Esimesel septembril, kui kogu Eestimaa ajalehed kirjeldasid pidulikest kooli sügise algusele pühendatud artiklitest ning lapsed lippasid valgetes pluusidesse lillekimpude ega koolide poole et keskpäevaks asendada neidsamu lillekimpe tagasi koju kandvate rõõmsameelsete õpetajanna tega. Popsusime meie, see tähendab tehisTartu Ülikoolis bioloogia hariduse saanud looduses käia ning üks Islandil elav ning Šotimaal äsja doktorikraadi kaitsnud ajaloolane juba merekindlas kaluripaadis Hiiumaa laidude poole. Mingit erilist eesmärki meresid polnudki, ei ihanud koguda saartelt andmeid, mida sildistatuna ja süstematiseeritud kaustadesse noppida. Ega igatsenud me õigupoolest taga kalaisklevat esitamist koos päevituskreemi või paki meelelahutuskirjandusega kusagil rauges lahesopis. Meie eesmärk oli lihtne beeta üks hilissuvine nädalale Väinamere arhipelaagist saartel et leida võimalikke seoseid ja ka erinevusi Islandi ja Hiiumaaelu ning looduse vahel. Seega siis balansseerida teemal, mille kohta on öelnud üks meie teatud-tuntud kirjanik. Et need on lood maast ja ilmast, tuulest ning ka muinasluulest. Kuna meie seekordne saade kannab paljulubavat pealkirja visandid lubage kallis kuulaja mul saartel lindistatud materjaliga ümber käia pisut vabamalt, kui see vahest lubatud oleks. Sest sõnasõnaline tõlge, mis iga kuuldud lauset toetaks tooks samas ohvriks ka meie Islandi külalise suurepärase jutustamisoskuse. Pealegi kui saate kestel saate kuulda ka seostest, mis viitavad sellele, et neis paigus ja neil saartel pole viimastel sajanditel sugugi mitte alati olnud kasutusel eesti keel. Aga sellest me kuulame ja näeme Kui me Hanikatsi laiul maabunud olime ja saare ainsasse allesjäänud elumajja kõndisime paelus meie tähelepanu sealsele kaardile kantud märge Rootsi kuninga haud. Et kohalik elanik ja paadimees minu küsimuse peale, millega sel puhul tegemist on kahtlevalt õlgu, kehitas pöördusingima oma küsimusega huulepoole ja tema oli varmalt valmis seda märget kaardil Rootsi kuninga hauda kommenteerima. Tegelikult on kõige tõenäolisem, et see legend ulatub tagasi juba kaugetesse viikingiaegadesse. Hanigatsi saare legendi kuuldes meenub mulle lugu hübriidide saartelt Šotirannikul kus kohalikud elanikud uskusid minevikus maetud olevat üht-teist Norra kuningat. Kuningas ise tähendus muinasajal lihtsalt suurema sõjasalga juhti, mitte kuningat meie kaasaegses tähenduses. Nii et siin ei tohi ennast mõistet erinevusest eksiteele viia lasta. Ja miks ka mitte ei võiks Hanigatsilemaatid olla mõni kunagine. Sel ajal, kui meie muu reisiseltskond Hanikatsi laiu põhilist vaatamisväärsust saarel kasvavat laialehist metsa avastama kõndis liikusime meie huulega aga vastupidises suunas, seega siis mere suunas. Saare lõunatipus peatunud, istusime maha kiviklibu selle rannale ja vaatasime ringi, vaatasime valgust, mis meid ümbritses ja seesama lämbe ja kuidagi piimjana tunduv pilvealune valgus. Järgneva jutuajamise teemaks saigi. Meil Taanis on olnud impressionistliku maalikunstnikke, kes sajandivahetuse paiku võtsid ette regulaarseid reisija jutti poolsaare tippu et olla ümbritsetud kolmest küljest merega ja kogeda niisugusi, valguse muljeid, mida vaid mereäärsed maad pakkuda suudavad. Minul enesel õnnestus esmakordselt niisugustest valgusmuljetest