Kim, kas sa seda seda Winny Puhhi uut muusikavideot oled näinud, seda seda loole bussis? Ei, ei ole. See, see on päris naljakas. Ma käisin, käisin vanemate juures, ma näitasin neile, neile ka meeldis. Ma arvan, et, et sulle ka meeldib. Mida sa sellega öelda tahad, siis et sobib nii noorematele kui vanematele. Ja et, et lihtsalt selline tore. Olgu siis ma siis vaatan. Tere, minu nimi on Ivo krustak. Tere, mina olen Jim Ashilevi ja te kuulate saadet popkulturistid. Oi, ma olen täiesti segaduses, sest tavaliselt sa teed nalja ja värsid edasi tuleme siis ma olingi kohe kinni jaksad. Vana mängin, mängin sootustega iga kord, ma, see on nagu Baker, mida me siin väga julm, julm mäng, mis sa minuga mängid, sim Wikib geen, nii see on ja ma olen täna täiesti pädev olema raadioeetris, aga võib-olla ongi hea, siis sa oled õiges kohas. Tere tulemast. Tere tulemast. Ühesõnaga sinule kuulaja. Ja ka sulle kuulaja, aitäh, et oled taaskord meiega või kui sa oled esimest korda meiega, siis me oleme popkulturistid ja meil on äge kodulehekülg popkulturistid punkt com, kus saab viia kurssi end kõigi meie tegemistega siiamaani. Ja seal on saate viited ja asjad, sest et me räägime nii sisukat juttu. See on nagu teadustöö lugemine, et lõpus on 50 lehekülge viiteid. Viitame väga palju, sest me huvitume kultuurist väga sügavalt. Me oleme usinad filmide vaatajad, seriaalide vaatajad, raamatute lugejad, kontserditel käijad, vidinate ostjad. Ja ma tahtsingi sulle rääkida täna Ivo ühest pseudomurest, mis mul on. Eks, eks muidugi, kõik mu mured on pseudomure, et selles mõttes, et ma olen selline tühi, tühine inimene ja ma reageerin üle ja see, mis minu jaoks on probleem objektiivses plaanis muidugi ei ole üldse probleem või üleüldse, kui vaadata Ta kosmilises plaanis asju, siis kes olen, mina, olen ju midagi vähemat kui tolmukübe isegi sellises universaalses plaanis, aga kõne suumime siia sisse ja ikkagi pühendame nüüd ühe tunnikese minu isiklike probleemide avalikule käsitlemisele lahkamisele. Siis ma alustaksin sellest, et ma tahtsin paluda sult üks õhtu abi, tahtsin küsida sult nõu aga siis sain kaks sekundit hiljem kohe aru, et see on pseudoprobleem. Mul ei ole mõtet sind tülitada sellega nagu aga kuna praegu me oleme ikkagi raadioeetris ja väga paljud inimesed kuulavad, siis see on just see koht, kus saad pseudoprobleemidele lagedale tulla. Mis siis muud, eks ole, et nimelt sattus mu tähelepanu orbiiti selline Tähelepanuorbiit, kas selline asi on olemas? Okei, ma, ma ütleks, et see on mingisugune asi, mis püüab mu pilku ja käib nagu, nagu orbiidil minu ümber. Ei noh, selles suhtes, kui sa kasutad väljendit sattus minu tähelepanu orbiiti, siis ma saan 100 protsenti aru, mida sa sellega mõtled, nii et ma arvan, et see on täiesti mõistlik keelekasutus. Aga kas mõtte, kas mõistlik on alati kõige parem? Ei, see ei pruugigi kõige parem keelekasutusele, seda ma ei oska öelda, ma ei ole kuulnud erinevaid variante sedasama mõtte esitamiseks hetkel, aga sest kui ma oleksin öelnud, et sattus minu radarile ja see oleks nagu klaarim ma ei tea, kas see klaarim oleks olnud, sest radar sattus mu radarile võib-olla, noh, inimesele, kes võib-olla ei tea, kuidas radar toimib keerukam, kui sattus mu tähelepanu orbiiti. Et justkui see on sinu, noh kui me mõtleme orbiiti, see on mingisugune siuke jõuväli, eks ole, põhimõtteliselt kus suurem objekt väiksemat, eks ole, mõjutab enam-vähem. Et sealt orbiit, eks ole, tiirleb midagi midagi suurema objekti ümber ja ja see on mingisugune ala. Ja kui sa nüüd ütled, et see on sinu tähelepanu orbiit, siis, siis on see ala, kuhu saab midagi sattuda, mis on sinu tähelepanust ma absoluutselt enam ei sarm. Kera orbiidile ka satub aeg-ajalt igasugu nodi on ju nii, tuleb kuskilt ei tea kust, ja siis jääb niimoodi tiirutama. Samas, kui sa oleksid öelnud, et on püüdnud mu tähelepanu, siis selleks ilmselt veel selgem olnud. Jah, tõsi vat kahju, kahju, et ei oska rääkida, aga ühesõnaga püüame hakkama saada. Märkasin mina, et selline väga lahe tehnikafirma nagu Casio annab välja oma kuulsa Tšišokk käekellade eriseeria. Kas kas see on üks nendest, mis oli juba tegelikult mingis variandis olemas? Ja kalkulaatoriga Casio on mul juba randmel selle ma tellisin endale kunagi ebamõistlikult suurte postikuludega. Aga kell ise ja Ameerika ühendriikidest andmist kell ise ei olnud väga kallis. Ei olnud, no see oligi, ma sain kinkekaardi sünnipäevaks ja olin juba õnnelik, et näed, siis saan sellise kella, mida ma olen lapsest saati tahtnud täitsa vahva hinnaga. Juba sisestasin oma kinkekaardi koodi ja mõtlesin juba, et mis tunne oleks seda kella kanda ja siis ilmus ekraanile postikulu, mis oli minu meelest oli nagu, kas, kas paar korda suurem kui see kella hind või midagi sellist. Võib-olla ma liialdan, ma tavaliselt liialdan, mind ei tasu üldse uskuda. Aga märkasin siis, et Casio annab välja uue Tšišokk kella, kas sa tead, mis on siis jokk kell mille poolest see kell on tuntud? Kas see on see kell, millega ei tasu piiri ületada, sellepärast et väidetavalt on see üks odavamaid kellasid üldse või levinumaid kellasid ja terroristid kasutavad neid aegu sünkroniseerida, seetõttu piirivalveametnikud jälgivad neid