Eligaja. Tervist, head kuulajad, MINA, OLEN eleva Stein, feld ja tänane helikaja on peamiselt vokaalteemade keskne. Teeme juttu kahest ooperietendusest ja kahest kammerlaulu õhtust. Ja samuti räägime läinud nädala Eesti riiklikkusi Puunia orkestri kontserdist, kus tegi fantastilise solistide küdi orkestri klarneti-ist. Signe Sõmer. 19. oktoobril esines Estonia kontserdisaalis Eesti riiklik sümfooniaorkester Neeme Järvi juhatusel ja õhtu üks põnevamaid momente oli kindlasti see, et solistina debüteeris orkestri ees orkestri klarnetist Signe Sõmer ja ta esitas Mozart. Klarnetikontserdikontserdil käis Igor Karsnek. Kuidas siis muljed on? Alustuseks ehk sellest, et kontserdi ülesehitus oli akadeemiliste nii-öelda standardite järgi kontroll ühes pooles või siis avamängu funktsioonis Johann Sebastian Bachi aaria orkestri süüdist number kolm D-duur, mille on orkestreerinud Stokovski, sellele järgnes siis Mozarti klarnetikontsert ja kontserdi teine pool oli siis Ludwig van Beethoveni sümfoonia number neli pärand. Ainult et pooled olid vahetuses, et kontserd isa algas siis Beethoveni neljanda sümfooniaAga ja kontserdi teises pooles oli siis Bachi aaria ja Mozarti klarnetikontsert. Kui nüüd küsida, et millest selline poolte vahetus nagu toimus, siis ma eeldan ja ilmselt sellepärast, et anda väljapaistvale klarneti solistile Signe Sõmerile võimaluse täies mahus hiilata. Ja pärast klarnetikontserdi lõppu oleks võimalik mängida aga üks lisavala Carl Maria von Weberi kirjutatuna, mis on ka ligi 10 minutit pikk, et tähendab selliseid, et nüansid oleks kontserdi esimeses pooles ajanud kogu õhustik natukene närviliseks või, või noh, ühesõnaga talent tahab ruumi saada ja Signe Sõmer kahtlemata selline talent on. Aga kui nüüd alustada päris algusest Beethoveni neljandast sümfooniast, siis eraldi tooksin välja sümfoonia finaali esituse, tähendab siin oli orkestri eriti just keebida artikulatsiooni täpsuse mõttes oli see Esiduslikult võib-olla parim osa selle kontserti nagu üldse. Ja kuna selle tempo määratlenud Beethoven ise allegro monotropo, siis ma usun, et mida minul val kõigil kuulajatel saalis oli hea meel, et Neeme Järvi ei võtnud seda märget Manon tropp liiga rangelt. Et tegelikult see allegro ikka kasvasin viivache suunas ja iva hakkas otsapidi nagu juba presto paistma, aga koos mänguliselt see oli see igati õigustatud ja sellise karakteri selguse ja sellise lennukuse ja hookluse mõttes, minu arust oli see ainuõige lahendus, vähemalt tol õhtul ja eraldi ma tooksin veel välja Neeme Järvi poolt hästi artistlikult kujundatud crescendot ja siis siniSubitud dünaamika järsud üleminekud, sama, mitte kuskilt polnud keeratud vinti üle. Kuskil ei olnud liiga palju Cayenne'i pipart pandud nii-öelda aga kõik kokku kõlas täiesti, ma kasutan nimme sellist banaalselt sõna nagu kaasahaaravalt, sest see sõna otseses mõttes haaras kaasa nüüd selle neljanda sümfoonia. Esimene osa osaleigrovi katsega, ation selles mõttes, et see on sissejuhatuse, mis oli väljapeetud täpselt sellistes süngetes ja natukene morbiidsetes toonidesse keskmise osa, allegro osa, selline hoogne karakterit puhang muidugi kontraste väga hästi mängis ja, ja noh, siin ma tooksin välja eriti just esimese osa ekspositsioonis orkestris väga reljeefsed ansambleid. Tähendab, et see puudutab nii puupuhkpille, nii paskpille kui kammerlik episoode keelbidel, tähendab, selline ansamblimäng oli hästi lihvitud, samas mitte ka akadeemilises mees, et selle kohta öeldakse, et ansambli sujusid nagu iseenesest me teame väga hästi, et iseenesest ei tule midagi. Et selle taga muidugi dirigendi orkestri töö, aga see on väga hea, et selline mulje jäi. Ja mingis mõttes oli ka kolmas osa allegro privaatse esitusliku, sellise temperamendi ja karakterikujunduse mõttes oli analoogne, et tempod ka enam-vähem samad. Ja nüüd ütleme selline, mõtlen see nagu esitusliku terviku sidusust omab poolt, nagu kinnitas Tsementeeris. Et selles suhtes, kui neljas osa oli isiksusliku täielik pärl, siis esimene, kolmas osa need moodustada sellised nagu kandva telje minul tekkisid väiksed küsimused, teise osa osakuid, terviku kujunduse suhteliselt iseenesest. Ma sain aru, et maestro Järvi tõlgendab seda sellises romantilises võtmes just eriti siis see tempo muudatuste osas ja kui palju oli seal Rubaatosid ja no ühesõnaga see idee koos selliste peente dünaamiliste detailidega see mängis alguses väga. No ma kasutan sellist kassoronoomilist väljend hästi gurmaatselt kuid mingist momendist see on võib-olla minu kui kuulaja eripära