Eligajal. Rehe raadio kuulajad algab kuuenda oktoobri heliga ja mina olen Johanna Mängel. Oktoobrikuu esimene nädal tõi endaga palju rõõmustavaid muusikasündmusi. Esimene oktoober, esmaspäev oli ju rahvusvaheline muusikapäev, sel puhul toimus üle Eesti arvukalt kontserte. Loodetavasti saite teiegi osa klassikast Tšassist või pärimusmuusikast eesti tippkollektiivide interpreetide kui ka oma muusikutee alguses olevate ja tulevaste talentide musitseerimisest. Klassikaraadio tähistas muusikapäeva meeleoluka soovi kontserdiga aga ka juba traditsioonilise muusikapäeva e Viktoriiniga. Klassikaraadio kodulehel sai mõne tunni vältel lahendada lihtsamat 10 küsimusega viktoriini ja keerulisemat 15 küsimusega põhiviktoriini. Tänavu pani end nuputamises proovile 1585. Muusikasõpra ja küsimustele vastasid igas vanuses huvilised üle terve Eesti ja paljudes kohtades lahendati viktoriini suisa kollektiivselt, näiteks terve klassiga, nagu tegid Osula Põhikooli kuues seitsmes klass oma õpetaja Sirli Hellamaa juhendamisel. Muidu lahendama ikka noh, kas kahoodis mingisuguseid selliseid ülesandeid, veid, viktoriine või teeme selliseid teste, aga et me nagu kuskil niimoodi osaleme nagu niimoodi ühiselt, et see mõte tuli eile, kui ma mõtlesin, et täna hommikul kell seitse avatakse viktoriin, et, et mul on kaks toredat pässi 607., et me võiksime selle ühiselt ära teha ja nad olid täiesti nõus ka. Kusjuures niimoodi, et see kuues klass, kes meil oli, et nendega me tegime kergema ära ja noh, sealt tuli nagu kuulipildujast neil kahtlusi. Ja kui me saime selle kergema tehtud, siis nad ütlesid niimoodi, et kui õpetaja lühikese raskem, aga ära noh, et hasart tekkis siis raske läks poole peal päris raskes. Siis nad ütlesid, et õpetaja keerutasid seda noolt ja siis, kui mõnda ei teadnud Pareze lool sinna ehk siis umbes nagu õigeid vastaseid teated, mis siis tuli. Aga mõlemale klassile väga meeldis, et iga õpilane teadis midagi mõnest küsimusest, siis näiteks arutluse tulemusena neil tekkis ka, et kuule, et ma olen seda kuulnud siis peened, et on mõned lapsed, kes nagu hästi laia silmaringiga isad, aitasid ühiselt siis jõuda sinnamaani, et mis me võiks siis panna. Klassikaraadio muusikapäeva e-viktoriini õiged vastused, tulemused ja auhinna võitjad leiate raadio kodulehelt. Ja kuigi järgmise muusikapäevani on veel jäänud vähem kui aasta, siis õnneks ei pea järgmist muusika ülesannet kaua ootama. Klassikaraadio eetris on argipäeviti ikka hommikumäng ja pärastlõunal lisaküsimus, kus end muusika tundmises proovile panna ja auhindu võita. Muusikapäeva õhtu kulmineerus aga Tallinnas lennujaamas, mil Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapital ja Eesti muusikanõukogu andsid üle muusikapreemiad. Heligaja loetleb täna üles kõik laureaadid. Möödunud nädalavahetusse jäi ka üks teine suursündmus. Eesti Kontsert kutsus oma algavat hooaega avama Berliini kontserdimaja orkestri oma põhilise dirigendi jura evolcza käe all. Orelil soleeris Niveta abcalne. Sellel kontserdil käis Igor Karsnek. Uut hooaega alustas pidulikult ka Tallinna kammerorkester dirigent Risto Joosti juhatusel. 26. hooaja avasündmusel Mustpeade majas kõlas neljapäeva õhtul Mendersoni esimene klaverikontsert kus solistiks noor andekas itaalia pianist Alberto ferro. Ja, ja päris esiettekandele tuli helilooja Helena Tulve teos tundmatuid vetes, mis on pühendatud tšellist Leho Karinile. Tema 50.-ks sünnipäevaks. Tallinna kammerorkestri hooaja avasündmusest said osa Sten Heinoja ja Marta-Liisa Talvet. Muljeid küsib toimetaja Anne promic. Kõigepealt aga nagu lubatud, tutvustame tänavusi muusikapreemiate laureaate. Esimesel oktoobril, rahvusvahelisel muusikapäeval andsid Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapital ja Eesti muusikanõukogu koos üle muusikapreemiad. Juba üheteistkümnendat korda ühiselt peetav pidulik auhinnatseremoonia toimus tänavu Tallinna lennujaamas sest just seal paigas algavad kõik reisid ega Eesti muusikat ja muusikuid tuntakse ju terves maailmas. Preemiad said tänavu 12 silmapaistvat inimest ja kogu sellele pidulikule sündmusele sai kaasa elada ETV vahendusel. Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapital tunnustas aastapreemiatega hooajal 2017 2018 enim silma paistnud muusikategelasi kollektiive Eesti koorimuusika, särava edendamise ning pühendunud ja kõrgetasemelise tutvustamise eest nii Eestis kui välismaal. Sai preemia kammerkoor Collegium Musicale. Dirigent Endrik Üksvärav. Olles liikunud viimastel suvedel unustatud rahvaste radadel, on saanud selgeks see, et sajaaastane Eesti vabariik on üks suur ime. Meie ümber ei ole enam ühtegi liiblast. Nukker on seis ka teiste väikeste hõimurahvastega. Ma ei taha, et meiega läheb, nii. Ei taha, et üks kord ainult laulud. Mis meist räägivad, et olid kord eestlased, kes leiutasid Skype'i ja pidasid laulupidusid modaal, et me jääks püsima. See aga nõuab ühist arusaamist, et eesti keel ja kultuur ei ole midagi iseenesestmõistetavat. Kui need enam ei ole, siis elagi enam muudes valdkondades vägikaika vedada. Seega hoidkem Eestit ja