Heliga. Tere, mina olen Aarne promic. Tänases saates teeme juttu kauaoodatud esietendusest Estonia teater This Kristel Pappel ja Harry Liivrand mõtisklevad. Kas üks inimene saab korraga hakkama nii lavastaja, dirigendi, kunstniku kui valgustaja tööga? Samuti meenutame eelmist reedet Estonia kontserdisaalis, kus valitses harras meeleolu, kui esitleti Peeter Lilje mälestusteraamatut sele 500 leheküljelise köit. Ta luges läbi legendaarse dirigendi ka koos töötanud kontrabassimängija Mati lukk. Möödunud pühapäeval tähistas 70. aasta juubelit Lembit Saarsalu. Kontserdimuljeid jagab Ain Agan. Eile ja üleeile avas hooaja Eesti filharmoonia kammerkoor, esitades neljapäeval Tartu Ülikooli aulas ja reedel Niguliste kirikus listi suurteost liia Rootsis, tehes seda koos pianist Kalle Randaluga. Neljapäevaselt kontserdilt jagab muljeid Pille Taniloo. Tänases päevas on aga toimumas veel üks tore sündmus. Kell kolm tutvustab Eesti teatri- ja muusikamuuseum oma muusikainstrumentide hoidlat. Esimest korda. Muuseumi ajaloos on kõik muusikainstrumendid hoiul ühes kohas ja heades tingimustes. Muuseumi piirikogus on kokku üle 800 pilli, sealhulgas ligikaudu 70 klaverit, 20 harmoonium ja koduorelit, lisaks veel suur hulk rahvapille. Hoidla avamise puhul mängib Ene Salumäe ka ühel restaureeritud orelil Liis Viira teost. Peatavalaga teeb klassikaraadio otseülekande Tallinna Kaarli kirikust, kus toimub Roman Toi mälestuskontsert, tere õnnistud Isamaa. Kontserdil esitavad Roman Toi muusikat sopran arete kerge bass Priit Volmer, klaveril Mati Nikolai, orelil Piret Aidu looja Ene Salumäe ja lisaks terve plejaad koore rahvusmeeskoor Mikk Üleoja juhatusel, Rahvusooper Estonia poistekoor ja rahvusringhäälingu segakoor Hirvo Surva taktikepi all. Estonia seltsi segakoor Heli Jürgensoni dirigeerimisel ja Kaarli kiriku kontsertkoor Pärtel Toompere ja Piret Aidula käe all, kommenteerib. Minu arvates toi puhul tule teha nagu teatud kategooriat, vahet, kuidas öelda tema elu ja tegevust tuleks võtta nagu pisut pulkadeks, eks seal on erinevad sellised sektorid sellest, tema tegevuses kui mõelda tema heliloomingu peale ja, ja siis teda kui õpetajat, et ka kui dirigeerimise õpetajata ju õpetas turunduskonservatooriumis teda kui muusikateoreetiliste ainete õpetajat teda kui koorijuhti teda kui seltskonna inimest teda kui ühiskonnategelast. Et need on väga erinevad. Sellised tegevusvaldkonnad ja minu arvates see tema fenomen on tema inimlik suurus. Kui vaadata, et mis üks või teine parameeter temast nagu väärt on, siis minu arvates tema selline persoon ja just nimelt see inimlik suurus, see on, kõrgub kaugelt üle nende ülejäänud parameetrite. Roman Toi oli ikka nähtus omaette, aitäh. Et mul on tegelikult raske välja mõelda või nimetada näiteks siin kohapealses, Eesti ühiskonnas ja küll aeg oli küll teine, aga mõnda persooni, kelle moraalne jalajälg oleks olnud nagu sama suur kui doi selline jalajälg selles väliseesti kultuuriruumis ühiskondlikus ruumis, mitte ainult kultuuriruumi seal, muidugi, kui me mõtleme selle väliseesti ühiskonna peale, siis see nii-öelda ühiskondlik ruume, kultuuriruum on ka palju tihedamalt nagu läbikasvanud või et see on nagu peaaegu üks ja sama asi. Aga see, et Roman Toi jõuab tagasi Eestisse, see meile tähendab, on siiski erakordselt palju. Aga loomulikult ja tagasi jõuab ka tema abikaasa, et need, need urnid maetakse koos sellelsamal kontserdipäeval, nii et tegemist ei ole kindlasti mingisuguse nii-öelda ärasaatmisüritusega, vaid nagu tema perekond tahaks seda nimetada. Natuke raske on seda eesti keelde tõlkida, et nii-öelda inglise keeles kasutatakse sellisel puhul mõistet selle Bration selle Bration of life tähendab, et sa ei tähista, et seda, et inimene on lahkunud, vaid sa tähistad tema möödunud elukese pühitseda Elumust sa pühitseda elu ja, ja nii-öelda tarad mõttes seda inimest selle eest, mida ta selle elu jooksul on teinud, et siin on üks väga oluline tonaalsuse vahe. Kindlasti see on Roman Toi elu ja tema elutöö ja tema persooni pühitsemine ja kiitmine nii-öelda ja tänamine. Mikk Üleojaga vestles Marge-Ly Rookäär. Sel esmaspäeval on aga taaskord kõigi muusikute pidupäev muusikapäev ja taaskord on klassikaraadios