Tere Lätile pühendatud minisarja teises saates räägime Läti ja Eesti rahvaluulesuhetest. Mina olen saate toimetaja Piret Kriivan ja minu saatekaaslane on täna Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur Kristi salve. Tere tere. Kas nei vastastikku on teineteise rahvaluules palju või vähe? See oleneb muidugi pärimusliikidest ja mida selle teadmise ja tundmise all mõelda, see on ka niukene vaieldav. Nimetamisi tuntakse muidugi küllalt palju ja Meil on näiteks noh, rahvalauludes esineb väga palju läti kohanimesid võrreldes näiteks teiste naabermaadega. Sest kui mõni teine maa ka Soome näiteks on sageli nimetatakse Soomet, aga Soome kohanimesid lähemalt ei teata ja, ja on väga tuntud maanimetusena Poola, aga see on ainult Poola. Aga samas Läti kohanimesid on üsna palju ja kõige tuntum läti koha nimi on täitsa ootuspäraselt, võiks öelda, Riia ja Riia on üldse kõige rohkem eesti rahvalauludes nimetatud linn. Ta on isegi selles mõttes populaarsem kui ükski Eesti linn. Ja seal on muidugi mitte meid põhjusi, hilisemat põhisust lähtuvad ajaloos, kus Lõuna-Eesti kuuluski koos Põhja-Lätiga Liivimaa kubermangu ja siis keskus oligi Riia ja seal käidi, seal käidi asju ajamast, seal käidi kauba vooridega ja Riiat teati ja tunti nii oma kogemusest. Aga muidugi seal võivad olla need Riia tundmise põhjused ka kaugemas ajaloos. Sest et Riia ei ole siiski ainuke Läti linn, mida nimetatakse, paiknevad ka rohkem seal Põhja-Lätis ja on olnud ajalooliselt isegi niivõrd omad, et neil on oma nimed olnud, näiteks see läti linn praegu kannab nimed see siis, aga tal on vana Eesti nimi Võnnu. Seda Võnnut nimetatakse tihtipeale ja noh, mõnda teist linna veel samuti nimetatakse jõgesid näiteks Väina jõge, mis on tänapäeval Daugava Lätis või siis noh, see on täitsa ootuspärane piirijõgi Koiva Gauja läti keeles või siis Salatsi jõgi, mis on jälle üsna siin piiri ääres ja need jõed on nagu Salatsi ja Väina ja ja koiva on ühtlasi olnud ka kunagised liivlaste asualad. Nii et niisuguste kohanimede tundmine võib olla väga, väga sügavate juurtega. Aga mida see tähendab, neid nimetatakse, kas siis rahvajuttude tegevus toimub nendes kohtades või praegu ma pidasin silmas just rahvalaule, seal toimub mõnesugust tegevust näiteks ütleme, Riia Riia oli nagu rikas, see on ka kõnekäänd, on rikas nagu Riia Kikas. See on muidugi niisugune, põhineb Kariimil ja rikas ja Riia algriim lõpp, priim, rikas Kikas. Tore ütlemine. Aga muidugi näiteks ikkagi Riiaga ongi lauludes sageli seostub sõnarikas noh, ütleme, et oli, mul oli rikas ristiema, viis mind Riiga ristima või siis Riiast tuleb Veli, tuleb Riiast ja toob oma õele siis ehteid ja Ta on kaubalinn ja suurlinn, aga need teised esinevad ka mitmesugustes erinevates lauludes, mõnedel on isegi näiteks need Salatsi ja, ja Koiva ja Väinajõgedel, just on sageli neis lauludes niuksed. Usundilised, taustad, need on ka ilmselt jah, väga vanad laulud. Aga muidu juttudes juttudes on jah veel suurem ülekaal riial. Et need, need jõed ja need muud linnad need leiavad, võib olla täiesti ju mainimist tema isegi peast praegu ei tule meelde. Aga selle eest Riia on käigud tudes võimsalt esindatud väga erinevates juttudes nihukesed, olustikulised jutud, mis just räägivadki, kuidas Riias on käidud vooris. Aga Riiaga on seotud ka ajaloolised muistendid nagu Põhjasõja ajast ja ja samuti on niisugused huvitavad jutud näiteks et Riiast sai osta puu, ehkki see tähendab niisugust