või, või oli see judinaid draiderise? Ei, ma ei ütle kumbki ei Kiišokkel esiteks ei ole odav, vähemalt mitte need mudelid, mida ma siit Kasi kodulehelt olen vaadanud, näinud. Kuna vaadanud siis kuna vaatasin, siis nägin ja, ja Tšišokk on selline kellatüüp, kasi mis saab nüüd 35 aastaseks. Ja see kell arendati välja seetõttu, et kelladisainer disluua kella, mis on põhimõtteliselt nagu purunemiskindel sellega supelda mudas, kui sa tahad, sa saad sellega hüpata kaevu, kui sa tahad. Võid end uputada ainult kaevu, aga kell jääb ikka ellu nagu selline, et siis kui keegi sind sealt välja õngitseb, tõmbab ämbriga välja, siis ta saab selle kella endale võtta. Kell ikka veel töötab. Ja see kell ja, ja sama reegel pildilt sonar, no vot ja ja jah, ühesõnaga veekindel põrutuskindel küllaltki vastupidav igasugustele põrutustele ja 35 aastat tagasi see, kel nägi siis ilmavalgust ja nüüd annavad nad välja sellise eri versiooni mis on bränditud, gorillad, ansambli tegelaskujude, ka igal raam ja nii et igal kellal on ühe korilase liikme lõust peal. Aga see ei olegi niimoodi, et sa saad ühe kellaga nagu kõik, et see on nagu kogu, et sa pead, mitu kellast. Mõtlesin, et kui sa ei need neli põhiliiget, nemad, siis on igaüks saanud oma karakteripõhisel kella. Ja täiesti jabur, miks ma tahtsin nõu küsida, oligi see, et mul on iseenesest niisugune Casio kell juba, mis mulle väga meeldib ja mis mulle meeldib, isegi rohkem disaini poolest kui see korillase versioon nüüd. Aga ometi, kuna see korillase versioon nüüd tuleb, siis mul oli ilge kihk ikkagi saada see, kelle endale eriti limiitide näit mingi Saaremaal ja, ja siuke Bocemani hasart tekib kohe ja need kellad on ikkagi üpris kallid, minu meeles üks kelm maksis üle 100 naela. Ja kuidagi kas oli 150 või võib-olla ma siin jutu käigus leian selle hinna üles ka, aga aga mõte seisnes selles, miks ma tahtsin suga rääkida. Et ma hakkasin mõtlema selle peale, kuidas üleüldse kogu see nohikukultuur või kiikkultuur on mõnes mõttes nii asjades kinni kui et kuigi see kultuur või subkultuur on mingis mõttes imetlusväärne, sest et sinna kuuluvad või, või subkultuuriga seostavad end tavaliselt inimesed, kellele meeldib nagu ma ütlesin, meeldib igasugune kultuur, eks nad on kultuurihuvilise teadmishimulised süvenemis võimelised. Siuksed toredad inimesed üldiselt mõtlevad inimesed, kellele meeldivad mängulised lahendused ja kergelt obsessiiv ja kergelt siuksed kergelt otsessiivsed, sihuksed, heidikud mingil määral on ju, kes ikkagi kokkuvõttes on? Noh, paratamatult need, kes satuvad lõpuks kuidagi nagu teadusvaldkondadesse, vaatan sul praegu, et see on ja satuvad ülikoolidesse valdkondade loomevaldkondades satuvad tegema ägedat muusikat. Näiteks gorillad on sündinud selliste inimeste töö viljana. Ja, ja see materjalistlikus just kuidagi hakkas, hakkas nüüd jälle nagu närima, mõtlesin, et eriti veel seoses sellega, mis võiks, rääkisime. Eelmises saates oli meil Rainer Peterson pixel. Meil oli külas puhata ja mängida Foot käestist. Me rääkisime retrokonsoolide tagasitulekust, on ju, või noh, nii ei saa öelda, et tagasi nad sõnaga nüüd nad on retro ja nad tulevad tagasi. Siis konsool oli omal ajal konsool ei, omal ajal, siis kui ta ei olnud retro, nad tulevad tagasi miniversioonides, et saad osta, ma ei tea, 100 euroga endale siukse väikse miniversiooni mingist vanast Playstation-ist või vanast superlint endast ja saad neid kahtekümmend mänge, mängu mängida on ju, ma tõin siin korra kõrvalepõike, kui lubad. Mul juba on võhm peaaegu otsas, sest ma ikka veel jõudnud pointini endal kõrval lihtsalt teha ikka terwara põike. Vaata, mäletad, kui meil kord oli Vaiko Eplik külas, siis ta rääkis, et tema mängib seda vana vanakooli Detrisem ja mõtlesin, et peaks endale ostma, sest ma just lugesin kuskilt, et see pidi olema suurepärane ärevuse vastu võitlemise nagu vahend, elektrise mängimine, aga, aga see oli lihtsalt üks kõrvalepõige. Ühesõnaga ma ei tea, miks sa selle kõrvalepõike tegid, mis tahtsid lihtsalt mu floud nagu katkestada või midagi sihukest, et see on ikkagi konkurents, mis meil siin seda saadet kannab, onju. Aga kuidas sulle tundub, Ivo ja sina oled väga õige inimene, kelle käest seda küsida, sest et ma tean, et sa nüüd oled just siukest suurt kolimisprotsessi ja ma olen käinud külas sul ja eval ja teil on igasugu nohikukraami, kodustel on igasuguseid koomiksiraamatuid arvutividinad, konsool. Vinüülplaat, et erinevaid igasugu siukest nagu nodi, mida just siukseid kiik tüüpi inimesed endale kokku ajavad koju ja olles ka ise kolinud natuke liiga palju praeguseks hetkeks juba kolinud ümber oma raamatuid ja asju. Viimati ma mäletan, kui ma neid raamatuid ladusin tagasi riiulisse, siis ma mõtlesin, et see on viimane kord seal viimane kord ja ma ei osta enam ühtegi haavatut ka, sest et ma ei jõua lihtsalt elada nagu nende asjade sees. Et need nagu Ma ma nii ihkan kõiki neid asju, ma tahan seda uut Casio kella, mida mul tegelikult ei ole vaja. Aga kui kaugele saab minna kogu selle värgiga, et kas saab olla kiik, kas saab olla popkultuuri austaja niimoodi, et et enam ei oleks materjalist, sest mulle tundub, et see on täpselt selline subkultuur, mis on nagu sisuliselt hästi