Eligaja tere hommikust, head raadiokuulajad. Alustab selle nädala helikaja, milles vaatame otsa viimase aja märgilisematele sündmustele Eesti muusikaelus. Mina olen toimetaja Miina Pärn. Dirigent Risto Joost teatas hiljuti, et alanud hooaeg Tallinna kammerorkestri peadirigendina jääb tema jaoks viimaseks. Dirigent kommenteerib oma otsust. Uue peadirigendi valimine on aga küsimus, mis seisab ühel või teisel hetkel ees kõigil professionaalsetel kollektiividel. Sellest lähtuvalt uurime vestlusringides, kuidas see protsess Tallinna kammerorkestri ja Eesti riikliku sümfooniaorkestri näitel toimub ning kes teeb lõpliku otsuse. Kõnelevad Tallinna filharmoonia direktor Margit Tohver, Ants ja Eesti riikliku sümfooniaorkestri direktor Kristjan Hallik ning Tallinna kammerorkestri vioolamängija Karin Sarv ja Eesti riikliku sümfooniaorkestri flotist Mihkel Peäske. Ülevaate Saksamaa raadioorkestrites toimuvast annab oma kogemuse näitel aga Karsten tuhner. Arvustamisel on vanalinna hariduskolleegiumi keelpilliorkestri kontsert tornikell minu külas. Head kuulamist, heligaja. Äsja on lõppenud VHK keelpilliorkestri kontsert tornikell minu külas ja meie arvustajad, Theodor Sink, ERSO tšellorühma kontsertmeister ja Andres Kungla Tallinna kammerorkestri kontrabassimängija imisevad ikka kontserdi lõpulugu. Ma küsin alustuseks, millised on teie esimesed muljed nüüd vahetult pärast kontserdile? Puu mul oli isiklikult väga hea meel, et ma sellele kontserdile sattusin, sellepärast et mul jäi nagu kuidagi väga sihuke sügava ilus mulje, et kõige parem sõna oleks võib-olla isegi kodune selle sõna kõige sügavamas tähenduses. Mind väga puudutas. Mul tekkis kohe selline tunne, et ma olengi päriskontserdil. Et ma millegipärast ikkagi mõtlesin, et nii noored inimesed ja nii edasi, et noh, kuidas seda nüüd võtta. Aga tegelikult oli kohe esimesest noodist, mis kõlama hakkas, oli kohe sihuke pauhti suu lahti ja siis papa, minul tekkis sihuke päris sihuke pühalik tunne, tekkis. Ma panin oma kavalehte, tegin siukse märkama nagu kamp selle põhimõttega, et samamoodi nagu esimesest noodist hakkas hea kontsert peale hakkas esimesest noodist selline korralik kambavaim, ehk siis kõik seid kõigest täpselt samamoodi aru. Muidugi seal, ma arvan, Rasmusel on seal päris suur roll selles asjas, et kuidas inimesi niimoodi juhendada, neil tekib selline terviku tunne, koosluse tunne, et nad kõik teevad seda asja koos. Mitte kellelgi olnud sihukest nägu peas, et ma nüüd kellelegi midagi üritan tõestada, aga samas üritas, kui sihuke jättis täpselt sellise mulje, et et te olete millegi kallal väga hullult vaeva, näinudväärselt hakkabki toimima, panebki reaalselt mõtlema ja päris mitmes kohas. No täielik trip, esiteks, visuaalselt on väga hea jälgida nüüd noored inimesed, kuidas nad pilli mängivad, sealt võiks väga palju õppida. Teiseks on see, et kui sa paned silmad kinni, siis sa võid ükskõik kuhu reisida automaatselt, et seal ei ole seda, seda üleminekuhetke, mis nii mõnelgi kontserdil tekib, et sa pead ennast kuidagi natukene ette valmistama selleks reisiks kuhugi vaid Seeglikkis kuidagi kohe ja nüüd hästi kiiresti, hästi ehedalt. Millised konkreetsed lood teis nagu tugevamaid tundeid äratasid? Minu arust üldine kava valik oli väga terviklik. Teatud lugusid vaadates ehmusin natuke ära, et mõtlesin, et no need on päris rahvakeeli kirved, lood, mida mängida, aga aga samal ajal ei jäänud sellist muljet, et tegemist oleks raskete lugudega, kuna Andreski ütles enne, et see sai väga veenvalt, sai esitatud. Kui ma midagi esile tooks, siis tõesti see avalugu tornikell minu külas Vello tormiliselt ja, ja siinkohal ma saaksin esile tõsta, on Annabel soodet, kes mängis Cyrillus Kreek'i, oh Jeesus ülem abimees mis oli tõesti väga, ütleme niimoodi, et ta puudutas väga korralikult. Ja Ester Mägi kadents ja teema, mis sai Karolin Irjase poolt mängitud, kes oli ka orkestri kontsertmeister. Need olid väga küpselt mängitud täiesti üllatavalt küpselt, et mulle jätsid nagu sügava jälje. Mul on hea meel, et meil on sellist järelkasvu Eestis. Solistide kohta mul mitte ühtegi halba sõna öelda, pigem vastupidi, täiesti kiidaksin täiesti ülivõrdes, sellepärast et see, mismoodi solist suhtleb publikuga, oli juba ka täiesti nii küps, kui üldse saab olla, kõnetasid kohe nii heliliselt kui selleks, et kuidas nad üldse olid laval. Kõige suurem professionaalsus. Aga millised lood kõige rohkem meelde jäid, vaadates sinu kava raamatut son märkmetest pilgeni täis, äkki sa jagad raadiokuulajatega midagi? Seal on kaks näiteks selliste visuaalsete ostsime, mis minule väga meeldisid, üks neist oli fotograaf, kes hakkas ringi liikuma Riho Sibula passa kalja ajal. Ja tegi seal sihukese päris huvitava koreograafia. Huvitav jälgida, mis tegelikult üldse ei häirinud. Esmakordselt ma tundsin, et kui keegi laval natukene selles sisalduv, et see on tegelikult päris äge kehaliselt väga hästi, toimis seda kihvt jälgida. Teine asi oli see, et seal, kus me Teodoriga istusime paistis esimese viiuli viimases puldis istuv tütarlaps, kes külje pealt vaadates jättis ta täpselt nagu üks-ühele jumalaema ikooni siukse mulje niimoodi, et iga kord, kui sa kukkusid natuke nihelema puupingi peal sealt üks mõni kohta hakkas võib-olla ära surema midagi sellist ja siis sa vaatasid seda hoone seal ja siis tuli jälle sihuke püha tunne peale siis poisid sihukse täie tõsidusega seda kontsert edasi jälgida. Aga kui nendest lugudest rääkida, siis vaata, Holland on alati selline, mis minul täiesti taaskord olles ise seda mänginud ja kippudes ikkagi nutma. See kuidagi vägivaldselt ajab nutma, aga samas heas mõttes seekord oli olla publikus