toetagem eesti kultuuri. Osalemise eest erinevaid muusikalisi mõtteviise ja meediumid ühendavad. Nendes projektides ning muusika piiride laiendamise eest pälvis muusikapreemia Jaak Sooäär. Nüüd, kus Tallinnas paarkümmend kilomeetrit lääne poole on just valmimas suurepärast Arvo Pärdi keskus võiks Tallinna linna taas tasakaalu viimise mõttes planeerima hakata ka Veljo Tormise keskus, mis võiks tulla paarkümmend kilomeetrit Tallinnast ida poole tema suvemajja, kus valmisid paljud tema olulised teosed. Ma olen kindel, et see annaks eesti muusikale kõvasti tuult tiibadesse. Sütitava ja inspireeriva pillimängu eest Tallinna kammerorkestris ansamblis üksus ja teistes kammerkoosseisudes tunnustati Leho Karini. Mina hakkasin kaheksakümnendatel rohkem kontserte külastama, siis oli tavaks, et nimekad solistid pärast Sümfooniaorkestriga kontserti neljapäeval järgmisel päeval esitasid kammervõi soolokontserti raekojas. See traditsioon tänapäeval on soiku jäänud ja haruharva juhtub Nonii nimed. Kas külalissolist esitab siin kammermuusikat ja sellega seoses mina sooviksin väga tuult tiibadesse uuele saalile muusikaakadeemias kõrval et seal tõesti leiaks aset kammerkontserdid, külalissolistide, ka Eesti inimestega, kest kammermuusika minu jaoks heas esituses on gurmeetoit. Helikunsti sihtkapitali aastapreemia tulemusliku tegevuse eest kompositsiooniprofessorina kompositsioonipedagoogika uuel tasemel väärtustamise eest pälvis Helena Tulve. Mul ei ole Ehikon mitte midagi muusikas. Mul on sihikul mingisugused asjad inimesena. Aga ma ei tea, mis need on. Selles mõttes, et et see on selline ala. Mind huvitab see, mida ma ei tea. Ja see kuuma ei ole jõutud. Kõrgetasemelise ning originaalse ja vahetu muusikakriitika eest tunnustati Alvar loogi. Ma soovin, et ooper, mis on Eestis olnud peaaegu alati eelkõige interpretatsiooni kunstivorm suudaks ennast tõestada ajastu väärilise kaasajaga, igas mõttes kaasas käiva žanrina ja selleks mul on sihuke pisike konstruktiivne ettepanek. Lisaks Estonia uuele majale, mis loodetavasti veel minu ajal saab ühel või teisel moel püstitatud saaks meil olema ka üks pisike muusikateater, mis võimaldaks tegeleda eelkõige kammerooperiga nüüdisooperiga ja loodetavasti annaks uue hingamisega eesti algupärasele nüüdisooperile. Mitmekülgse ja kõrgetasemelise esinemise eest nii solisti ansamblipartneri kui orkestribändina pälvis preemia Madis Mets. Kõik lennud algavad maalt. Maa on justkui tasakaalukeskus, mille suhtes arvutatakse lendude kõrgust ja kiirust. Muusikas on sarnaseks tasakaalukeskuseks kütt, kõikarid isegi helikõrguse võnkumine, org. Meie laiuskraadi inimestel ei ole tihtipeale rütmitundega kõige paremad suhted. Hea uudis on see, et sõna arendatav. Mis oleks, kui muusikaõpinguid alustavad noored saaksid koos oma esimese pilli ja naudi vihikuga kaasaga metronoomi. Eduka ja kõrgetasemelise kontserttegevuse eest Eestis ja välismaal ning muusikaelu korraldamise sealhulgas festivali virmalised kunstilise juhtimise eest pälvis preemia Mihkel Poll. Pianistina kutsun kõiki üles külastama klaverikontserte. Olen kindel, et seal on igaühe jaoks peidus ilusaid elamusi, mis avardavad ja rikastavad maailmatunnetust. Teatavasti on klaverimäng üks kõige enam aju arendavaid tegevusi maailmas. Võib vaid ette kujutada, milline vaimne potentsiaal inimkonna ees avaneks. Kui igaüks meist natukene klaverit mängiks. Tulge avastage, õppige ja nautige klaverimängu. Klaverimuusikat. Eesti lääne nüüdismuusikat sõna- kunstiga siduva kontserdisarja Heli ja keel korraldamise eest sai aastapreemia Diana Liiv. Muusika on kaunitest kunstidest yks abstraktsemaid aga kirjandus üks konkreetsemaid. Nende kahe kunstiliigi kombinatsioon on võimaldanud sarja Heli ja keel teemadele nii intellektuaalset kui emotsionaalset lähenemist. Minu jaoks on Heli ja keel sarja autorite üldise sõnumina kõlama jäänud olulised märksõnad. Märgake püüdke mõista, püüdkem väärtustada ka ühiskonnas laiemalt. Helikunsti sihtkapitali aastapreemia laureaat Eesti kaasaegse muusika rikastamise eest orkestraalselt plastilise teosega ja väsimus õnnest tantsima viis, on Jüri Reinvere. Ma olen väga tänulik selle preemia eest, see on fantastiline, et Ma saan seda tööd teha ja Eestimaad Euroopas näidata. Veel saab seda teha, kahjuks on ju meie maailma poliitiline ajalugu praegu nagu liikumas selles suunas, et võib-olla varsti me isegi muusikud ei saa enam koostööd teha, sest me teame 11 ära sulgema tööst kas ühel või teisel või kolmandal põhjusel ja vaenulikuks üksteise osas muutuma. Ma loodan, et seda ei juhtu ja ei juhtu seda ka maailma lennuväljadega, et nad muutuvad ainult mingiteks punktideks, platsioonist, isolatsiooni. Nad siiski ühendavad meid. Maailmast on tulnud vahepeal globaalne ja seda nüüd tõesti enam kahjuks muuta ei saa. Eesti muusikanõukogu tunnustab aga alates 2002.