äge. Aga kokkuvõttes kõik need action vigurid, mida inimesed koguvad ja nii edasi, et nii tohutult palju on seda raami, seda kraami, mida sa pead tarbima selleks, et oma seda sisemist nohikut, toit. Ja lõppkokkuvõttes kas ei ole, et üle igasuguse piiri läinud, kas ei oleks tore, kui meil oleks lihtsalt üks Aipääd, kust me loeme kõiki raamatuid ja koomikseid, mida meil on vaja lugeda, et meil oleks üks mingisugune voogedastusteenus, kus me kuulame kõiki neid albumeid, mida me tahame kuulata, et me ei ostaks kokku endale lihtsalt mingit kraami. Aeg. Nii, ja see on selles suhtes hästi valus teema praegu seoses kolimisega. Ja tegelikult ma kogu aeg mõtlen selle peale, sest minus on peidus kuskil mingi minimalism. Kui ma vaatan Youtube'ist videosid inimeste kodudest, kus on nagu kõik viidud nagu siukse siukse üli ülipuhta minimalismi, nii siis seal on mingi aspekt selles, mis mulle õudselt meeldib, et tõesti ongi pinnad on puhtad, sul on seal üks kapp, mis on hele ja, ja hästi valgustatud ja seal keskel on üks imepisike taim, mis on täpselt selle kogu kapi pinna keskele paigutatud ja seal all on hästi pisike ilus ümmargune mingisugune alus ja noh, ütleme selline hästi väljapeetud ja väga, väga kena minimalism, aga ma, ma tean, et see reaalselt ei saa olla minu elu noh, ühest küljest mitte ainult sellepärast, et, et on see noh, nagu minus nohiklikum pool, kes, kes soovib mingeid asju, millega oma entusiasmi välja elada vaid ka tegelikult noh, see see nagu töö mis, mis tuleb teha, et seda ülal hoida, et seda nagu ülimat minimalismi ülal hoida on tegelikult päris suur. Sest justkui see, see universum ise nagu soosib sellist kaost ja asjad kipuvadki minema paigast ära. Et see tundub juba kohati nagu selline haiglane nende, nende iga detaili nagu täpselt keskel ajamine ja, ja ilusate nii-öelda kompositsioonide tegemine. Aga selle selle asjade kogumise ja kogu kogustega on üldse. Mul mul on niisugune tunne, et mingi hetk elus tuleb justkui ära otsustada, et mis need asjad on, mida ma kogun. Ma ei ole seda nagu super hästi teinud, et noh, ma kogun fototehnika ja samas on mingid muusika plaadid ja, ja meil on kodus väga palju raamatuid, mida ma üritan kogu aeg oma abikaasa sellele sellele e-lugeri usule ümber suunata. Hetkel ta vaatab mu poole, näitab, et Renee luger käes, nii et tundub, see on suurepäraselt keskmist sõrme ja lausa kahte. Tundub, et sa õnnestud suurepärase tundub, et see saade mõjuka teie suhtele väga hästi ja ja, ja noh, ütleme siin ongi nagu see aspekt, et, et tuleb nagu mingi otsus teha, näiteks muusikaplaatide puhul oli väga-väga markantne see, et ma üritasin hakata kas CD plaate kukkuma, et mul oleks kodus nii seedeplaadimängija kui ka vinüülplaatide mängija, siis üks hetk. Ma lihtsalt viisin kõik need CD-plaadid minema jälle sest nad olid lihtsalt veel üks asi, et ma mõtlesin, et noh, kõiki Savinüülil, aga mõnda plaat ikka tahaks omada, et CD-sid ikka toodetakse, et siis on nagu mõlemad variandid olemas, aga siis tekibki koju nagu niisugune niisugune topeltkogus mingeid asju, et sul on veel mingid plastkarbid, mida sa põhimõtteliselt kuskil riiuli peale pead koguma ja noh, põhimõtteliselt siis kuidagi nagu ilusasti välja panema, sest noh, see ei ole ka mõistlik, kui nad on seal kuskil kastis, eks ole, või või midagi. Aga aga ma olen kuidagi nagu muusika suhtes vähemalt selle, selle nagu lepitus endaga teinud, et kui ma muusikat kogunet, ma tahan, et, et mingist plaadist jääks mulle mingi füüsiline mäles mälestused, see oli oluline plaat minu jaoks, mulle väga meeldis endale seda mingi füüsilise esemega meelde tuletatud vinüülplaat oma nagu sellise suure ilusa kunstilise ümbrise ja, ja et see objekt ise on kena, et siis see on nüüd üks asi ja, ja noh, raamatute puhul samuti, et mina ise raamatuid pigem laene, lugerist ja kui on mingisugune kas fotoraamat või mingi väga visuaalne, väga väga selline raamat, mida väga e lugerist ei saa lugeda. Näiteks ka koomiksid, et siis neid ma siis nagu ostan, aga see on niisugune valiku küsimus, et lihtsalt tuleb endale ära otsustada. Ja noh, seal on ka selles suhtes õigused nohiku kultuuris kõik see kõik see eriväljaanded ja, ja, ja sellised nii-öelda oma kangelaskujuga seotud Seotud. Kraam, et noh, see on, see on nagu see tekitab minul kallati sellist tunnet, et äkki ikka midagi võiks omada. Sest see on lihtsalt, see on, see on füüsiline representatsioon sinu mingisugusest obsessioonist, asjast, mis sulle meeldib ja selles suhtes ikkagi nagu nagu äge, see on inimestele visuaalne kodu, kodu on niisugune koht, kuhu sa kutsud inimesed, kes sulle üldiselt nagu meeldivad ja sa tahad neile kohe ennast ju väga visuaalselt selgelt väljendada. Aga samas jah, eriti kolidesse mõtled, et tekitaks lihtsalt Facebooki postituse. Oleks lihtsam, et tulge, tulge võtke, ei, ma mõtlen lihtsalt seda, et selle asemel, et osta mingi asi, et näidata mingisugust fännust, et siis lihtsalt võib-olla kiiret internetti. Et, et mulle meeldib see, mulle meeldis, googeldad selle ilusa pildi sellest asjast. Ma nägin, eelmine selline suur otsustushetk jälle seeriast Chimmi pseudoprobleemid oli ühes poes, kus müüdi, Me läksime nelja-aastase tütrega mänguasju vaatama. Ja