poetada mingi ja neli, viis pisarat, vähemalt siis lihtsalt mõnu tunda sellest, et sa saad seda teha. Miski, mis on, tõenäoliselt ajab nagu heas mõttes nutma ja siis oli Tõnu Kõrvitsa ma kiitlani üksipäini neist verisest hoovust. Sellel hooajal ma just sain aru, et see on hea orkester, sellepärast et see kõlapilt, mida nad suutsid toota, seal oli nii tihedust kui siukest natuke mingisugust vabadust ja siis ma mõtlesin, et okei, et kuidas seda tehniliselt tehakse erinevalt poogna, tõmbekiirused ja nii edasi, kas sa kasutad tervet poognat kase kasutatud poognad ja see oli ikka nii üksmeelselt ära lahendatud? Ma ei tea, kui palju nad reaalselt siukse asjaga tegelenud on. Aga see tuli nii visuaalselt kui helipildis väga hästi ja väga professionaalselt edasi hakkaski tekkima nagu terviku orkestri kõla. Mida tore kuulda, et sul ei ole enam individuaalseid mängijaid, vaid et salongiorkestri kõla kui niisugune. See oli täiesti olemas, on selle üle, mul on nii hea meel, et ohohoo Mida te ütleksite nendele noortele mängijatele, no oletame, et nad kuulavad teid praegu. Ma ütleksin, et nagu klišeelikult kõlab, aga jätkata ikkagi see teeb, kus nad kõnnivad, on ilmselgelt õige, sellepärast et on kuulda ja näha, et ma arvan, et seal juhinduda lihtsalt oma südame järgi ja selle järgi, mida kõrvad ütlevad. Sellist enamus tegelikult ei saagi tüüpiliselt või sellised klassikalised kontserdid, et selle jaoks tuleb nagu sellisele kontserdile minna. Et see nagu ongi kodune, on see õige õige sõna sellise asja jaoks ja mina jäin nagu väga rahule. No esiteks ma tahaksin väga suur aitäh ja öelda, et see, mida nad pakkusid, oli väga hea, oli väga ehe ja ma väga loodan, et ma saan sellise kollektiivi kontserditel järjest rohkem minna. Ja muidugi maestro puurile tuleb üks, üks pikk pai teha, patsutas õlale ja kõik, kõik muud asjad, sest on ka ikkagi teeb head asja, teeb päris asja. Teeb ilusat asja. Aitäh. Mina tänan teid, Theodor Sink, Andres Kungla, te käisite sellel kontserdil ja jagasite oma mõtteid. Risto Joost, mul on väga hea meel, et sa oled sellel kiirel ajal leidnud selle aja, et tulla siia klassikaraadio stuudiosse. Sellel nädala heligajas on tähelepanu all teema, kuidas professionaalsed kollektiivid valivad endale peadirigenti. Ja see on eriti aktuaalne too, et üsna äsja saime me teada, et see hooaeg jääb sinu jaoks Tallinna kammerorkestri peadirigendina viimaseks. Sul on selja taga kuus väga edukat aastat. Miks sa otsustasid peadirigendi ametist nüüd loobuda? No selleks on mitu erinevat põhjust ja ütleme niimoodi, et see on teatud sündmuste jada selline kulminatsioon aga võib-olla liigsetest detailidesse laskumata ma võtaks selle kokku niimoodi, et et ma arvan, et, et kõige tähtsam on, et kunstiliste partnerite vahel jääks alati. D kunstiline ja meeldiv läbisaamine domineerima ja ja hea on lahkuda siis, kui see suhe on positiivne. Ja ütleme tuleviku perspektiivis, et me samamoodi kohtuks üksteisega sellelt pinnalt, et me tahame koos musitseerida ja lõppkokkuvõttes see meie tegevus on ju seotud inimenergiatega ja kui üksteise vahel on lugupidav suhtumine ja kokkulepe, et me teeme muusikat, on kõige tähtsam, siis ma arvan, on tulevikuperspektiiv helge. Aga kas sa võid öelda, et sa lahkud kerge südamega? Kindlasti mitte, et ühesõnaga, et ei jääks ka nagu midagi valesti mõistetavaks, et tegelikult Tallinna kammerorkester ju soovis minu jätkamist. Aga minu jätkamine Tallinna kammerorkestri kunstilise juhi kohal ei ole võimalik teatud teiste sündmuste tõttu ja ma olen nagu muusikuna inimesena pean ikkagi lugu professionaalsusest igal tasandil, et eks lugupidamine ka juhtkonna tasandil oma inimestesse ja nende toetamine ja nende lubadustest kinni pidamine oleks tõsiseltvõetav. Ja lugupidamine kolleegide ja muusika vastu on see ju, mis, mis meid selles dishoiab ja ma arvan, see on inimeseks olemise üks põhialuseid samamoodi, nii et kahju, et see küll niimoodi ütleme, lõpuks kammerorkestri nii välja jõudis, aga jah, et ütleme, see meie tegevus Tallinna filharmoonias on ju natukene laiapõhjalisem ja ma arvan, et praegu oli nagu igasuguste sündmuste kulminatsioonis see kõige õigem otsus. Sa oled kaks aastat olnud ka Birgitta festivali kunstiline juht, millal sa said teada, et Dmitri Bertmann on 2020.-st aastast kunstiline juht? No ma sain teada seda vahetult peale eelmist festivali, mis läks, aga menukalt tuli mulle ka endale natukene sellise ütleme, pehmelt öeldes üllatusena. Aga noh, eks elus iga selline juhtiv organisatsioon või inimeste kogum ise otsustab, kuidas nad et oma otsuseid ja, ja sõnu tõlgendavad, et seetõttu minu arvates selline käitumine, otsuste jada, mis on aset leidnud, ei ole kindlasti olnud professionaalne. Ja kui lubatakse üht ja tehakse teist, siis kindlasti ei tekita usaldust ja antud info tuli mulle ka nagu kontrastina, sellele, mis oli kunagi lubatud. Kui minna edasi selle teemaga, mis on meil sellenädalases vestlusringis kõne all, kuidas valitakse üleüldse kollektiividele peadirigent on, siis kuskil on selle kohta kindlasti mingisugune reglement, aga kes selle lõpliku otsuse teevad, see on ikkagi, ütleme üldsuse jaoks väga hämar asi. Kui mõelda maailma mastaabis, siis Berliini Filharmoonikute on, eks ole, kuulsad selle poolest, et nemad valivad endale dirigendi ise orkestrantide ise hääletavad ja sellest sõltubki kõik. Kuidas sina suhtud sellesse, mis on see ideaal selles protsessis? No paratamatult ei saa ju sellise tegevuse puhul üle ega ümber professionaalse tegevuse puhul ümber ju finantsseeriast, ehk siis et see kõik on ju inimeste eriala ja, ja sõna otseses mõttes töö, et kuskilt peab ju see finantsiline tugi