vara vedajalt krati. Jah, see ongi see huvitav koduloom, võiks öelda, tal on olnud nii palju erinevaid nimesid eesti keeles ja need on enamasti just nagu noh, geograafiliselt jaotunud juhtunud. Et näiteks krati nimi oli rohkem Lääne-Eestis seal ja ta ongi pärit rootsi keelest, see nimetus, aga see puuk näiteks on valdavalt just lõunaeestiline selle nimetuse levik ja sama nimi on ka läti keeles, kuigi see jälle võib-olla vist ilmsed germaani tüvi. Aga seal pungi poest Riias sai osta puuki ju kui muudes Eesti nendes muistendite, mis käis nende krattide ja vedajate ja, ja tontide ja kuidas neid nimetati, neid pidi nagu vaeva riike, käsitöö ka ise tegema seal vanadest vihtadest ja, ja kausipooli, kutest ja Lähtritest ja siis alles kuskil neljapäeva öösel siis ristteel Saisel hinge sisse. Muidugi oli see ikkagi vanakuri ise mängus, aga Liia puugipoest sai selle nii-öelda valmis kujul kohe kätte. Ja need on väga toredad jutud sellest Riia puugipoest ostetud puukidest, aga peabki jälle ütlema, et need on küll sarnasemad läti puugijuttudega kui need muu Eesti puugijutud või, või kratijutud või vedaja jutud. Tundub küll, et need Riia puugid on need jutud ka ühtlasi nagu koos puukidega Hanka tulnuid, jutud, meie pärimuse. Aga siis pidid lätlased eestlased omavahel juttu jutustama. No vaata, kuidas neid jutte jutustati, muidugi jutud ju levisid. Ta ongi rahvusvahelised ja alati ikkagi leidus neid keele oskajaid, kes keeennetisest jagu said. No 19. sajandil niimoodi näiteks on täitsa kindlaid andmeid, kuidas on saksa jutt, et levinud niimoodi mõisateenijate kaudu ja samuti on netis jutt teada ka mitmeid konkreetseid juhtumeid, kus on niimoodi levinud näiteks ingerimaalt jutud Kirde-Eestisse või siis Setumaa kaudu Vene pärimusest jälle tulnud siia meile, Setumaale ja edasi ja samuti oli ka Lätiga näiteks üks täiesti kindel juhtum on, see ei puuduta küll jutt. D, aga mõistatusi? Kolmekümnendatel aastatel väga palju, Eesti rahvaluule arhiivkogus igasugust rahvapärimust eeskätt küll jutt kooliõpilaste kaudu, et noh, anti need üleskutsed jaotati koolidesse, õpetaja juhendas, võib-olla andis nõu, kuidas seda vormistada, kuhu kirjutada tavalisse kooli vihkui üldiselt mis sinna andmed juurde panna. Ja nüüd, kui valmistati ette suurt eesti mõistatuste akadeemilist väljaannet Arvo Krikmanni juhtimisel, siis tuligi välja, et mingi oli üks selleaegne koolilaps, kelle nimi oli Olga Lipstok, kelle mõistatused olid kuidagi väga palju neist, meil ei olnud vasteid, üksiktekstid, teisi niukesi kuskilt Need polnud kirja pandud. Ja samas kui sai tõlkida, et võrdlusi tuua ka läti mõistatusi kõige parema väljaande põhjal, mis siiamaani on siis tuli välja, et nendel üksikuteks jäävatel Tätti tekstidel või sellele lapse kirjapanekutel on kõikidel täpselt Läti vasted. Ja Õnneks läks meil korda see inimene veel üles leida, kes oli või abiellunud, nime vahetanud ja kõiki, aga aga me saime temaga kontakti ja tuligi välja. Tema ema oli lätlane ja ta sai selle oma emalt siis taliga, suhtles emapoolsete sugulastega, nad käisid seal külas ja, ja ta sai kuidagimoodi niimoodi. Ja siis ema ütles talle läti keeles. Kema tõlkis nad. No mõnikord sujuvamalt, mõnikord isegi jätsid need tekstid niisuguse mulje, et kuidagi ei nagu ei kõlanud hästi eesti keeles ja niimoodi jõudiski, aga niisugusi asju on ju toimunud ju varemgi. Nii et selles mõttes see on ainult kinni näide, aga aga juba loogiliselt on see selge, et