toimumas muusikapäeva viktoriin. Tänavu toimub viktoriin kahes kategoorias. Lasteaiad saavad valida keerulisema või lihtsama variandi. Kõik küsimused on vastusevariantidega ja loogiliselt mõeldes on võimalik õigesti vastata, ka siis kuivastust üldsegi ei tea. Küsimusi leidub nii klassika kui džässi ja popmuusika vallast lahendades saab vaadata pilte, aitäh, kuulata helifaile, jälgida videoid. Kindlasti tasub osaleda. Viktoriin kestab esmaspäeval kella seitsmest kella üheni ja vastajate vahel läheb loosi hulk uhkeid auhindu. Muusikapäeva viktoriin esimesel oktoobril juba hommikul kell seitse. Klassikaraadio e. Nüüd aga vaatame tagasi eelmisele muusikanädalale, mis tõi kaasa nii esietendusi kui hooaja sätte Rahvusooperis Estonia oli kõigi huulil Hozeeguura nimi. 2011. aasta Saaremaa ooperipäevadel vaimustas kuulus tenor kuulajaid oma dramaatilise häälega. Nüüd sai aga näha tema tööd lavastaja, dirigendi, valgustaja ja lavakunstnikuna. Tema käe all tuli ettekandele Putšiini erandlik hoop per, mida hose Kuura ise nimetas intervjuudes korduvalt spagetivestern-iks. Kohe kuuleme, kuidas heid tema tööga rahule ooperikriitikud. Stuudios on Johanna Mängel. Eelmisel reedel, 21. septembril esietendus rahvusooperis Estonia pärast 55 aastast vaheaega jaguma Putšiini esimene ameerika per õnneliku lõpuga spagetivestern tütarlaps kuldsest läänest. Selle lavastaja, valguskunstnik, lavakunstnik ja ka dirigent on Argentiina päritolu multitalent kosekuure keda laiem avalikkus tunneb eeskätt silmapaistva tenorina. Esietendusel laulsid peaosi vene tenor Sergei Poljakov ja Ukrainas pran hulga Gredenko. Ja sellel esietendusel käisid Kristel, Harry Liivrand publikutes Putšiini vähem mängitud ooperit ilmselt suure põnevusega ja seda ka sellepärast, et paljude jaoks oli see esmakohtumine selle filmiliku ja ka kõige ameerikaliku oma teosega helilooja loomingus. Aga kas teie olete seda ooperit varem näinud ja kui jah, siis kus? Mina ei ole seda varem näinud, aga mu küsimus on teile kõigepealt, miks te nimetate seda spagetivestern, miks ma arvan, et, et see ei ole küll mingi spagetivestern. Tähendab seda või nii-öelda ja on ka nimetatud auväärsetes raamatutes Metsiku Lääne ooperiks, eks ole, minu arvates see on täiesti õige, et Andrei tõepoolest. Täpsemalt üks asi on spagetivestern, teine asi on metsik lääs. Ja ainult süzee järgi ei saame ühte ooperit liigitada mingisuguse natukene nagu dekoratiivse varjundiga žanri alla, eks ole. Et see mõjub natuke nagu halvustavalt. Spagetivestern, ta ei ole tegelikult särada. Ta kujutab võrdlemisi natu realistlikult 1840.-te 50.-te aastate kullakaevurite elu. Ta on tegelikult samal tasemel nagu, ütleme sajand varem Verdi ooperis Travjaatam kujutatav Pariisi pool, ilm, kurtisaan elu, ta langeb nagu sellesse kategooriasse Stanton ebatüüpiline oma su sees. Ja see teeb selle ooperi just eelkõige väga huvitavaks, põnevaks, kui me võtame näiteks natuke hilisemast ajast lähme hüppame muusikali peale ja vaatame muusikali West Side Story siis on samamoodi ebatüüpiline, eks ole. Et minu jaoks ei ole siin tegemist mitte mingisuguse spagetivesterni ka, vaid tegelikult väga originaalse süžeega ooperi jaoks. Ja kindlasti ma olen hästi nõus selle sotsiaalse aspekti rõhutamisega. Ja lavastuse ja lavastaja auks peab ütlema, et see sotsiaalne aspekt tuli sealt välja väga, see oli üks tugevamaid külgi lavastuses ja see tuli tõesti hästi välja. Kas see väljend ei ole tekkinud, ütleme tagantjärgi selle Putšiini ooperi kohta, arvestades seda, et Itaalias eks ole see hoone ja mõned teised hakkasid ise tootma neid kauboifilme 60.