tulema, et ka muusikud saaksid oma igapäevast musitseerimist läbi viia ja see ei ole kuidagi võrreldav sellise hobi korras ütleme pillimänguga või lihtsalt sellise moose kantlusega, et võtan pilli kätte ja mängin näiteks Stravinski kevadpühitsus. Ja kui tööandja on orkester ise nagu Berliini Filharmoonikute puhul, siis loomulikult see on võib-olla üks kõige parem vorm. Ma tean, Deutsche kammerfilharmoonia premium töötab sarnase mudeli järgi, ehk siis kus igal orkestrandile on ka põhimõtteliselt selle orkestri brändi ja kuvandi juures oluline sõna ja ka osalus puht finantsilises mõttes. Kas see muudab selle koosluse ju justkui ikkagi mitte ainult et töökohaks, vaid ka elukeskkonnaks. Ja loomulikult ja ma arvan, iga orkestri ainult, kes on juba juba mõned aastad mänginud konkreetses kollektiivis, neil tekib paratamatult selline perekondlik kuuluvustunne ja siin antakse ju oma hing ja oma aeg ja veedame ju tööl ikkagi väga suure aja osa oma elust, nii et selles mõttes peaks olema nii finantseerija, et ja juhtide kui ka muusikute vahel selline suurepärane sümbioos, et see kõik saaks õitseda ja vastastikune koostöö ja soovide ja tahete väljendamine ja nende elluviimine ja üksteise arvamusest lugupidamine mis oleks kogu aeg suunatud sellele, et me viime muusikat publikuni, et see fookus jääks siis ma arvan, et sel juhul on ka see töökeskkond ja arusaamine sellest ametist. Ja kui me räägime konkreetselt kunstilise juhi valimisest, siis see kõik peakski teenima ühte eesmärki. Ja paratamatult ei saa eksisteerida orkestrid, suured orkestrid, ilma kunstilise juhitav, ütleme, peadirigendid, kammerorkestrid võivad küll ka ilma dirigendid ta ju põhimõtteliselt mängida, siiski mingi kunstiline visioon peab seal olema ja saab ju ainult ütleme, Kelbilis, spetsialisti juhendamisel ka kunstiliselt seda tegevust suunata. Kõige tähtsam on see, et see oleks resonantsis konkreetse ühiskonna teatud tavade ja soovidega. Kahtlemata Ta sellel inimesel peaks olema ka ka üldine arusaam selle kultuuriruumi tegemiste kohta pärast, et kindlasti on keeruline, kui tuleb, ütleme kunstiline juht mõnest muust kultuurikeskkonnast ja kui ta ei taju näiteks noh, ütleme antud hetkel konkreetselt eesti kultuurilisi traditsioone, repertuaari võib olla selliseid eelistusi, mille peale üldse publik saali tuleb ja, ja milline on, ütleme konkreetse orkestri või koori või ütleme, ooperitöötraditsioonid, rutiiniharjumused ja nii edasi, et sellest kõigest ju sõltub, et kui tuleb näiteks noh, praegu lihtsalt juhusliku näitena dirigent näiteks Suurbritanniast, kus ollakse harjunud kontserdi tegema ühe või kahe prooviga siis kindlasti meie keskkonnas on see natukene ootamatu, kus ikkagi tehakse, ütleme, nii-öelda kolm, neli või viis päeva proove, eks ole, sõltuvalt kaastaga eksmaailmas ole ka traditsioonid lähenenud üksteisele ja on kujunenud välja teatud selline standard, kuidas tööd tehakse. Aga sellegipoolest see peab ikkagi sobima selle konkreetse keskkonna inimestele ja see peab neid inspireerima. Kas sa tead, kui minna tagasi sinna aega, kus sind valiti kammerorkestri peadirigendiks, kuidas sind valiti? Ma konkreetset protsessi isegi ei tea, ma tean seda, et mul oli jutt siis orkestri kontsertmeistritega ja direktoriga, kes siis avaldasid soovi, et noh, tegelikult me oleme tee kauga ju väga pikalt koos töötanud, aga see oli peale ühte konkreetset projekti ja siis tekkis huvi pikemat koostööd jätkata ja sealt kuidagi see kõik välja kasvas. Ehk siis selle protsessi kohta ma ei oskagi detailsemalt rohkem midagi lisada, aga küll võin öelda, et kuidas nii-öelda tagasivalimine toimus, et, et ehk siis peale minu esimest kolmeaastast perioodi orkestriliikmete vahel tekib mingi küsitluse ja hääletuse ja ja sealt siis selgus, et kas soovitakse jätkata või mitte, eks ole, seepärast et tõepoolest see on ju ka ühest küljest selline puht lepinguline suhe, eks ole, teatud tööperiood saab otsa ja nii edasi. Aga hea tava näeb ette igal pool ka maailmas, et selliseid pikemale ulatuvaid plaane no näiteks, et kui valitakse uus kunstiline juht, siis sünnib juba ikkagi üsna varakult ei sünni, et noh, et hakka sügises tööle, vaid et see sünnib vähemalt aasta või poolteist või isegi kaks, kolm aastat, et sellepärast et on ju teised siduvad lepingud. Ja ühtlasi kunstiline planeerimine võtab väga kaua aega ja selleks, et üldse saada üks hooaeg kokku, see hakkab ju ütleme kaks hooaega varem ja ütleme, palju detaile laheneb üks hooaeg varem enne järgmist algavat hooaega, siis see kõik on ju juba aktiivne tööd ja ka kui dirigent ei jätka, siis seda küsitakse talt ka üsna vara, et organisatsioon jõuaks reageerida ja mõnikord, et jõutakse kokkuleppele erinevatel tasanditel, et oleks mõistlik jätkata näiteks külalisdirigendi vormis või või et näiteks see koostöö praegu võiks üldse lõppeda, ütleme siin teha pikema pausi või on ka vastupidiseid näiteid, kus siis orkester ja dirigent ja, ja mäleshinud jõuavad kokkuleppele, et kuulge kohe pikema lepingu mitte enam kolmeaastase, vaid teeme kuueaastase või, või täpselt nii pika lepingu, kui on vaja ja on ju näiteid, kus tehakse dirigendi ka eluaegne leping näiteks Iisraeli Filharmoonikute Subin, mehhta on ju eluaegne peadirigent. Eestis on professionaalsete kollektiivide juures loomenõukogud, kuivõrd efektiivselt need sinu meelest töötavad ja kui palju nad on sellesse protsessi kaasatud. Ma ei oska rääkida teiste kollektiivide eest kui Tallinna filharmoonia eest ja noh, ütleme nüüd viimaste sündmuste taustal ma võin öelda, et see mingisugust otsest traditsiooni kui sellist ei ole et see on nagu pigem minu jaoks hästi hägune. Aga varasemalt tundus küll, et