siis juhtumisi jäi mu pilk pidama. Ühel Legol mis on osa sellest seeriast, kus on need erinevad koomiksites seriaalidest tuntud karakterid tehtud natuke sellisteks kandilistekse suurteks, et sa saad osta selle ühe karakteri kujukese justkui, milles saad kokku pannud, on niisugune nagu veidi kandilise kehaehitusega siis. Ja ma nägin, et seal oli Terdevili kujukene, siis millal sai ka niimoodi kokku panna. Nii tundub, et mingi diil Marveli ja, ja, ja kusjuures üks meie kuulajaga rääkis meiega töödevilist hiljuti, kas polnud, küsis, et kas me vaatame tööde pillid ja noh, minu vastas oli, oli ju nii? Ja ja mina ei ole kahjuks praegu üldse aru. Sinna ma tahtsingi jõuda, et mina ka ei ole vaadanud. Nii et ma otseselt isegi ei ole kursis tööde heli saatusega ja seiklustega. Aga see lego kandiline Berdevil nägin nii äge välja, et ma lihtsalt jõuga pidin ennast eemale viima, sellest riiulist seal. Ja veel päevi hiljem ka natuke nagu mingisugune niisugune nagu nagu mingi võõrutus. Protsess toimus, et iga kord, kui ma sattusin ostukeskuse lähistele siis ma pidin ruttu-ruttu mõtlema välja mingisuguse uue koha, kuhu ma pean minema, et ma ei läheks läbi ja ostaks. Talle läheks legaada aga seda üritanud teha, et seda kuidagi oma oma lapsele maha müüa, et äkki sa tahaksid seda asja. Ei, sest ma ei taha, et tema tahaks selle endale n. Endale ja kujutasin ette, kuidas näeks nii ilus välja mu konsoolide riiulis näiteks. Aga see on, see on väga libe tee, see on väga-väga libe tee. Seal on niisuguseid asju, on, mida sa oled ostnud just sellises kontekstis, et ohku äge asi, et ma juba lihtsalt selle asja omamise pärast tahaksin osta, mille puhul sa oled mõelnud, et see oli hea ost, sest ma mäletan enda puhul väga tihti ma ostan midagi, mida näge omada ja mõtlen, et oh, et, et et kui, kui see mul oleks, siis ma tunneksin ennast nii hästi ja ma pärast alati kahetsen neid osta või noh, nagu mitte alati, aga päris tihti ma mäletan, kui tuli välja Diablo kolm, mis oli ääretult oluline suursündmus ja nendele, kes olid suured Diablo kahe fännid. Ja ma just täna juurdlesin Diablo kolme ostmise üle. No see on, see on, eks ole, jällegi arvutimängu teema, aga, aga noh, Diablo Kaksele oluline mängija, kui, kui aastaid ja aastaid jube kaua pärast seda, kui see Diablo kaks selle tuli lõpuks ametitele kolmas osa välja siis ma mäletan, et ma läksin arvutimängupoodi ja ostsin selle nii-öelda füüsilisel kujul selle karbi, kus olid sees plastik, kettad ja mingi mängujuhendi asi, ostsin selle asja omale koju. Ma ei teagi, kus enam ma arvasin, et see on hästi oluline, et siuke markeerida see hetk ajaloos, millal ma neid ostsin selle mingi füüsilise esemega, tegelikult seda oli tüütu kolida ja ta on nüüd kuskil. Ja tegelikult see ei olnudki üldse oluline. Aga sel hetkel sekka see tunne, et see ei olnud oluline, saabus kuidagi hästi ruttu või ei, ei. Ma ei tea, see see. Lihtsalt läks nii ruttu mööda, ma panin ta omale arvuti peale ja hakkasin mängima ja võib-olla oli ka asi selles, et ega see Diablo kolm nüüd kohe, kui ta alguses välja tuli, ei olnud just selline just see, mida kõik ootasid õudsalt, et tal olid omad hädad ja muidugi nüüd, kui veel siin hiljutisi arenguid vaadata, siis tundub, Diablo neli jääb üldse tulemata ja keskendutakse vaid mobiilimängudele, mis Diablo fännid hiljuti viimasel siis selle mängutootja pliisordi korraldatud konverentsil meeletult närvi ajas. Aga, aga jah, ma ei, ma ei tea, mul ei ole nagu väga palju siukseid esemeid, võib-olla tõesti vinüülplaadid on need, mille puhul ma, ma tean, et ma olen neid neid ostnud ja hindan ja teine asi on võib-olla vanemad fotoaparaadid, et kui ma olen kuskilt leidnud mingist mingist kaltsukast 10 euroga mingi superägeda kaamera et siis ma seda väga hindan. Ma pean, ma vajan natuke mõtlemisaega, et millist sellist emotsionaalselt laetud, aga sisuliselt mõttetut ostu ma olen viimasel ajal nagu teinud. Aga ma annan sulle seda aega, sest ma mõtlesin täna, et ma mängin, mängin sellist plaati nagu open. Ingliuus EP what happens? Läks, mida ma mulle meeldib see pealkiri ja see on niisugune, mõtlen, ma nüüd tahaksin õudsalt seletada, aga ausalt öeldes ma olen seda plaati küll üks-kaks-kolm korda kuulanud, aga pole kordagi suutnud veel sellesse keskenduda ja tundub väga ebasiiras, kui ma räägin, et ja et see on tema üks isiklik lukkumaid plaate üldse ja ta räägib väga palju endast. Räägib küll, aga ma pole õieti kuulanud, aga lihtsalt puhtalt pealkirjade järgi ja tegelikult see on hästi äge lugu ka. Sobiks siia vahele mängida selline lugu nagu evis single thing. Iga väiksemgi asi, open maid, kiigo. Saamivadži laike, enam ruwinit. Ma muidugi saan aru, et ilmselt see ei olnud sisuliselt väga õige laulmine diskussiooni juurde ka pealkiri sobis, vähemalt sõnade poolest kohapealkiri sobis ideaalselt ja mulle õudselt meeldib open Mäkiga. See oli nii äge lugu. Kusjuures, kuidas seda siis selle Casio kellaga jäi, ostsid ära vä? Sa mõtled seda gorilla sõjalise oli, no ma läksin nii kaugele, et ma andsin neile, kas ei ole siis Casio korporatsioonile andsin oma emaili aadressi, et nad teavitasid mind kohe sel hommikul, kui need kellad müüki lähevad, ise väga selgelt teadlased, see