maitset suhu saada. Möödunud aastal Saaremaal viibides olin kuulnud sellest nähtusest küll räägitavat temast kirjutatavat. Ent veel kunagi varem oma elus polnud ma seda eredust ja küllastatust valguses niisugusena tajunud nagu seakäsku. Islandi saar on võimeline pakkuma imepäraseid visuaalseid elamusi inimesele, kes seal esmakordselt viibivad, sest saare tasase maastiku kohal lasuv õhk on niivõrd puhas ja selge, et lubab vaadata kaugustesse, mis mujal pilgule tõesti kätte saadamatud oleksid. Islandi avaratel vaadetel on muidugi oma osa maastiku iseloomule ja tema lagedusele. Kunagi Islandile kolimise algusaegadel viisid kohalikud elanikud mind ühte põhjapiirkonna madalale kõrgendikule ning palusid mul hinnata lõuna pool paiknema Valendava suurelt liustiku kaugust minust. Ma olin muidugimõista teadlik Islandi õhu puhtusest ja pakkusin liialdame siin 150 kilomeetrit. Ent kui koju läksime kaardile vaatasime, siis selgus, et tegelik vahemaa ulatus minu vaatepunktist liustiku valge pinnani tervelt 385 kilomeetrini. Sõudjad. Hanikatsi tamme mässamist kõige merelisem tamme, need, nii nagu loomaaia tammi mõtlesime kõige põhjapoolsem Eestis. Näiteks aeglejale Tammemmesse ei olekski saarel ei ole, minu meelest on just noh, see ametlikult kinnitatud fakt et loomaaias on see kõige põhjapoolsem noh üldse üldse vist Euroopa põhja pool, Soomes on ka tammeleht seal Ruiz salas, eks ole. Tegelikult jah, kui nii võtta, peaks olema põhjapoolsem. Võib-olla siis kunagi matsi ka sellest rääkis võib-olla ta naeratas, ta tahtis öelda Eestist. Eestist ta võib küll olla kõige Rocca al Mare kandis on ka natukene seda säilinud tammiku mingeid jäänuseid. Vabaõhumuuseumi äärest ära lagastatud. Atlantilisem perioodil mõtlesid need Tarvad metsas ringi. Karvased mehed ja. Mul on jalgade peal üht-teist säilinud sellest perioodist Ja noh, meie kõigi peas on sama Ma olen vahest püüdnud kombata neid sabalülisid, aga neid ei ole veel tekkinud. Esmakursuslaste play sahhida kogunisti turvaline saba. Punane kõrvale saab aru, mida sa teed praegu? Pildistan, on see lubatud siin? Tanigatsiooni nagu mekad toob üha vähem lubatud, mis asi see sulgesel salvestab? Mida sa olla selle jaoks, kelle tellimusel ma tahan teie hinged kinni püüda. Ära saa jamaga soovituse see asi ära panna. Tegelikult on see tuul vanas veskis, mis praegu mandar kohiseb ja tunne on nagu poisikesed, kes kes maa kuskil viie kuue aastasena samamoodi vanaema ja pere ja sugulaste hüüetest. Põgenesin metsistunud rohtaeda ja ronisin puu otsa ja olin kõigest peidus. Paraku on elus nii, et kõik käigud ei pea alati lõppema sellise tulemusega nagu sa vahest oodata võid. Niga tänasest käisime rahanigatsel, jõudsime siia sarnacki, sõime päikese käes kaevu kaanel pisikese lõunasöögi ja siis tuligi see, mida kõige vähem oskasin oodata. Saarel ilmus peale meid veel teine matkaseltskond. Aga kui ma nüüd siin veskis külalisteraamatut lehitsenud, mis on kaitseala moodustamisest saadik erineva ilmaga ja erinevate inimeste käte läbi laua peal kirjutus aluseks olnud siis ma loen, et näiteks aastal 80 käis siin inimesi üpriski harva. Siin on kuus, ütleme kümmekond inimest, kümmekond sissekannet. Aga pöörame lahti 95. aasta augusti. Ja näeme, sissekandeid on iga päev vaatajates mitu tükki päevas. Siin kirjutab