on mingisugune traditsioon ja pigem selline ikkagi soliidne, et tuleb kokku loomenõukogu, kus arutatakse siis olulisi küsimusi, konkreetse kollektiivi seisukohast perspektiive ja kas nähakse tuleviku koostööd ühe või teise konkreetse dirigendi kunstilise juhiga ja nii peaks see käima. Ma arvan, et Eesti mudel on selles mõttes kuskil seal keskel, et meil ei ole ju sellist mudelit, kus orkestrantide oleks nii palju finantsilisi võimalusi ise otsustada orkestri tuleviku üle või et neil oleks omaosalus selles orkestris, nii nagu Berliinis või preemenis näiteks. Küll aga arvestatakse minu hinnangul siin orkestri muusikut arvamusega väga suures osas ja loomulikult on ju rahastajal ka omad soovid ja selge see, et need on seotud konkreetsete lepingutingimustega ja mitu nädalat. Üks kunstiline juht peab näiteks aktiivselt selles protsessis osalema, millised on muud kohustused lisaks ütleme, dirigenditööle ja tihtipeale on näiteks ju välisorkestrit näiteks ka see, et kunstiline juht ja peadirigent ei pruugi olla üldse sedasama isik. Et meil on selline traditsioon, aga väga paljudes kohtades on kunstiline juht, et kas näiteks intendent või on eraldi programmi juht, kes paneb programmid kokku ja siis koostöös veel peadirigendi karutab need omakorda läbi ja et seal on mingisugused sarja ideed ja nii edasi, et et see sõltub mudelist, aga meil on pigem jah, nii-öelda kaks ühes et nii tööandja siis rahastaja näol ja, ja ütleme, omandi näol kui ka, kui ka muusikud ise saavad, et nii enam-vähem 50 protsendilise osalusega öelda, kes saab järgmiseks kunstiliseks juhiks. Muusikud orkestandid on väga tihti ikkagi seda meelt, et peadirigendi peaksid saama valida ainult nemad ja see tegelikult ei, justkui puutu kellessegi teisesse idee poolest. Aga kuivõrd nõusse sa sellega oled, sa ütlesid siin, et Eestis ei ole nagu finantse selles mõttes, et orkestrid ei kuulu mängijatele, et see juba tingib selle, et mängijad ei saa otsustada. Aga kas mängijad üldse teeksid selle õige valiku, kui lihtsalt tuua paralleel taasiseseisvunud Eesti vabariigi algusajast, kui olid presidendivalimised, kui rahvas oleks valinud presidenti, Lennart Meri ei oleks elu seeski võitnud, kindlasti mitte sel ajal. Ometi on praegu selge, eks ole, et tema tegi ju kõige rohkem ära. Tema oli kõige suurem riigimees sõna otseses mõttes, aga rahvas ei oleks sel hetkel seda valinud. Ta ei olnud kõige populaarsem kandidaat. Kuivõrd see selle võrdluse saab üle tuua, nagu muusikamaailma, et kas sina usud, et muusikud ise teevad kõige õigema valiku? See on hea võrdlus iseenesest, aga ma tooks siin võib-olla paralleelse võrdluse Eurovisiooniga. Ta on ju nii-öelda rahvahääletusi, siis on žürii hääled ja tavaliselt žüriihääletus ei lange rahvahääletusega kokku. Et mõned lood võib-olla on samad, aga mõned ei ole orkestri puhul ja ütleme, kooride puhul see mudel tegelikult tähendabki just seda, et see koor ja orkester on tegelikult nii-öelda selles žürii rollis, tegelikult seal on ju oma ala absoluutsed spetsialistid kes ise on veel pedagoogid, veel aktiivsed soolomuusikud. Nii et selles mõttes see on natukene teistsugune suhe pärast, et see inimene, kes lõpuks valitakse kunstiliselt juhtima või peadirigendiks, töötab nendesamade muusikutega ju igapäevaselt koos. Ja see on ju selles mõttes väga lähedane suhe, et jah, ühest küljest on professionaalne suhe, aga teisest küljest see on ikkagi ka inimlik suhe, seepärast selle dirigendi või kunstilise juhi valikud ja energia mõjutab väga suurelt kogu kollektiivi. Samamoodi mõjutab direktori energia väga suurelt kogu kollektiivi. Kõik osised seal maksavad ja kui seal veedad oma päevast ütleme vähemalt neli tundi koos ühe inimesega, kellega sa tegelikult ei taha koos olla, siis ei ole ju loogiline, et keegi teine, kes selles ruumis ei viibi, ütleb sulle, kellega sa pead koos olema seal nagu justkui sundabielu. Nii et minu hinnangul see demokraatlik suhtumine iga kollektiivi poolt valida endale ise kunstiline juht on minu arvates ainuõige ja ma arvan, siis on juba läbirääkimised võimalikud ka rahastajatega, ütleme, direktori või loomenõukoguga ja selge see Te ju direktori ja loomenõukogu ainukene põhiline tegevus, motivatsioon saabki olla toetada oma kollektiivi kunstilisi valikuid. Aeg-ajalt neid suunates, arutades ja nii edasi, aga me peame ikkagi olema selle kollektiivi ja selle muusika teenistuses ja kui orkester tunneb, et selle inimesega, Me jõuame soovitud tulemuseni. No mis siis saab paremat veel olla. Ma küsin viimase küsimusena seda, et keda sa soovid näha oma järeltulijana Tallinna kammerorkestri peadirigendi kohal No mina sooviks näha inimest, kes suudab selle kollektiivi hinge hoida ja arendada seepärast, et need muusikud, kes seal on, on nii erakordsed inimesed ja nad on väljas muusika pärast moodustavad suurepärase terviku, inimestena sellepärast, et meil on üks missioon ja selle orkestri, ütleme tuumikliikmed, kes on juba päris orkestri alguses sestpeale seal mänginud ja tulnud, ütleme niimoodi ka hiljem juurde on suutnud hoida midagi erakordset, mille andis kaasa Tõnu Kaljuste. Kunste ei tohi olla elitaarne. Kunst saab olla päevakajaline ainult siis, kui ta on inimestega kontaktis ja valimata sugu, valimata vanust või sotsiaalset staatust ja rahakoti. Eligaja järgnevalt anname sõna muusikutele ja meil on stuudios Tallinna kammerorkestri vioolamängija Karin Sarv ja ERSO Fletist Mihkel Peäske. Ma palun, et te alustuseks räägiksite, kuidas käib peadirigendi valimine teie endaga motiivide näitel. Kuna me oleme praegu natuke sellises murdepunktis, siis on võib-olla meil tõesti hea sellest rääkida. Nimelt siis Risto Joost lõpetab