-st aastast preemiaga eesti muusikat, kuid või muusikainstitutsioone, kelle tegevus on kaasa aidanud Eesti muusikavaldkonna arengule. See preemia on tunnustus kogu senise tegevuse eest. Heliloomingu preemia pälvis Märt-Matis Lill olulise panuse eest eesti heliloomingusse. Klassikaline muusika on midagi väga erilist. Meie ajal, kus tähelepanust on saanud väga defitsiitne ressurss ja kus inimesed jagunevad tihtipeale üksteisega leppimatuteks leerideks ei taha ühisosa leida, on mis toob inimesi kokku, ühendab ja paneb vaikselt süvenenult midagi sügavuti minevat tegema. Ja ma väga loodan, et sa midagi, millele klassikaline muusika jääb truuks ja suudab vastu seista sellisele üleüldisele kommertsiaalsuse ja meelelahutuslik Kose survele mis praegu igalt poolt peale surub. Interpretatsiooni preemia anti üle Eesti džässi suurkujule Lembit Saarsalule. Päris olnud väga tähtsal kohal, sest kuidas muidu muusik jõuab oma kontserdisaali näiteks 3000 kilomeetri kaugusele Tallinnast ja kui sa oled seal juba kohal. See on imeline tunne, sellepärast et laval on väga head muusikud. Kontrabass, löökriistad, klaver, kes tekitavad väga hea svingi. Sving ongi lendamine. Ja see swing ongi see, mis tõstab meid kõiki laval natuke kõrgemale haarates kaasa ka oma hea publiku. Seda ei suuda kunagi masin ega tehnika. Preemia muusikaelu jaoks olulise ja väljapaistva tegevuse eest ja sisulise panuse eest kontserdikorraldusse pälvis Madis Kolk. See auhind kuulub ühtlasi kogu Eesti kontserdile. Meenutan, et Ekaal, beib, kolmas kümnendvõimaluste ja võimete piires on see tähendanud väga mahukat konstideerimise teed. Siin me oleme, vaatame edasi. Neil päevil avati Londonis ooperimaja oluliselt ümber ehitatud ka see traditsioonide kants. Nüüd avatud hommikust õhtuni iga päev kõigile inimestele linnale, huvidele, tegevustele. Eesti ja Tallinn vajavad samasugust maja kõigile muusikatele ja kõigile inimestele. Kas see saab olema ümber sündiv linnahall või mõni muu paik. Igal juhul ei suuda sellist paika rajada Eesti Kontsert ja rahvusooper koos või eraldi see saab olla ainult laiem koostöö, ma loodan, et see saab teoks. Need olid tänavused muusikapreemiate laureaadid. Klassikaraadio saates delta on mitmed laureaadid juba selle nädala jooksul külas käinud ja järgmisel nädalal on põhist mitmeid meist veelgi stuudios tervitada. Intervjuud mõistagi. Eelmisel laupäeval avas Eesti Kontsert tänavuse hooaja Berliini kontserdimaja orkestri kontserdiga Estonia kontserdisaalis mida juhatas slovaki dirigent julai Valtsukha, kes on orkestri peamine külalisdirigent. Solistiks oli aga maailmakuulus Läti organist Iveta abcalna. Sellel kontserdil käis Igor Karsnek. Missugune jäi mulje sellest kontserdist? Orkestri enda jaoks oli see nende Berliini ja Baltimaade tuuri viimane kontsert, aga eesti kontserdi jaoks hoopis hooaja avakontsert. Kas kava tundus olevat nüüd piisavalt küpsenud juba siis kuuenda kontserdi käigus? Kusjuures kavast rääkida siis kava oli, ütleme niimoodi tähiselt klassikaline, aga sisemiselt üsna sellise ekstravagantse joonega vähemalt kontserdi esimene pool, sest et muidu see klassikaline kontserdikava ülesehitusest avamäng, instrumentaal kontsert ja teises pooles sümfoonia. See on niisugune teada-tuntud akadeemiline kontserdivorm. Aga arvestades neid helilooja, need, kes esimeses pooles ettekandele tulid näiteks Otto Nicolai avamäng ooperile Windsori lõbusad naised ja siis Joseph Jongeni sümfooniakontsert ante orelile orkestrile, tähendab nii Nikolai kui Jongen ei ole Eesti kontserdiartistide, orkestrite ja külaliste seas just igapäevased heliloojad, juhul kui siis võib-olla siis Nikolai. Aga ma usun, et enamus meie kuulajaile, nii nagu minulgi, muuseas Josofjongeni nimi on täiesti tundmatu, nii et Nikolai ooperit Windsori lõbusad naised ilmselt, et teatakse tema teostest ainukesena, seal oli tema eluajal oli tohutult populaarne ja vähemalt avamängu mängitaks ikka, eks ole. Muuseas varem Eestis ka mängitud, aga ilmselt vähem teatakse seda, et Otto Nikolai on Viini Filharmoonikute kui orkestri üks asutajatest ja eestvedajatest selle tarkuse ma lugesin ka kavaraamatust, et ma, mina seda teadnud nüüd Josofjongen on tegelikult ju belgia helilooja. Nüüd, kui keegi ei tea mitte ühtegi belgia Helivad, siis nüüd vähemalt teatakse Pyongen tegelikult ju eluaastate poolest ravilli kaasaegne ja kuigi sellest kava buketist võis lugeda, et nii ongi mustab pigem selline hilisromantiline helikeel siis vähemalt selle teose põhjal, mis nüüd ettekanne 10 sümfooniakontsert ante noorele orkestrile on tegemist ikkagi läbi ja lõhki impressionistliku muusikaga. Mitte ainult neli külaliste harmooniate tähenduses, vaid noh, kogu see värvide ja läbi nüanssides ma ei tahaks öelda, et võib-olla. Ravellile ja ongi võib-olla noh, oli natukene teistsuguse laadiga vähemalt selles teoses, aga noh, selline impressionistliku kindlasti ja kui me kontserdist kui tervikust räägime, siis noh, akadeemiline, klassikaline oli siis Beethoveni kolmas sümfoonia roika kontserdi teises pooles. Nüüd kuulates neid kolme lugu ja vastates sinu küsimusele, et kas orkester ilmutas väsimuse tundemärke või vastupidi, on kava selleks mängitud, siis pigem ikkagi kavali selgeks mängitud ja väsimuse märke ei adunud küll ei üheski noodistega, ühestki pausist. Muusikalise tegelikult