näiteks Eesti restauraator juhatuse esimees, et sarnacki väga kena küll on muutumas vabaõhumuuseumi pikenduseks. Kurb on kuulata sellist mõtet, sest enamik inimesi võib-olla loodab ja mõtlebki, et see tore on, kui niisugune koht vabaõhumuuseumis kättesaadavuse alandame. Tegelikult, ega niisugust Tuurte niisugust veskit üldse üldse sellist saart keset merd ei tohiks pöörata, sellise kättesaadavuse rattale nii polegi. Imetasi on tekkinud kohvi õllepurgid mida kindlasti siin kümmekond aastat tagasi veel ei olnud. Kui kaitseala tegijad olid veel noored ja entusiastlikud tahtmist täis ning ning paljudele inimestele siia juurdepääsu Esimene hommik sarnakil võttis meid vastu sooja ning päikesepaistelise ennast. Ja lakapealne, kuhu me kesköösel kottpimedas magama olime kobinud sai hommiku hakul täissuitsupääsukeste hubast vidinat, kes meid äratasid ja enam uinuda Elubanudki. Nõnda tuligi meil pooltahtsi ja pooltahtmatult oma magamiskottidest välja ronida ja Saarnedki sauna minna kohvi keetma. Ning sauna varjus kaldus mõjudki sauna. Nimelt islandi sauna, mis täitis üht väga olulist rolli Islandaste madalas ja kahe ruumilises elamus. Ja millest ma uule Linkustil pisut kõnelda. Palusingi. See saun siin toob mulle meelde äärmiselt huvitava ajaloolise ja kultuuriloolise seose. Nimelt oli saun algselt levinud kõigis põhjamaades vahepeal aga üle elanud mõõnaperioodi ning on nüüd tagasi astumas oma õigustesse nii Rootsis, Norras kui ka Taanimaal. Sauna leviku üldisest iseloomust kõneleb aga üks äärmiselt huvitav fakt islandi keele etümoloogilist. Nimelt võtsid Islandile purjetanud Norra uusasunikud loomulikuna kaasa ka oma elukombed. Ent sattunud metsarikkas norrast keskkonda, kus puid kasvas vähe õnnestus neil 13. 14. sajandivahetuseks kõik Islandil kasvanud kuusemetsad hävitada. Ning tingimustes, kus Islandil polnud võimalik enam saada palgipuud ja selle puudumisel ka ehitada laevu ning omanda enam laevugi muutus ka traditsioonilise elamuarhitektuuri ning saun minetas oma esialgse tähenduse. Ta muutus eluruumiks, kuid säilitas islandi keeles oma esialgse nimetuse. Päev Stove mis tõlkes tähendab pesuruumi. Ja nii siis elatigi magatigi tehti käsitööd, loetis algasid ja hiljem ka varakristlikku kirjandust just selles pesuruumis. Ja see toimus viis-kuussada aastat hiljem, kui eluruumi tegelik funktsioon oli juba ammu unustuse hõlma vajunud ning saun oli muutunud eluruumiks. Keele ja üldse sõnatähenduste triividest kõneldes kaldus meie hommikune saarnaki kohvilauajutt maailma Tomisse minemiku mõistmisse isikliku kogemuse kaudu üleüldse. Ajaloolase Narvas huuleet on lihtne hakkama saada perioodiga viimase paari aastasaja jooksul mil luteri usk oli ajendanud inimesed mõtlema juba euroopalikult ja põhjuslikult nii-öelda põhjuse-tagajärje seose abil, mis ühtib ka meie tänase mõtteviisiga. Kuid inimeste mõttemaailm enne seda perioodi erines meie omast suuresti ja oli tegelikult patalistliku laadi. Kui me täna vaatleme tegu juhtumust kui eeldustele ja põhjustele järgnenud loogilist resultaati siis keskajal arvasid inimesed asjade kohta nii, et need juhtusid, kuna pididki juhtuma ja viima maailma ja neid endid lähemale mingile kindlaks määratud eesmärgile. Just seepärast ongi vanu tekste lugedes olnud hullemini raske mõista nende tegelikku