-te seitsmekümnendatel, siis võeti tarvitusele, et see on nagu Itaalia produktsioon paketti Western, et see pole nagu ikka Ameerikas tehtud, eks ole ju. Mida arvata selle ooperi seest, kas siin võib peituda ka põhjus, miks ooperit mängitakse harvemini kui näiteks poeemi või Toscat? Minu arvates on tegemist klassikalise ooperisüžeega, ma ei saaks nimetada seda halvemaks või, või paremaks mõnest teisest ooperist mille intriig on eelkõige siis armukolmnurk ja sellega kaasnevad omaette. Kas traagilised koomilised juhtumid? Võib öelda, et, et kui me võtame nüüd, et ehk 20. sajandi ooperiliteratuuri, siis erandlik kehkkonda pigem sel põhjusel, et ta lõpeb hapendiga. Harilikult sellised ooperid lõppevad pigem ju traagiliselt. Ma ütleksin siiski, et kui sa ooperi esietendus 1810 New Yorgis Metropolitan Opera siis ainestik metsik lääs oli ooperilava jaoks siiski esmakordne ja eks ole, põhinedes David Belasko tuntud raamal oli see ka küll tavalise tõesti armukolmnurgaga, sest ka draama oli edukas ja pidi läbi lööma ja seda ootas ka ju publik. Ja selline kolmnurk on ka päris filmi vesternites, eks ole, aga uudsus oli tõesti just nimelt see ainestiku. Nüüd seda muidugi lavastatud väga eri moodi kõigi ma tahaks öelda, et pärast esietendust ja üldse 20 sajandi esimesel poolel oli see küllalt populaarne seal küllalt palju mängiti, et lõppkokkuvõttes seda mängiti ju ka enne teist maailmasõda Estonias ja alles pärast teist maailmasõda see ooper nagu taandus, aga on mõned väga huvitavad lavastusi, näiteks 80.-test aastatest. Väga nimeka inglise lavastaja David Bountni lavastus Amsterdamis kus ta kogu lugu kujutaski filmiproduktsiooni toimus, Hollywoodis oli üks vesterni filmi tegemine, mis oli iseenesest ju täiesti adekvaatne, huvitav idee ja ma arvan, et üks põhiraskusi, miks ikkagi suht jah, tõesti, praegu suhteliselt vähe seda tehakse, ehkki mõne nädala pärast on just näiteks oma ooperi seto flaitsegis ja neid Euroopas mujalgi kui vaadata, et ma arvan, see peitub just küsimuses, kuidas seda lugu, mis on küllaltki naturalistlik ja väga olustikuline. Kuidas seda lugu ikkagi tänapäeva publikule tuua, kas tõesti nagu sellist ooperikastmes vestonit või mis sellega siis teha? Loomulikult on väga õige. Harri ütles, et eriline on see happy end siin ja seal on ka tegelikult väidetavalt Ameerika publiku maitsele järele tulles, aga see oli juba kaabel lasko draamas, nii et publik ei oleks soovinud seal kurba lõppu. Kuigi ooper kõlab filminikult, on peaosatäitjate rollid üsnagi mahukad ja dramaatilised. Selle lavastuse kaks peaosalist tenor Sergei Poljakov sopran Olga Penko ei kuuluga Estonia trupp b kuidas lauljad teie hinnangul hakkama said? Kõigepealt võiks täpsustada, et laval on kolm pearoll. Et nii mini kui tšak, kui Ramirez ehk siis pikk Johnson, nad on kõik tegelikult võrdset peaosatäitjad ja meie külalised, siis Olga tõmmekat enko Ukrainast ja Sergei Poljakov Venemaalt laulsid, võid, tegid laval täiesti hea korraliku vokaalse rolli ja neist jäänud sugugi maha siis karono herp, šerifina tšakina ja nad kolmekesi põhimõtteliselt ka siis domineerisid terves selles lavastuses. Ja nad sobisid omavahel väga hästi. Tundused. Esimesena vaatuse algupoolel olid just tenor ja sopran ettevaatlikumad ja kinnisemad nii laval kui ka vokaalselt, tõenäoliselt nad hoidsid oma jõuvarusid minu jaoks läbi, lavastuse veenev ja areneb, kõige rohkem arenev karakter oli ikkagi Rauno Elby tšak, sherif jaa, ütleme flirgist, armukadedusest, meeleheitest, lõpuks resignatsioonini, aga areng toimus ka teistes rollides ja võib-olla just Minni ja KIKi soprani ja tenori siis omavahelises stseenid muutusid järjest vabamaks, intensiivsemaks. Jaga lõpuks veenva maks. Aga samas muidugi jaksaks rõhutama seda, et nii-öelda väikestes rollides tehti ka väga häid sooritusi. Tõstaksin siin esile näiteks priit, Volmerit, hash piina või siis juuli Lille toredat sellist nagu teenijatüdruku rolli ja võib-olla ka näiteks siin Martin Lumekoori solisti, tegelikult eks alandama postiljoni. Jah, ma lisaksin kindlasti Jassi Zahharovi klassi, aga Reigo Tamm oli hea karakter, nii et selliseid erinevaid karaktereid siin loodi ja ooper andis ju meeskoorile väga võimaluse ennast näidata ja minu meelest oli Elmo Tiis valt ka head tööd teinud. Kooriga. Samas kahjuks lavastus ise jäi mõnevõrra puiseks, et oli näha, et Kuuranud töötanud lauljatega ja, ja lauljate omavaheline suhtluslaval ma mõtlen just solistide osas oli ju hea. Aga tervikpilt hakkas tõesti nagu hajuma jäi võrdlemisi ebadünaamiliseks ja sellele kahjuks aitas kaasa ka väga traditsiooniline lavakujundus ja valgusrežiim. Mulle tundus ka, et Kuura leiab tee lauljani, annab talle lavalist no ja võib-olla ka muusikalist. No aga et ta ei näe päris tervikut ja tegelikult nagu puudub kandev idee, et noh, miks me selle teos ikkagi