ei ole mulle taskukohane ja eriti arvestades, et need lähevad müüki veidi enne jõule, siis noh ma, ma tean, et, Võib-olla peaksid nad siis saatma selle kirja hoopis mõnele lähedasele. Kas ma oleks pidanud, jah, võib-olla. Pärast salvestust, ma lähen panen kõikide oma lähedaste meiliaadress ka sinna. Seal võiks olla selline võimalus, et mingi väike kastav nõutad Simmile, see meeldiks lihtsalt võhik punk nahheksale. Ja aga mulle meenus nüüd, milline oli minu viimane selline kire ost, mis tegelikult ei ole otseselt vajalik asi üldse mu ellu. Aga ometi seda öelda, et ma tunnen, et emotsionaalne pool minus või see ma ei tea, see nohik minus ikkagi kisendab, et on küll vajalik olevaid või on vajalik. Ja see ost oli eile kusjuures eile ja juhtus nii, et ma sattusin ühte videoproduktsiooni stuudiosse kus on kus on noh, jah, et see on üks väga eriline paik seal sageli tehakse muusikavideo, et ma nägin seal Tommy Cash möllas seal parasjagu mingite lillkapsast ega ütles, et ta teeb uut videot seal ja siis ma tean, et 12 eek Mancy mu sitt on kosmos, video on seal näiteks tehtud, ühesõnaga paljud väga lahedad videod sünnivad seal paigas, sest et seal on mõnusalt palju ruumi. Ja kükitasin seal nende raamaturiiuli ette. Ja raamaturiiulist vaatas mulle vastu selline suure formaadiline kõvakaaneline Raamat kruvinud Houssi filmi topeltfilmi sünniloost. Tegu on siis Tarantino jäärad riigese, sellise topeltüllitise ka, eks ole. Tarantino tegi filmi pealkirjaga ja Rodriguez tegi filmi pealkirjaga plane tseror. Ja. Et neid sai siis minna kinno vaatama niimoodi, et sai lausa samal õhtul vaadata mõlemat filmi ja nende vahel olid siuksed välja mõeldud filmide kõik filmida, veel mõeldud, aga selles mõttes välja mõeldud filmida filmide reaalselt lina, mitte reaalselt lisa linastuvate filmide treilereid, mis olid ka oma ooper täiesti üle võlli, hästi jaburad ja stiilsed sihuksed treilerid tänu millele isegi paar filmi said lõpuks ka tehtud. Ja Danny trehoga film. Machete. Treiler tuli sealt vahelt. Kõigepealt. Treiler ja siis tehti Machete, tehti isegi Machete Katja ja see jabur film, Hubov, šotkan või mis oli, et kodutu mees pumppüssiga minu meelest sellest ka sündis lõpuks film. Vähemalt selline tunne, et võib-olla see on jälle see hetk, kus mu mälestus millestki, mida hiljem on minevikust välja toimetatud, aga mälestus minu pähe jäi alles, kusjuures. Mitu meie kuulajad kirjutasid meile selle kohta nii öelda võltsida või arusaamatute mälestuste kohta ja, ja kõige, kõige põhjalikuma seletuse andis meile Kerly Ilves kes ise õpib psühholoogiat ja rääkis, et tegu on Mandela efektiga. See oli väga sisukas ja tore kiri. Ja aitäh kõigile, kes kaasa mõtlesid sel teemal kohe oli selline tugi tugigrupi tunne, soe tunne. Aga kükitasin, mina siis sinna raamaturiiulite, nägin seda raamatut, natuke lappasin ja sündis otsus, et jah, ma pean selle raamatu endale saama, sest mul on need filmid nii jubedalt meeldivad ja ma tõesti ma ei tea, üle iga paari või kolme aasta vaatan neid jälle meelde tuletada, et edele läbi elada, seda, seda ülimat. Naudingutunnet lihtsalt, sest need filmid on lihtsalt puhas, fun, lihtsalt puhas. Filmikunsti fan. Need ei ole kindlasti. Kuidas öelda? Lihtsalt niisama ei need ei ole kindlasti kõrgkultuur. Vaid väga, väga teadlikult selline trassi, sihuke sihuke nagu kolmeteistaastase nohikust, poisi filmi unistuse täitmine põhimõtteliselt. Mida Rodrigo Tarantino seal tegema läksidki, ju põhimõtteliselt nad tahtsid teha filmid, mida nende teismelised ise endad, võiksid täiega nautida ja mida nad võiksid joosta kinno vaatama. Nägin seda raamatut ja kohe võtsin lahti ühe kasutatud raamatute. E-poe veebipoe leidsin endale sealt kõige odavama variandi ja nüüd kuskilt uugast asus minu poole teele üks eksemplar sellest raamatust ja see on nii nagu selles mõttes nii tobe ost et kuigi ma olen nende filmide fänn, ma olen nende režissööride fänn ja ma kindlasti tahan lugeda läbi Need intervjuud, mis seal raamatus on nende filmitegijatega, mis avavad filmi, filmide sünni tagamaid, seal on intervjuud ka kunstilise meeskonnaga, kes kõik need sulanud nägudega inimesed seal kokku Mäkerdasid ja ja, ja seal on ka nende filmide stsenaariumid kirja, selle koheldakse kirjanik minus tõstis pead, ütles, et see võib olla huvitav õppematerjal selle kinni. Aga tegelikult ma tean, et see raamat lihtsalt jääb mulle riiulisse ja see on järjekordne sihuke lahe asi, mida mõni igav külaline näiteks minu pool võib järsku riiulis näha ja siis võib seda sealt võib-olla korraks väljavõtet natuke lapata, vaadata pilte, siis ta paneb selle sinna tagasi ja siis veel järgmised neli, viis aastat jälle keegi seda raamatut riiulist välja ei võta. Lihtsalt veel üks asi, ma parema meelega tegelikult oleksin lugenud kõiki neid tekstilise materjale lihtsalt internetist lugeda need korra läbi ja siis võta kaasa, mis sealt võtta annab ja selles mõttes mitte koormata veel oma raamaturiiulit, mis on niigi juba ülekoormatud veel ühe suure raamatuga. Mul on tunne, et see on kõikide nende kohvilauaraamatutega neid kutsutud, eks ma ei, ma ei ütleks, et nüüd see, see on niisugune peale, eks ole, aga, aga põhimõtteliselt nad ikkagi nad on sellised