antud momendil mingist momendist ma tajusin, et justkui need tempo Rubatote, et nad hakkavad minema nagu mingist osa sisemisest rütmikas nagu välja, et ei ole nagu mingit sellist pulsemis organiseeriks seda kokku, et noh, romantilised tempo, vabadused küll, aga tähendab kus need need raamid nagu on, et mis hoiak teist osa seda taadiot hoiaks nagu koos ja samas aeglases tempodes, kui me kasutame tempo vabadusi, isad üsna hõlbustada tulema, selline tulem? Rubato muutubki, lubatakse, tähendab juba dirigent või pissis juba ühe peale või, või kuidas, kuidas nagu iganes, et ma ei ütle, et see oleks nüüd mingisugune puudujääk olnud või viga olnud, aga, aga see on selline tõlgenduslik nüanss, mis minul tekitas sellise küsimuse, et kas teise osa kui terviku mõju poleks olnud selgem ja läbipaistvam, kui oleks olnud natukene selliste vaevumärgatavaid raame ja selliseid distsiplineerivalt rütmi, Päkraanduseks sellist pulssi. Ja teises osas siis pahastokovski aaria orkestri süüdist ja siis muidugi Signe Sõmeri suurepärane etteaste Mozarti klarnetikontserdis. Vahistokovski haaria, seda aariate ilmselt teab iga vähegi klassikalist muusikat kunagi kas või koolipõlves kuuldud inimene seal aastaid tagasi ja võib-olla 10 piss laste tagasi ka mobiiltelefonide helises ja et noh, see on ülimalt tuntud lugu. Aga selle esitus oli selles mõttes sellest muidugi täiesti briljantne. Ma ütleks, et selliste orkestrikilbid, pastelsed kõlavärvi, sellist tundlikku dünaamikat, Ma ütleks terve ERSO keelpillide mäng, see oli tegelikult nagu ühishingamine tähendab midagi sellist, mille kohta ma võin öelda, et lausa erakordne, tähendab kui ma ütlen, lihtsalt ühtne fraseerimine, see on selline tuim sõna, aga, aga fraasi sissehingamine sealt väljahingamine ja kuidas muusika kulges, vot Bachi muusika puhul minu jaoks näiteks ongi märksõna kulgemine, kulg, selline minek. Ta on vääramatu jõuga isegi siis, kui seda jõudu ja vääramatut tunnet otseselt ei ole. Aga, aga noh, tähendab see ongi nagu kulg. Nüüd täiesti briljantne esitus oli muidugi sinna sõmer ja Mozarti klarnetikontsert siin ei ole mõtet hakata tooma, välja hakkas, mulle meeldis esimene osa rohkem kui teine, teine rohkem kui kolmas, tähendab kõik kokku, kõiki tervikuna oli muidugi suurepärane, aga igal sellel suurepärasel osa esitusel olid ka omad plussid veel juures. Näiteks esimese osa puhul avaldas mulle võib-olla kõige rohkem klarneti puhul muljet just oskus siduda instrumendi äärmisi registreid ja kusjuures seal ei tekkinud mingit suminat, no tunnet vaid see sujuvus, kuidas kõige alumine, mis on juba väike oktav kui kuskil teise, kolmanda oktavi piirimaile toni ühtsus, fraasi ühtus võetakse. Signe Sõmer pidasid justkui dialoog iseendaga omaenda instrumendiga, Mozarti muusikakeskkonnas, et see oli muidugi muideks täitsa jahmatav, värviküllus ja ühtsus. Teine asi on muidugi see, et kui me vaatame solisti orkestrit ühises tekstis, siis nagu Mozarti puhul ei tohiks olla üllatav, aga kui see kõlab nii hästi, siis on, üllatab seal ehituslikke elegants ja muidugi solisti särav mängutehnika säravast mängutehnikast ma rohkem ei räägi, seepärast Signe Sõmer puhul vaata endastmõistetav. Kuid kui üldse sellest suurepärase esitlusest veel midagi n b midagi välja tuua, siis selle klarnetikontserdi teine osa aeglases tempos solisti musitseerimine meenutas tegelikult nagu pelg kanto laul, mis tähendab toonil kandu, selline mängu osuta sõna vokaalsus. Aaria mõistas. Ma ei ole klarnet mitte kunagi elus kuulnud sellist Piano pianissimot mida oli kuulda absoluutselt viimase kui hinge Nõmmini saali keskrõdule viimasesse ritta. Tähendab, kui see jala fenomenaalne, siis mis siis veel on, eks ole, ja just ennist mainisin, solisti peaks alati vaatame ka koos orkestriga, siis minu arust oli just solisti orkestri partnerlus sellise sisemise dialoogilise ja finaalis on Mozarti seal selliseid polüfoonilise nüansse ka, mis küll ei kujunenud mingiks fugato laadsete asjadesse, aga no see on selline kontrapunktiline polüfoonia, kus orkestrisaade ei ole mitte saade või see on ikkagi omaette partii, mis harmoneerub just sellise musikaalse partnerlusega solistiga ja selle kõlaline tasakaal, kuidas orkestri fraseerimine lähtus samadest põhimõtteliselt samadest allikatest nagu solistile te näete, selles suhtes oli finaal just nagu eriti maitsekas ja elegantne ja samas ka klassikaliselt välja veetud. See tasakaal oli saavutatud mitte ainult dünaamika valdkonnas, vaid ka juba artikulatsioonivaldkonnas. Signe Sõmeri fantastilisest debüüt soleerimisest ERSO ka 19. oktoobril rääkis Igor Karsnek. Eelmine nädalavahetus oli väga sisukas kõikide ooperisõprade jaoks. Lisaks sellele, et teatris NO99 esietendus Eesti muusika ja teatriakadeemia, ooperistuudio ja varase muusikakeskuse koostöös Händeli ooper Orlando võis esmaspäeval meie rahvusooperi laval nautida maailma nüüdisooperi tipptaset. 