lavale tõime. Kas ainult sellepärast publik tuleb saali, et nüüd Kuura lavastaks jagaga mingisugune suurem ide ikka võiks ka lavastustel olla ja ma pean tunnistama, et kui ma kuulen sõna multitalent, siis mul juba hakkavad juuksed peas püsti tõusma sest see tähendab seda, et inimene ei oska midagi. Vähemalt enamus näited on sellised. Ma ei tea, kus ta praegu laulan, ma seda ei oska öelda. Mis puudutab lavastamist, siis siin ta võiks tõesti tegutseda, edasi areneda, nüüd ma ei arva, et tingimata lavastaja peaks olema kunstnikuks ja valgus ja valgus räsi tegijaks tähendab siin vähemalt puudub tal teatud distants, ta ei oska ruumi asetada seda tegevust. Ja, ja see, mida me laval nägime, puudutab lavastust koos lavakujundusega, siis oli lihtsalt halb provintsis. Vabandust vabandada pole vaja, see tõesti nii ka lavalt silma paistis kahjuks et Estonia ei saa endale lubada sellist lavakujundust ja sellist valgust 21. sajandi teisel kümnendil. Aga nende mitmete ülesannete juures oli ta võtnud ka dirigendi rolli, et kuidas teie hinnangul see kurat dirigendina hakkama sai, esietendusel. Ma oleksin helistanud ikka nii-öelda päris dirigent Ma arvan, et see saidi reageerida oli talle võib-olla meeldivaks väljakutseks ajulada tõesti ei usalda mitte kedagi teisti dirigendina ega kunstnikuna ega valgus resi autori nagu ainult iseennast. Aga Estonia orkester on ju palju Putšiini oopereid mänginud ja üldiselt Estonia orkester on piisavalt paindlik ja, ja tajub itaalia ooperi vokaalseid liine. Võib-olla oleks soovinud rohkem selgemaks dramaturgiat dirigendilt, et see oli natukene kõik ühest nivoost minu jaoks muidugi olid mõned suured kolminatsioonid, aga veelgi rohkem rohkem nüansse ja paindlikkust ja tõesti sellist selget dramaturgiat. Samas ma tõesti suure austusega suhtun sellesse orkestri tulemusse. Stuudios olid Harry Liivrand ja Kristel Pappel. Nendega vestles Johanna Mängel. Eelmisel reedel valitses Estonia kontserdisaalis erakordne meeleolu. Esitleti Eesti muusikamaailma jaoks ääretult olulist raamatut, mille kaante vahele on kogutud Peeter Lilje elutöö. Raamatu autorid on Tiina Mattiisen, Maia Lilje ja Ene Pilliroog, koostajad maarjakasemaa ja Tiina Mattiisen, kujundaja Mari Kaljuste ja teose andis välja Eesti riiklik sümfooniaorkester. Ka raamatuesitlusele järgnenud Eesti riikliku sümfoonia kestlik kontserdi kava oli väga Peeter Lilje nägu. Avateosena kõlanud Brahmsi traagiline avamäng oli esimene teos, mida Lilje ERSO-s juhatas kui oli teatavaks saanud Neeme Järvi peadirigendikohast loobumise ja nõukogude liidust emigreerumise otsus. Griegi klaverikontsert oli kaheksakümnendatel sageli tema repertuaaris. Seda nii Peep Lassmanni kui Kalle Randalu soleerimisel ja Kalle Randalu lummas publikut ka 21. septembri kontserdil. Randaluga mängiti seda teost ka Peeter Lilje viimasel kontserdil Eesti riikliku sümfooniaorkestriga. See toimus Estonia kontserdisaalis 1993. aasta aprillis ja oktoobris Kuopios. Vaid mõni nädal enne lahkumist. Igaviku. Kontserdi teises pooles tuli ettekandele korduvalt peterselli repertuaaris olnud Šostakovitši 15. sümfoonia. Seda kontserti saab ka klassikaraadio kodulehel järele kuulata. Aga ka ERSO praegusest koosseisust on ligi pooled pikemat või lühemat aega musitseerinud Peeter Lilje juhatusel. Ja nüüd vestlebki ERSO teeneka muusikuga Kersti Inno. Eelmisel nädalal esitles Eesti riiklik sümfooniaorkester ühte kauaoodatud raamatut ilu kui paljutõotav algus. See on ERSO endise peadirigendi Peeter Lilje muusikuteest. Praegu on see raamaks paljudel Peetri kaasaegsetel õhinal lugemises. Aga ERSO, kontrabassikontsertmeister, Mati lukk, teil on säravamad läbi loetud ja mul on tõesti rõõm teid siin tervitada, kuna teie ju alustasite tööd ERSO-s 1980. aastal just nimelt Terlyljee käe all. Niisiis oli teil noore pillimehena isiklik kontakt Peeter Linjega, kes oli ju ka tol ajal noor dirigent. Milline dirigent oli Peeter Lilje või kuidas te lühidalt, iseloomustate, enne kui me raamatu juurde läheme? Nojah, see on tõsi, et meil oli, noh, väike vanusevahe oli, tema oli väga noor dirigent ja mina olin veel noorem muusik, aga ma arvan, et selles mõttes on mul hästi vedanud. Peeter võttis noori inimesi väga