hästi värvikad hästi spetsiifilise põneva teemaga raamat mis, mis poe salatitekitavat siukest tunnet, et oh kui äge, eks ole, et et ma tihtilugu käin, käin raamatupoodides just nende riiulite juures, kus on, kus on, ma ei tea raamatuid jaapani tänavastiilist, oh kui põnev, eks ole, tahaks kohe lugeda, vaadata hästi palju põnevaid pilte lõpptulemusena nende raamatute põhiprobleem ongi see. Ta ei ole selline raamat, mida sa, mida vähemalt mina, võib-olla, võib-olla see nagu isiklik probleem, et ma ei ole kunagi neid lõpuks kätte võtnud, läbi lugenud, et nad on lihtsalt niisugune raamat, mille ma ostan koju, sest see on põnev. Ma tulen korra diivanil, noh, kui ma tulen poest koju, istun diivanile maha, siis ma korra lappan ta läbi ja mõtlen, et oh, seda ma küll nüüd loen ja siis ta jääb. Ja ja samamoodi mul mul õnnestus jätta ostmata näiteks üks ajakirjad teist eksemplar ja ma tõesti, te olete õnnestus jätta ostmata, sest et tagantjärele mõeldes tark otsus, mulle jäi see raha alles. Aga seal oli intervjuu plaad Oryntši nime all tegutseva muusiku devantseehansiga, kes on viimase paari aasta jooksul saanud minu suureks niukseks nagu suureks imetlusobjektiks, kui nii võib öelda, et tema talent ja ja tema looming on mulle väga-väga oluline. Ja ma ei olnud tegelikult vist kunagi lugenud ühtegi intervjuud temaga ja ma olin just jõudnud punkti, kus ma mõtlesin, et tahaks teadet, et noh, et mis juttu ta räägib üldse, on ju. Et ja teised on niisugune ajakiri, mis ka rõhub sellisel ajal. Pildi ilule on ju, et, et seal oli siuke mingid kummalised pildid temaga tehtud ja ja samas intervjuu ise oli nagu üpris lühike. Tegelikult lehekülgede arv oli nagu suur, aga, aga tekstilise sisu või tekstidest infot oli tegelikult küllalt vähe. Ja ma olin täiesti nende kahe vahel. Tegelikult oleks ju lahe, kui mul oleks sihuke huul popkultuurist, ma ei tea, moest trendidest rääkiv ajakiri kodus on ju jällegi sihuke kena asi, mida millega eputada. Juhuslikult jätta lauanurgale on ju, kui keegi peaks läbi astuma. Aga. Aga lõpuks näidata teistele, milline mees sa oled. Jaa, aga mis juhtus seal ajakirjariiuli ees, oli see, et mulle meenus, et oota ajakirjal, teil peab olema oma veebiväljaanne ka, ma olen ju näinud, ma olin ju lugenud sealt mingeid asju ja läksingi koju. Leidsin üles sellesama intervjuu, sain vaadata selle pildigalerii läbi lugeda intervjuu läbi ja oligi olemas. Kirik oligi kõik ja no ma saan aru, onju, et ajakirja toimetustele ajakirjade väljaandjatel on vaja kuskilt oma palk teenida ja on vaja kuskilt saada see eelarvet, et jätkata oma ajakirja väljaandmist. Minu pealt nad ei teeninud sentigi, sest et ma ei klikkinud ühelegi bännerile seal lehel ja nii edasi, et noh, see on nagu omaette küsimus, et kuidas siis peaksid üldse ütleme nii, et popkultuurid, tootjad, kuidas nad peaksid ennast ära majandama üldse kui inimesed ei taha, otsustavad ühel hetkel, et nad ei taha asju. Nad tahavad ainult muide, tahavad ainult seda sisu ennast. Aga seda teemat me siin täna ära ei lahenda ega vist üldse mitte kunagi, vähemalt siin kahekesi. Teine võib-olla keegi teine ja, ja võib-olla ma ei tea, loodusseadused panevad lõpuks ikkagi asjad paika. Aga ja ühesõnaga, see on kummaline värk, see asjade ajamine ja mul tuli turvatunne, mõnutunne, mis tekib, kui sa ennast ümbritseb nendega. Mul tuli selle ajakirja näitega meelde see, et tegelikult ma tegin ise väga sarnase ostu, eelmine aasta, niisugune ajakiri ilmub nagu Neitcher iga nädal on ajakirjas on üks üks selliseid olulisemaid, et teadusajakirju maailmas selle sellel on, sellel on väga suur lugejaskond ja see on niisugune hästi keeruline artikkel, ajakiri Q saada oma teadusartikkel, et kui sa oled teadlane ja, ja sa töötad millegi väga suure olulise ja, ja keeruka kallal ja sa teed väga hea publikatsiooni sellest siis siis siis tihtilugu, et kui sa saad nagu, kas Neitcheris või siis teist teises sihukses kuulsas ajakirjas Science nendes kahes ühes nendes kahes oma artikli avaldatud, siis see on nagu väga-väga kõva sõna ja, ja samasse nišši nagu ise selline väga põnev lugeda ka, et seal on küll siuksed, küllaltki keerukad teadused, tikrid, aga, aga need teemad on väga-väga põnevad, millest seal räägitakse, seal on siukest natukene kergemat lugemist ka ja ma olen niimoodi kogu see aeg, mis ma siin Eestis nüüd olen olnud pärast seda, kui ma ülikoolist ära tulin, tundnud, et et ma, nagu kaugel on järjest enam sellest sellest teadus poolest, et ma, ma ei tegele aktiivselt enam teadustööga ja seega see nagu identiteet, mida ma olin aastaid omal omal nagu hoidnud, et ma, ma olen teadlane, ma tegelen teadusega, on hakanud nagu murenema ja, ja ma ma tundsin kuidagi, et ja siis ma tahaks, tahaks endale kuidagi rohkem tõestada seda, et see, see pool on ikka minus olemas ja siis ma nägin kuskilt reklaami, et telli ajakiri Nature aastatellimus omale siukse soodsa hinnaga, nii mis sa tegid. Ja siis ma tellisin omale ära ja mul on tunne, et ma juba tean, kuidas see lugu lõppeb iga nädal, niisugune mitmesajaleheküljeline, paks, keeruline ajakiri, iga nädal, iga nädal ja, ja ma ei ole neid ammu lugenud. Nad lihtsalt tulevad mulle koju, ma lähen nüüd vähemalt endale nagu öelnud, et