need kaks lugu ja moodustasid ka selliseid päris toreda kontrasti ja samas kui leida mingeid ühisjooni, et siis mõlema helilooja puhul on tegemist nende kõige tuntuma teose, kas siis tegelikult mõnes mõttes võikski pidada nagu ühe teose heliloojaks, olgugi et Nikolai oopereid rohkem, aga nüüd ikkagi mängitakse järjepidevalt ainult seda ühte ja samamoodi ka ja ongi nii puhul, ilmselt on see ainus teos, mis ikkagi aeg-ajalt kontseptsiaalides kõlab. No niimoodi, nagu sa ütlesid, väidab Cavaramad. Aga mina olen neli aastakümmet ka Estonia kontserdisaalis käinud ja see pole mitte ainukene kontserdisaal. Igatahes minul oli Josofjongi nimi täiesti tundmatu, mõned võib-olla seal puudujääk minu kas siis muusikalise silmaringis või on ka teine variant, teda mängitakse üldse haruharva ja kui, siis tema kodumaal Belgias. Kindlasti, sest tegelikult ma sain aru sellest, et miks võib-olla seda pole kunagi varem Estonia kontserdisaalis mängitud, võib olla seotud just sellega, et meil seal olemasoleva oreliga ei ole seda teost hõlbus mängida ja seetõttu solist oli endaga kaasa toonud digitaalse oreli, mis oli siis paigutatud sinna lava ettepoole. Sest ta ütles, et kahjuks Estonia kontserdisaali orelil ta ei oleks saanud seda teost esitada. Samas, oodates seda jõngeni, oreli ja orkestriteost nagu seljapilguga lihtsalt et võib-olla tuleb sulle üllatuseks ja võib-olla meie kuulajatele ka, aga ma olen päris palju kirjutanud isa orelimuusikat. Seetõttu ma olen nagu oreli suhteliselt nagu tundlikult, nagu häälestatud, kuna ma tibakene jaan ka orelivõimalusi mul oli tudengipõlves oli suvita aega ja võimalust käia nukil korraldada harjutamas nii ja oodates seda teost nüüd justkui nagu organisti või siis ütleme, orelile kirjutanud kompanisti lähtepunktist ei olnud see teos tegelikult tehnilisele orelile kaelamurdvat raske tähendab seal selliseid metsikuid koordinatsiooniharjutusi, kus jalgadega tuleb kiiresti Pedalidel mängida kontrapunkti kahe käe kiiretele passaažile tähendab selliseid hirmutavaid trikke seal ei olnud küll aga tunda, oli muidugi seda, et kõlavärv kui selline on joonile vähemalt selles teoses olnu olnud hästi oluline ja esimese osa puhul ma kuskil umbes viis minutit seda muusikat Kuusatas, tabasin ennast korraks nagu mõttelt, et kuidas Jongenud selle partituuri kokku pannud. Tulemus on selline, et orel on nagu poolorkestrit ja samas sümfooniaorkester ise on nagu ka üks suur orel, tähendab seda on võimalik saavutada regutseerides selliseid tämbraalsed nüansse maha. Et kõlaks orkestrilt gruppidesse sellise puhaste tämbrite muusikat. No kui ühte partiid mängivad ainult puupillid, siis mitte mingil juhul neid Kerbidi dubleeri ega vaskpillid riidubleeri teatud registris, vaid iga rub mängib tähist oma partiid, et ei teki sellist muusikalise materjali kattuvust, et ma arvan, et vähemalt selle teose esimeses osas oli, oli küsimus oli selles. Ja nüüd see värvide selline eksponeerimine orkestris see käis nagu orkestrirühma sisemiselt ja see samas läks väga hästi kokku selle oreliloogika, eks ole. Et seal põhimõtteliselt käib asi registrite valikkuse registrite vahetamiseks, eks ole, et osalised võivad asjad kattuda, osast mitte ja tavaliselt võib kõlabergi huvides ühte koma teist dubleerida erinevate registrite, aga, aga manuaalid on niikuinii erinevad, eks ole. Nii et ma võtaksin selle mõtteavalduse kokku, orkester kõlas selles teoses vähemalt esimeses osas küll nagu üks suurorg. Aga see on väga huvitav võrdlus kohe meelde, et enne kontserti ma lugesin, et ja ongi nii kaasaegne prantsuse helilooja Sven sai oli just nimetanud seda sümfooniakontsert antet sümfooniaks kahele orkestrile. Nii et kes kuuleb seal kahte orkestrit ja kes kuuleb kohta orelit? Ja see on täpselt sama küsimus, et kas klaas on pooltäis või pool tühi, et kummale poole sa vaatad, tähendab, ma olen ka sinu poolt öeldud ja tsiteeritud seisukohaga nõus. Tegelikult, mis pärast oreleid nimetatakse pillide kuningaks, sellepärast et neid registrit on niivõrd palju ja, ja orel on üles ehitatud, kui vaadata registrite nimetusi, eks ole, nende orkestripillide järgi ju väga suures osas ja seetõttu analoogia on, on täiesti ilmne, kui me võrdleme orkestrid orelit Ja organiste ineta abcal, noh mul oli võimalus ka temaga vahetult enne kontserti vestelda tema sellest teoses tõesti väga suures vaimustuses ta ütles, et ta tunneb, et ta saab seal tõesti realiseerida ennast täielikult, et ta saab olla nii solisti kui saatja rollis ja ta saab korraga nii mängida väga virtuaalseid partiisid, kui siis ka võib-olla selliseid veidi mõtlikumaid momente, et tema jaoks on see teos, kus orelimängija saab tõesti näidata kõike või siis, et on võimalik näidata siis oreli kõiki võimalusi, et kas oled sellega nõus. Kuusates Vetta ab kalla mängu, siis ütleme, tämbraalse külje pealt oli kõige kuulama panevam just registrite valikus oli see lüüriline ja teine osa ja siin selline orelitämbrit vali. Ilmselt kompenseeris orkestri suhteliselt tagasihoidlikku rolli selles diverti sprindi osas. Nüüd ma olen vähe kuulnud sellist muusikat, orelil