sisu ja tagapõhja. Ent seesugune mõtlemine tundu, kui ta meie jaoks täna pealegi nii privitiivsena aitas keskaegsel inimesel suhelda, mõtestada ja ka lahendada oma probleeme. Sest meie tänapäevased inimesed mitte ei lahenda neid, vaid me ostame neile lahendusi. Ja oleme minetanud oskused, saade nagu iseendast sel määral, nagu seda tegid ja oskasid inimesed 500 või enam aastat tagasi. Kolmanda. Septembri hommikupoolik ja me oleme koos uule lint Kustiga tulnud saarnaki, laiu lõunatippu, istume siin päris veepiiril ja ja vaatame, kuidas laine loksudes kaldale lööd. Üldiselt on tunnustatud tõde, et Hiiumaal asustuslugu tavatsetakse lugeda alates aastast 1228, mil esimene esimene dokumentatsioon on pärit. Tegelikult on aga asjas hoopis keerulisemad, on ju Hiiumaa-asustus leitud materiaalsete leidude järgi juba neljandast aastatuhandest enne meie aega ja ja siin sarnacki saarelgi asuti kindlasti juba varem kui 16. 15. sajandil, mil meil inimesed siia kolisid, sest need saared on vee alt väljas olnud juba mitmeid tuhandeid aastaid. Ja Väinamere saarestiku regioonist ongi islandi vanas luules ka palju vanemaid dokumenteeritud teateid. Ja sellest ma palungi nüüd huulel rääkida. Ümbritsevat laidude maastiku silmitsedes kõnele puule, tundest, mis teda valdab. Ja mis ütleb, et just nagu tema isegi praegu võinuksid ka tema kaugelt Vikingitest esivanemad aastasadu tagasi, ent siinses paigus väga meeldivalt koduselt tunda. Vanu islandi saagasid, lugedes, onule püüdnud rekonstrueerida muinaspõhjale kultuuriruumi üleüldse. Ning on seal korduvalt kohanud Eizisla nimelist paikkonda mis tõlkes tähendaks saarestik saarte rohket mere piirkonda ehk sõna otseses mõttes saart, aitäh, maad. Ja üha kindlamalt on ta jõudnud veendumusele, et toosama eis isla on muinasajal käibinudki, Väinamere saarestiku üldnime nägi ja mis veelgi huvitavam. On säilinud Saaremaa germaanikeelses nimetuses öösel. Seega siis või ei tähendamas saart ja seel ehk vanagermaani Sisla tähendamas ala piiripiirkonda. Nii et lood tänapäeva minevikuga ei ole sugugi alati niisama lihtsad ja lineaarsed ja need lained, mis usuvad praegu libust rannikut meie eessaarnaki laiul kolmanda septembri hommikul tegid seda juba aastaid Tõid tagasi. Jäljed meist jõudsid vanade Istanlaste skaldi luulesse juba 10. sajandil või veelgi varem. Meie aja järgi. Aga et aeg ei anna venima ja on meie kõigi suhtes ühtaegu halastamatu sai siinkohal otsa ka meile seekordseks arreteks antud päevad. Ja tagasi merekindlasse kaluripaati, ronides märkasingima korraga kõigi oma kaaslaste silmis mingisugust võiks vist öelda, et saare sinist helki see näis olevat justkui nähtamatu side, mis näit üle laieneva veeribafelsaarnadki ka ühendas ja mille kaudu igaüks omal tasasel kombel saarel veedetud päevadega hüvasti jättis. Aga tõtt-öelda teadsime me kõik, et see lahkumine ei olnud lõplik. Sest nii nagu me sügiseste lehtedena jälle linnaliinibussidesse ja autodesse alatasa kiirustavasse närvilisse maailma, läksime Laisaar meie hinge alles. Ja alati rasketel hetkedel või olemis küsimuse tulles võinukesime me sinna alati tagasi põgeneda. Mina olin toomas neemre ning käisin Hiiumaa laidude oma sõpradega. Seda kolmveerand tundi aitas samuti sisukalt sisustada Islandi etnosoolod ja vaalauurijad. Kuule lingvist.