meil selle hooajaga Tallinna kammerorkestri juures plaadile lintidel. Ja olemegi protsessis, kus peaks justkui meie ette tule musta dirigent meie kollektiivis käib see töö siis niisiat. Üldiselt orkester koguneb, me teeme omakeskis siukse väikse koosoleku, kus räägitakse võimalikud variandid ja soovid läbi. Meil on loomulikult orkestris omad arvamusliidrid, kes on võib-olla rohkem kodus selles ja, aga kõik saavad kahtlemata alati oma arvamust ja soovi avaldada siis kallistatakse ära, kes need võiksid olla ja siis minnakse edasi direktori juurde kus siis lepitakse ka temaga kokku võimalikult soovid ja variandid ja siis minnakse edasi linna ehk kultuuriametisse. Aga üldiselt orkestri soovi kuulatakse väga. Aga milline see otsus siis lõpuks tuleb, sellele kinnitab ikkagi linn. Kuidas on olukord ERSO-s? Mina olin viimati vist nagu selle peadirigendiprotsessi juures siis kui Neeme Järvi meiega tööle hakkas ja see oli tegelikult see oli üks halb aeg, seal oli palju niisugust pahandust oli seal ja isegi minu meelest oli mingisugune teatud hetk, oli see Neeme Järvi kandidatuuri isegi kuidagimoodi langes ära. Aga no siis siis ikkagi kuidagimoodi läks asi nii edasi, et ta tuli. Aga ma arvan, et, et see, mis sa rääkisid, et see ongi nagu kõige mõistlikum peadirigendi valimise protsess. Muidugi, kammerorkester on väike, inimesi on vähem, see kõik tundub kuidagi mobiilsena võrreldes näiteks sajaliikmelise resoga, aga ma arvan, et ka meiegi oleme ju varsti nagu sellesama asja ees. Aga noh, muidugi üks kõige olulisemaid asju kindlasti on see peadirigent peab sobima selle kollektiiviga, et me võime ju otsustada, et kutsume näiteks Gustavo Dudameli. Aga kui ta ei taha tulla ja tõenäoliselt Eesti riik ei, ei kannata seda finantsiaalselt seda kohustust välja. Et see on tohutult oluline, et oleks peadirigendi suhe orkestriga sama nagu siis orkestri peadirigent ehk suur soov teha koostööd. Aga kui mõelda nagu reglemendi peale, siis kindlasti nõutakse mingeid kontakte, mingeid lepinguid plaadifirmadega ja tegelikult ka ilmselt mingit prestiiži ja tuntust. Ma kujutan ette, et isegi kui oleks selline, ütleme, tundmatu dirigent võib-olla veel ma ei tea, väga noor, kes vastaks näiteks nendele muusikalistele kriteeriumitele, aga tal puuduks igasugused kontaktid, siis teda ei võetakse arutlusele. Mitte kunagi ei ole tänapäeval see asi niimoodi väga sageli pöörduvad ka suured orkestrid pöörduvad just nimelt neid talendikaid noori jahtima, sest kust see dirigent siis nagu peaks tulema, ta ikkagi peab ju nagu kuskil ennast näidata saama. Ma ei tea, sedasama kammerfilharmoonia, eks ole, kui nad Paavo Järvi hakkasid tegema, noh, okei, muidugi paber või oli nimekas, aga ikkagi see plaks käis ju pigemini siis ära. Või näiteks kui Neeme Järvi läks Jötebori ikkagi üsna oma karjääri alguses, aga just, et seda kindlasti ei tohiks nagu tähelepanuta jätta just nimelt sellised noh, ülipotentsiaalsed, päris noored inimesed, kellel võib-olla sees nagu väga palju energiat, et rakendada ennast nagu ütleme nii suure vankri ette nagu võiks olla ERSO näiteks või ükskõik, mõni suurem orkester. Et see, et inimene peaks juba olema nimekas ja plaadilepinguid ja eks see muidugi oleks ju hea, kui niuksed asjad ka oleks, aga mina ei pelgaks mitte mingisugusel juhul näiteks et kui järgneva üle järgneva hooaja jooksul tuleb keegi selline, kelle peale kõik vaatavad, et vaat see võiks olla, ma küll ei pelgaks, et, et ei peaks katsetama ja proovima, kuna see tõesti on praegusel ajal üsna trendikas leida just nimelt nagu see peaaegu et siis ütleme nimetu aga siis rakendada ta hea orkestri juurde ja et see teeb siis oma tähelennu. See kõlab nagu väga ideaalilähedaselt, aga ma siiski tundub, et kas praktikas ei ole ikkagi nii, et vot üks peab olema kuuluse nimekas, et näiteks Berliini Filharmoonikute võisid endale järgmiseks dirigendiks Kirill Petrenko, kelle kohta kõike sa pead, kes see on, et ega Vassili Petrenkot ei mõelnud, et aga Berliini Filharmoonikute ise, eks ole, teevata kuulsaks, Jötebori Sümfooniaorkester ei olnud ju tegelikult, et mingi maailma hinnatum orkester, kui Neeme Järvi sinna läks ja samamoodi tegelikult ju noh, Neeme Järvilile paljuski tänu on ju ka ERSO saanud hästi palju rohkem kõlapinda viimasel ajal, et kas ei ole ikkagi nii, et seda tundmatu talendi otsimist saab endale lubada väga kuulus orkester ja omakorda orkester, kes ei, ei ole veel nii tuntud, peab just leidma endale selle dirigendi, kes ta nagu üles veab. Jah, ma arvan, see on nii ja naa. Kui palju, teie meelest peaks eelmisel lahkuval dirigendile olema sõnaõigust selles, kes tema järeltulijaks saab ja kuidas see on teie näitel traditsiooniliselt tulnud? Nii ja naa. Selles mõttes, miks ma ütlen nii ja naa. Kui ma töötasin rahvusooperis, siis oli seal ka peadirigendivahetus ja kunstilise juhi vahetus. Ja seal sai eelmine dirigent kaasa rääkida. Aga üldiselt mulle tundub, et ma ei tea, kas ei tahetagi äkki väga kuidagi lõpevad see aeg ära ja siis otsus tuleb kuidagi orkestri ja, ja siis loomenõukogu ja nende baasil nagu rohkem. Kas kõik koostööd kunstilises plaanis ammendavad ennast, et nii-öelda pumbatakse 11 tühjaks ja tavaliselt kui see koostöö lõpeb, siis? On isegi nagu kergendus, et see asi nüüd laiali läheb. See on nüüd küll täiesti, oleneb sellest, kui palju seda ühte dirigenti on antud kollektiivi ees. Selge on see, et kas või kui me taandame selle kaheks inimeseks, kui nad kogu aeg koos elavad, ninapidi on koos üldse kuskil eriti tööl ei käi, kogu aeg on päevast päeva koos. Väga harva suudavad inimesed teineteist. See täpselt sama suhe tekib ju dirigendi ja orkestri vahel vahel Peab puhkama