ma lähen piinad tööle tööl siis nagu teised äkki kellelgi on kasu ei näinud ja Eeva loeb neid vahel temale väga meeldivad, et et mingi kasu neist juba on. Aga no tõesti kindlasti ei ole nad aidanud mul endale tõestada seda, et ma olen ikkagi. Ma tean, Ivo, ma olen täpselt sedasama teekonna läbi käinud kirjandusajakirjadega. Täpselt samadel põhjustel lähevad sama loogika viis ostuotsuseni tellimisotsuseni ja paremat tunnet, lõpuks. Pigem on nii, et ma vaatan kõiki neid ajakirju oma raamaturiiulis reas ja. Mulle meenub, kuidas ma käisin ülikooli astudes ühe oma õppeju kodus käisin talle abiks, et tal oli jala jalg oli haige või midagi ja siis ta tegelikult tal oli väga vaja nagu viia mingeid asju lihtsalt jalust ära. Ja siis me kursusevennaga Läksime üks õhtu läksime ta juurde, ta elas seal ka üsna kõrgel korrusel sihukeses kortermajas ja ja siis me lihtsalt viisime nagu kastide kaupa kirjandusajakirju Vikerkaare, Sid viisina keldrisse. Ja siis seal keldrist vaatasid vastu meile veel nagu. Vikerkaari ja sel hetkel mõtlesin nagu huvitav kust, kust need kõik üldse nagu tulid miks tal neid kõiki vajalikke tõesti luges, kõik need läbi. Ja mis me siis nüüd edasi saab, miks see hea on, et need siin keldris praegu niimoodi lihtsalt on? Et ma ei tea mulle praegu kangastub silme ette selline tulevikupilt, et võib-olla ühel hetkel käibki mingi krõks ja me suudame kõik terve inimkonnana tehasele edasi, et aitab, aitab nende, aitab nende füüsiliste asjade kokku kuhjamisest, teeme niimoodi, et kui sa oled raamatusõber, onju või üldse, kui sulle meeldib lugeda midagi, et siis ongi, me toodame nüüd kõik inimkonna ühistööna, toodame siukse ühe siukse musta monoliitsed, siukse objekti objekti, midagi sarnast, nagu saab näha Scubriku 2001 ilmist. Mis siis seisabki selles tühjas ruumis, mida te kirjeldasite tühjas hästi valgustatud minimalistlikkus ruumis keset seda tuba. Ja, ja selle objekti nimi ongi raamat. Ja kui sa tahad, siis seal sees ongi peidus kõik kõik artiklid novellid, näidendid, romaanid, teadustööd, koomiksid, kõik, mida sa vähegi saad lugeda, kõik on seal ühes raamatus kirjas. Tatana ja kui sa tahad, sa saad sealt selle kätte, aga sa ei pea enam oma keldrit vikerkaari täis joonistama. Mul tuleb meelde, kui animasarjas Tuturaama tutvustati Marsi ülikooli et siis seal mindi mööda ülikooli raamatukogust, öeldi, et siis siin on Marsi Ülikooli raamatukogu, kus on, kus on, ma ei tea, kas ta oli siis päikesesüsteemi või galaktika või mille iganes suurim nii-öelda kirjanduse kogu ja siis aknast näidati sisse, kus oli siis ühe postamendi peal, oli seedeplaat, kuhu oli peale kirjutatud Fiction ja teised teised postamendi peale CD-plaat, kui oli peale kirjutatud Non Fiction. Et see on põhimõtteliselt see, mida sa kirjeldad, siis niuke. Ja olles seda praegu välja öelnud, mida ma ütlesin, mu käed hakkasid sügelema, sest mulle tuli meelde, kui mõnus on ajakirja vikerkaar käes, hoida, lapata, see on nii mõnusa formaadiga. Mulle. See on üks lemmik ajakirja küljendusi, mis selles selles väljaandes on, mulle väga meeldib sealt lugeda, asjus on hästi küljendatud, alati väga sisukas ja üllatav. Ja tegelikult noh, mulle ju meeldivad. Need asjad mul mulle meeldivad rohkem kui lihtsalt need artiklid ekraanil helendavat ekraanil. Ma just tahtsin öelda, et samas sa võid ju neid, eks ole, vaadata ka tahvelarvutist, mis seal kaseida osta, eks ole, sellepärast et just hiljuti Apple tuli välja oma uute tahvelarvutitega, mis nägid veel ägedamad välja kui varem ja, ja mul mul ka jälle hakkasid kuskilt midagi sügelema. Ja juba nii, et ma ei tea üleskutse kuulajatele, kui teid vaevab sama mure siis saatke oma asjad meile. Saatke hõikame ägedad asjad meile, sest me ei ole nii rikkad, et endale kõiki neid asju päriselt osta. Lihtsalt lihtsalt lihtsalt saatke raadio kahe valvelauda. No mis seal seda kassi, aga siis lõpuks teed, mul tuli endale meelde, et üks päev ma kõndisin läbi Solarise keskuse, seal on minu arust mingi kellapood, ma ei tea, mis pood see on, igatahes seal olid kellad ja seal oli siuke väike kasi, vitriin ka. Ja seal oli üks selline väga vanakooli Casio kell nagu need plastist mustast plastist kassi ja kellad, kus nad lihtsalt see digitaalne väike väike kellaplaat ja kust siis näeb neid, neid numbreid kellaaja näitamiseks, ma näitan sulle pilti ka ja see oli kuldne, kuldne, kasi ja kell. Ja see nägi korraga nii, nii selline totter ja juustule ja, ja ebavajalik välja, aga samas nii lahedalt, lahedalt noh, isiklik, et ma mõtlesin, ma just mõtlesin sinu peale, et sulanestage kasina kell ja mõtlesin ka selle peale, et, et nii äge oleks, kui, kui minul oleks ka äge kassiga, kel aga, aga ma ei ostnud seda ilmselt ei osta, aga mul on kuidagi. Ma mõtlen, et ma võiksin olla rohkem kella kandja, aga tegelikult ma ei ole üldse kellakandja. Ma võtan ka kella nagu pigem, pigem ma märkan neid hetki, kus ma muudkui võtan ära kella käe pealt, sest et mu ranne hakkab higistama või ma ei tea, kõnnin nii kiiresti, alati ma kogu aeg. Nii kiiresti käekellaga pigistama. Mu käsi hakkab higistama, jah, nagu kella all ja selles mõttes ma üldse ei hakka ennast petma, et et kas ma olen õige inimene, kes peaks ostma endale