Hunt ja seitse kitsetalle. Seda vana ja armsat muinasjutte teab küll vist iga väike ja suur. Ja nüüd on see muinasjutt jõudnud nukuteatri lavale. Lavastas Väino Luup. Mina lihtsalt avaldasin kunagi mõtet, et meil võiks jälle niisugune muinasjutt jälle lastele tulla nagu hunt ja seitse kitsetalle. Kunagi ammu-ammu meil niisugune muinasjuttu oli ja siis ta oli laste ooperina seal kõik laulsid ja kõik terve tegevus käis lauldes, nii nagu päris ooperis, kohe. Sellest on nii palju möödas. Ja nüüd ta siin midagi niisugust natukene lihtsamalt teha, lastel aga, kus oleks ka palju laule ja ja palju tegevust. Ja niisuguse siis Raimo Kangro ja leelo tungal kirjutasid nii, nagu te nüüd näha saate. Ja siis omalt poolt olen mina sinna midagi pannud, siis on kindlasti kunstniku onu sinna teinud. Poiste keeles Marudad dekoratsioonid, mis, mida annab kohe vaadata. Ja, ja siis veel näitlejad, kes nukud panevad elama. Aga mis puutub sellesse muinasjuttu, siis muinasjutt on ikka see muinasjutt, see saama muinasjutt hundist ja seitsmest kitse tallest kus elavad ema ja seitse kitsetalle ja üks nendest kitsetallede eest, nii nagu ikka, on üks väike pisikene põnn. Mina nimetan teda Lõmmariks. Väike Lõmmar, tema on kõige väiksem, aga kõige hakkajale kõige tähelepanelikum ja isegi vahest käib suurtest üle, nii nagu see eluski on. Ja siis onu hunt ja nii nagu ikka tuntud muinasjutt. Nii nagu kavalalt on pannud leelo tungal sinna ja Raimo Kangrot seal modical. Võib-olla suurte teatrist midagi. Muusikal on kuuldud niisugune nimi, aga ta ei ole päris see ja siis need leppisime niimoodi kokku, et järsku ta mudicaleta on siis ka mudilastele. INF tallede nimed on kõik toore nii faasolla siig, kõige pisem on siin. Ma katsusin ennast unustama panna libreto kirjutama, hakates seda unustama panna, et et ma olen seda ise nii palju kuulnud ja lugenud ja omad lapsed on ja nii edasi, sellepärast et alati on jälle uus põlvkond, kes seda ei ole kuulnud ja keegi ei sünni ju niimoodi, et ta tunneb juba okasroosikese punamütsikest ja kõiki neid kõige noorem vaataja tahab näha. Muinasjutt oleks tõesti seesama äratuntav, mis raamatus on, aga natukene midagi muud, kes mõtles välja need toredad kitsetallede nimed, kuidas nende peale tulite? Hiinas maha sõna sul muidugi öelda juba maailma muusikaliteratuuri sulumas, kui ma nüüd meenutame seda Rogersi muusikale, siis seal käib ju ilusti heliredeli mäng kõik ära. Aga noh, kuna kitsetallesid ja ühes ehmatav leiutis ausalt öeldes, et miks, kui palju on ju tegelikult Bulgaarias on tehtud sedasama lasteooperit, et kuidas keegi ei ole avastanud, et seitse nooti on ka? Saaks ju täiesti panna igas normaalses load seitse aastat ja niimoodi saigi tehtud ja ja siis ongi asi niimoodi komponeeritud, et tõepoolest, kui ikkagi eri nukitsa torsisse vastutvust algab oma partiid just nimelt sellelt astmelt, mis tema nimi. Aga nüüd vaataja ei pea teadma ka siin noh, lihtsalt tegemise lõbulaikel. Kas tuled välja, tuleb? Lavapilt on tõesti väga rikas, väga leidlik, lavale tõeline nukumaailm ja kujunduse tegi sellele lavastusele Rein lauks. Algusest peale, kui me hakkasime rääkima sellest uudiste seitsmest keelsed alles siis meil oli tahtmine tõepoolest tehase nukumaailm ja lastele rõõmu teha sellega, mida me siis näitame neile ja jutt oli sellest, et äkise dekoratsioon oleks midagi niisugust, et seal liigub midagi, et seal tõesti sünnib midagi juba deklaratsioonis eneses. Siis tuli see mõte, et, et teeme sinna selle veski mis tõesti siis ka liiguks. No ja siis veskile teisele poole dekoratsiooni, nagu tasakaaluks ka üks niisugune urg veel teha ja, ja nii ta tuli, tähendab, sinna tuli hästi palju igasuguseid detaile ja häid mänguvõimalusi. Minu arvates ma istusin laua taha, see oli suvel peale jaanipäeva, pere oli maal ja ma olin üksinda linnas ja mul oli hea mõtteid mõlgutada ja ma hakkasin lihtsalt maketti tegema. Kõigepealt uurisin vesiveskid ja kogu seda maailma ja mismoodi see käima panna ja ma panin maketi peal oma veski käima, tähendab väga väikses mõõdus niimoodi, et mul oleks pärast, kui see läheb päris teatritööks ja töökodadesse, mul oleks täpselt selge pilt, kuidas see asi käib. Nüüd räägime tegelastest ka. Kuidas kitsetallesid, mõtlesid, noh, need on kõik väiksed lapsed, nad on inimese statud kitsed, elan, riided seljas, neil püksid jalas, mütsid peas. Noh, kes on seal? Väino, luubi tahtel on seal tekkinud veel juurde kübarati kübarhel hindid, millega lapsed mängivad seal, nii et ikka isikupärased peaksid olema hunt. Hundiga oli niisugune