Arvo Pärdi muusikat saab mõista ja mõtestada erineval moel. Meie interpretatsioon arhitektidena lähtub sellest, et Pärdi muusikas on alati selline peidetud geomeetriline kord. Püüdsime seda geomeetriat omakorda projekti sisse panna ja jõudsimegi viisnurksete sisehoovideni, mis meenutavad justkui viisnurkset meekärge. Ja samas tähistavad nad kulgemist, millel pole ei lõpp puu ega algust ei ole täisnurki, kogu ruum on väga voolav ja see oli meie idee peamine sisu. Arvubad lõppude lõpuks oli kõige suurem privileeg ja väljakutse töötada koostöös elava kunstnik kuja, muusiku Arvo Pärdiga, rääkis arhitekt Endrik saab heana. Keskuse saamisloost räägib ka Maicel Pärt. Tegelikult see oli juba 10 aastat tagasi ja teekond, mis nii siia sisaldas nii palju erinevaid etappe, inimesi, lootust, raskuseid ja koostöö siit, nii et tegelikult see on mingis mõttes etapp ja ring on täis ja me oleme valmis edasi minna. Alguse sai, see sellega kodus oli arhiiv ja see kasvas meeletu kiirusega ja koos selle arhiiviga kassas ka mure, mida teha selle pärandiga, mis nendel tekib? Ja sellest me rääkisime esimest korda 15 16 aastat tagasi juba arenes. Et muidugi peab see arhiiv ja pärand jõudma tagasi koju Eestisse ja siis hakkasime siin Laulasmaal tegelema ja hakkas sisust muidugi ja somi arhiiv hakkasime süstematiseerime, aga kuna see materjali hulk läheks ühe inimese üle pea, siis oli selge, et seda peab teises skaalas üles ehitama. Ja meil on väga suur rõõm ja au, et Eesti riik tuli selle ideega meiega kokku, et me seda teeme ja nendel oli ka tahe, et seda säilitada ja et oleks võimalus, et avalik saaks sellele ka ligi. Ja ühinedes sündiski see idee, et seda keskust rajada. See planeerimine oli küll väga keeruline, sest kõik need teised pretsedendid ütleme nii, nad on keskustest, mis on juba olnud aktiivne mingi 50 aastat või rohkem. Me käisime erinevates kontserdimajades erinevate arhiivides heliloojaid arhiivides, nagu Schönbergi keskus või pensionärid, nii keskus. Ilma selleta ei oleks saanud niisuguse ettekujutuse, mida me tegelikult vajame ja tahame ja mis on see õige asi. Ja see on üks uus algus, jah, selle uue alguse etapp on väga põnev, sellepärast et me vaatame, kuidas see areneb, kuhu see läheb. Ma väga tahaks, et külalised, kes tuleksid siia, tunneksid ennast mõnusalt ja saaksid siin selle materjaliga erinevad tasemetel lugeda ja kuulata, arhiiviesemed, vaadata, jaga kontserditel osaleda. Rääkis Maikel Pärt. Arvo Pärdi keskuse avapäeval pidas Laulasmaal kellasalus kõne ka Eesti vabariigi president Kersti Kaljulaidi. Kallis Arvo siit väga kaugel, teisel pool maakera, ma kuulasin tänasele mõeldes üle sinu pala. Spiegel im Spiegel. See 40 aastat tagasi. Sund lahkumiseel kirjutatud teos kõnetab tänases segadust tekitavalt mitmekesises maailmas. Võib-olla veel rohkemgi. Eriti siis, kui olla kodust kaugel 10 minutit dialoogi, küsimist-vastamist, kordamist, järelemõtlemist, selgimiste aktsepteerimist. Sinu muusika kaudu me kogeme, et üks kaalutud heli peidab endas rohkem kui palju helisid, helide mass. Ja me mõistame, et vaikus kõnetab alati rohkem kui paljusõnalisus. Et visa ühtlane astumine viib kaugemale kui rähklemine. Argo, sinu muusika teritab meie kuulmist, kuni nukrusest sulab välja, midagi paremat sulab välja helgus. Ja lei pöördub lohutuseks. Kaugusest saab sellel hetkel soe lähedus. Maakera pöördub, kodu on ikkagi meiega. Isegi kui tegelikult ei ole. Selles hinge peegeldamises on midagi, milles sul ja sinu muusikal Arvo on roll, aga mis päriselt saab ikkagi igal kuulamisel uueks looks sõltuvalt kohast, ajast ja meeleolust. See üksainus pala on puudutanud miljonite selle planeedi inimeste südamekeeli ja tuletanud meile meelde, et välise all on sisemine. Et on headus, headus on olemas, meelerahu on olemas. Kõneles Eesti vabariigi president Kersti Kaljulaid. Armsad sõbrad, täname teid kõigest südamest, et te tulite meiega jagama rõõmu, mida selle keskuse siin on meile kinkinud. Soovime teile ilusat koduteed. Ja loodame, et kellasalukellad helisevad veel kaua teie hinges ja toovad teid jälle siia mehe juurde tagasi. Koduteele jääb teile saatma Uku Aru Valls. Arvo Pärdi esitatud Uku arvalsi klaverihelid juhatavad sisse ka meie järgmise teema. Viiendast 12. oktoobrini toimus Tallinnas Estonia kontserdisaalis 11. rahvusvaheline pianistide festivali klaver, mille rajasid aastal 1998 festivali kunstiline juht Lauri väinmaa ja Eesti Kontsert. Nädala jooksul tõi festival kodupubliku ette põnevaid pianiste, nagu Leif Ove Ansnes kaatia ja Mariel Lablek, Rudolf Puhk pinder, Daniel leebar, Irina Sahharend kava Tšeremidenk ja veel teisigi. Oma festivalimuljeid jagavad heligaja saates pianistid Matti