22. oktoobril etendus Michal Trožinski ooper tango, mille aluseks on Slava Mir roosaki kuuekümnendatel kirjutatud samanimeline näidend. See on ka Eestis lausa kaks korda laval olnud Mati Undi tõlgenduses. Ooperimaailma esietendus oli seitsmendal detsembril möödunud aastal Varssavi kammerooperis ja see trupp oli Poola saatkonna kutsel külas ka Tallinnas. Ooperi muusikajuhiks oli hose Maria flarentsia lavastaja matsiei vaid Žisko ja osades Varssavi kammerooperis trupi lauljad, kes olid endaga kaasa võtnud ka Gdanski balti ooperi orkestri. Esietenduse järgselt jagavad värskeid muljeid Harry Liivrand, Kristel Pappel ja Alvar Loog. Neid küsitleb Anne proomik. Jõudsin etenduse aeg juba mitu korda mõelda, et minu viimaste aastate parimad ooperietenduste mulje, et Eestis on kuidagi suuremal või vähemal määral Poola truppidega strollidelt sellesama Varssavi kammerooperi ettekandes toimunud endale Venemaa, mis oli Pärnu ooperipäevadel nelja või viie aasta eest, on ma arvan, parim kammerooper, nii lavastuse kui esitusena, mida ma olen siin laiuskraadil viimastel aastatel kuulnud siis mõne aasta eest Saaremaa ooperipäevadel olnud protslavi ooperiteatri esituses monovski kuningas Roger, mis on, ma arvan, kõige parem 20. sajandi ooperi ettekanne ja isegi tegu on ühe minu lemmikteosega üldse, aga nii see lavastus kui ettekanne olid väga head ja nüüd siis täna poolakad näitasid meile, kuidas tuleb ooperit 21. sajandil teha. Tegu on päris värske teosega esietendunud alles aasta tagasi. Huvitav oleks kuulda, kuidas Poolas on vastu võetud, sest nende vastavalt horisont on kindlasti teine. Esiteks, kuna Poola on suur ooperimaa, annad moodsama helikeelega teostega paremini harjunud ja siis omakorda dramaturgia, millele need siis muusikaline draama Türgi oli lisatud on kahtlemata hästi tuntud Poolas. Et ilmselt seal naljalt ei satu saali kedagi, kes seda teksti juba varasemast ei tunneks ja kes saaks seetõttu ka selle muusikaga ja lavastusega hoopis teistmoodi suhestuda. Tehke seda, näidendit on Eestis kaks korda lavastatud, on sellest palju aastaid möödas ja nende inimeste hulk ei ole kindlasti suur. Kes seda nüüd mäletas ja kes need täna siia sellele ainukordsele etendusele sattusid. Aga minu muljed on head ja siis hakkab kõik sõnalises dramaturgia pihta, et kui sul on niivõrd hea tekst all nii-öelda Võlmeid play, mis on nii-öelda lavale kohe kirjutatud, ta ei ole eriti oma struktuurilt muidugi ooperlik, nagu me nägime ka seda väga vägivaldselt vaatuste jaotust. Et see oli vist kõige absurdsem vaatusele heas mõttes, mida ma üldse kunagi näinud olen, üks tegelane vist ütles, et ta tahab juua ja siis tõmmati eesriiet ja sama koha pealt läks peale vaheaega edasi. Aga huvitav on näha, et helilooja ei ole hakanud seda teost kuidagi üle kirjutama, vaid ta on minu meelest vähemalt väga tundlikult ja, ja ilmselt ka väga autoritruult üritanud muusikas illustreerida seda, mis on sõnalises dramaturgia olemas. Teostan lihtsalt natuke lühendatud, ilmselt sõna-sõnalt seda näidendit ei mäleta, aga ta tundus olevat väga autoritruu kindlasti lühendatud, aga need kärped ei hakanud nagu kuskilt silma. Lavastus oli ehkki mõeldud kammerooperiteatrilavale kandis väga hästi ka siin suures saalis välja. Siin olid mingeid küsimusi, mille me omale koduteele kaasa võtan, näiteks selle koori kasutamine niukse lavalise üksusena, mis alguses ma vaatasin, läks selline nagu sihukse kreeka klassikalise tragöödia liinis, kus, kus koor võib olla, esindab justkui mingit avalikku arvamust või, või läheb siis peategelasega kaasa, toetab teda, aga see joonis minu meelest päris lõpuni püsinud siis selle bajaanimängija lavale toomine lõpus oli võib-olla natukene selline, kas just vaieldav, aga võib-olla omal moel küsimusi tekitav kunstiline samm siis noh, kostüümikunstniku liinis, ma arvan, poolakad loeksid seda kostüümikunstniku käekirja tõenäoliselt hoopis paremini. Mul näiteks tekkis küsimus, miks see onu on sellise 18. sajandi kõrge sõjaväelase stiilis ja siukse põskhabemega ja et minul kui eestlasel läksid tähenduskihid natuke nagu üle pea, et huvitav oleks kuulda kellegi arvamust, kes seda kommenteerida oskaks, aga korralik terviklik teos nii muusikalises sõnalises kui lavalises dramaturgiat. No väga värske ooperi esietendunud vähem kui aasta tagasi detsembris 2017, aga see rozeki alustekst on tegelikult valminud juba kuuekümnendatel ette, kuidas ta selle muusikaga resoneerib, Harry. Muusika sobis selle 60.