tõsiselt ja ta usaldas noori inimesi ja minul oli õnn ja ausõna, otseses mõttes tema käekõrval käia algusest peale. Hoolimata oma noorusest oli tal hämmastavalt suur kogemustepagas juba tema alustas ka noorelt tuleristsed juba teatris oli kätte saadud sümfooniaorkestris Neeme Järvi kõrval, täpselt samuti. Kohe algusest peale saad aimu, milline peab üks hea dirigent oleme, kuidas ta sind käekõrval modi muusikalisel teekonnal sind kaasa võtab? Aga räägime nüüd Peetrist käesolevast raamatust lähtudes, et kui palju on selles raamatus Peetri ligiolekut tunda. Minul selles mõttes oli õnn ja au olla nii-öelda see kontroll, lugeja, kes nägi seda raamatut juba enne, kui ta kaante vahele jõudis ja mul oli aega piisavalt palju sinna ennast sisse kaevata. Peab tunnistama, et siis, kui Tiina Mattiisen mul lubas piiluda sinna raamatumaterjali ja ma mõtlesin, et õhtul hilja, üks kord, et võtan kätte natukene loen. Järgmine hetk ma vaatasin kella, kell oli neli hommikul, et ma olin ennast ise sinna sisse kaevanud. Et see oli tõeline retk ajamasinas ja Peetrit on seal väga palju. Selles mõttes on tore, et seal on lisaks diilamatiivsenile ja Maia Lilje-le ja, ja enne pilliroole on ka väga palju Peetri kaasaegseid, kes teda meenutavad ja kes teda lähemalt tundnud. Ja kõik see kokku annab selle pildi, milline Peeter tegelikult oligi. Et seda Peetrit on seal tõesti väga-väga palju. Tähendab pildini muusikuna kui ka inimesena Absoluutselt, ja see teatripool, mis minust on võib-olla pisut kaugemale jäänud, et selle raamatu puhul mind just hämmastas võib-olla see osa, vaata et kõige rohkem, et ta jõudis tõesti väga palju ära teha ja, ja lühikese aja jooksul praktiliselt vist ei olnudki ühtegi sellist sündmust Estonia majas, kus Peeter ei oleks ligi olnud. Et see on tõeliselt hämmastav ja mis puudutab, ütleme nüüd sümfooniaorkestri poolt, siis täpselt samuti me mäletame täpselt seda aega, kui Neeme Järvi ära läks ja tegelikult oli hämming oli suur, et mis edasi saab. Ja Peeter ei teinud ühtegi hinnaalandust, et ta oli valmis selleks sammuks, et ta võtaks juhtida seda orkestrit ja võib-olla tõesti on tänu temale, meie rahvusorkester tänasel päeval selline oleks saanud hoopis teistsugune olla, kui meil ei oleks olnud Peetrit. Aga millegipärast Peeter siiski läks ERSO juurest ära Soome. Minul on ka, võib-olla selles mõttes lihtsam temast aru saada, et ma tegin ise täpselt sama sammu. Võib-olla mingil määral oli selline käega löömise meeleolu juba kuskil tajutav 80.-te keskel, sest et sinnamaani olid ju kõik head mängijad tegelikult veel orkestris, ma pean silmas just neid vanakooli mängijaid, kes olid veel õppinud Paulseni ja papp meeli juures ja Raymond tõkke juures ja kelle juures veel, et kõik need mehed, kes justkui teadsid täpselt, kuidas asjad käivad aga need hakkasid tasapisi vaikselt pensionile jääma. Ja võib-olla uutes mängijates ei olnud seda valmisolekut, mis oli vanadel meestel. Ja eks see Peetris natuke frustreeris, et tuldi proovi ette valmistamata ja muusikat tundmata. See ei olnud kerge tema jaoks kindlasti, sest et temal olid lood selged ja tema oleks tahtnud kohe tööga pihta hakata, aga ta pidi kulutama ennast hoopis teistele asjadele kaasa arvatud sellele, et vaheajal näiteks jagati külmutuskappe ja siis inimesed sumise siis hoopis kuskil mujal järjekorras jäid veel prooviljaks ka. Ja Peetri enda intervjuudes pole oma orkestri kohta ühtegi paha sõna. Aga eks need orud ja need häirivad asjaolud tulevad siin teiste juttudest välja, et miks ta oli selleks sammuks nagu sunnitud. Aga oli siin raamatus veel teie jaoks mingeid üllatusi. Üllatusi, võib-olla isegi nii palju ei olnud, aga mis mulle meeldib, selle raamatu puhul on see, et esiteks on ta maitsekalt kujundatud siin on väga palju toredaid pilte sees, kes ei ole seda raamatut veel näinud, siis soovitan soojalt. Loomulikult oli seal selliseid pilte, mida mina pole kunagi näinud, mis oli minu jaoks täitsa huvitavad, aga lugemise mõttes on ta hästi ladus lugeda. Eriti kui sa veel inimest tead ja tunned, siis on seda raamatut kerge lugeda ja nagu ma juba ütlesin, ma päris alguses juba unustasin ennast lugema, et võib-olla üllatusi selliseid ei ole, aga selline meeldiv tunne