Reimann, Kadri-Ann Sumera, Martti raide, Jorma Toots ja Anneli Tohver. Millise mulje siis jättis nädalane klaveripidu Martti raide? Väga kõrgetasemelise mulje jättis klaverifestivali väga eriilmelised kontserdid nii pianistlikult kui ka muusikaliselt. Rõõmustav oli nende mängijate isikupära, tagantjärgi isegi mõtlesin, et see klaverimuusikaannus, mis nüüd sai, see oli ikka vägev ja võimas, et tegelikult Tallinn muutus selliseks klaveri pealinnaks siia mõneks ajaks. Sellest oli uhke tunne, et meie ala ja pill on niisuguse au sisse tõstetud, siin praegu. Jorma Toots. Festival jättis suurepärase mulje, kontserdid, kuhu ma jõudsin, olid väga meeldivad ja midagi eriti välja tuua, siis kindlasti Leiforanznessi kontsert mis oli tõesti erakordne, arvates kõikmõeldavad pianistlikud, kõrgtasemed olid ainus esindatud ja mis mulle iseäranis suurt muljet avaldas, oli see tema kohal oleks nii hetkest detailides kui suure plaani loomise oskus seal hetkekski ei olnud sellist tunnet see ehituseks hõredaks minna või laiali vajuda, et ka kõik need vähetuntud teosed jama, tseki palade tsükkel, selle ta suutis ka vormida minu arvates selliseks võimsaks tervikuks. Rääkimata siis Schuma Carlevalist. Minu arvates tal ei ole nõrkusi, vahendite hulk on niivõrd suur, ta ei peagi, on justkui nagu midagi erilist tegema, et ta teeb seda kõige õigemat asja väga veenvalt ja, ja väga huvitavalt. Anneli Tohver. Tegemist oli äärmiselt huvitava festivaliga, ma küll kahte väga head esinejat ei saanud kuulamas käia nagu Irina Sahharenkova, Rudolf Bush kindel. Kuid ma sain väga paljusid kontserti nautida. Lemmikud olid kindlasti Leif Ove Anzness ja, ja tegelikult meeldis mulle ka väga viimane kontsert Sten Lassmanni Prokofjevi Vello Pärna depressiia, Zelinski rei Foranzness esitas väga ulatusliku tsükli Leosianassekilt väikevorme ja juba need esimesest taktist lummasid publiku väga kaunid poeetilised pildid. Leif on kunagi ühes intervjuus öelnud, et ta ei jäta midagi juhuse hooleks, et tal on kõik väga täpselt paigas. Dünaamiline plaan, et siis ta tunneb ennast laval tõeliselt vabalt ja seda tarkust oli kõiges tema tegevuses näha. Ja väga mulle meeldis tema puhul ka selline suurem tsükkel nagu Robert Schumanni karneval, et seal ta just sai näidata oma pianistliku haaret. Ma olen paljude inimestega rääkinud, et ka enamuse arvamusel oli see üks kõige õnnestunum, vaid kontserte sellel festivalil. Norra pianisti klaveriõhtul oli kala ääretult kõrgest klassist, tema puhul ikkagi võlub see väga kõrgekõlaline kultuur ja tehniline filigraansusega see üleoleku tase ja see niisugune nauding sellest pillimängust enesest sealjuures, et millised Finessede suudab maksma panna seal ja mida ta klaverist nagu välja võtab. Tasuks siin mainida ka see, et see klaver oli tema poolt ju, seda ei saab repareeritud klaveriks nimetada, aga seal olid mõningad temapoolsed täiendused. Et ta nii-öelda pikendas seda pulka, mis hoiab klaveri kaant üleval ja klaverikaane, esimene tagasipööratava osa ja, ja selle suurema osa vahel oli ka mingisugune klots, mis hoidis nagu need pinnad lahused kõigega, selle nimel, et resonantsi oleks rohkem ja kõlarikkuste kõlajõudu oleks rohkem, et ta mees, kes mängib lavadel, kus saalis on inimesed tuhandetes võib-olla, ja, ja on tarvis jõuda viimase reani ja võimsad kõlad olid, ütleks nelja Fortelt ei olegi niimoodi ammu kuulnud Estonia lavalt, aga see jäi, kas oli orkestraalne, tähendab see olnud terav, see ei olnud kuskil niisukese löögiga mängitud, nii et väga ajas kulmud kõrgele, et vaat, mis ressursid siin sees kõik veel peidus on. Ja väga põnev oli Janačegi tsükkel rohtunud radadel, seda me harva kuuleme, hästi põnev muusika ja, ja võib-olla seal, kus helikeel nagu ei ava ennast kohe, aga kui sa nendele lainetele lähed, siis oli, see oli põnev ja ja kas see värvide ja karakterite niisugune rohkus ja nende karakterite täpsus hästi huvitav oli seal ja teises pooles Schumanni karneval, peateosena briljantne esitus kahtlemata eriti nauditavad olid minu jaoks need aeglased lood, võib-olla need aeglaselt osa, mis seal vahel on istet sellise kõlalise hapruse ja, ja teenuse osas, mida harva kuuleb. No ja siis ta tuleb ja lisapalaks mängib muuhulgas ka šopääni, eksi briljantse Poloneesi astu rops 53 miljonit, lihtsalt erakordselt väga uhke kontsert oli see Kadri-Ann. Sumera ja see oli kontsert, mida ma Ma ootasin põnevusega kui võrrelda teda ja Irina Harenkova kontserti, mis olid mõlemad minu meelest suurim elamuse kratsioon, mida on võimalik kontserdisaalist klaverit kuulates saada. Mõlema mäng oli tohutult rikas, kõlaliselt ja tohutult pildilik või elav. Aga kui Irina käsitleb aega äärmiselt vabalt ja ta võib seda