nagu see Jongeni konsultante sümfoonia teine osa, kus orelipartiis endas on sees juba sümfooniline arendus diverites ventiilide lähekult, teine osa, kujundlik nagu selliseks sisuliseks kandvaks raskuspunktiks. Mul on niisugune kahtluseta Te, ilmselt Jungen ise kavatses kolmandasse ossa ning teha sellise raskuspunkti. Aga kolmas osa Lento mister Joso, ma ei süüdistaks dirigenti ega orelisolisti või kui üldse kedagi süüdistada jutumärkides siis erinevat ennast, et see kolmas osa oleks kindlasti võitnud, kui ta oleks olnud natukene lühem, tähendab see moment, kui kuule, olgu ta muusikas ette valmistatud. Kui ta osa lõpupoole hakkab juba korraks kella vaatama, nagu minuga juhtus, siis ei ole rumal mitte kuulaja, vaid midagi läinud. Proportsioonid arvestamisele nagu valesti läinud. Lento on üsna täpne tempo määratus, see tähendab, et seda ei ole võimalik dirigendile sinna allegretobolakata. Sudima tähendab muusika, karakteri ise kaob nagu ära, et, et see oli nagu selline ainus moment selle teose puhul, kus ma natukene sügasin nagu ninakäsitlusest, aga muidu ma olen selles suhtes veda apale on ka täiesti nõus, et, et see on tõesti väga huvitavate harmoonia järgnevustega ja no kogu aeg midagi muuta ja nede helistiku lihtsalt vastandused, mis seal on see nii kõlada selline kaleidoskoop, see oli põhimõtteliselt huvitav kogu aeg. Aga minu jaoks oli täielik üllatus, oli tegelikult sümfooniakontsert ante finaal. Sest et kui see rõõmsas tempos oli käinud sellise plakatlik fanfaarihelidega kuidagi pudingut, et ma olen ju seda muusikat kuulnud, jumal küll, kuidas see nii tuttav, siis ma sain aru, see on nagu staar või aasia ja Star Treki, milles John Williams on teinud, eks ole. Ja see on seda tüüpi muusika ant, et Safjongeniti ei ole mõtet plagiaadi süüdistada. Sellepärast see teos on kirjutatud aastal 1927. Vilja dieedi ongi nik nakas plageeris, aga ta oli seda teosta raudselt kuulnud ja ilmselt olen ka selle teose finaal, meeldis need, kui enda kodus tähesõdade plaati riiulis ei ole Oissar vorsid muusikalist soundtrack'i, siis võib Kulad kohe seda ju ongi nii. Kui seda plaati kuskilt kätte saab, seda finaalis Tokaadad, siis pilt on põhimõtteliselt sama ja karakter on sama ja kogu see Ameerikano selline positiivsus ja kerge pealiskaudne positiivsus, aga ikka kiisuke jänki tulla. Ja hoolimata sellest, et Symphony kontsert dantali, tõesti, ma ütleksin, et märkimisväärselt pikk teos plaksutas publik siiski ja etapp kaldalt välja ka lisaloo ja teadlased. Ta armastab väga nüüdismuusikat, imestunud ma üldse, et selleks oli prantsuse organisti ja helilooja diagrees Cashi Evossioon. Õigemini täpsemalt siis evokatsioon number kaks, sest sellenimelisi teoseid on tal terve seeria või sari. Kuidas võiks kokku võtta, et mis võib olla põhjuseks, et divete abcalne on praegu organismide hulgas kindlasti maailma esikümnes kui isegi mitte esiviisikus? Küsimus ei ole mitte tema laitmatus mängutehnikas vaid tema registrite ja värvide tajus, et see on selline, ma ei tea, kuivõrd on see arendatava, aga pigem on see nagu selline eripära, mis on nagu muusika, nagu kaasa sündinud, tähendab, et on kõrva leida selliseid tämbrite registrisse konstellatsiooni, mis annavad kokku rohkem kui kaks pluss 204, vaid annavad kaks pluss 25 või isegi kuus, et see nõuab mingite selliste eriliste sisekuulmist ja teatakse kujutlusvõimet ka. Et organism kujutab ette juba, kui ta näeb seda teose partituuri, mis kandis, mida hakati otsima muuseas ega hile õed enamjaolt väga täpselt organistrile ette ei kirjuta. Mis tämbrid registreid, organism peaks valima kunagi mulle, Andres Uibo, kui ma ühtedest oma esimestest orelilugudest Talle mängimiseks tõin sinna kirjutanud peale seal mingi printsipalüks ja nyyd Andres ütles mulle teatas asjatu vaev, et see, mis sina mõtled, et Võnnu kirikus on printsi päev, kõlab niimoodi. Aga näiteks Niguliste liider krossil kõlab see asi hoopis teistmoodi ja need ei ole mõtet teha selliseid väga kategoorilise ettekirjutisi. Te tahate, et kui sa kihutasid lihtsalt, näiteks on teada, et noh, et see ei ole mitte mingisuguse kuldse pri soundi, seda ei mängita, et tulla selle juurde tagasi, ma usun, et, et kõnealune organist veda Al antaanrid lihtsalt dirigent Urali taga. Jah, ega ilmaasjata ei ole just tema valitud maailmast või me ütleme, et uute hulgast kõige parema oreli siis nii-öelda esimeseks või pea organistiks, et ta on juba siis alates kuulsa Elfiermo nii avamisest ka resideerunud, siis seal see oreli juures ja ta on ka sellest piilist tohutus vaimustuses. Ja just see ongi ju ka olnud see, mis väga innustunud mängima nüüdismuusikat, sest teatavasti eks ju oreli puhul on väga oluline just see, nagu sa juba rääkisid, et kuidas mõni orel kõlab ja kõikidele orelitele ütleme, registratsioonide pruugial ühtemoodi ja samamoodi ka siis kõikidele orelitele kõik teosed ühtemoodi ei sobi. Ja sellel orelil siis kõlavat just uus muusika erakordselt hästi. Aga nüüd me oleme väga palju aega pühendanud orelimängijale, aga ometi oli siis lõpuks Estonia kontserdisaali laval kuulus Berliini