sellest raamatust. Kuigi autoreid on kolm, mõjub ta ikkagi ühtse, tervikuna. See on tõsi, et võib-olla nüüd, mis puudutab just ERSO osa, see lõikan võib-olla oma statistika ja kõige selle kontserdite üleslugemisega võib-olla natukene kuivem ja mitte nii kaasahaarav, kuigi minul oli seda jälle põnev lugeda, sest et see oli just see osa, mis on ka osa minu elust. Ja samas raamatu viimane lõik, mis on justkui enne mooriam mis on väga intiimne, et see oli äärmiselt südantsoojendav ja minu meelest see raamat ilmselgelt kannab Peetri pitserit ja sõltumata sellest autorist kõik nad tundsid Peetrit hästi ja ma arvan, et see ongi see, mis justkui seda kolme osa ühendab. Võtab ERSO peatükki siis tegelikult see on ju üks tubli tükk ERSO ajalugu, ERSO ajalugu Peeter Lieljeega ja see on sellisel viisil kättesaadav kõigile lugemiseks. Noh, öeldakse, et kaua tehtud kaunikene, et selle raamatu oleks loomulikult pidanud juba ammu valmis kirjutama. Et see on väga suur tükike Eesti kultuurilugu, mida meil ei olnud siiamaani võimalik lugeda, kõrval vaadata ja jälgida, et me kõik mäletame-mäletame siiamaani kõike seda, mis selle ajastu pitser oli ja sellel ajal inimesed, kuidas nad suhtusid üldse kultuur ja muusikasse. Aga nüüd on ta õnneks kaante vahel ja selle üle on ääretult hea meel, et et ERSO pani õla alla ja lõpuks leiti see aeg, et see raamat kokku kirjutada ja välja anda. Nii et selle raamatu väärtus on Peeter Lilje isiksus ja kultuurilooline väärtus laiemalt. Absoluutselt sest, et kui me läheme nüüd raamatupoodi ja vaatame seal on kõikvõimalikest kassi, lihtsatest raamatuid, aga Peeter neljeeesse raamatut ei olnud, nüüd on ka peterselli raamat, sest et ma arvan, et Eesti kultuurielu suurkujud, keda meie hulgas kahjuks enam ei ole kõik väärivad sellist raamatut. Kas te oma noortele kolleegidele ja tudengitele soovitate seda lugemiseks? Absoluutselt, ja ma olen juba silmanurgast näinud, et väga paljud noored kolleegid, kes ei ole Peetriga kunagi koos mänginud, koos olnud, täiesti huviga, loevad ja servivad ja tulevad vahest isegi mõnda asja küsima. Et kas tõesti oli nii. Kui võtta nüüd lühidalt. Kokku, mis on selle raamatu väärtus? See on väga ausamad, väga ilus ja väga hästi tehtud. Peeter Lilje raamatut lugesid Mati lukk ja Kersti Inno. Möödunud pühapäeval võidutsesid KUMUs pidumeeleolus saksa fonid, kontserdimuljeid, vahendab toimetaja Ivo Heinloo. Eelmisel pühapäeval toimus Lembit Saarsalu juubelikontsert kumu auditooriumis Lembit Saarsalu seitsmekümnendat sünnipäeva tähistati sellisel moel, et Kontsert kahes osas, kus Lembit Saarsalu musitseeris nii oma põlvkonnakaaslastega kui ka nooremate džässmuusikutega koos kontserti käis kuulamas ka Ain Agan. Lembit Saarsaluga ilmselt nagu paljudel džässmuusikutel, on ka teil mitmeid lugusid rääkida temast. Ojaa ja mitte vähe sellepärast, et see oli kusagil eelmise sajandi kaheksakümnendatel, kui Lembit märkas mind ilmselt siis nendel valguse baari või, või ist tudengijazzi kontsertidel ja kutsus ka mind juba siis endaga mängima ja mis oli väga suur au tol ajal. Ja on ka praegu, sest mul on õnn Lembituga koos musitseerida ikka tänapäevani ja jätkuvalt edasi. Mis muljed on teil sellest kontserdist, kuidas kontsert teile meeldis? No kui vaadata seda, seda pilti laiemalt, Lembit kui isiksus, Lembit, et kui väga vapustav muusik, kui positiivne inimene. Et see kontsert oli, oli tõesti tema vääriline ja et ta sellises vanuses mitte see ei ole nüüd kõrgeiga. Aga et sa oled nii vitaalne ja, ja oled ikkagi väga-väga hea pillimängija veel peale selle kõige et siis seda oli rõõm, rõõm vaadata ja kuulata. Seal kontserdil mulle endale torkas silma just see teises pooles, et Lembit Saarsalu mitte ise ei tahtnud ainult särada, vaid tegelikult andis väga palju võimalusi just särada nendel noorematel kolleegidel. Saksofon instidel. No ta särab ise ise juba siis, kui ta sellest hetkest, kui ta juba laval astub ja hakata juba särama, aga aga see oli jah tore, ta oli kutsunud nooremaid kolleege viis saksofonimängijat viis eri põlvkonda, võiks isegi öelda. Kelle hulgas oli ka tema tema õpilane Lembit on tegelenud ju aastaid pedagoogitööga. Et siis seda, seda tervikpilti oli, oli väga-väga põnev