nagu teha, et võib mängida hiljem või varem või kiirendada või aeglustada, ilma et kaoks hetkekski ära see pulss ja see võnkumine huvitatist vastupidine, nagu puhklindril, kes ei teinud vabadusi, kes mängis väga täpselt rütmisega, ometigi igatahes see üks sellest mängust ära siis andsin ja see oli ka pigem sellise põhjamaitse vaos hoitusega põhjanatuur, kes pigem hoidis ennast väga hästi raamides, pigem ei teinud vabadusi. Või kui, siis väga kaalutletud või aga ometi, nende raamide sisse mahtus kõik ära, isegi võib-olla rohkem Beethoveni ja Schumanni karnevali kohta. Jana tsekki muidugi päris vabadust ta mängida ei saagi, seal olid need ka olemas, aga sellegipoolest see ei olnud niivõrd sedalaadi spontaansuse või sellise hõljuvusega mängitud nagu Irina esitas, aga selles oli mingit teist laadi, niisugust aeglasemat ja võib-olla rahulikumat spontaansust tohutut õrnust oma tohutult nautisin seda, kuidas sans oli võimeline välja tooma erinevaid hääli ükskõik kust faktuurist. Samas niimoodi, et nad ei jäänud üksikuteks välja toodud hääldaks, mis juhtus ka mõnikord puhtindadi kontserdile muid hääli, nagu siis ei kuulnudki, et üht väga huvitavat leidu. Aga see nagu ei kõlanud teistega nii väga kokku. Antsnesi puhul moodustus nagu mingi eriline vibratsioon sõltuvad sellest, millist kihtide parasjagu näitas, et see kõik oli harmoonias, kõik oli koostöös kõige ülejäänuga, mis parasjagu kõlas ja mis kõlas enne, mis kõlas pärast tohutult hea vormitajuga pianist, ma usun, mis parim karneval, mida ma olen kuulnud ja kohutavalt kangesti mulle meeldis lisa Banana esitatud Sibeliuse romanss. Sibeliuse ma saan iga pianisti, olgu ta kuitahes suurepärane, ei suudaks mängida arusaadavaks ja köitvaks ja kaasahaaravaks, aga tema suudab. Aga tegelikult ju muljeid oli väga häid ka teistelt kontserditelt, mulle väga meeldis näiteks Irina saarenko kontsert, kus ta mängisite püsiinservellija, Schubert oli ka minu arvates täiesti erakordne. Te olite näiteks teine osa, et see oli ikka väga lummav ja seda teost sai kuulata arem märksa nimetama pianisti esituses. Tirina esitus oli kindlasti oma taseme poolest kõrgem vähemalt oma mõjukuse poolest. Rudolf puht intervjuu mängis suurepäraselt klaverit ja ma arvan, et klaveri mängimise poolest jäänudki siin kellelegi alla. Aga tema esituses ei olnud sellist mõju sellist inimlikku puudutust just see, mis tegelikult kuulajatest kõige rohkem haarab tendents, fraasid elaksid, et seal ei oleks ühtegi sellist tühja või pealiskaudselt kohta. Tema puhul natuke jäi see häirima küll. Väljendusvahendite skaala oli kuidagimoodi kitsam ja köhisin nii mõnelgi teisel. Aga jällegi ma arvan, et ta esindab mingisugust teistsugust maitset ja teistsugust mängimis maneerija suhet asjadesse ja las ta siis olla. Et igaühel on õigus oma kohale päikese all, eriti niivõrd võimekatele inimestele, nagu kõik need siin festivalil esinejad on. Matti Reimann. Hea oli see, et sain oli nagu noorem põlvkond oli esindatud ja siis ka niisugused vana kooli lähenemisega. Minu arust eal ei ole nii suurt vahet, on ta vana põhus seal muusikas võtame aluseks taseme, eks ole. Muusikesele arengut muskuse muutus. Ja missugused eesmärgid nad endale seavad, kui nad hakkavad mängima näiteks Schuberti sonaati? Alustaks kesid kahes Subertest korraga, üks oli puhwinder ja teine oli IRA Sahharenkova nendel mõlemad väga tugevad ja täiesti erinevad. Ühel oli siis ma mõtlen, puhkpenderid praegu, tal oli mingisugune teekond, kuhu ta hakkas alguste kuuboldaks liikuma, tal väga-väga ilus kõla. Ta on kultiveerima, seda ilmselt kogu elu, ma julgeksin isegi seda nihukeses pelgantuks nimetada. Ja tema oskas siis minna täämritega nagu ühest oja äärest nagu Supertilane hamba pärnapuu alla ja sealt nagu varjupaika või kuidas siis see teekond läheb? Pael oli mingisugused, nagu oleks lindis vaikset käärid, et mõte nagu katkeb tunne või, ja siis, aga ta on väga kogenud, tähendab, ja see Suberti loomulikus seal ta on 71 aastat vana, on inimene, teab ja tunneb ka veel. Ja kui siia kõrvale nüüd võtta Irina Sahharend kõvaduse lähenemine siis täiesti teistmoodi, tema lähtus minu meelest sellesse muusikasse, nii et see on viimane sõnad. Ireinal oli igas osas niisugune dramaatiline, on plahvatus ja seega töötas. Ja siis ta mängis kõhe küllalt vabalt, seal väga hea. Ja ma tahan ikka veel heina kohta öelda, nii. Muusikas mõtleb ja teeb asja, mis ikkagi viitab, et ta on liikunud väga heas seltskonnas. Ma mõtlen, sherif, ilmselt midagi muudki, sest ma vaatasin, mis seal subjeti teises osas ta sai selle rütmi toimima ja selle aeglase osa. Ja mida parem on aeglase osas rütm, seda parem on, mis nendega märkamatult funktsioneerib ja ja see