lugu, me ei tahtnud niisugust kurja hunti vägal. Hunti mängib Margus Tabor. Minul on see tõesti esimene luku roll, hunt oli ka suur osa, nagu selles tükis on mänginud niisuguseks natuke lohakaks ja ja ma tahaks, et see hunt ei ole kuri, ega meil pole mõeldud üldse niimoodi. See pole ainult minu tahtmine, et ei ole selline kuri hunt, kes käib eri tilgub hammastest, juba tunneb kitsetallede lõhna. Et rohkem nagu hirmutatakse, teeks kõva häält ja, ja kui ma seal otsa vaataks. Tiina Tennis hina oleksid kõige väiksemad kitsedel kõige väiksem. Ja käse ilusse jääb. Ta on päris armsake ju ka. Ja mina teen esimest korda käpiknukk, Nathan jälle selle kandi pealt munaga huvita. Evem, Aremäe. Sina mängid minu kitsedele siis vanuseliselt ja sooliselt teie v-le. Tema peaks olema niisugune poiss, et tema on suur raamatuhuviline nagu raamatukoi aga päris niimoodi ma teda ka nüüd teha ei tahtnud, et muudest asjadest ei hoolivaid. Proovisin nii teha, et talle meeldib ka väga laulmine ja ja kui ka padjasõda käib, et ikka võtab siis sellest ka osa ja et ta ei ole mitte nii suure kolmiku töötajaid, niisugune elusa rõõmus poiss. Riho Rosberg. Tegelikult kaks nuku oma Sõerd ütles, on siga pagar ja siis on orav, kes on läbi tüki igal pool ametis olema, väga armas loom. Meil oli teil lõbus ja tore seda teha. Ta oli ka meil see töö tegemise õhkkond, ka niisugune väga meeldiv ja see oli see trükid, vaidlust või noh, niisugune südamlik ja hea inimene. Nii palju rahvaga teadlik ja üks mõtleb ühtemoodi, teine mõtleb teistmoodi, täiesti. Ühed on vanemate, ühed nooremad, alguses muidugi muusika on väga raske meil laulda. Algul ma mõtlesin, et me üldse ära ei laula, sest ega nukuteatri näitlejad, ooperilaulja, et päris ei ole, aga nüüd tundub jälle muusikal üldse raske. Aga kes vaatavad, need võivad öelda, et ega nad ei laula võib-olla välja küll kõikjale on häda, ei olegi kerge laulda kätemoodi mõlemat kätt üleval hoidma ja pead sama laevafirma tagajat suudajad ülesse ja vähe. Kuidas te sinna ära mahute, mina olen pidevalt kuklapidi, mõnel suus pahandusi kui pikad juuksed ja tolmansul suus ja kõik naljaga saad tuisov. Kukud kassirvilgajad, kui kägu kukub safally. Kello seest oli nagu mingi pabimini, närv ka seismi. Pärast kui näiteks mingid tehnilised viperused tulevad, mida sa ette ei näe, esimeste etenduste puhul ikka annavad, näiteks mina täna oma seal oma ei saanud ja ei saa ja mõtlesin, et ma ei saagi seda koti kätte seal ühes kohas ja lihtsalt ei saa ja ei saa ja ei ole midagi teha, jääbki batsille kõikuma ja lõpuks sellised asjad, need ajad natuke endast välja. Hiljem kui ta läheb ju kõik mehaaniliselt need sellised tehnilised asjad, et siis siis, siis on kindlasti närviga vähem. Etenduste käigus hakkavad trollid elama ja tähendab kuidagi lõbusaks, me hakkame seda suurema lustiga tegema praegusest kuidagi veel natukese töö selline tegemine. Aga see joonis on täpselt paika pandud, eks need, kes kuhu, millal läheb, oli teistmoodi. Ei saagi olla, kui 13 tegelast on laval korraga, ruumi on nii hästi vähe ja siis ei ole mõeldavgi, et kõik teeksid seda, mis pähe tuleb. Selle meeles pidamine võtabki praegu aeglase orgaliseerumine või organiseerimine kellelegi ette jääda ja siis leiab kindlasti sellise kohaga, praegu oleme me kõik seal tahad aga nii elevuses ja Tombiseid ja olid hiljem, ma tean, selles osas on mul seal, need on mul siia, et siin ma võin isegi hinge tõmmata ja valmista selleks, et kui sul Justima jõudu vaja läheb. Aga selle ava mina näiteks selle sellistesse näinud nukuteatrisse üldise Veski ja see kõik see koolimaja tuba, see on ikka tõesti iga laps tahaks endale mängutuppa, noh, sellist tõelist nukumaja sihukeste elamisteks, midagi, mis töötab, Needrukesed mutrike sats on tegelikult õhutada tallede, kuulete sinna taha, olete ikka kuuleb ju. See on võib-olla natuke vähesest, muusikat on päris palju ja see muusika tuleb meile sinna lavale kõlaritest tänu sellele hirmu meie saari vahel siis nagu saalisega reaktsioone kuulab nagu vähem, kuid ka naersid seda, kuulab ära aga seda, et kuidas saal hingab meiega koos nagu seda on tõesti raske, seal ta hakkabki hinnang, direitzi kõige tähtsam olnud. No ma arvan, et selle tüki puhul on ikka väga tähtis, kuidas lapsed sellest mõtlevad, eile üks laps ütles, et tõeline titekas, aga vapustav ja ta oli sihuke suurem tüdruk pidada oma lähedased lapsed on näinud juba seda kõikjal. On ju tea kõike, ka seest on veel sellest tüki tegemisest osa võtnud kõik laulud pähe ammu ennem õppinud, kui emad-isad pähe ei saanud.