-te aastate klassikaliseks saanud absurditeosega suurepäraselt. Selline uus ekspressiivne moodne muusika ühelt poolt ja siis see kuuendat aastat tekst ja nagu üldse kuuendat aastat seeniori vaibalt tagasitulek praegu üldse seost firmale väga hästi ja muusikaline dramaturgia tõi esile ju selle teksti Enda dramaturgiliselt pinge, tegelikult selles tekstis on ju klassikalisele absurdi draamale omast tugevat dünaamilisust ja on ju põnev täheldada seda, kuidas tegevused seal põrkuvad, kuidas nad samas hargnevad erinevatesse suundadesse lahknevad ja samas kohtuvad jälle mingisuguse nagu ühendava väikese teema ümber ning kui võtta aluseks nüüd lihtsalt see pealkiri tango siis võib öelda, et tangot tantsitakse alles teise vaatuse lõpus ja ka esimeses vaatuses need paar üksikut kohta, mida kindlasti toob siis esile akordioni kasutamine, ala Beats olla siis see on tegelikult sekundaarne. Aga oluline on just maksusele pääsev idee. Mõte sellest, kuidas tegelaste vahel näinud riik, mis keskendub noore peategelase armuloole ühelt poolt ja teiselt poolt siis tema perekonna suhestumisele armulooga ongi tegelikult ju tango eksis ilma partnerite sa ei saa selle lugu esile tuua. Ja selles mõttes see muusikaline lahendus sobib erakordselt hästi selle teose enda karakteriga ja toob esile ka erinevates kulminatsioonimomentidest teose enese libreto, roosaki, teose kõige olulisemad sõlmpunktid, kui nüüd juttu oli selle vanaisa Alvar loogi sõnul nagu 18.-sse sajandisse ulatuv vast kostüümist, mida see kostüüm võiks kujutada endast siis minu jaoks on roosaka teost, mida ma mäletan siiani Mati Undi osalises lavastuses, aga ka mäletan oma lugemiselamust juba teisme eas Grazmeroosak üldse, nagu meie põlvkonnale väga mõjukaks autoriks oli kogu selle ühelt poolt nagu totalitaarse ühiskonnakriitikuna teiselt poolt sellise väga hea sümbolismi kasutajana, eks ole, allegooriat loomismeistrina siis meie ees on tegelikult üks selline klassikaline Poola perekond, kes kindlasti loeb oma põlvnemist lahti džitest, eks ole, kõik on meil seal pannid ja kindlasti see 18. traditsioon, mis väga palju poola traditsioonis ühineb ju viimase Poola kuningaga, eks ole. Mis on omamoodi selline kõrgkultuuriajastu enne venelaste okupatsiooni algust, eks ole. Ja jaotumist täpsemalt siis Venemaa, Austria ja Preisimaa vahel tähendab ühtlasi sellise elegantse tegelaskuju mängut toomist, kes sümboliseerib kõike head, kõike seda traditsioonilist, mis peaks justkui esindama Poola ajastut, seda 18.-sse sajandisse, valgustusajastusse sobivat Poola kultuuri, minu jaoks sümboliseerib see vanahärra oma sellises välimuses just nimelt seda. Aga teiselt poolt, kui me vaatame nüüd muid tegelasi, muud tegelased on ju meie enda kaasaegse oli aasta 2017 2018, eks ole, noorusvärsked vanemad, kes ei taha tegelikult endale tunnistada, et nad võib-olla käituvad natuke liiga Rockerlikult. Nende poeg mõjub isegi vanemana, kui nad ise nii oma visuaalse külje kui selle mõttemaailma poolt, mida ta esile toob, eks ole, ja kui me vaatame seda algusele, kaardimänguseltskonda, siis see on ju äärmiselt vaimukalt lahendatud, erinevaid põlvkondi kokku siduv, selline õhtune kodune oleng. Kuusis sekkub poeg, kõigepealt oma teemadega sekkub, eks ole, versa mingi Edek, kes on just nagu Tiik dramades ootamatult tegevusse sekkub, tõuses maksin omamoodi ja ei, ma vaidleksin siin nüüd vastu selle kvarteti kasutamise osas, mida Alvar Loog siin nüüd niisugune välja tõi. Mina ei näinud siin mingit vastuolu, minu meelest tõesti esines siin just kontiikrega draama elemendina kõigepealt kvartett. Teisalt aga nad kommenteerisid ju kogu aeg laval olevat tegevust ja seda nii miimina kui seda ka häälema ja nende sõime. Väga hea liikus laval erinevate positsioonide haaramine vastavalt tegevusele. Sobitus hästi kogu sellesse teose konteksti ja ma peaks rõhutama ka seda, et, et tegemist on parema kaasaegse ooperiga, mida ma olen seal sajandeid näinud. Aga mida ütleb Kristel Pappel selle teose muusikalise külje kohta? See on kindlasti üks huvitavamaid õnnestunum maid 21. sajandi oopereid, mida ma Euroopas olen kuulnud. Ma mõtlesin ka, et mis liinida kuuluks, eks ole, ma olen paadunud ooperiloolane ja minul hakkab hargnema kohe üks väga oluline liin