teenelisest õhku vahele laskma nii-öelda. No see areng on ikkagi ju see, mis, mis tegelikult kõik ju peaks dikteerima. Et kui ma juba tean ette, kui pole midagi teinud või keegi orkestris midagi teeb ja ma näen, et dirigent hakkab midagi ütlema ja ma tean juba ette, mida ta ütleb. Et siis see arengukõver lihtsalt ta ei ole nagu võib-olla nii nii järske enam et mitte, et nüüd, et umbes kui Aleksejev, käisin mõni nädal tagasi tegemas kava see oli lihtsalt täiesti fantastiline, oli temaga jälle uuesti mängida, aga mingisugusel hetkel ikkagi nagu sa ütlesid, et et niuksed vähe nagu kodusemad, asjad tekivad kulme ja olme lööb sisse. Aga kes peaks teie sõnul otsustama seda, millal dirigendile on aeg lahkuda, millal see olme on tulnud ja mida see koostöö on ennast ammendanud? See ikkagi kostab välja ja seda on välja näha ja ma arvan, et, et see ei olegi nagu ütleme siis kellelegi, kes ütleb nii, et nüüd nüüd on see aeg see lihtsalt aeg saab kätte ja, ja kõik tajuvad selle ära. Kui orkester või orkestri, siis direktsioon hakkab otsima uut kunstilist juhti ajal, kui vana kunstiline juht veel ametis, kas teie meelest oleks normaalne ametis olevat kunstilist juhti sellest teavitada? Aga loomulikult. Aga kuidas on Eestis tekkinud olukord, kus seda ei ole tehtud? Selle olukorra nimi on kommunikatsioonihäire. Need on hästi keerulised protsessid, et selles mõttes meie kui muusikud kui orkestris töötavad inimesed, et loomulikult see on ülekohtune teha, selle eest ei saa meie vastutust võtta, sellepärast et selle jaoks ongi ju tööl administratsioon inimesed, kes tegelevad selliste asjadega ja selle asja nimi on lihtsalt kommunikatsioonihäire, on minu isiklik arvamus. Nii väheste orkestrit tega riigis, nagu seda on Eesti ja kus kõik tunnevad kõiki ja kõik dirigendid teavad kõiki. Ma usun, see isegi, kui seda tahta ja püüda kangesti varjata. Ei tea, kas õnnestub, see on nii normaalne, selline, nii, täiesti elementaarne on ju see, et iga kollektiiv ju vajab neid loomingulisi avarusi. Kindlasti, olgu dirigent, ükskõik kui hea see on, elementaarne, et peadirigendid vahelduvad ja muidugi kõikide eelmiste peadirigentide külastused näiteks ERSO-s on olnud erakordselt meeldivad. Isegi kui nüüd see noh, Aleksejevi lõpp võib-olla oli, kusjuures Aleksejevi ise kommenteeris seda niimoodi, et ERSO on üks esimesi orkestreid, kus ta ei lähe ära nagu uksi paugutades. Ma lihtsalt lisaks selle eelmise küsimuse juurde seiga, et kui selline asi toimub, et peadirigent ei tea, et uus kunstiline juht ja peadirigent peaks hakkama ametisse tulema. Et see ei ole siis kindlasti orkestri pärast et seda ei ole siis algatanud loominguline kollektiiv, et see on algatatud kusagilt mujalt. Ma küsin teilt lõpetuseks kõige selle valguses, millest me oleme täna rääkinud. Mis on eesti muusikakultuuris see, mis on kõige suurem kitsaskoht ja millele peaks tähelepanu pöörama ja mida peaks tõsiselt parandama, kui me tahame olla ikkagi euroopalike väärtuste kandja ja selle kultuuri kandja ja olla selle väärilised kui puhas pragmaat, ütleksin mina siinkohal ühe väga lihtsa sõna, kõik toimuvad seda juba ette, see on raha. Aga Ma tahaks öelda, et tegelikult on eriti vaimustavaid, fantastilisi noori mängijaid, kes tulevad ja, ja kannavad nagu seda kultuuri sellise noh, esiteks vilumuse, sellise entusiasmi ja selliste oskustega. Et tihtipeale, kui sa siis käid ühest töökohast teise ja siis, kui sa ikkagi neid näed, siis ka veel kord, olgu öeldud pragmaadina isegi mul kipub see raha mõte kaduma, vaid et ma ikkagi näen seda vaimustust ja, ja see, millega ikkagi praegu muusikat tehakse, siin meie oma orkestris on mitu-mitu-mitu, sellist inimest, kes on absoluutselt maailma tipptasemel ja siis on see musitseerimis tulemus ka nii hea, et et sa lähed õnnelikult magama. Jah, nagu Mihkel ütles, raha on see põhiline, aga minu jaoks on, oleks kõik väga lihtne, kui oleks austus ja ausus ja tõesti väärtustatakse kõiki ja kõike, et meil on natuke kohatu. D ikkagi Eestis niisugune mentaliteet, et nagu vanasti oli, et noh, keegi kuskil midagi otsustab ja siis lihtsalt teatatakse, et mina arvan, et meie ühiskond ei ole enam sellisel tasemel, et me oleme ikkagi jõudnud siuksel tasemele, kus me võime asjadest rääkida ja ongi hea, kui me räägime, loomulikult kui ausalt ja otse ütled, siis inimesed kipuvad solvuma, aga mina küll arvan palju parem kui see, et kui tagaselja midagi otsustatakse, midagi tehakse ära ja, ja inimene saab seda üllatusena kusagilt teada. Veel halvem kui näiteks leheküljeveergudelt, mis pole ju ka haruldane küll mitte kultuuris ei ole seda juhtunud, aga noh, üldiselt võiks jõuda lõpuks sellisele läbipaistvale puhtale tasemele. Suur tänu, Karin Sarv ja Mihkel Peäske, ma väga tänan teid selle vestluse eest heliga ja meil on stuudios Tallinna filharmoonia direktor Margit Opherants ja ERSO direktor Kristjan Hallik. Tervist. Tere. Tere. Kas selle peadirigendi valimisi küsimuses on oma sõnaõigus ka loomenõukogudel, teil on loomenõukogud olemas? No loomenõukogu on nõuandvas rollis olemas. Kuigi noh, Tallinna filharmoonia puhul on see osa natukene teistmoodi, et meie põhimäärus räägib Tallinna filharmoonia kunstilise juhist. Aga tegelikult orkester on nagu eraldi või üks osa sellest Tallinna filharmoonias ja ja me räägime ikkagi praegu Tallinna kammerorkestri peadirigendist. Et need rollid võivad olla mingil organisatsiooni etapil nagu ühildatud ja mingisugusel teisel etapil, siis nagu ka erinevate inimeste poolt täidetud. Kuidas on ERSO loomenõukoguga? Sool on loomenõukogu? Kui tihti see koguneb? Koosolekud on, koosolekud on kord aastas, pahatihti on paljud liikmed loomenõukogust