kontserdimaja orkester, no kas ta vastas ootustele? Ma ütleksin, et kui ma juba näen kuskilt kontserdikuulutuse peale, et mängib Saksa sümfooniaorkester siis tekib kohe selline teatud kindluse garantii tunne, kuna minule teadaolevalt On orkestri kultuur Saksamaal tervikuna ja ka minu kogemuste järgi on kõrgel tasemel, isegi kui tegemist on meie jaoks suhteliselt vähetuntud orkestriga, nüüd Berliini kontserdimaja orkester konkreetselt, see on jõudnud nii-öelda kuldsesse keskikka, arvestades et orkestri asutamine oli 2009 52,53 kuskilt ja selgub, et selle orkestri tõid maailmaorkestrite kaardile ei keegi muu kui kurt sander Link, kes on seda orkestrit juhtinud tervelt 17 aastat. Ja kui vaadata nüüd pillirühmade kaupa, siis kõigepealt äratas tähelepanu keelpilli ta hästi täpne väljamõõdetud artikulatsiooni ja artikulatsiooni ei tähenda mitte ainult Täpset sisse tulemist, see tähendab Kofraseerimiste fraasi lõpus. Ja see äratas tähelepanu põhimõtteliselt kohe esimesest minutist. Kuidas kilbid, fraasid lõpetavad, kui sünkroonselt seda nimetatakse nagu hingamiseks, et see oli olemas. Nüüd puhkpillirühma puhul oli meeldiv üllatus oli Beethoveni kolmandast sümfooniast kuu seas, kolmandas osas, kus terve orkester korraks vaikib ja mängib. Ansamblil on üliraske ideaalsed koos artikuleerida nootide alguses ütleme niimoodi, et see episood ei olnud ka sellel saksa orkestrilt absoluutselt ideaalne, seda ilmselt ei olegi võimalik absoluutselt ideaalselt mängida. Kuid mul ei tule meelde, et ollakse Beethoveni kolmanda sümfoonia kolmandas osas kuulnud sellises lennukas tempos. Nii täpselt metsasarved ansamblid võttes nüüd, et piirühmata sised, etis orkester ja mulje ja täpselt samuti ka see kõlatasakaal erinevate pillirühmade vahel. See on muidugi väga palju dirigendi teha ja seda balanssi nagu arvestada, aga see koht, kus ma kuulsin keskrõdul, seal on põhimõtteliselt selline meditsiinilise ülevaatuse kohta. Kui seal ei ole midagi paigas, siis ei ole partalis ka. Aga kõlaline tasakaal oli ideaali lähedane, selle ma julgen küll öelda. Millise mulje jättis slovaki dirigent jura ei taha, et tema elulugu vaadates selgub, et viimastel aastatel on ta väga tihedalt olnud seotud ooperiga, nimelt siis Itaalia San Carlo teatris Torinos, kunstiline juht juhatab seal erinevaid muusikateatriteoseid ja samamoodi siis enne seda oli ta veel kuus aastat Itaalia ringhäälinguorkestri peadirigent, niiet Itaaliaga tihedalt seotud. No aga see oleks võinud mainida ka seda, et walczuchan on juhatanud näiteks bostoni ja New Yorgi Filharmoonikute, tähendab no see on iseenesest juba visiitkaart, kui dirigent tuleb ja ütlevad, et Ma juhatasin New Yorgi Filharmoonikute siis on jep, tähendab selle orkestri ette nööpi, lihtsalt hea dirigent ei saa, lihtsalt heast dirigendist jääb väheks. Aga mulle pakub huvi vaadata Ta jälgida dividendi, seda manuaalset tööd, kuidas ta orkestriga suhtleb ja kogu see žestide ja emotsionaalsuse ja siis näitamistesse kompleks, eks ole, nimetatakse man omaseks, tehnikaks ta oli väga täpne manuaal, kusjuures diaatri dirigendi kohta on tema juhatumis maneeris. Minu arvates on seda emotsionaalset poolt, on suhteliselt vähe või see on niisugune hästi kontrollitud, aga tema sissenäitamised paremaga näitab sisse ja vasaku redutseerinud dünaamikat. See selline suhteliselt nappide žestidega aga väga täpselt ja ta selles suhtes, et siis dirigent umbes selle koolkonnaga seonduva mulje, nagu kunagi oli Dmitri titaan kui näiteks ja mis omakorda lähtub sellest trilite traditsioonist, millele pani aluse reast Straussi ise. Selline eksaksus ja täpsus ja emotsioonide kontrollimine. Parimas loomikuses küpsuses, kuigi me ei või ette teada, ma just nägin Jaanus Nõgisto tehtud filmi Jüristo joostist, kus kõlas mõte, et mida vist on öelnud Neeme Järvi, et dirigendi parim aeg on elu teises pooles, et noh, eks me saame näha Annebrummik ja Igor Karsnek vaatasid tagasi 29. septembril Estonia kontserdisaalis toimunud Berliini kontserdimaja orkestri kontserdile, kus dirigent Dali jura, walczuchaaja, solist, orelimängija, Iveta, Apkanna, Järgmiseks kuuleme ka, kuidas läks Tallinna kammerorkestri hooaja avakontsert. Neljapäeva õhtul Haas oma 26. hooaja üks Eesti viiest orkestrist, meie ainus professionaalne keelpilliorkester, Tallinna Kammerorkester. Mendersoni klaverikontserdisolistina astus üles noor itaalia pianist Alberto ferro ja samas kuulsime me ka Helena Tulve teose tundmatuid vedes maailma esiettekannet, mille heliloojad oli pühendanud Leho Karinile. Kavas olid veel mendel soni keebli sümfoonia number üks ja Beethoveni esimene juhatas Risto Joost, kes alustas oma viimast hooaega kammerorkestri kunstilise juhina. Heliga ja stuudios on nüüd noored, kuid juba tunnustatud muusikud, helilooja Marta-Liisa Talvet ja pianist Sten Heinoja. Tere. Tere. Ja Tallinna kammerorkestris on, see on Eestis tegelikult üks täiesti ainulaadne kooslus, hästi paindlik orkester ja samas väga mitmekülgne ja samas seda võib nimetada selliseks solistide orkestriga. Seal mängivad tõesti parimad muusikud ja viimase