näiteks mingisuguse Apple'i või Samsungi või muu tootja nutikella? Ma arvan, et ma ei ole, see inimene on, ma ei tea kuidagi, ma aga ometi tänama siia stuudiosse selle Casio kella panin ilmselt selleks, et sulle muljet avaldada. No ma ei tea, ma ei tea. Ma ei tea, mis saab, ma ei tea. Äkki peaks midagi ostma, siis, siis oleks targemaks. Aren, kas ostmine teeb targemaks? Oleneb, mis sa ostad, raamat, ostes siis targemaks, saatest ka räägiti, siis äkki on raamatuid asjadest, et kuidas asjadega suhestuda ja mis nendega teha. Kindlasti on. On ülipopulaarne asjadest asjadest loobumise õpetus või kodus korra loomise õpetus. Jaapani koristamisguru, kelle nimi on Marie Condo. Jaa jaa. Eva luges seda vist ainult näite korra pöidlaga üles-alla. Kuidas oli, üles oli hea raamat oli. So ütleb säutsu. No seda raamatut on lihtsalt müüdud ogarates kogustes. Paistab, et et asjade sees uppumise mure on, on. Epideemiline ema sorti maailmajagudes ja, ja, ja kui ma käisin raamatupoes ükskord, siis ma nägin isegi koomiksiversiooni sellest raamatust, mis oligi ilmselt selleks, et minusuguseid nohikuid püüda, sest sel hetkel ma hakkasin mõtlema, et oota, äkki ma ikkagi vajan. Koomik. Koomiksid ma mõtlen niimoodi kalevipoja koomiksist, iga kord, kui ma seda näen, tekitaks kalevipoja koomiksi ostma. Kui tihti sa näed kalevipoja koomiksit, kus olles ikkagi olen ette, et elama kuskil minu meelest võib-olla ma mõtlesin selle välja, aga võib-olla ei mõtelnud ka. Aga vaata, kui me oleme täna rääkinud nagu rohkem nendest nohiku kultuurile, apelleerivatest esemetest, aga kui seda teemat nüüd laiendada, noh, nagu nagu selle raamatu puhul nagu nagu kõikidele asjadele, siis see on ikkagi ju väga valus ja selge, kui tugevalt me elame täna siukses tarbimisühiskonnas, kui palju meile kogu aeg määritakse pähe erinevaid tooteid, mida tegelikult vaja ei ole, või, või siis seda, et me peame kogu aeg ostma uusi riideid, mis ei pea kaua vastu, või tehnikavidinaid, mis ka samamoodi noh, vajavad väljavahetamist iga mingi aja tagant ja ja kui palju meile erinevaid heaolu kaupasid lihtsalt üritatakse, üritatakse maha müüa ja neid meile väga-väga vajalikuks teha, ma ei tea, manipuleerides kas siis tervisele, rõhudes või välimusele rõhudes või, või lihtsalt kasutades oskuslikult ära meie obsessioone. Kasvõi see, et sellele kümmet kella vaja, aga kui sa teed nad igaühe mingisuguse ägeda bändi tegelasega, mis sulle meeldib, siis, siis on suurem tõenäosus, et sa mõne neist ikkagi ostad. HM saadi, lähed, sa näed seal 20 erineva bändisärke bändidel, millel pole HM iga mitte vähimatki seost. Aga nad on seal Nirvana T-särk, eks ole, HM-is, kes saab olla midagi veel veidramaks. See on, see on väga veider, see on väga veider. Ta on niisugune laul, mille pealkiri on protection from Raivo on. Mulle tundub, et see pealkiri soovitabki siia konteksti väga hästi. Palun kaitske meid. Palun kaitske meid selle eest, mida me tahame, sest et see, mida me tahame, ei pruugi üldse olla tegelikult see, mida me vajame. Ka mul läksid mõtted praegu materialismieelsesse aega, kus riided tuli ise õmmelda või lasta kellelgi lähikonnast õmmelda ja need kestsid kaua. Moetrendid ei vahetunud nii kiirelt, mingid riided pärandusid põlvest põlve edasi, samamoodi erinevad tarbeesemed, mis lihtsalt tehti valmis, tehti korralikult ja siis need olid olemas. Ei olnud vaja midagi iibest endale juurde tellida, mingit nodi sõnaga, et kõik, mida sa vajasid, sa lihtsalt kas tegid ise või tegi sulle su naaber. Ja, ja ei olnud isegi neid ahvatlusi mitte kuskile, too tahaks samasugust võtmehoidjat nagu praegu, Hiinas on moes midagi. Lõpuks. Probleem ongi nende asjadega, mille abil me ennast defineerime, kas siis on see tehnika, mida me kasutame raamatut, mida me loeme? Action kangelased, mida me paneme oma riiulitele või riided, mida me kanname, need on, need on asjad, mis aitavad teistele näidata, kes me oleme ja tegelikult. Me kõik tahame seda teha, me tahame näidata, et me oleme kuidagi erilised ja omamoodi ja olulisem. Ja sama asja tahtsid ju kunagi vaaraod ja haarad võib-olla olid nagu ühed siuksed nagu protonohikud, kes lõpuks lasid teha siukse suure püramiidi lihtsalt kuhu sai kõik oma lemmiknoid. Kuhjataja, oma lemmikteener ka. Nagu me rääkisime viimases saates Raineriga tekitaks ostma kuskil mingi korteri. Ja mul nüüd see mõte arenes edasi sinna püramiidi püramiidi ehitada. Igatahes stafist rääkimine on alati vägari leiti. Leiti, et mul on ka loo nimi, mis saab meie saadet lõpetama. Open Mikey eebeelt what happens šaituri läks. Mis on mulle väga Leite pal epe sest igast põnevaid asju juhtub, kui ma üritan kunagi rahuneda. On ju? No kust neid leiab põneviga põnevusega seda päeva, mil sa päriselt reklaami meid veel. Popkulturistid punkt com on koht, kust leiab kõik meie varasemad episoodid. Meie Facebook'i lehel vajab hädasti laike endiselt. Lihtsalt piinlik on näidata perekonnaliikmetele palju lende, kus kus ei olegi. 1000 like koos, ütleme nii. Ütleme otse ütleme otse ütlema, twitteris oleme ka Instagramis endiselt liiga vähe, aga samas võib-olla seda digitaalset modi pole ka, nii on ka juba piisavalt. Head head päeva teile, kallid kuulajad, ei õhtut või hommikut ööd.