muidugi Eestist ära, et nemad peavad siis Oma arvamusi siis kirjalikult või e-koosolekute vormis esitama. Aga selles osas on loomenõukogul küll nõuandev roll seal tõesti siis otsene otsene siis selliste otsuste kinnitaja on ERSO sihtasutuse nõukogu. Kui palju on sõnaõigust eelmisel dirigendile? Eks selliseid asju kindlasti ju ka arutatakse eelmise dirigendiga mul nüüd ajalugu ei tea, kui palju Nikolai Aleksejev siis oli nõus? Ei olnud nõus, et Neeme Järvi ERSO ette tuli siis enne seda, Arvo Volmer, Nikolai Aleksejevi saabudes, aga ma usun, et ka nendel kordadel tõenäoliselt arutati neid teemasid. Ma arvan, et järgnemisel peakiri kindel on kindlasti olemas eelmise toetus, sellepärast et ega orkester ei võta juhendajaid Ta kedagi, kes on nende jaoks täiesti tundmatu. Ehk et see tähendab seda, et nendel eelmistel perioodidel, kus oli see eelmine peadirigent selle kogu, selle kunstilise külje eest vastutav, siis ju ka see tulevane kandidaat. Ta kindlasti osales ka selle orkestri töös ja juhatas seal programme ja kavasid. Nii et ma usun, et see on ikkagi mingis mõttes selline loogiline arengu jätkumine. Kui muusikute enda keskel puudub konsensus, kas siis valib peadirigendi direktor? No õnneks ma võin seda öelda, et selle kandidaadiga, kellega praegu käivad läbirääkimised, et seda probleemi ei ole, et ma ei tahakski spekuleerida sellisel teemal, sellepärast et musitseerimine on ikkagi väga selline vastastikusel energial baseeruv tegevus ja eeldab vastastikust usaldust. Ma arvan, et orkestri enamus siiski peab seda inimest tahtma peadirigendiks. Noh, ei saa olla niimoodi, et mingil grupil on, on mingisugune vastumeelsus. Et ma ei usu, et sellest võiks midagi head sündida. No sellised 100 protsendi konsensuse näiteid muidugi ongi väga harva? Jah, tõesti, et kui sümfooniaorkestrite puhul me räägime ju ikkagi 100 ja pluss inimesteta seda, et 101 inimest kõik ühtemoodi mõtleks, et sellist maailma me vist ei tahaks enda ümber, et olgu see riigikogu näitel või olgu see ükskõik mis organisatsiooni näitel ikka on ju eriarvamused ja see ongi normaalne. Aga mis on see suurusjärk, kui palju liikmeid peab olema uue dirigendi poolt, et selle nimi oleks justkui, et saavutati kokkulepe? Teil ju kindlasti on mingisugune kord? No meil selliseid protsent ei ole paika pandud. Ma arvan, et see on ka jälle küsimus, et sõda ei ole tõenäoliselt kusagil selliseid protsente. See on ju organisatsiooni juhtimisküsimus ja kuidas ka juht tajukas orkester, VA temaga teeme ja tema organisatsioon on kellegagi koos edasi minema või mitte. Eks see vastutuse ja otsustusõiguse protsent ongi ka orkestri sees inimesed erinev, ehk siis te ütlete, et asi oleneb direktori tunnetusest. Võib selle nii kokku võtta siis, kui arvud ei loe. Selles suhtes. Noh, see on juba puhas juhtimisküsimus tõesti, et et sellist asja, et nüüd üks orkester ükskõik mis ei pea ju näitne, näitan ainult eesti orkestrit tooma, et et kuskil maailmas järjest orkester läbi hääletaks kandidaat. Ja siis noh, kui tõesti Berliin välja arvata, et sellistega ei oska väga kusagilt tuua, aga ERSO ju ometi hääletab? ERSO annab tagasisidet kõikide oma uute külalisdirigent sa külla, see on juba selline tavapärane normaalne tööprotsess, sealt tulebki ka see edasine protsess, kedagi kutsutakse tagasi, keda mitte. Ja seda, seda me tõesti oleme teinud. Kas kammerorkester ka hääletab? Meie tegelikult hääletame küll ja Me oleme hääletanud ju ka, kui ristole eelmine lepingu periood lõppes, siis toimus hääletusorkester poolt. Ja see oli tegelikult konsensuslik tagasivalimine Risto puhul aasta oli siis 2016 noh, meie oleme aga võib-olla väiksem kollektiiv, et meil on 19 mängijat, et me ei opereeri sadade mängijatega. Aga konsensuslik siis siin kontekstis tähendab taas tunnetuslik või oli 19 inimest samal nõul ja ikkagi seda mitte tunnetuslikku, toimuski hääletamine ja, ja kõik oli kõik olid nõus, et leping pikeneb. Kui tekib kehtivi festivali juures selline olukord, et kas siis näiteks kollektiiv või siis juhtkond otsustab, et oleks aeg otsida uus peadirigent või uus kunstiline juht ja see protsess käivitatakse, hakatakse läbirääkimisi pidama, otsima kas sellest teavitatakse ka ametis olevat Dirigenti või kunstilist juhti? ERSO puhul seda, et me peame valmis olema kelleski järgmiseks, seda oleme praeguse peadirigendile juba aastaid tagasi rääkinud. Millal vahetus toimub, see on juba iseasi, võiks ju, Neeme Järvi tunneb ka muret või mõtleb kaasa, mis orkestrist edasi saab. Kui tema üks hetk enam ei ole, et meie peadirigent siis on, nüüd tal saab kaks aega, meiega on ju tegelikult ka igal pool ise öelnud, et see oli tema otsus, et ta enam ei jätka, et see jääb tema viimaseks hooajaks. Nii et meil jääb ainult, et tema otsust aktsepteerida ja, ja loomulikult. Ma usun, et ka järgnevatel hooaegadel tegelikult Risto teeb ka Tallinna kammerorkestriga erinevaid projekte. Aga kuivõrd ta oli ka näiteks Birgitta kunstiline juht, et kas, kui käisid uue juhi otsingud, kas siis sellest teadlik? Põhimõtteliselt ta ju teadis, et tema leping lõpeb ja et, et on võimalus, et seda lepingut ei pikendata ja eks sellised protsessid muidugi võtavad aega ja kätkevad endast mitmete inimeste nagu mõtteid. Ja, ja ühel hetkel siis teda sellest teavitati, et edasi minnakse teise kunstilise juhiga. Mis teie jaoks direktoritena selle küsimuse kõige keerulisemaks teeb, et see nii siseasi või, või leiate, et siin peaks olema mingisugune läbipaistvus nendes nendes protsessides? No sellist asja, et avalikkus hakkab sümfooniaorkestri peadirigendi valima, ma arvan, et ja seda ka keegi kindlasti ei soovi, aga kas reglement, see protsess ise peaks