kuue hooaja jooksul kui kunstiliseks juhiks saanud Risto Joost. Oleme me väga sageli orkestrit näinud ka sellises, võib-olla tänapäevases või võib-olla ebatraditsioonilises rollis. Missugused on teie senised kogemused kammerorkestrile või missugusena te seda orkestrit näed? Aitäh ma just eile mõtlesin ka selle peale kontserdil, et kammerorkester on minu jaoks väga paatne koosseis, sellepärast et ta on piisavalt suur, et välja tuua selliseid tugevaid ja võib-olla võimsaid kõlasid. Aga samas ta on piisavalt väike ja paindlik, et just nimelt mängida hästi täpselt ning et mängijate individuaalsest rohkem välja tuua. Et kui suur sümfoonia kester võiks rohkem nii-öelda olla parem selliste laiade kõlade esitamisel nagu pintslitõmbed, siis kammerorkestris mulle just meeldib, et on võimalik hästi selliseid täpseid faktuure välja tuua ning võib-olla täpseid rütmega Aga kui me räägime nüüd selle hooaja avakontserdikavast, kuidas teile see kava ülesehitus meeldis, et esimeses pooles siis selline nooruslik Mandelson ja siis teises pooles uudisteos ja seejärel Beethoven esimene et kuidas tervikuna mõjus? No mulle tundub, et selles kavas oli valikut nagu igale ühele, et seal oli tõesti väga-väga normendalson, seal oli võib-olla natukene vanem, endal see on ja siis oli seal niisugune tõeline klassitsistlik, Beethoven kõige esimene sümfoonia ja siis sellele nii-öelda täielikuks vastukaaluks teises pooles siis Helena Tulve uudisteos. Et mulle endale alati meeldib kuulata kontserte, kus on väga palju erinevat niisugust, seal ei saa öelda, et seal hakkab nagu igav kontserdil. Nagu ütleme sellise vormi mõttes. Et selles mõttes mulle väga meeldis. Kui sa enne ütlesid, et see Helena Tulve teose oli mingis mõttes vastukaaluks kõigile teistele, siis mina hakkasin mõtlema. Siiski märkasin seal ka sellist huvitavat ühisjoont, mitte muidugi helikeeles otseselt, vaid nii-öelda selles, et nii Mendez on kui ka Beethoven kui ka Helen Tulve on mingis mõttes seotud traditsioonilise ega Felix Menderson oligi romantik, kuid tugineb võrreldes oma ajastukaaslastega kõige rohkem just varasematele traditsioonidele ja hoiab mingis mõttes konserve aktiivsemat joont, mis pole sugugi halb kindlasti vaid see annabki talle sellise erilise läbimõeldus. Beethoveni, nii nagu sa ka ütlesid, Sten siis seni siis see esimene sümfoonia, mis on teistest võib-olla ka kõige rangema joonega ja selles mõttes samuti kuidagi traditsioonilisem ja samas loob ka uut nii öelda mõtet omas ajas. Ja Helena Tulve on ju eesti muusikas loonud praegu põhimõtteliselt oma uue traditsiooni, nii et ma hakkasingi mõtlema, et tegelikult see kontserdivalik oli väga sellist turvalist kvaliteeti täis. Ja kindlasti oli üheks publikumagnetiks noor itaalia pianist Alberto ferro, kelle kohta siis Risto Joost ütles, et ta täiesti võlus ta ära oma sellise ülienergeetilise esinemise ja suure musikaalsuse ka Sten, kuidas ta mängis seda 12, aastase Hendersoni kirjutatud klaverikontserti? Minu esimene mõte, tegelikult kui ma seal olin seal kontserdisaalis istudes, kui ma olen esimeseks ära kuulanud, siis minu esimene mõte oli, et issand jumal, et kas niisuguses rütmis lähebki, et mul oli esimene selline nii-öelda mulje sellest jäi sellisest nagu kuulipildujast tulistamine natukene. Aga siis mida osa edasi, seda rohkem ma nagu hakkasin mõistma niisugust terviku mõtet, mis tal selles oli, et võib-olla see tema nägemuses nagu ainult selle ühe osa põhjal, nagu on väga raske mingit alust teha. Et aga see nägemus kui lõppkokkuvõttes nagu tekitas sellise väga hea siukse sümbioosi. Ta on väga-väga-väga tehniline penist selles mõttes, et ta on minust kaks aastat noorem ja oleks mul niisugune tehnika. Anu Vau. Et selles mõttes ma arvan, et tal ei ole nagu siukest nagu kapatsiidi limiiti selles mõttes täiesti müts maha ja see on tegelikult väga-väga keeruline teos klaverile, mida mängida noh, selles mõttes, et ta oli seal aga täiesti suurepäraselt hakkama. Seal oli väga palju niisuguseid asju, mis võib-olla minu maitsele võib-olla ei sobinud, aga põhimõtteliselt oli see ikkagi hästi. Vaata, kuna ta on nii noor, siis ma arvan, et seal on veel hästi palju niisuguseid nagu arenguruumi eest, ma mõtlen nagu sihukest vaimset ja niisugust lavalise karisma mõttes nagu arenguruumi. Et see asi on kõik väga briljantne, efektne praegu, et aga ma arvan, et mida sügavamaks tema isiksus muutub, seda, seda suuremaks kunstnikuks ta kasvab. Ma ei olnud teda päriselt laval niimoodi kuulnud kunagi, et kui ta tuli sinna lavale ja ma vaatasin talle otsa, mõtlesin, et ohoh, et lihtsalt tuli kuidagi kummardas ja istus klaveri taha, et siniseks kunstnik oma tegelikult väga austan, sellepärast ei tihtipeale see kunstniku nii-öelda enese ego nagu lööb rohkem välja, kui tuleb lavale, siis ta kuidagi kohe on niimoodi, et vaadake mind, et tema puhul ma nagu seda ei täheldanud üldse seal ei välja, alles siis, kui ta mängima hakkas. Aga kontserdil oli ka teine oluline solist Leho Karin, kellele siis Helena Tulve oli pühendanud oma uudisteose tundmatuid vetes ja minu meelest oli ka