see suhtlus toimus. Aga huvitav, kas siis lätlaste juttudes Riia kohta on ka, kas nende jaoks on ka puugipood Riias ja just nimelt sellepärast ma ütlesingi, et, et need jutud täiesti langevad täiesti üksikasjades kokku. Muidugi üksikasju nii palju, et see oli praegu mul võib-olla valesti öeldud üksikasju on just väga palju ja need üksikasjad on sageli olulised. Riias oli lätlastel puugipood ja Riia kindlasti oleks üldse väga tähtis linn, peaaegu maailma naba. Isegi üks vanasõna ütleb, et kõik teed viivad riig rooma, mitte Rooma ja, ja tõepoolest mulle jääb küll mulje. Riia on lätlaste jaoks olnud palju tähtsam kui, kui noh, Tallinn või Tartu eestlaste jaoks on antud välja isegi üks niisugune valimi mitut laadi laule ja jutte, mitut laadi rahvaluuletekste sisaldav valimik Riiast. Ja sealt tuleb välja tõesti, et seal on igasuguseid. No mis on ajaloolised pärimused, mis seal riiaka ja ja Riia. Kukeet niisugune mõiste on isegi olemas, mis tähendavad muidugi neid kiriku torni kukkesid. Et ühesõnaga, ja riie on, riie, on väga palju laule, mis lihtsalt noh, ülistavad Riiad, mis on niivõrd ilus ja niivõrd suur ja niivõrd rikas ja kas niimoodi üle üle piiride ülemõtteliste piiride on on läinud ka näiteks kaerajaanimängulaul. No ta on nii meil kui ka lätlastel natukene teistsuguste sõnadega ja seal on muidugi see kaerajaan ei ole tõesti midagi, mis oleks nii ürgeestlaslik, aga kohe võibki öelda. Need laulud ja tantsulaulud ja, ja pillilood ongi üldjuhul rahvusvahelisemad ja ka meil ütleme, uuemasse Kiistusse kuuluvad ja selle kaerajaanikohta konkreetselt ei oska ma praegu midagi öelda, aga samas ma tean seda, et Ingrid Rüütel on uurinud väljaande jaoks Eesti uuemad laulumängud. Neid Läti suhteid päris põhjalikult ja tuleb välja näiteks, et väga palju nihukesi ringmängulaule on väga populaarseid ringmängulaule on küll Läti päritolu. Võib-olla on ka lätlased nad juba mujalt saanud, aga meil nad on, on ilmselgelt nagu Läti päritolu takist tulnud Lätist tulnud ja noh, näiteks seal nii siuksed nagu tammekene, madal puu või, või, või seal Riia linnaväravast, seal tuleb jälle Riia linna nimetus välja ja väga mitmed teised. Ja tõepoolest, et nende leviku raskuskese oli jälle Lõuna-Eestis looma. Võiksid olla üks, mis ma kujutan ette, rändavad ühe rahva juurest teise kas meil on palju ühiseid looma? Mitte ainult Lätiga, vaid need loomajutud ongi lõpmata rahvusvahelised, nagu muinasjutud üldse. Aga see, mis on ühist, neid on, neid on küllalt palju muidugi. Ja nende leidmist abistavad nüüd folkloristide koostatud niisugused kataloogid. Ja üldiselt ongi nii, et ega me muidu meil ja lätlastel on ühtemoodi väga rikkalikud arhiivid, millestki ikkagi on palju veel arhiivis ja avaldamata ja kui nad olekski avaldatud, meil on väga raske, oleks tõesti neid mitmeid kümneid delisi väljaandeid läbi lugeda. Tänapäeval on muidugi andmebaasid näiteks rahvalaulude kohta, mis on väga suureks abiks, aga juttude kohta. Ta on kataloogid, kus on lihtsad, nummerdatud ja süzee niukene liike, kui võtta ja see aitab kokku viia. Ja neid jutte on väga palju, aga ma räägin ühe näite, mis on seotud folkloristika ajalooga ka. Nimelt et mis on üldse muinasjutt, seal on ka piiritõmbamise raskused, need žanri piirid on üsna keerukad. Ja kui koostas Lätti folklorist Alma Meetne kunagi Läti loomamuinasjuttude kataloogi 30.