olema läbipaistev või võiks olla otsustatud kuskil? No et sellised asjad on orkestri sisulised asjad või? Organisatsioonisisesed asjad? Sellele ma kirjutaks küll allu, kõige halvem situatsioon oleks, kui tekib pärast, et kuskil selline tore artikkel, et Elsa valib endale peadirigenti ja teiseks ja kolmandaks jäid nüüd see ja see ja et me peaksime nüüd siis nende inimestega pärast tööd edasi tegema. Mis selle küsimuse raskeks, et sellest võiks küll rääkida, et neid nüansse ja neid tahke, mida peab arvestama ühe sümfooniaorkestri või siis, kui me räägime ERSO, ostad siis riikliku sümfooniaorkestri Eesti ainsa sümfooniaorkestri peadirigendi valimise puhul, et neid on ju lõpmatult palju. Küsimused, kuidas üks dirigent resoneerib üldse meil ühiskonnas, kas ta on, kas ta on muusikaringkondades hinnatud või on ta kogu Eesti ühiskonnas hinnatud kas või kas ta aitab järgmiste kontserdimaja hakata ehitama? Me võime küll rääkida, et direktorid teevad suurt tööd, aga maailm ikka teavet, Karajan ehitas Berliini filharmoonia ja rattal hakkab ehitama Londonis õlut kontserdimaja. Kui ma tulen tagasi oma küsimuse juurde, siis ma arvan, et tegelikult mitte keegi ei soovigi teada, seda siseelu isegi mitte, aga ma küsin teilt siis taaskord, et kas avalikkusel on õigus teada, kes selle valiku teeb? Ma olen selles mõttes Kristjaniga nõus, et tegelikult see on niivõrd ebastandartne ametikoht ja see on niivõrd erakordne ametikoht olla kuskil kunstiline juht. Selge on ju see, et see teema pakub väga paljudele huvi. Ja mida tegelikult nagu tellikaatsemalt seda kõike suudetakse läbi viia. Seda, seda paremini on kogu valdkonnale. Aga see, kellele jääb viimane sõna olukorras, kus sajaprotsendilist konsensust ei ole, kas see on paika pandud, kas asutuse direktor, see on tõesti asutuse juhi vastutus, mingi vastutus, jube jama kellelegi, et kuidas sul läheb, siis ta peab kõigega süüdi olema. Aga kuidas valitakse peadirigent Teie mujal Euroopas? Sellest kõneleb meile Saksamaa näitel Karsten tuhner, kes töötab praegu MTR-i klassikaprogrammijuhina. Enne seda on 17 aasta jooksul tema juhtida olnud Hessisherrunud Funk ehk Hesseni Ringhääling ning mitteutcherunud funk ehk Kesk-Saksamaa ringhäälingu muusikaosakond, sealhulgas nende koorid ja orkestrid. Muu hulgas on ta ametisse nimetanud lausa kolm eestlast, Paavo Järvi, Kristjan Järvi ja Risto Joosti. Küsisin lähtuvalt tema kogemusest, milline on sealne peadirigendi valimise protsess. Kui Karsten tuhnerilt küsida, kuidas otsida peadirigent vastab ta, et tegelikult otsib ta kogu aeg uut peadirigenti isegi siis, kui keegi on äsja ametisse määratud. See protsess on sarnane sõprade leidmisega. Kui sa oled visiooniga mänedžer, hoiad sa neil protsessidel kogu aeg silma peal ja kohtud uute inimestega. Tuleb ära tajuda, kellega on orkester kõige lähedasem. Kui töötada nii, nagu mina seda tegin, siis räägitakse inimestega edasistest arengutest veel enne, kui ametikoht reaalselt vabaneb, rääkis tuhner. Aga kellel on peadirigendi valimisel otsustusõigus? See, kes peadirigendi küsimuse otsustab, orkestrite erinev. Kui orkester kuulub ringhäälingu alla nagu Hesseni ja MTR-i puhul siis on siin kindel hierarhia. Kõigi otsuste eest vastutab ringhäälingu juht, kes Telegeerib valiku ekspertidele. Karsten tuhneri sõnul oli otsustajate hulgas alati muusikaprogrammi juht, kes kaasas ka dirigente. Protsessi kaasati muidugi ka orkester. See on paiguti erinev ka Saksamaal, sest On orkestreid, kellel on vetoõigus või kes teevad otsuse täiesti ise. Mõnel juhul teeb seda aga juhtkond. Aga kui tegemist on hea juhtkonnaga, siis nad muidugi alati küsivad orkestri käest ja ei tee seda omapäi. Ideaalis peaks orkestrile direktsioonil olema sama ettekujutus sellest, kuhu orkester liigub. Kui muusikute endi või muusikute direktsiooni vahel on lahkhelid, siis iseenesestmõistetavalt eelistavad nad ka erikandidaate. Ja sel juhul peaks otsuse tegema direktsioon, sest nende ülesanne on orkestri tegevust juhtida ja selle alla käib ka peadirigendi valimine. Aga oletame, et on tekkinud olukord, kus orkester või selle juhtkond on jõudnud otsusele et on aeg valida uus peadirigent ja kunstiline juht ja sellega hakatakse tegelema. Kas ametis olevat peadirigenti, teavitatakse, et selline protsess on algatatud. Karsten thner ütles, et kui asjadele on antud ametlik käik, saab vana dirigent sellest peaaegu alati teada. Poleks aus ka teda teavitamata paljude uute kandidaatidega läbirääkimisi pidada. Tuhner on alati püüdnud loomeinimestega ausalt suhelda ning rääkida nendega nagu võrdne võrdsega. Kuna vana dirigent jätkab veel mõnda aega, peabki temaga hästi läbi saama ja selles suhtes usaldust hoidma. Aus protsess oleks selline, kus nii dirigent kui ka orkester annavad endale aru, et millalgi nende koostöö lõpeb. Ideaalis toetab üleminekut ka lahkuv dirigent. Karsten Turner lisas, et on palju juhtumeid, kus eelmist dirigenti uue otsingutest ei teavitata. Tema ise on aga alati püüdnud ausaks jääda ja seda teha. Eliga ja selline sai lõppeva nädala helikaja. Saate tegid toimetaja Miina Pärn ja helioperaator Katrin maadik. Laupäeval, 13. oktoobril avatakse Laulasmaal Arvo Pärdi keskus ja nädala mõtte tulebki Arvo Pärdiks. No vot niisugune ilus palve on olemas ja et peab kõik vastu võtma, meeles, mida sa oled ära teeninud. Aga ärge saage minust valesti aru, praegu ma ei räägi, et nad midagi ära teeninud olev head. Ja ma olen. Et issand mõtlesime peole oma paradiisis. Nagu ütles röövel, kes temaga koos risti löödi. Oma patu, kes ennast hukka mõistis. Aga mina tahaks kahetseda oma patuseid ja ennast hakkama ei saa. Siis on kõik palju puhtam. Ja hingel on kergemad.