oli kohe tunda public põhiosade vahel ja kõik siuksed asjad väga tugev tõlgitsus ja tal oli seal igasuguseid muid asju veel. Need Ravelli öine Kaspar ja tegelikult ülesehitus on väga selge, äärmiselt selge meloodia, rütm ja, ja siis see, mis sinna külge on pandud, see pianisti küll meeletult raske. Aga see on kõnelejana, ämbrite ja kõla ja vahekordade, ma ei tea, mis kõige selle asi, aga kõige tähtsam on see rütm ja meloodia, need peavad ja siis oleneb sinu peanismist, seda eirad jätkub ja sisse muutub väga mõjuvaks. Ja Puupinder võtame siit siis ettepoole, happas, stsenata, hapassionatas Schuberti viimane sõnad sobivad hästi kokku juba Fatuurilt. Lappasse NATOga oli nii minu meelest, et natukene oli tunda seda, et ta on ilmistuseda palju mänginud, et noh, et ma tean seda lugudega palju mängitud, sa pead nagu tegema uue loo teineteise tõlgitusse. Ja siis Bachi, inglise süüt, vot seal oli üks osa, mis vanni kuulama. Sellise Sarabanud Irina mängis ka sarabande lisapalaks, esimese partii sära panud ühes olid harmoonias. Penderil tundus nii, et need helistikud, mida ta seal vastandus, läksid ikka väga kaugeks ja tekkisid siis niuksed. Huvitavat pinget, huvitavad kõlad. Ja isa mängis nagu barokk, muskettaks. Siis tuli Irina Sahharenkova, et seda ei saa kuidagi ütelda, et selliseid nagu kohalik mängija, et see oli täpselt sinnasamasse ritta sobitud mängija erakordselt isikupärane, väga intensiivses tunnetuses ja kõla peenuses ja, ja ka tehnilises kahtlemata soorituses väga kõrgel tasemel. Ja mis oli huvitav, oli sealjuures, et tema kahtlemata värske vaadenit nii sellele debiicii lasteaianurgale, mida me kuuleme tavaliselt ikkagi noorte inimeste esituses ja, ja siis ka teises pooles kõlanud Schuberti sonaat, mis erines puhkpinderi variandist ikka nagu öö ja päev võiks öelda hoopis teise lähenemisega isikliku maa lähenemisega selles suhtes niisuguse intiimse maanurga alt lähenetud sinna, kuidas see muusika nagu lahti rullus, et et avab nagu neid tõlgendusvõimalusi, et see oli väga suur. Ja muidugi filigraanselt triljon pildid olid need lisalugudeks esitatud sahhi Sarabanud ja milline pulsiline nõrkus ja selline häälte kuulamise teenus ja, ja sellise kõlaline doseerimine ja siis muidugi see küllalt tuntud Mozarti fantaasia deemon, milles ta tegi väga fantaasiarikka, ütleks esituse ja nii-öelda fantaseerinud sealjuures vabalt, siis olgu need siis mõningad niisugused vahe kadentsid või ka siis selle sissejuhatuse tagasitulemine lõpus, mida üldiselt noodis kirjas ei ole, aga mida vahest tehakse nii, et see oli kõrget klassi, see oli nauditav Rudolf pinder väga kaaluka kavaga väga väärika artisti poolt ja see on küll minu, nende õhtute üksi võib-olla sügavamaid muljeid just selles suhtes, millise, ütleksin kotka perspektiiviga ta selle muusika peale, kas ja kuidas seda oli mängitud ja, ja kuivõrd vähe ta hoolib ka pisiasjadest ja kuivõrd ta on jõudnud põhiküsimuse juurde ja seda lahti mõtestama, et miks see muusika ja, ja mis meile ütleb ja, ja kuidas ta mind kõnetab, see oli väga põnev, seal oli tunda nagu mingisugust ta loomevabaduse hõngu. Jah, eks see tema Bachi mäng võib olla tänapäeva Bachi spetsialistidele niimoodi istud seal palju pedaali ja pikalt pedaalid ja ütleme, siukesed nagu natukene sellist edasipürgivat ka, võib-olla kokkulükkamist mõne koha peal, aga aga selles oli samas väga suurt elegantsi ja karakteritaju ja ja ei saa muidugi jätta seda mainimata, et tegelikult see lavaline kõrgtase sealjuures, see oli ikkagi vapustav. Ja nagu paljude puhul tõelised maiuspalad, on need lisapaladeks ju. Ja see, mida puhkpillidel tegi ka selle Beethoveni deemoni sonaadi finaaliga näiteks ja missugune vaade selle pääle oli ja, või siis Straussi transkriptsioon ja siis lõpuks veel üks ekspachi siig niisugust nagu tulevärki ja millist naudingut ta sellest ise tundis ja niisugused nagu noore inimese elurõõmu seal sees oli, nii et see oli üks väga hea kontsert. Ma muidugi tahaks veel ka meenutada Schuberti Peedursonaal mis oli oma tempode poolest võib-olla seni kuuldused minu jaoks kõige kiirem ja üldse, et see oli ikkagi ilma igasuguse nagu hinnaalanduse ta tehtud, niisugused suurmeistrid, kellel on üks või 50 aastat juba lavakogemust selja taga ja kes jätkuvalt kolm korda nädalas annab kontserte mööda maailma. Et meil oli ikka väga suur vedamine teda siin kuulda Estonia lavale. Vaat see kontsert oli täiesti mõistlik, selline, mis jätabki mulje edaspidiseks terveks eluks. Irina on ju alati suurepäraselt mänginud ja alati on ta tulnud mingite väga oma isikupäraste ideedega, aga minu meelest sellist esitust nagu täna ei ole ma ka tema sulest nii-öelda kunagi kuulnud, mis oleks olnud nii ela