-te lõpus veel tema võttis sinna sisse terve hulga jutte, mida ei olnud varasemates kataloogides ei Eesti ega Soomega ega vene ega ega ka sellel ajal juba ilmunud esimeses rahvusvahelises kataloogis. Tema võttis toredad jutud sisse. Noh, võiks tunduda, et nii, et tema leidis seal mingid spetsiifilised läti aga hey meile jällegi on arhiivis oli sellel ajal juba kartoteek, sinna olid pandud ka niisugusi jutte väga palju, mida ei olnud selle saa Antti Aarne koostatud algses kataloogis, mis olid hiljem kogutud või mis polnud Arnel kättesaadavad. Ja seal kartoteegid, Solid, registreering, terve rida jutte, mis esialgu jäid, olidki nagu nimetuse ja numbrid. Ta aga tuligi välja, et need, mis olid Alma meetmel Lätis registreeritud, et need olid suures jaos ka meil olemas. Näiteks ühe niisuguse jutu ma võiksin nimetada väga paljud on need lood huntidest just niisugused üks mida mina veel ise olen salvestanud kunagi kaheksakümnendatel aastatel, räägib sellest, et vanasti oli jaga palju hunte. Tõesti, neid oli palju. See oli vist 19. sajandi algupoole, aga, aga mälestustene jõutudena Nad säilisid siis nagu 20. sajandi lõpuni kohati. Ja et hundid olid, noh, nad olid küllaltki tugevad loomad ja ohtlikud loomad ja neist sellepärast pidi rääkima, sest kari ja, ja isegi juhtus ju inimesed langesid huntide ohvriks, lapsed juhtumeid oli ja sellepärast need jutud ka püsisid kaua rahva mälus. Aga neid jutte juttudes kujutatakse ta hunti mitte ainult nagu ohtliku loomana, vaid küllaltki kavala loomana. Üks selline Meetne jutt nii-öelda, mis tuligi välja, et on Eestis väga laialt oli levinud, oli see, kuidas hunt hirmutab oma sabaga lambaid ja see käis niimoodi, et noh, jällegi see pidi siis olema talvel, sellel ajal, kui kari oli loomad olid laudas. Aga need omaaegsed ehitised olid ju ka võib-olla hoopis teistsugused kui praegu ja seal võib-olla olid mingid mingid kivide peal või need, mis olid nagu vundamendiks, seal olid nagu mingeid avasid ja, ja vahesid. Ja mõte oli siis selles, et muidugi oli uks sellel lamba laudal aga hunt ajas siis sealt kuskilt alt mingist avast oma saba läbi ja vehkis siis sellega ja hirmutas lambaid. Ja tema mõte ja kavatsus oli see, mis siis kallakul pidi korda minema mõnigi kord. Lambad, kes tõesti on niisugused kergesti hirmuvad ja ja lähevad nagu aru kaotama tuseni oma hirmuga, et nemad siis hakkaksid seal tormama ringi ja jookseksid nagu selle ukse, mis ka võib-olla oli pandud mingi pulgaga kinni, selle ukse maha ja siis saab punt nende kallale, aga niisugusi asju võis ette tulla ja kuidagimoodi võisid need hundid saada lõppkokkuvõttes lammaste kallale. Aga see, mis on rahvajutt, Tal on säilinud, räägib just sellest, kuidas hundi kavalusi ikkagi läbi ei läinud. Et kuidas siiski peremees siis midagi nagu kuuldes või või aimates või oli seal juba kunagi võib-olla mõni lammas niimoodi kätte saadud sellest lahtisest lauda ukse kaudu, aga igatahes, et peremees läheb sinna, näeb seda hundisaba ja siis haarab sellest hundisabast kinni ja hakkab karjuma. Ja nendes juttudes muidugi siis teised pereliikmed tulevad ja kellel on siis mingi kaigas, kellel mingi kurikas ja, ja niimoodi, et see hunt peremees hoiab sabas kinni ja see hunt kaotab elu. Ja see on jälle üks just niisugune niisugune, mida on peetud sündinud looks ja mis on tundunud nii eestlaste kui lätlastel, aga seda, kuidas rebane teeskleb surnut ja kuidas kalasaemees viskab ta koorma, sa seda juttu tunnevad võib-olla julgelt. Ta on kümned ja kümned rahvad või võib-olla me võime sae isegi