tegelikult üheksa disko sajandi lõpust 20. sajandi algusest ja sealt edasi nimelt niinimetatud literatuuri ooper mis võttis aluseks just nimelt valmis näidendi Aga kuuluste PC, Bellaasime lisand, tegelikult esimene selline 1902, mis tollal oli täielik uuendus, aga edasi järjest ütleme näiteks Albanbergiv otsek halvanud Bergi, Lulu ja minu jaoks just Alban Bergist. Tegelikult hakkab see liin, kuhu nüüd jõudis välja topsinski oma tangoga, nii grotesk ja traagika poolest nii vokaalpartiide käsitlemise poolest, sest vokaalpartiide, kes olid väga mitmekesine, see oli lihtsalt rääkimis, siin oli moodi silpide rõhud, tamist siin oli koloratuure, siin on nii-öelda Sprehkes, ongi, oli ka tegelikult pärast teist maailmasõjajärgse muusika nihukesi modernistlikke mõtteid, mille juurde ma kohe tagasi tulen. Aga see draama tugevus ja intensiivsus võib-olla ka psühholoogiline, mõjus väga õige psühholoomi mõjus, mis on näiteks Bergil olemas ja just nimelt 20 30.-te aastate niukses ekspansionistliku päris mingi ekspressionismi moment oli siga ja siis edasi muidugi mõtlesin, et kui me mõtleme nõukogude ajale, Varssavi sügis oli meile üks väljunditeks uue muusikaga tutvumisel. Ja loomulikult on ka Poola noore heliloojate põlvkonna taga rutas lovski Penderetski ja nii edasi ja nii edasi ja ka see annab tunda ja veenus kasutada modernistlikke vahendeid, sest minu jaoks ooper oli nagu selline uus modernistlik ooper või neoekspressionismi Cooper. Aga kasutada neid omanäoliselt ja julgelt, ma lisaksin siia näiteks vokaali käsitluse puhul veel ka Jürgen Ligi ette näiteks tema amatööride uued amatöörid, sellised Uhhu 60. aastate algus küll, aga see ei ole mitte häälikutega mängimine ja selline hääle, karakteri näitamine erinevate võtetega ja mitteklassikaliste võtetega, mis siis 60.-te aastate jooksul oli väga tugev, et see on siin väga hästi integreeritud teiste vahenditega kokku, selles oli väga palju erivahendeid, mis moodustasid tervikut. Ja, ja mis oli väga veenev, karakterid olid väga tugevad nii orkestripartiis kui vokaal siis ja, ja ma rõhutaksin ka, et vokaalpartiis eritegelased on ikka eri moodi karaktariseeritud. Olen täiesti nõus, Harry Liivrannaga kvartett, mis siin oli minu jaoks täiesti veenev. Minu mulje oli, et ta tegelikult esmajoones võimendas noormees autori rolli ja tema mõtteid, et tal oli nagu niisugune Arturi võimendaja ja mulle väga meeldis akordioni lavaletulek käib tangoga. Ja ma vaidleksin siin Alvarile vastu, see oli väga tore, seal on ka liiga palju, aga see tõi veel sellise Tangolikuse sisse. Lõpuks ma kiidaksin orkestrit orkestrile Gdanski balti ooperi orkester sest ooperiteatrist midagi kahjuks kuulnud, mis on minu viga, aga orkester oli väga tugev. Varssavi kammerooperietendust tango analüüsisid Harry Liivrand, Kristel Pappel ja Alvar Loog. 19.-st 21. oktoobrini etendust teatris NO99 Georg Friedrich Händeli ooper Orlando osades olid Eesti muusika ja teatriakadeemia noored lauljad. Eesti muusika ja teatriakadeemia barokkorkester Endrik Üksvärava juhatusel ja lavastaja oli Stefani Jüris. Esietendusel laulsid peaosi Kristjan Janek Mölder, Siiri Johanson, Annelis, Volmer, Merje Uppin. Jäärai korralik esietendust kommenteerib Harry Liivrand. Kui ma tuletan meelde eelmist hendali ooperit, mida stuudioga välja tõi, milleks oli siis Rinaldo Liis kolle lavastuses, siis see viimane oli ikka väga diletantlik, väga nõrk. Aga nüüd, Orlando oli tõesti hea lavastus. Ma kujutan ette, kuidas järgnevate etenduste puhul võis veelgi paremaks minna, sest lavastus oli selgem. Tuur oli täiesti paigast, mulle jätsid hea mulje nimi, laulja ja esitav laulja. Naishäältes oli küllaga arenguruumi. Ma arvan, et etendus võis küpsele ka veel siis nii-öelda kolmandaks etenduseks, kui mängisid selles mõlema koosseisu inimesed. Ja kindlasti läks paremaks, täpsemaks ja pole ka orkester. Ma loodan, salateid tekkinud nii suuri, selliseid muusikalisi pause kui nii võib öelda. Minu jaoks ainus komponent, mille suhtes ma tahaksin olla kriitiline, oli tegelikult lavakujundus ja kostüümid, et ma ei leia, et nüüd siis see kuuendate aastate lõppu või seitsmendat aastat, et alguse maailm pidi just nii pruunides toonides ja võib-olla kuidagi igavalt sellist natuke psühhedeelsed maailma edasi andma, nagu alguses tegelikult meil on mõistanti, ma arvan, et kujundust selle üle oleks võinud mõelda, et mida ikkagi tahetakse meile näidata. Stefan Jüris, lavastaja siis meenutas väga meeleolukalt, kuidas üldse tekkis idee viia Orlando pilvelõhkuja katusele. Ükskord istusin