Tere hommikust, olen luteri kiriku vaimulik Toomas Paul ning pean selle nädala raadio hommikupalvused. Räägin nendel hommikutel seitsmest surmapatust. Summa pattudest esimene oli, kus teine ahnus. Kolmandat nende reas võib pidada ahnitsemise alaliigiks. Selleks on luks uurija, lopsakus, lihavus, mõnulevus, pillamine, taltsutamatus. Muide, samast tüvest on meie laensõna luksus, mis ladina keeles tähistas vohavust, liialdamist, liiderdamist ja toretsemist. Kiriklikus keelepruugis kasutati sõna luks uurija kitsamas tähenduses. Nimelt liialdava, ebaseadusliku ja ebanormaalse seksuaalsuse kohta. Võiks öelda, et rahuldamatusi küllastamatus saadab inimest kõiges niisiis Kaseksuaalsuses. Ja kuna just sellest kandist otsitakse õnne siis ei taha inimesed hoopiski kuulda siin mingitest piirangutest. Ma ei tahaks täna hommikul hakata epistlit lugema. Ega südameasjades ei võeta nagunii kellelegi manitsemist kuulda. Selle asemel räägin, mida kirjutab sotsioloog Ulrich Beck. Armusuhet televajunud liiga suurest koormast. Traditsioonide lahjenedes ja indiviidide eraldatuse suurenedes kasvavad nõuded partnerile. Kõike, millest tuntakse puudust hakatakse otsima partnerist. Armastuse ülistamine vastab kaotusele, mis modernsus on kaasa toonud. Jumal, preester, klass, naaber on minult ära võetud. Olgu siis vähemalt sina mu kallim. Ja sinu suurus on mujal, valitses tühjus ümberpööratud kujul. See tähendab aga, et ka abielu ja perekonda ei hoia koos mitte niivõrd materiaalne vundamenti. Armastus kui hirm üksiolemise ees. Algul kadus jumal koos jumalaga kadus preestri juures käimine. Ja koos sellega kasvas süü, mida ei saa enam maandada ning mis õige ja väära nivelleerudes ei muutu järgsele küsijale kummatigi väiksemaks, vaid üksnes ebamäärasemaks. Külaühiskonnas toiminud naabrussuhted, mis põhinesid läbikäimisel jõhistel mälestustel on mobiilsuse tõttu ära sulanud. Tutvusi võidakse sõlmida, kuid igaüks on iseenda jaoks keskpunktis. Jah, industriaalajal muutus kontaktide ballett suuremaks, laiemaks ja kirevamaks aga nende suur hulk teeb nad ka põgusamaks kergemini fassaadiga piirduvaks näidatakse küll huvi üksteise vastu, kuid millegi enama ootus lükatakse kohe tagasi. Ka intiimsuse muutuvad põgusaks, neid vahetatakse juba peaaegu nii, nagu üksteisel kätt surud võetakse. See kõik võib küll liikvel hoida ja jutumärkides võimalusi avada. Ometi ei suuda suhet see mitmekesisus asendada püsiva lähisuhteidentiteeti loovat jõudu. Inimesed tunnevad meeletut üksindust massiühiskonnas. Nad otsivad uuest armumisest palavikuliselt lohud, kust. Aga siis selgub, et see ei ole ikka see õige. Või ei ole mina see õige tema jaoks. Ja padespaan jätkub. Palvetagem. Meie isa, kes sa oled taevas, pühitsetud olgu sinu nimi, sinu riik tulgu. Täname sind, et sa oled maailma nõnda armastanud, et sa oled andnud oma ainusündinud poja et ükski, kes usub temasse, kuks Vaideta päris igavese elu annaga neile armastust, mis lepib kõigega, mis usub. Loodab kõike talub kõike ega hääbu kunagi. Aamen.