rääkida. Noh, see on väga laialt levinud samuti nagu niisugused imemuinasjutud, kus näiteks niuke kangelane päästab kuningatütre lohemao käest ja nende juttude levikuala on tõesti võib-olla, ulatab üle terve Euraasia mandri. Need on niivõrd laialt levinud, et, et seal me leia mühist ainult võime leida kitsamaid kultuuripiirkondi nagu eriti ainult nuud detailide abil, aga põhimõtteliselt need süžeed niisugused on ülimalt laia rahvusvahelise levikuga. Aga kes Dylammas lugesin teie artiklist, see on, oli sinna pandud huvituse mõttes. See, see ongi niisugune mõistatus, kus tal on Meid, lahendid, seal mingid niisugused, et läti lammas oruoinas tarutab külatänaval. Noh, see võib olla heinakoorem, näiteks, et see sõnastus on ka väga varieeruv. See võib olla heinakoorem. Aga see võib olla ka konn näiteks. Et noh, need on, need on need mõistatuste metafoorid, need on jälle hoopis isemoodi asjad. Need on sageli niuksed puhta mõistusega, üldse arusaamatud, neid peab võtma nimi eesti folklooris on siis väga palju seda algriimi kasutamist, et sellest, mis te mõtlesite jalga, asi kaid algab, allkiri on ka niimoodi ei ole? Ei Eestis tõesti on algriim on ju väga. Ja tõesti, et noh, võib-olla Riia peab olema lihtsalt rikas, sest vaene Riia ei kõlaks mitte kuidagi, ei, paljud need ongi seotud jah, Algrimiga, aga Lätis võib tulla ja letti folkloristid isegi on. Ma olen lugenud niisugusi artikleid, kus on ikkagi juttu, et on algriim ja kohati nagu on tõesti. Aga see algriim on niisugune asi, et Eesti ja ütleme siis läänemeresoome laulu ala, algriim on Nostru turaalne. See on nagu ettekavatsetud. Aga seda algriimi, mis tuleb nii-öelda paratamatult sisse, seda ju tuleb ka Läti laulude CD mujalgi. Et häälikute arv ei ole ju lõpmatu. Ja näiteks kui läti lauludeski seal, noh, seal on tõenäosus, et seal satuvad kaks sõna, ühtede algushäälikutega on täitsa suur ju. Aga no meie ma mõtlen, mitte ainult Eesti seal läänemeresoome, seda regilaulu või runolaulu levikuala seal on, ta ületab selle tõenäosuse nii palju, et on näha, et seda on taotletud, on meelega otsitud neid sõnu ja pingutatud selle nimel, et leida et Lätis see on, jah, üks üks niisugune meie rahvalaulu kandetalasid, mida siis sellisel kujul küll Lätis ei ole meie rahvalaule arhailise, nagu väidetakse vaieldamatult selle räti rahvalauluga ongi huvitavad asjad. Et noh, kui me vaatame nii, nagu ta on meil nüüd tekstidena, raamatutes või andmebaasides või arhiivis, siis on ta ikkagi vägagi lähedane tänapäeva läti keelele ja võib-olla mingeid murdejooni, aga need ei ole noh, need ei ole nii olulised, seal ei ole niisugust asja nagu eesti keeles kus esiteks on need sõnavormid säilib vanemakuju, alg ja lõppkadu, mis on lauludes noh, ütleme andma asemena ande. Maie, mis on algselt Tolnud ande maha või ande maha või laule majja näiteks ja noh, need on need arhailised sõnakujud juba, aga siis on terve rida ka selliseid kunstilisi teid, mis on ka nagu ja jäänud võib-olla tänapäeva inimese jaoks nagu kaugeks. Ja need sageli jälle põhinevad ka on oma põimuvad all kriimiga ja on seotud teise tähtsa asjaga, selle parallelismi, ka süntaktilise paralilismiga, selle kordusega ja sealt tulevad niisugused asjad meil nendes paralleelvärssides esile, mida jälle tänapäeva keeles ei ole niuksed, metafoorid või asendussõnad või poeetiliselt sünonüümid nagu Juhan peegel neid nimetas. Et selle asemel, et et ütelda, neiu võib öelda näiteks tinarind või siis