ja niivõrd lavastatud mingis mõttes, et Irina on täiesti nagu näitleja, ta lihtsalt juhib sind läbi piltide läbi värvide, läbi meeleolude, läbi sündmuste läbitraal. Ma vaat võib-olla sedalaadi kavada ei ole ka väga palju mänginud, enne impressionismi on kindlasti midagi, mis on meile täiesti tema omaga. Kas paardule nii, ma ei tea, kas ta seda varem mänginud kui pikalt seal olnud üldse repertuaaris ja Schuberti surutki Peedursonaat tan muidugi Mozartit palju mänginud ja Bachi suured võiksid sellesse ritta nagu loomulikult sobituda. Ja see oli väga-väga elamuslik, võib-olla Suberdi kohta nagu isegi ootamatult vaba või dramaatiline ka selles mõttes, et Ta ei lasknud ennast kammitseda tempodes ega ettekirjutistest, aga hoolimata sellest vabadusest oli see kõik ääretult stiilne, et kõik see omapoolne subjektiivne, mis ta sinna juurde pani, muusikale ei võtnud mitte midagi sellest klassikalisest niisugusest õilsusest sellisest traditsioonilisest ära. Huvitav mõte tekkis võrreldes üleeilse kontserdiga, kus me ka kuulsime sedasama sonaati Rudolf puhtinderi esituses mis oli minu meelest eriti tänasega võrreldes üsnagi ühetooniline. See oli muidugi väga hea mängija, eriti arvestades esitaja kõrget vanust, kui heas vormis ta on ja kuidas kõik toimis, aga võrreldes tänase rikkusega nii kõlava balleti kui artikulatsiooni kui tempot kui sisemise tunnetuse, kõige sellega oli ülene mäng ikkagi lihtsalt niisugune kena mäng. Et üleeile jäi mulje, et suppordi suur sonaat on väga lühike ja täna jäi mulje, et see oli väga pikk, mitte sellepärast, et see oleks olnud kuidagi igav, aga just nimelt selle läbielamise tiheduse pärast. Kolmveerand tunni sisse mahtus ka kogu elu ja Üleeilse sonaadi sisse mahtus terve hulk ilusaid meloodiaid, sirge ja selge vorm, arusaadav arhitektoonika. No ilmselt ongi tegemist eeskätt sellise klassikalise tõsise saksa repertuaari mängijaga. Ja võib-olla natuke sellist mängu ma ka ootasin, teades enam-vähem sakslaste enda maitset või ootusi klassikale. Samas jättis ka mulje, et ilmselt eks artist on neidsamu teoseid juba aastakümneid mänginud ja esimene elevus on juba lahkunud. Aga kokkuvõttes siiski jäi see minu jaoks natukene lahjaks mänguks, eriti võib-olla Bachis. Tegemist oli ikkagi süüdiga, Siteni ikkagi Kristiliseeritud, aga tants eeldaks ikkagi pulsitunnet, niisugust pidevat rütmiliste liikumist mingis suhtes patustada, täitsa uusi kõla, ettekujutusi nendest tuntud lugudest, aga võib-olla ettekujutisi selles suunas, mida ma ei otsiks. Sakslastele on selline tore väljend, et esist lihtUninderessaant, see ei ole mitte huvitav. Aga ei saa ka öelda päriselt, see on huvitav. Tänavusel festivalil andis sooloõhtuga festivali senine tubli ja teenekas kunstiline juht Lauri väinmaa, kes mängis oma teada-tuntud väga palju mängitud heliloojat Urmas Sisaski ja tõi siis esiettekandele tema tähistaevatsükli neljanda osa. Jah, ma arvan, et neil mõlemal on väga vedanud, et selline tandem on saanud moodustada ühelt poolt helilooja Urmas Sisask oma kindla käekirjaga ja mis on nagu väga-väga hästi toimib siis teisest küljest esitaja Lauri väinmaa, kes on võtnud selle oma südameasjaks kõik need tsüklid ette kanda. Ma arvan, et ma ei ole kõiki neid talasid kuulnud, aga see viimane osa sellest et sellise hea mulje, et Sisask on no väga omapärane heliloojat, ta ilmselt ei paigutu sellisesse tüüpilise nüüdismuusika skeenesse. Aga sest ei ole häda midagi, et, et see, mis ta teeb, on, on hästi tehtud ja omamoodi mõjuv. Tõenäoliselt need palad hakkavad samamoodi üksikult oma elu elama, nagu need varasemad on saanud väga populaarseks muusikakoolides. Samuti käisin ma kuulamas Lauri väinmaa kontserti, mis mõjus väga positiivselt. Väga huvitav oli, et nad kasutasid videokunsti ja samuti oli Jüri Aarma ette valmistanud vahetekstid sest väga riskantne on võtta ühte heliloojat oma kontserdi kavasse. Aga praegu just olid kõik tasakaalu see ühelt poolt Sisaski veidi naiivne, samas väga fantaasiarikas ja helge muusika. Ja teiselt poolt ma arvan, et soli kuskilt eesti rahvapärimusest võidud, tekstid ja väga ilmekas Jüri Aarma ettekanne, et need omavahel nagu väga hästi tasa kaalustasid ja mulle see kontsert tegelikult taga meeliselt. Vein Ma esitus oli selline väga veendunud, väga hästi läbi mõeldud ja kaunikõlaline. Festivalil olid esindatud ka noored muusikud, päris õppurid ja samuti juba akadeemia üliõpilased. Kaks kontserti, üks oli pühendatud protershik. Kovski aastaaegade tsüklile ja teine kontsert oli siis Läänemerekõlad, mis mulje eesti noored? Eesti noored jätavad alati hea mulje, Eesti klaverimäng on ikkagi siiamaani. Ja see kontsert, kus ma käisin pühapäeval Tšaikovski aastaaegasid