jälgida, kes kuidas mängis ja kes millise Lembitu loo valis sellel kontserdil ehitamiseks ja see oli väga-väga tore kontsert. Soe ja, ja väga tore. Ja kindlasti ka seal kontserdi alguses, kus olid ekraanil võimalik vaadata väikesi videokatkendeid erinevatest kontsertidest, mis kõik pärinesid ju Lembit Saarsalu paljuski enda isiklikust arhiivist, et väga väärtuslik rariteetne materjal osaliselt. Ma arvan, et väga paljud inimesed ka muusikasõbrad ei teagi, millisel tasemel, kus Lembit oma elu jooksul üldse esinenud on. Et sellist teist muusikut vähemalt džässmuusika valdkonnas küll ei ole Eestis varem olnud ja ei ole ka praegu kahju, et see video presentatsioon natukene poolikuks jäigi, et noh, ma tean, et ilmselt kinni ajalimiidis kontserdi formaadis, et et seda ei saanudki. Kuna materjalid on nii palju, et väga tore oleks olnud seda näha tänapäevani välja neid koosseis, et lõppesid ära ühel hetkel seal eelmise sajandi kaheksakümnendatel, umbes et aga seal seal seal oli veel seda video ja pildimaterjali ja erinevaid koosseise, mida ta tänapäeval on. Et seal oleks olnud vaadata küll ja küll kahe kontserdi jagu. No võib loota, et äkki tuleb kunagi ka täispikk film, päris väga, jään lootma. Et materjali oleks kõvasti kindlasti. Ja kindlasti tuleb Lembit oli veel mõned plaadid ja kindlasti tuleb temale veel väga palju häid kontserte. Loomulikult. Milles Lembit Saarsalu fenomen seisneb alati küsima inimeste kohta, milles tema fenomen seisneb? No kunagi ma töötasin päris päris mitmed aastat Eesti raadio estraadiorkestris, mille dirigendid olid siis Peeter Saulkuses kikerpuu ja Tõnis Kõrvits. Ja ükskord Peeter ütles mulle, et tead, Ain, et Eestis on üks muusik, kui ta tuleb lavale, siis ta ei pea mitte midagi tegema. Ta on laval kohal ja see muusika, Lembit Saarsalu. Mul on see nii väga hästi meeles. Ja sama oli ka kumu kontserdil, Lembit tuli lavale ja tema soojus ja lihtsus, kuidas ta inimestega suhtleb? See on täpselt samasugune inimene anda ka tavaelus. Ütleks isegi, et härrasmees kõige paremas mõttes. Ja see, see tuleb lavalt sinuni väga ruttu. Ehk siis nagu härra Saul ütles, et kohe, kui Lembit lavale astub, siis on temaga kaasas ja nii see on. Aga see kontserdi kaks erinevat poolt oli ka mõte. Mida tänapäeval väga tihti enam ei kuulegi, eks ole. Ja teine pool siis, kus siis kõlasid päris mitmed lood Lembitu viimaselt albumit mida mul oli ka Aun koos Lembituga Soomest salvestada. Ja. Tegi veel ühest loost oma nägemuse, ehk siis arranžeeringu mis andis jälle lisaväärtustele kontserdikavale ehk siis ka minule üllatusi ja loodetavasti ka teistele kuulajatele. Ja see kaks poolt kontserdist läks kuidagi väga kiiresti ja see on ju märk, et on hea kontsert. Ja muidugi kulminatsiooniks Targa rehealune rahvamuusikaga on ka olnud ju alati Lembit Saarsalu väga tihedalt seotud. Ja no minul seda kuulates on veel teistmoodi tunne, et need esinemised, mida me Lembitu ikka siin päris tihti ka koos mängime, tuua siis erinevaid kontserte, et siis ilma selle loota. Üldjuhul see kontsert ei lõpe. Lembit Saarsalu pidu kontserdimuljeid vahetasid Ain Agan ja toimetaja Ivo Heinloo. Neljapäeval ja reedel avas oma hooaja Eesti filharmoonia kammerkoor. Eesti esinduskoor alustas oma peadirigendi Kaspars budishi juhatusel uut hooaega romantismiajastu suurkuju listi küpse tähtteosega Vie Rootsis. Koori lavapartneriks oli Eesti säravamaid pianisti Kalle Randalu. Neljapäevasel kontserdil Tartu Ülikooli aulas käis Pille Taniloo. Teda küsitleb Liina Vainumetsa. Kohe esmamuljena tahan mainida, et see oli üks väga erilise atmosfääriga sisukas ja terviklik kontsert. Võib öelda, et tõeline meistrite puudutus list oma hilise lakoonilise ja uudse helikeelega Kalle Randalu, Kaspars Putin ja Eesti filharmoonia kammerkoor oma meisterlikult stiilse virtuoosse ning küpse esitusega. Mitte vähem oluline polnud ka teadmine, et list ise siinsamas aulas 176 aastat tagasi kaks klaveriõhtut andis. Ferenduslist on nii helilooja interpreedi kui õpetajana olnud kantud jumalikust geniaalsusest. Ta on olnud suur imetlusobjekt ja erakordse mõjujõuga isiksus. Tema hilise stiili uudsus ja omapära, mis kaasaegsetes võõristust tekitas, lubab meil teda tänapäeval 20. sajandi