linajuus, ninajuus on meil mõistetavam. Et need noh, ele pea ja heledad üldse heledad silmad ja nii nagu on need need läänemeresoomlased eestlased, teiste hulgas olnud aga kina rindmisse tina rind, siis on see nagu lähtub jälle sellest kanti ehteid ja tihtipeale need ei olnud hõbedast, kullast kõnelemata, vaid need olid lihtsalt niuksed Ginast ripatsid mis olid nende keede küljes, mis kõlisesid, või näiteks hõbemõõk, mis tähendab tegelikult noormeest, meest või sõjameest, koguni hõbemõõk, mõõgakandja siis on mõeldud? No ütleme, seal kuulas kuningapoega, hõbemõõk jäi mõttelema, enne räägitakse, kuidas need laulik mina laulab niimoodi küla lähedal ja see kostab nii hästi kaugele ja ja seal kuulis kuningapoeg hõbe mõõtkeima Telema mõttele ma jälle ja, ja see hõbemõõk, need on kõik niuksed hõbemõõt mõtleb, mida sõber mõtleb, see kõik tundub nii. Noh, nõuab mitmekordset tilt tõlkimist läti lauludest, niisugusi asju ei ole, muidugi esineb ka metafoore ja ülekandeid, aga need on kõik niisugused lihtsamad ja, ja mõistetavam, ma ütleksin niimoodi. Ja need läti laulud, selle, too ongi, nii et tänapäevanigi võiks öelda, et on nad lähedasemad. No ma olen näiteks näinud niisugusi asju, kuidas rahvalaulu värsid on näiteks hauakivisse raiutud ma nagu ei ole kohanud, et kuskil Eesti surnuaial mingeid regivärsiridu, kuigi võiks sätiks seal ema haual või mõnest laulust olla. Aga Lätis ma olen neid näinud ja samuti, et noh, näiteks üks minu jaoks oli suur üllatus. See oli ka juba küll mõniteist aastat tagasi, kui ma ükskord Riiast ostsin neid kuulsaid, mis meil on lehmakommide nime all tuntud, et koore koorekommid ja ostsin sealt Lätist neid nagu külakostiks. Ja pildi peal oli tõesti lehm ja kõik nagu vaja, aga tuligi välja, et nende kompvekipaberite siseküljele olid trükitud, need oli ikke nagu normaalsest paberist need kompvekipaberid, neisse olid trükitud rahvalaule. Et noh, nad, nad on kuidagi jale kasutusele tänapäeval niimoodi mitmel moel ja ka ikkagi näiteks on võimalik internetist leida niisukesi asju läti rahvalaulud. Seal tulevad niuksed nimekirjad 100-st populaarsemmast, rahvalaulust või, või 50-st populaarsemast ja ja seal on, on neid sõnu ja, ja fonogramme neist lauludest ja kõiki, et tundub jälle, et et meil nagu midagi niisugust dist ei ole, kuigi ma päris pead ju ka anda ei või. Aga igatahes on, on selge see, et lähemal on ja kas kogemus oli mul jälle seal läti rahvaluule arhiivis töötades oli, seal olid mingid ülijõud villased Läti tudengid ka ja nad oleksid vist ära läinud, aga see juhtumisi puhkesid tuge väike, nii et vihma kallasime tõesti nagu oavarrest. Ja need neiud ei tahtnud nagu sinna viima kette minna. Ja oligi niisugune asi, et Nad nagu kogunesid seal selles nüüd on läti rahvaluule arhiiv muidugi uues kohas aga siis selles vanas arhiivis, mis paiknes selles stalinistlikuks, kõrghoones, seal üleval, mis on nagu Riia maa märg praegugi igalt poolt näha seal bussijaama lähedal ja seal oli niukene fuajees avaram ja seal oli ka üks pianiino ja need tüdrukud läksid sinna ja keegi neist hakkas mängima ja nad hakkasid laulma neid rahvalaule klaverisaatega. No regilaulu klaverisaatega, seda on ka tehtud, aga see tuleb ikka väga kole välja ja see nõuab niukesi Lätikse tormis, seal seal oli ka ju need seda suutis tõesti ainult tormis Niuke ülimalt diskreetne, see klaverisaade, aga mis on varem tehtud, need on olnud nagu täiesti vastuolus see klaverisaade ja ja see regilaul