kuulamas, siis mulle väga meeldis, tuleb aru saada, et esitajad on kõik väga noored aga nad olid kõik väga hästi ette valmistunud ja ette valmistatud. Ilmselt sõltus ka palju sellest, millist pala keegi pidi mängima. Paratamatult mõnel oli üles raskem, eks ole. Ma arvan, et on päris keeruline tulla niimoodi külmalt peale ja mängida siis näiteks augustikuus või septembrit, et mõned olid ehk soodsamas isolatsioonis. Ja kui ma kedagi välja tõstaksin, siis aprill kui mai vastavalt siis Liisa-Maria Marrandi esituses, kelle õpetaja Tanel Joamets ja tähele Liivi esituses muusikakeskkoolist ja tema õpetaja Marit Gerretz-Traksmann siis need kuidagi puudutasid. Eriti et hakkasid just selle ettekujutus, mis on nendest paladest. Niisiis, nooremad pianistid ühest ma ei tahaks nagu väga rääkida, Jeremy think loved, tema annatatsioone siin, et see on nagu peadpööritav. See kontsert tervikuna oli ikka niisugune, et mida ma nagu ei taha kuulda, hakkas peale niisuguse milles asi, Beethoven, Britannia variatsioonidega, see oli nagu, kestis üks sekund juba läbi, eks ole, seda ei saa nimetada teiseks niisuguseks enese eksponeerimiseks ta väljendas ka, tegi midagi, vaatas saali, et kas ma tegin hästi või, või kes oli naljakas, vaimustus nagu endast kogu aeg, mul oli kõvasti vastu, meil tuletas meelde Richteri ütlust, et ja teistele oli Ameerikas noh, teatud moel kriitiline. Et öeldi, et miks te siia ja meeletu Edugeme preester ütles, et aga nad ei saa millestki aru. Ameerikas on kõik, kui on vaja ikka kõrgel tasemel asju vaadata, siis sa leiad sealt need küll ei ole, need viis orkestrit kas või see ei ole mingil määral üldistus, aga üldistus on see ka, et, et vot see peanistoni väga võimekas, eks ole, ega siis sellest küll ikkagi on see, mida sa oma andekusega peale hakkad. Kuidas sinu lugupidamisega lood on, ei ole ajaloolased, kui ei ole lugupidamist asja vastu, suhe peab olema korras. Nii, ja teine pianist oli Daniel Fart, no seal väga soliidne kontsert. Ja tal on olemas niisugune suur peanism. Kõige raskemad asjad on talle jõukohased täiesti ja siis jälle Subert. Seekord siis G-duur sonaat, fantaasia. Tal on kõik eeldused olemas ja minu arust muutub ikka oluliseks, kuhu seltskondade satub, kes talle ütleme sõbrad, võime, mõndid, tark nõuand. Et mida nüüd teha, mida edasi teha või? Vot niisugune oleks minu mulle sellest. Festivalil oli ka külaline Ameerikast Jeremy Tenk kavaga, mis veel viimasel hetkel muutus, aga kus olid siis fookuses variatsioonid või variatsioonilise arendusega teosed. Selle pianistiga oli minul esimene kokkupuutumine ei olnud tast varem mitte midagi kuulnud ja see kava, mis sõitis, oli, oli muidugi võimas ja võimsad, on ka tema oskused ja soov ennast muusikaliselt väljendada. Ta on hästi omapärane pianist, minu arvates ja tema mängu iseloomustab selline riskivalmidus või või noh, selline mäng mõnest teosest, minu arvates läks ka natukene üle piiri, et see võis olla tembutamine kergelt. Samas ma ei ole kindel, et kas tema esituses oli sellist doosi või pigem ma arvan, et ta ongi selline, et see, mis ta teeb seda siiralt ja laulab nii nagu ta nokk on loodud, et mul oli huvitav Väga palju ootasin ma tõesti Brasiilia klaveriorkestri kontserdilt, pealkiri on kontserdil juba väga ambitsioonikas või see rühmitus nii-öelda klaveriorkester, et sa ootad väga palju ja publik võttiski selle väga hästi vastu mulle nagu kunstiliselt võib-olla kõige paremini mõjusid. Et üksikud soolaesitused, sest et nendest viiest liikmest igaüks mängis ühe soolopala muumis, nagu põhjendas selle nii-öelda klaveriorkestri nimetuse. See osutus natukene pettumuseks, et seal oli küll väga häid ideid, aga need jäid kas siis välja arendamata või olid sellised lühiajalised efektitsemised. Võib-olla selleks, et dollar, klaveriorkester peaksid nende seadetega rohkem vaeva nägema või seal reeglina oli see niimoodi, et kaks sadenisti mängis klahvi tell kaks tükki tõmbas keeli laverist ja siis võib-olla viies tegi seal mingeid tantsuliigutusi ja minu arvates oli neid liikmeid ka liiga palju korraga laval. Igal juhul ma arvan, et nendel arenguruumi oleks. Klaverifestivali raamivad juba aastaid traditsiooniliselt orkestriga, kontserdilaval on meie ERSO ja siis on solistiks, kes siis kuidas ja kes siis kunagi, aga tänavu aastal olid need avakontserdil, et katse Marielle Labek ja lõppkontserdil Sten Lassmann, et kuidas need lõpp ja alguspunkte moodustasid festivalile. Nii alguses front kui lõpp-punkt olid tegelikult väga võimsad ja kontsertinaat tervikuna, see teine lõppkontsert tundus mulle isegi vägevam. Ma arvan, see kava oli. Ta oli väga hästi õnnestunud, ERSO mängis väga hästi ja ei olnud sellist võrreldes lavakontserdiga, kus