ma Solarise kohvikus ja vaatasin üle tee Estonia ooperimaja poole ja mõtlesin endale Orlando peale ja nägin Tauno Aintsi lasteooperi Karlsson katusel plakatit. Ja järsku mul plahvatas. Me lähemegi pilvelõhkuja katusele, kus inimene ei pääse minema, nii nagu ka armuvalust niisama lihtsalt ei pääse. Seega no 99 laval näete, te suhteprobleeme, mida lahendatakse tänapäevase pilvelõhkuja katusel tähtedele küll lähedal, aga samas ka vaadates alla musta sügavikku, mis meid ähvardab. Juhul kui meie soovid ei täitu. Kuidas pilvelõhkuja siis meile mõjus? No ma kuulan seal esimest korda nii et ja ei oska sellepärast seda üldse kommenteerida, sest pigem jäi mulje, et tegu on lihtsalt mõne eeslinnaaialapil toimuvad tegevusega. Aga ma rõhutaksin siinkohal veel seda, et see koostöö EMTA ooperis stuudio ja vana muusikakeskuse vahel on senini olnud minu meelest väga resultatiivne. On toodud välja väga huvitavaid projekte, kõik ei pruugi olla mõnikord absoluutselt õnnestunud, aga üldsuund on väga õige, väga hea ja tuua välja juba. Teos on ikkagi, nagu oli Brüsselil eelmine, väga huvitav projekt. Ja nüüd selle brüsseli jaga viimase Henri põhjal minule ikkagi jäi mulje, et Stefan Jüris suudab noori lauljaid inspireerida. Aitäh, mul on täpselt sama tunne. Harry Liivranna ja Stefan Jerisega vestles anne Brommik. Oktoobri keskpaigas toimus vaid kahepäevase vahega kaks kontserti, mis pöörasid oma pilgu ainuüksi Eesti heliloojate laululoomingu poole. 16. oktoobri kontsert Mart Saare soololauludega, Juhan Tralla ja Sten Heinoja esituses on ka klassikaraadio kuulajad juba kuulanud. Lisaks aga kõlas kaks päeva varem veel suur hulk eesti heliloojat suhteliselt tundmatuid soololaule 14 10. oktoobril andsid Kadrioru lossis kontserdi arrete kerge ja Mihkel Poll. Seda siis sarjas helisevad šedöövrid ja kontserdi avas Kunstiteadlane Kerttu Männiste. Kontserdikavast räägib laulja arrete Kerge. Tõesti, nendest lauludest suurest osast ei ole üldse mitte mingisugust salvestust ja raske nagu saada muusikalist ettekujutust, siis me võtsime mihkliga terve ühe pika pika peaaegu pool päeva ja lihtsalt mängisime suure osa nendest lauludest siis läbi ja tegime teatavad muusikalised siis valikud, mis omavahel võiks kas temaatiliselt haakuda, et kaetud saaks võimalikult lai spekter heliloojaid. Ja et inimesteni jõuaks ka väga tuntud teoste kõrval siis mõned sellised soololaulud tõesti, mida ei ole mina kunagi oma kõrvaga kuulnud mida võib-olla on küll esitatud väga-väga ammu, aga mille puhul me mõlemad tundsime, et need väärivad igati uuesti. Lavale tulekut arrete kerge ja Mihkel Polli kavas olid näiteks Juhan Aaviku, Adolf vedru, Eugen Kapi ja Liidja austrilaulud, mida on viimati lauldud eelmisel sajandil. Samuti oli kavas vähetuntud dramaatiline lugu Eduard Ojalt, aga ka üks uhiuus, soololaul eesti heliloojalt. Kontserdil käinud Tiiu Levalt kinnitas, et kava oli tõesti väga põnev. Mina pean näiteks tunnistama, et Eugen Pi laulu Mets Juhan Liivi sõnadele mina ei olnudki kunagi kuulnud. Ja täpselt samamoodi vedro laulud, mis küll kunagi ma kuskil mingil määral olin nendega tutvunud, sest see oli aeg, kui mulle toodi ka muusikamuuseumis noote, mida meil keegi laulnud ja vedru millegipärast oli kuidagi väga kõrvale lükatud. Ja Urve Tauts võib-olla midagi laulnud vetrostaga. Tõepoolest, et see Adolf vedru hõbeda sel ööl selle käsikirjaline nooti ikkagi ringles laulutudengite hulgas ja just nimelt Urve Tauts ka väga sageli andis oma tudengitele seda laulda. Aga tema laulu tähile ei olnud isegi mitte salvestatuna. Eesti Raadio fonoteegis. Ja, ja ma peangi seda just k alla kriipsutama samaga Hendrik Visnapuu luulale tähile sinna juurde ka Eduard Oja jõuetus, mida ka ei laulda eriti siin, kõik meie suuremad lauljad on kindlasti laulnud. Me olime nagu lapsed ja põhjamaa lapsed, need on Anna Haava tekstidele ja aga seda jõuetust ma ei olnud ka mitte kellelegiga kuulnud. Ja Arede kerge seisukohast mul oli meeletu suur rõõm, et eks igal lauljal, kui ta algab ühte soolokontserti, on kontserdi algul niisugune, noh, enese mobiliseerimiseks, väike pinge tuleb sisse, aga ma imetlesin. Ta võttis selle julguse ja alustas kontserti Aaviku koju igatsusega. Viimaste paarikümne aasta suve jooksul on üks ja teine Me sopran teda laulnud, aga ma siiski räägiks selle looga siia juurde ära, et see laul oli pagulaste hulgas väga tähendusliku meeltesse jäänud, kellel oli, tähendab võimalus kuulata, nimelt Ameerika hääles oli diktoriks lauljanna Iiv patrasson, kes oli Eestis õppinud laulmist