pidi tehtama ümber oma olemuslikust kujust. Aga läti lauludelt tuli see väga hästi välja. Kuulasin noh, huvi ja, ja võiks öelda, et mõnuga ja see oli ka nagu üks niisugune koht, kus ma sain aru, et ei et seal ikkagi meil ei tuleks niisugune asi välja. Aga ma ei saa sellest aru, et kas neil siis neid arhailisi laule ei olnudki või olles siis need tuleb ja mina ei oska ka jälle öelda. Peab juba väga keeruliseks minema, nimelt on kallike lastelt pikemaid laule ja on nisukesi folklorist tegi olnud, kes on arvanud, aga nemad on need jäänud vähemusse ja kuidagi nagu need arvamused olnud tõrjutud ja pist viimasel viimasel ajal pole need üldse kaalumisele võetud. Nad väidavad, et see on tõesti, et see ongi arhailine, see nelikvärss ja need pikemad laulud, mida näiteks üks siin Tartuski veel õppinud ja, ja veel vene keeles oli see tee avaldatud tsaariajal. Lauten Bachi-nimeline, tema avaldas just seda arvamust, et need pikemad laulutad. Minu meelest ta üsna hästi argument teeris ja ta näitas, et neil pikematel lauludel on neid leedu vastedki ja aga need on, ta ei ole nagu leidnud järgijaid või kui on, siis need on jäänud täitsa marginaalsed tiks. Et see peavoolu seisukoht on ikka see arhailine nelikvers, kuigi nelikvärss me teame ju. Ta on väga paljudel rahvastel ja sealjuures enamikul rahvastel, ta ei ole niisugune algne laulu Vorn, noh, ütleme soomeeski ribisid need, mis on tuntud näiteks võib-olla jälle kui Tormise juurde tulla, need Ingeri õhtud seal nendest tantsulauludest ja need olidki nagu niuksed tantsulaulud või, või võtame siis need Venetsastuskad, mis on vaieldamatult nagu uuem vorm või väga paljudel nelikvärss oli väga paljud del türgi rahvastel ja näiteks soome-ugri illastelt ud murtidel ja maridel, kellel oli ka tugev turgi mõju ju neil on väga nelikversilised laulud mitte ainult tantsu laulnud, vaid ka ka niuksed, lüürilised ja mõtisklevad. Et mine võta nüüd kinni, aga, aga me peame siis praegu. Ma aluseks siiski selle valitseva lätlaste eneste seisukohast, et siit niimoodi kõrvalt midagi vastupidist ta on ikka enam-vähem võimatu. Aga lõpetuseks me oleme ikka mõlemad laulurahvad. Seda me kõik mõlemad enda kohta arvame ja kindlasti veel, et oma ikkagi on veel paremad ja suuremad laulurahvad. Aga toon hoopis ühe teise Vellemike ühtemoodi väga. Näiteks mitu aastat tagasi Arvo Krikmann hakkas uurima huumori uurimine oli üks tema valdkond ja, ja sealjuures ka uuema huumori ja samuti oli ta internetifolklooris tsipa lõpuks ka huvitatud nende vanemate kõrval. Ja siis ta hakkas vaatama, et niisugust nalja selle kohta, et üks tuntud eestlaste kohta ju on selline ütlemine, et eestlase lemmikroog on teine eestlane. Siis ta küsis, et kas lätlastel ka on ja ma hakkasin otsima. Tuli välja muidugi, et lätlaste lemmikroog oli. Ühtlane, et noh, küllap me oleme ja küllap me arvame mõlemad, nii lätlased kui meie enestest ühtepidi hästi. Me laulame ja oleme toredad, teistpidi me ikka mõtleme, et ega me ikka päris head inimesed ei ole ja ja Jenneskisse teri ühised siukesed suht lumised ja isegi stereotüübid on paljudes asjades. Saates rääkis Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur Kristi salve sellest, mis on Eesti ja Läti rahvaluules ühist, mis on sarnast ja mis on erinevad. Lätile on pühendatud ajakirja looming üheksas number ja seal on ka Kristi salve jutuks olnud artikkel sees. Keelesaatejuht on Piret Kriivan Kuulmiseni nädala pärast Läti iseseisvuspäeval.