orkester pidi vähemalt neli korda kolima. Et see paratamatult lõhub ära selle kontserdi terviku ja solistid muidugi mõlemal kontserdil suurepäraselt, nii teada-tuntud õela pekid kui Sten Lassmann, kes pani väga väärika võimsa punkti festivalile ja võib ainult imetleda, et olles ise kunstiline juht ja mingil määral igapäevaselt seotud kõigi nende artistidega suhtlemisega ja kuulamiseks siis selle kõrvalt hoida sellist asja üleüldse väärib tunnustust. Ma arvan, et see kontsert soovitan, läheb hästi ka lisaks sellele, et ta on hiilgava tehnikaga. Et seda tüüpi muusika, ma arvan, tema leib, võiks öelda, et, Muidugi õela pekid võlusid oma oma sarmikuse ja elegantsi ja ääretult sellise peene tundlikusega ja kuidas nad Bulangi klaverikontserdiga olid ikka täielikult ma ütleks isegi mitte sinasõbrad, aga need olid nagu pereliikmed seal kolmekesi koos siis muidugi, nende hulka peab ka Olari Eltsi arvestama, kes orkestrit väärikalt nendel radadel juhtis. Aga minule ääretult sümpatiseeri nendesse muusikatunnetuse, selle vaimu tabamine, et seal olid väikesed riukad ja samas selline puhtsüdamlik, siiras meloodika ja selline ilu, mis sellest muusikast meile vastu vaatab, et need olid kõik minu arvates parimas väljenduses kõik toodud, nii et see oli suur nauding seda seda jälgida ja just nende musitseerimise vabadust ja sellist loomulikkust ja iseenesestmõistetavust, mis selle kõige selle juurde käis. Esimene orkestri kontsert oli väga huvitava kavaga, aga kui ma nüüd pianistidest räägiksin, siis Gadja ja Mariell Labeke üsna hea mulje, eriti kui ma sain teada, et nende vanus küündib 70.-tesse väga kena mänge ja kaunikõlaline, aga viimast sümfooniakontserti ma isegi peaksin festivali üheks parimaks kontserdiks. Mulle väga meeldis kava ja mulle tundus ka, et just dirigendi poolt oli suurepärane esitus. Ja nendest teostest tuli just Vello tähena peen kõlataju ja just oskus faktuuri erinevaid kihte kõnelema ja särama panna. Et kujunesid nagu väga poeetiliselt ja nauditavad orkestripalad. Samuti tuli line Stravinski oma oli väga nauditav kuulata. Teises pooles esines siis Sten Lassmann solistina ja tuli esitusele Sergei Prokofjevi klaverikontsert number kaks, mis on pianisti äärmiselt suur väljakutse. Ma kodus kohe huviga lehitsesin nooti, et milline ta siis välja näeb? Seestpoolt. Tõesti, see nootide hulk, mida praegu on sinna kokku kirjutanud, on hämmastav. Ma saax pianistina ainult kiidusõnu öelda, samas ka orkester oli väga tugev ja väga hästi toetas solisti väga karakteeriselt ja enesekindlalt ja muusikaliselt mulle võib-olla kõige rohkem meeldisid just teine osa ja kolmas osa Stenn senine pianist, kelle need head küljed avalduvad nendes ülirasketes ülesannetes. Et see suur haare ja väga hea tehnika just need karakteerised kohad oli muljetavaldavad. Väga huvitav kontsert. Et kui kogu selle õnnestunud festivali juures tuua välja üks selline kitsaskoht, siis mina ütleksin, et see on suhteline, publiku vähesus tegelikult, kui mõelda, millisel tasemel esinejat siin selle nädala jooksul on olnud. Igaüks neist vääriks täis vaja esmased vajadused inimestele rahuldatud, et kõht on täis ja sealt võiks juba leida aega käia kontserditel, et see tasub pikas perspektiivis kindlasti ära igal tasandil. Kas selle põhjus on seda raske öelda, eks ole, aga tõenäoliselt midagi annaks teha ka eesti kantsleri turundusosakonnale, et need asjad paremini jõuaksid potentsiaalse publikuni olles ise ka telekavaataja mingil määral, siis ega ma ei mäleta näiteks Eesti televisiooni oleksin väga näinud reklaami või kasvõi nende Ringvaatesaated, mis on igaõhtused, kus mulle tundub küll hea meelega, kajastatakse kõikvõimalike muusikasündmusi enamasti küll popmuusika, aga miks ei võiks seal olla klassikalise muusika dialoogi üleval, hoida selle suure publiku ees? Kavadel üldse väga ilusti koostatud, mis mulle eriti meeldis, et siin ei olnud, nonii, siit või sealt, vaid oli mõeldud see Rooseni raamatus iseloomustuse aluseks ja see nagu ühendab seda kava, bukleti rahvast oli noh, võiks rohkem olla ja mina tahaks seda ikkagi tõsta. Selle küsimus on nagu rohkem üles, et et noored noored käivad noortekohtades, aga ma olen pärnus elanud sel suvel vahelisel rannarajoonis. See Weekend on silme ees hommikut ka, päris karmsa pilt, tekib need küsimused, mis neil häda on, kui nad ennast seal kõigutavad, midagi on neil puudu, kodus on seal seesama puudu, et aga ütleb, et sa pead tegema midagi targemat kui selle asjaga tegeleda. Linna niimoodi ei lähe see asi. Ja kui mis muusikasse puutub, siis see uks, no ei ole lai uks, see peab tulema läbi ikkagi kuulmise läbi täpsuse, sõnam, asjatundlikkuse ja see ei tule läbi palagani. Et