ja, aga see on muidugi niisukest angaksementi leidnud ja oli pikki aastaid seal diktoriks. Aga temaga on olemas siis salvestus, mida minul oli ka siin mitukümmend aastat tagasi võimalik lindilt kuulda ja minu süda kukkus täiesti selle laulu kütke. Ma imetlen selles mõttes arettide ja Mihkelt, et see laul komponisti nii-öelda vaatevinklist võib-olla ei ole eriline keerukusega ja nii edasi, nii kui näiteks vedru laulud, sest vedru oli teatavasti solfi ja harmoonia õpetaja omal ajal konservatooriumis ja aga selle Ernst Enno teksti poolest juba need valged ristikheinad, see on saanud nagu sümboliks, et kui on koduigatsus, siis inimesed ikka tahaks neid valgeid ristikheinu nuusutada ja näha nii et selle atmosfääriga alustati ja, ja see andis neile nagu väga hea niukse värava kogu ülejäänud kavale, nii et minu jaoks kulges kava väga tõusuteed. Ja sealjuures nüüd oli minu jaoks eriti meeldiv Tõnu Kõrvits muusika mind alati väga väga lähedalt puudutanud ja see, et Mihkel Poll mängis vahepeal selle klaveriloo hümn nähtamatud tuulekandele ja siis tuli Doris Kareva, kes on jälle meie poed testidest nii-öelda minu üks suur suur Lembit ja et nende koostööst sündis ka niisugune uudisteos, mis oli esiettekandes unedemurdja. Nii et see oli niisugune tore korraks, nagu, kas kõrvalepõige või või et me oleme siiski siin ja praegu. Aga sellel kontserdil oli ju tore fenomen, see mina ei olnud kahjuks siiamaani ühtki nendest saanud külastada. See on see helisevad šedöövrid. Kunstiteadlane Männiste tutvustas nüüd kuulajatele nende ees välja pandud oli Ado Vabe, hilisin impressionistliku, 34. aastal sündinud maal lauljatar ja see kuidagi aldis jälle omakorda väga niisuguse, sest et tõesti seda impressionismi oli ka helides kogu aeg tundub. Ja kui nüüd luua veel seoste Harrete kerge ja Mihkel Polli ning Juhan Tralla ja Sten Heinoja kontserdi vahel siis mõnevõrra ühendavad neid Mart Saare laulud, mida siis esimeses juba läbi arutatud kavas oli kolm pluss siis veel ka lisalugu valgus tõstab tiibu. Aga Juhan Tralla ja Sten Heinoja kontsert oli siis tervikuna koostatud. Saare soololauludest Juhan Tralla ja Sten Heinoja kontserdil viibis Estonia kontserdisaalis älian Klooren, kelle sõnul läks kava tõusvas joones. Ta alustas sellise ooperilaulja häälega, et oleks oodanud võib-olla nendes esimestes lüürilistes lauludes rohkem kammerliku lähenemist, lihtsamat lähenemist hääles oli tugev vibraato ja kohati liiga raskusi sõnadest arusaamisega, et see suur selline ooperihääl nagu mattis need sõnad oma alla. Aga mida Klaul edasi, seda paremaks muutus? Muljetega jätkab Kiiu Levalt. Võib-olla tal olid ka pinged, kindlasti olid ja just nimelt, et esimesed kolm lauluvast olid sellised, mis natukene tekitasid niisugust probleemi, kui saalis istusid aga siis sellest minu süda Maria Heibergi sõnadele sealt läks järsku, ühesõnaga see sisemine marja Heiberk on üldse üks vapustav poetess, kahjuks nii traagilise lühikese eluga olnud kogu selle materjali meieni toomine. Et see oli lihtsalt minu jaoks hammas. Ja kontserdi teine pool, kus olid kavas sellised psühholoogilised laulud, keerulisema helikeelega laulud, Need olid nagu hoopis teine tase juba hoopis teistmoodi lauldud, sellise sügava sisseelamisega väga hästi tekst välja toodud. Ta nagu elas kohe sellesse teksti sisse ja pärast kogu kava minu jaoks läks tõusuteed parimad numbrid, minu arvates olid Peeter Jakobsoni sõnadele loodud üksi, et seda võis ka publiku reaktsioonist kuulda näha. Ja teine siis muidugi Mart Saare kõige tuntum soololaul must lind, mis oli samamoodi sellise suure sisseelamisega ja sügava mõtestatusega esitatud. Tõepoolest, see must lind, mida siin nyyd tenorid, on varematel aegadel ju kõik laulud ja ta on kõiki väga raputanud nii lauljat kui kindlasti pianisti. Aga see, mismoodi nemad seda kahekesi tegid. Ja samuti oli väga huvitav teise poole esimene laul, milleks oli, ei viimsed. See laul ise nagu selline suhteliselt napi helikeelega karge lihtsa klaverisaatega, aga just seal tuli see Juhan Tralla, erinevad, need häälevärvid tulid hästi välja ja see sõnad selline sugestiivse seal korduv tekst, seda ta oskas sellises väga heas ilusas pianos ja siis eraldi nagu neid sõnu välja rõhutades välja tuua. Ja, ja vot siin ma võib-olla nüüd põikakski korraks siis, kuna ma just enne seda käisin ära kuus vaatamas Konrad Mägi ja siis teine näitus on vabad hinged sümbolism Baltimaade kunstis. Ja siin on ju otsene kokkulangevus, sellepärast et see on just tähendab möödunud sajandi kahekümnendad aastad. Ja Juhan