muusika isaks nimetada. Just need hilisperioodi sisekaemuslikud, filosoofilised ja religioossed teosed paeluvad meid nüüd vaat et enamgi kui juba populaarsed ja tuntud varasemat tööd. Kontsert algas Johann Sebastian Bachi motetiga. Tule Jeesus tule kammerkoori esituses, millele järgnes Ferans listi klaveripala jumala õnnistus üksinduses tsüklist poeetilised ja religioosset harmooniat. Nagu kava leheltki lugeda võisime, olid need teosed valitud kontserdi põhiteose ette milleks oli listi kooriteos risti tee seetõttu, et nonii, sisu kui vaimsuse poolest suurepäraselt sellega haakusid. Minu jaoks hakkasidki avalugudest hargnema seosed ja paralleelid, kujundid ja nende värvid. Et keskenduda siis juba Jeesuse teekonnale surmamõistmisest hauda, panekuni läbi 14 peatuse. Nii leidsin jälgides täpselt kavas kirja pandud tõlget Parockile tüüpilisi kujundeid muusikas laskuvaid kramatisme, ahastuse nutupisarate tähenduses ülespoole püüdlevaid motiive kõrges registris, kirgastuse taevaliku sfääride peegeldusena koputus, motiivi, Jeesuse ristilöömise stseenis. Teost tervikuna läbi selgesti äratuntav risti teema. Selliseid seoseid oli veelgi. Klaveripartiis oli list talle nii omase kujundlikkusega suutnud sisse kodeerida sündmuste kirjeldused. Kooria klaver täiendasid 11, leides pidevalt uusi nüansse. See tegi teose kuulamise elavaks ja kaasahaaravaks. Lisades lifti napile eriliselt, siis see pole suunatud mõtisklustele nii vajalikku elektrit ja kuulamise pinget. Mulle meeldis, kui hästi koor ja pianist sihukestest täiendasid. Selget kontrastid, rikkalik värviballett, sügav tõsidus, karge, terviklik suur joon teose läbiviimisel. Otsides siit muusikast sümboleid ja tähendusi, tabasin end kontserdi lõpul uitmõttelt, et oleks olnud väga huvitav kuulata Kalle Randalu esituses kontserdi algul kalisti hiliseid klaveripalu. Tänu oma õpetajale konservatooriumis Virve lipusele on minule see muusika tuttav. Just tema oli see, kes kinkis mulle listi hiliste klaveripalade noodi, järgitas neid uurima ja mängima. Seetõttu tundsin ära näiteks leinagondli motiivi 14 10. peatuse juures enne Jeesuse hauda panekut. See klaverimuusika on samaväärselt viia krutsisega vähetuntud ja vähe esitatud. See oleks jällegi olnud heaks sillaks nende teoste vahel. Suur tänu ka muusikateadlasele Kristel pappelile sisuka loengu eest enne kontserti mis andis hea eelhäälestuse ja hulgaliselt pidepunkte kuulamiseks. Selline tava võiks rohkemgi juurduda praktikasse. Kontserdipublik saab haritumaks, muusika kuulamine, teadlikumaks. Pille Taniloo vahendas muljeid Eesti filharmoonia kammerkoori hooaja avakontserdilt, kus Kalle Randalu soleerimisel kõlas listi teos, mis kujutab Kristuse viimaste elutundide sündmusi, mida helilooja peegeldab oma muusikas äärmise ekspressiivsuse ja samas suure sisemise rahuga. Reedene kontsert on ka klassikaraadio kodulehel järelekuulatav. Niisugune sai seekordne helikaja. Saate tegid toimetajad Ivo Heinloo, Johanna Mängel, Liina Vainumetsa ja Kersti Inno. Muusikasündmusi kommenteerisid Kristel Pappel, Harry Liivrand, Erkki Luuk, Ain Agan ja Pille Taniloo. Saate mängis kokku helioperaator Katrin mõõdik. Mina olen toimetaja Annebromic. Seekordse nädala lause ütles Eesti kontserdi värske juht Laine Randjärv. Üks asi, mida ma kindlasti tahaks mainida, on erakordselt oluline koostöö klassikatähtede saatega, mida siis rahvusringhääling ja Eesti Kontsert koos teevad. Sest minu meelest just see saade on väga palju tõstnud klassikalise muusika renomeed. Te hulgas need interpreedid, kes sinna valitakse, esinema on väga tublid, säravad noored muusikud ja kui noored inimesed näevad, et teised noored inimesed teevad midagi nii fantastilist, nii professionaalselt, tasemel siis see võib-olla nendel eeskujuks minna muusikat õppima või pürgida kusagile või aru saada, et kui sa oled väga hea ja sind tunnustatakse läbi selle, et sa saad lavale, sa saad oma soolokontserti, sa saad võib-olla plaadistuse, sa võib-olla saad abi selles, et sind pakutakse maailma muusikaorganisatsioonidele välja või märkab sind keegi kuulus dirigent, kes tahab sind oma kontserdi juhatamisel solistiks kutsuda. Vot niisugused stiimulid on kõik Eesti kontserdi poolt pakkuda.