oi kui tore ja sellega saab midagi teha. Aga, aga tegelik selle muusika jõud ja mõju võtta ei saa, sest seda otsa kätte. Et kui me oleme kõik nii lõbusad, kogu aeg seal, nii tore muusika on nii raske, seda mõistete ja lapsel ei ole olemas, seda mõistet on raske, ainult käed on väikesed. Väga suur rõõm oli seda klaveripidunädal, mille esimesest poolest ma küll kahjuks ainult osas ainega oli mõne maailma suure metropoli vääriline. Lõpetuseks tahan küsida veel kolm esimest pianisti, kes pähe tulevad, keda tahaks järgmistel festivalidel Tallinnas kuulata ja see on kohe niimoodi kiiruse peale juutša vang olentiinalist, Seltski ja Luganski kuulast alati. Zimmerman võiks tulla siia, Shif võiks tulla Perajja, aga see ei tähenda, et sinna võiks rivi tagant tulla veel, aga lihtsalt et musitseerimine kvaliteet on seda väärt kahtlemata, et seda siin kuulata. Siia ma olen pidanud sõitma kuhugi, et, et neid kuulda ja kuulata. Üheteist 10.-st rahvusvahelisest pianistide festivalis klaver rääkisid Matti Reimann, Kadri-Ann Sumera, Martti raide, Jorma Toots ja Anneli Tohver. Kammerkooril Collegium Musicale ilmus oktoobri alguses. Pärt Uusbergi muusikaga album stuudios on muusikateadlane Taavi hark. Kuna plaadil on ka märge volüüm, üks, siis arvata on, et oodata on ka järge, kui koor salvestab plaadi ainult ühe helilooja muusikaga, kas selles on piisavalt vaheldusrikkust või ongi sellised omaette eesmärk, et siis läbi sellise kava tuleks see helilooja loomusesti selgelt esile? See sõltub hästi palju heliloojast, et kui kontrastsed materjali seal plaadil kuulda saab. Pärt Uusbergi puhul on üsna nõndaviisi, et ta kõlab sellises oma oma harjumuspärases kvaliteedis või ütleme Ta ei üllata mingite väga suurte kontrastidega mingite tohutute uudsete mõtetega, ütleme jah, selle selle plaadi materjal on selline viimase 10 aasta looming ja, ja võib-olla kõige värskemad asjad on seal isegi välja jäänud. Collegium Musicale ei ole võib-olla selline hirmus vana koor, et see koosneb ikkagi rohkem sellistest nooremapoolsetest lauljatest ja dirigent Endrik Üksvärav on selle koori ees vapralt kogu aeg olnud ja sobivalt tegelikult täpselt plaadi ilmumise ajal pälvisid siis koor ja dirigent Endrik Üksvärav ka suurkapitali muusikapreemia. Kas selle plaadi eest annaksid neile preemia? Loomulikult nende kvaliteedid on seda kinnitanud, et nad on seda preemiat väärt. Plaat ise ja esitused on väga kvaliteetsed ja ütleme sooritatud võib-olla ka koori kõige paremate võimete järgi seal tugevad küljed on väga hea vokaalne sooritus, sest me räägime ikkagi tegelikult harrastuskooris, siis minu arvates on vokaalselt väga hästi sooritatud ja väga kaunis klaar toon, mis aitab need harmooniat kaunilt välja joonistada, et see kõik on väga ilus ja nauditav. Võib-olla muusikalises plaanis on natukene rohkem selliseid küsimusi, mis mind vaevasid. Näiteks kui vaadata plaadi sellist keskset teost, mis võiks olla, mis saab rivis siis paljud heliloojad on kasutanud neid tekstide erinevaid tõlgendusvõimalusi selleks et luua kontrastsed karakteritega osi näiteks väga mõtlik, kiire ja, ja võib-olla jubileeriv ja selline tõeliselt ülendav glooria ja nii edasi, et need osad on kuidagi selgelt tajutavat karakteri vahedega Uusbergi loomingus nad pigem kuidagi sulanduvad ühte või kuidagi on kõik sellise mõtisklev oma alatooniga väga, ei ole võib-olla minu jaoks piisavalt eredalt välja toodud seda potentsiaali, mida see tekst pakub just selleks, et erinevaid karaktereid joonistada. See muusika on väga meditatiivne ja rahulik ja rahustav ja võib-olla natuke liiga rahustav küll, vahel tahaks ka sellist eredat sõõmu näiteks joviaalsust või mingisugust tohutut rõõmu või raevu näiteks raev, mis on näiteks Uusbergi muusikale minu arvates täiesti võõras nähtus. Ja ma ootan näiteks suure põnevusega kunagi ustad, kirjutaks mõnes Kertso või militaarMarsi või midagi hoopis teises karakteris kui see, mida me oleme seni harjunud kuulama, sest ma usun, et temas on ka sellised riukalikumaid jooned peidus, mis veel ei ole ta loomingusse jõudnud. Ja ma väga ootan, et kui tuleb nüüd volüüm, kaks, et võib-olla me saame kuulda tema seni kuulmatuid jooni, mis ilmselt on temas ikkagi olemas. Kui soovida valida plaadilt oma lemmikpala, siis vast võiks olla kõige värskem teos mis on 2016. aastal loodud in paradiisi, mis võlub oma sellise hälli, laululiku, kiikuvuse ja sumedate harmooniatega. Selline oli tänane heliga ja saade. Ja lõpetuseks nädala lause Noora pärgilt. Arvus sunnib ühe teema kallal armastage 11 armastusse, pat sill. On selline asi, et ta nakatas nagu mõni haigus ja guessasele kasvama paned. Ta kasvab kais. Ja see oleks tema unistus, et see läheks kaduma.