Tralla jutud intervjuus tunnistas, et teda millegipärast köitsid kõige rohkem need Mart Saare varasemad laulud ja mis ongi just sündinud seal 1000 905920. Nendes vahemikes. Tõepoolest noh, kui paar lugu nüüd või täpsemalt öeldes üks lugu välja jätta, mille panime lihtsalt nalja pärast sinna sisse, eks siis publik ise avastab niisukese võiks olla. Aga üldiselt kõik need lood on sellised meie või nii-öelda ühise konsensusliku arvamusel on tõepoolest pärlid. See tähendab tegelikult mis saar väga noorelt kirjutas põhiliselt 905 kuni ütleme seal 15 20 ka veel. Ja siis on paar tükki, mis on Elised, see on nüüd minu subjektiivne arvamus, et tõepoolest need laulud on tal, mida noorem, seda parem. Koorimuusikaga on vastupidi, eks küps saar kujuneb välja huvi vastav koorimuusika kujundaja hiljem välja, aga laulud on tõesti nad must lind. Ta kirjutas 1905, kui ma ei eksi võlgu seal täiesti geniaalne. Ja nii et jah, pigem varane saar. Kontserdikavast rääkis laulja Juhan Tralla ja jätkab oma muljetega Tiiu Levalt. Siin on noh, seda müstikat, värvide ja valguse ja varjudega mängimist ja kõike seda ja vot selle jaoks olid minu jaoks praegu just nimelt kas kunstniku, sest see on ju ka selge, et Juhani Tralla ja siis Sten Heinoja vanusevahe on juba usulist üks 20 aastat ja see on ju tegelikult terve põlvkond, aga see muusikas kui saamine ja arusaamine Ütleme nii, et noh, minu jaoks on see üldse niisugune esmakordne kogemus teha lauljaga kammerlauluõhtut. Ma olen saatnud lauljaid palju, aga nad on olnud maksimaalselt 20 minutit mängimist. Et niisugust kahe poolega ja ühele heliloojale suunatud õhtut kontserti mõttes ei ole nagu olnud. Et juba see on minu jaoks olnud väga selline huvitav. Ja mulle isegi imponeeris, just see noor Sten Heinoja on väga suure pieteeditundega suhtunud Mart Saare klaveripartiis. Seal ei olnud ühtki ülepaisutatud Fortissinud ühtki mõttetut kiirendust vaid kõik Ta oli tõenäoliselt, nad olid ikka päris korraliku arvu proove teinud omavahel, nii et see oli niisugune väga ilus ühismõtleme, et mina olen väga õnnelik, et mul oli see võimalus neid kahte. Üldse kuulata, ma kujutan ette, et ooperilaulja ongi väga keerulises situatsioonis, kui ta peab niivõrd suures saalis, nagu seda on Estonia kontserdisaal ennast kehtestama ja teistpidi tõesti, et kammerlaulu puhul peab väga julgelt koguste dünaamilist skaalat kasutama ka teisest küljest, kui sul tekib hirm, et võib-olla viimastes ridadesse sind lihtsalt ei kuulda. Ja võib-olla see tõesti oligi, et vajas nagu natukene harjumist, saal oli suur, tagumistes ridades inimesi ei olnud ja iseenesest see oli nagu ilus mõte, ta oli Estonias tehtud, et see lisas sellele asjale sellist soliidsust ja, ja tõsiseltvõetavust. Mina kuulasin, järgmisel päeval mõtlesin, et ma ikkagi kuulan teie ülekandesalvestust ja ma olen väga õnnelik, et ma seda tegin. Siit ma sain veel kord tunnistust, et ühest küljest visuaalsus mängib väga palju, kui sa oled kontserdil, et sa näed seda kunstnikku, kes seal nüüd loob nii-öelda see, et Juhan Tralla laulis ka The Beast innuga rätigi, laulis kõike peast, see juba näitab süvenemise astet tähendab kõige elementaarsem nõue eriti kammermuusikas lauljale, et sa pead looma mulle illusiooni, et sina praegu ja sel hetkel lood seda, mis mulle pakub Sten heinoja, ta on nii sädelev ja nii nooruslikult kirgas ja see klaver on tema jaoks, nagu ma ütleks, heas mõttes mängukaaslane, ta võib sellega teha, mis tema soovi. Ja vot, ülekande juures oli see täiuslik, see nende kokkusobivus, sest meie, Estonia kontserdisaal ei ole kammerliku kontserdi jaoks ideaalne, sõltub sellest, kus sa seal istud ja ja siis need dünaamilised asjad võivad jääda, kes istub lähemal, kes istub kaugemal, et võis võib-olla kohati jääda mulje. The pianist on natukene võib-olla arglik ja ei anna selliseid Fortesid või selliseid voogamisi, nagu Juhan Tralla annab, aga kuulates raadioülekannet oli absoluutselt kõik oli niivõrd ühtses mõtlemises ja mis on ju meeletult võluv minu jaoks alati Juhan Tralla juures, ükskõik mida ta laval on, niipalju kui õnn olnud teda kuulata, kuskil ta on ikkagi Igor pes, Rodney riiulikooli juurtega ja väga hea maitsega kool. Kammerlaulukontsertidest rääkisid kontserdil käinud külastajad äli Ann Klooren ja Tiiu Levalt ja artistid Juhan Tralla ja Sten Heinoja. Ningarete teemets. Helikaja saates keskendusime täna kammerlaulule ooperietendustele ja Signe Sõmeri soolo debüüdile. Eesti riikliku sümfooniaorkestriga. Saate koostasid toimetaja Anne promic jäljele vastenduselt.