äärmiselt tähelepanuväärne, et kontserdil viibis ka Leho Karini esimene õpetaja ja vanaema, tõeline Eesti tšello koolkonna looja lainele ester, kes on praegu 99 aastane. Aga tulles siis teose juurde, et Helena Tulve ise ütles intervjuus, et tundmatuid vetes ei ole kindlasti selline klassikaline tšellokontsert Marta Liisa, ET kuidas sina seda teost iseloomustaksid, et mis ta siis on? See ongi üsna raske küsimus, et kuidas tänapäeval üldse kirjutada mingile instrumendile kontserti jätkas tšellokontserti klaverikontserti või mis see siis tähendab? Sellepärast et üks sellise sooloinstrumendi kond serdi tunnuseid on ju kindlasti virtuoosse jään näitamine, et mida siis solist suudab teha ja klassikaliselt Ta on, see ka nii-öelda võitles solisti ja orkestri vahel, aga tänapäeval kindlasti heliloojad mõtestavad seda väga erinevalt ning mõtlevad, et mis neid võiks huvitada siis solisti ja näiteks orkestrivahelises suhtes. Ja mulle muidugi väga meeldis see Helena Tulve tundmatu Is vetes. Selles mõttes ongi, see on alati väga huvitav, et kuidas siis solist seal, kuidas tema partii toimib koostöös selle saatega. Ja mulle meeldis see, et tõesti siis solistile Leho Karinil oli väga palju võimalust väljendada ennast väga suures osas ja proovida väga erinevaid asju. Et ta võis mängida väga mitmekülgselt ning see teos oli üsna kompleksne oma ülesehituselt ning seetõttu ka siis solisti roll kindlasti vaheldus. Üks asi, mis mulle eriti meeldis, sain siis seoses selle teose kontseptsiooniga ka tundmatuid vetes. Kui helilooja, siis on selgitanud ka oma annetatsioonis, et mida kauem inimene elab, seda komplekssemaks elu mingis mõttes muutub. Ja mulle alati meeldib, kuidas Helena Tulve oskab pärast nii-öelda selliseid pingestatud ja võib-olla tumedaid sügavikke, et ta oskab lasta kuulajal toibuda. Et pärast seda on selline toibumis ruum, vaibumis ruum ja et see on väga hea kuulaja vastu ja mulle meeldis ka, et, et kuidas siis samas pinge ikkagi ei kadunud ära siis ilmusid teistsugused kuulamisväärtused sinna näiteks seal lõpupoole oli, oli päris ilusad sellised Flasoleti triller või hästi rikkalikud on jääda kõlad, kus siis tulevad välja helined ülemhelid ja et see on mingis mõttes ka selline elujaatus, et kuulata kõike, mis seal heli sees on ja ei tea täpselt, mis sealt nüüd kõlama hakkab, aga, aga et siis kuulatadagi ja mulle meeldis, et Leho Karin väga ilusasti kuulates kindlasti. Jah, see on ju tegelikult samas ka nii armsalt sümboolne. Leho Karin on tõesti olnud kammerorkestriga seotud pool oma elu ja peaaegu kogusid selle kammerorkestri tegutsemise aja. Ja ühtlasi täna, kuuendal oktoobril on Leho Karini 50. sünnipäev. Palju-palju õnne talle meie poolt, aga kui me lähme kontserdiga edasi? Tallinna kammerorkester otsib nüüd endale uut kunstilist juhti. Mida teie arvate, et millele see uus kunstiline juht peaks orkestri juures tähelepanu pöörama, et millist külge võiks veel arendada? Noh, ma ütleksin midagi niimoodi tsime Endel soni kilbile sümfoonia, mis minu jaoks oli see esmakordne kogemus, ma polnud seda varem kuulnud. Ja kui ma kuulasin ja vaatasin seda, ütleme seda pilti seal, siis mulle tundub, et see keelpillisümfoonia on tegelikult üks kõige raskemaid asju, mida üks kammerorkester saab mängida. Et mul on selline tunne, et nad on juba jõudnud selleni, et nad on võimelised selle niisuguse ülikompleksse muusika juures tegema nagu sihukest, nagu väga-väga kõrgel tasemel kunstiga. Ma ei, ma ei kujuta ette, et kui paljusid veel nagu raskemaks saab minna, kui nendel, siis nagu see keelpillisümfoonia oli. Et kuigi seal Kawasele jagav provokatiivsel kirjutatud, et see on kuidagi sihuke lihtsakoeline, et ma nagu absoluutselt ei ütleks sellele, et seal tegelikult mängija või ütleme puht tehnilises mõttes on see sümfoonia äärmiselt keeruline ja nad said minu arust sellega suurepäraselt hakkama. Jah, ja kui mõelda nüüd nii-öelda Risto Joosti ajaloo peale selle orkestri juures mul on väga eredalt meeles ka tema esimene hooaja avakontsert kammerorkestriga ja ma ütleksin, et just sellest moodustub selline kaunis kaared. Et väga efekte oli tema esimene kontsert ja täpselt sama meeldejääv on ka tema viimane hooaja avakontsert, et selline väga ilus punkt. Aga loomulikult Risto Joost juhatab veel mitmeid kontserte ja kindlasti ka edasi peale selle, kui ta enam kunstiline juht ei ole. Aga suur tänu tulemast ja muljeid jagamast Marta-Liisa Talvet ja Sten Heinoja. Eligajal. Head kuulajad, selline oli oktoobrikuu esimene heligaja. Saime tuttavaks muusik preemiate laureaatide ka kuulsime jutte värvikast, orelimängust ja vähetuntud heliloojate loomingust. Igor Karsnek käis 29. septembril Berliini kontserdimajas orkestri kontserdil. Kui dirigendipuldis oli jura juha ja soleeris Läti orelimängija Biveta Apkanna viimati Egasid Sten Heinoja ja Marta-Liisa Talvet muljeid Tallinna kammerorkestri hooaja avakontserdilt Mustpeade majast. Dirigeeris Risto Joost muljeid siis Anne proomik. Mõlemad kontserdiõhtud on järelkuulatavad klassikaraadio kodulehel. Mina olen Johanna Mängel, ilusat päeva jätku.