Meeldetuletuseks neile, kes juhtunud kuulma meie loomamütoloogiaalase sarja esimest saadet. Olgu öeldud, et tookord oli meil juttu Tottenismist, seega siis inimkonna vanimast religioonivormist mis põhines usul, et iga inimgrupi sugukond on alguse saanud ühest või teisest. Kindlasti minu omast, olgu see siis taim, putukas, lind, võimetaja. Niisugune usk tootemitesse oli tollal 10000 ja enamgi aastat tagasi inimese elu viisi peamisi suunajaid määratlejaid. Sest sõltuse tootemi looma elutsüklist ja tema bioloogilisest iseloomust ühe või teise sugukonna eluviis toitumistavad osalka rituaalid ning omavahelised sotsiaalsed suhted. Totamismi kajastusi on jõudnud ka ajaloolises aega, olgu siis kasvõi Kapitooliumi emahundi näol, kes maailma linna rooma ehitajaid roomlaste rõõmust lapsepõlvest võttis ning kattis. Ent muidugimõista pole tuttamistlike arusaamade mõju meie tänapäevastele uskumustele sugugi mitte sedavõrd otsene, kui toodud näide lubaks oletada. Tegemist on siiski vaid kauge heiastusega pale oliitilisest ajast, mis vahepeal möödunud aastatuhandete jooksul on muutunud ja teisenenud. Rest ajaloolisest, hilisemast ja teadlaste arvates Tottemistlike arusaamade teisenemisel tekkinud religioonivormist. Tegemist on usuga jahimaagiasse jahiloomade kaitseolendite olemasollu ehk teisisõnu usuga, mis levis maailmas laialt veel ajaloolisel ajal hääbudes pikkamööda põlluharimise leviku ja klassiühiskonna tekkega ning pudenes lõplikult koost usu puhastusteni paganluse välja uurimise käigus. Aga loodusrahvaste juures on jahimaagia püsinud elujõulisena veel selle sajandini, Ki. Meenutagem siinkohal kas või Obiugrilaste karu pulmi mis otsekui religioosne viht tuimine kala on jäänuk sellest ajast, mil inimene ratsionaalse mõtlemise arenedes hakkas otsima seletusi ning põhjendusi asjade olemusele ja püüdis saadud järeldustest johtuvalt protsess omal viisil endale kasulikkus suunas mõjutama hakata. Jahimaagia ja munandite kultuse. Lisaks iseloomujooneks võib pidada looma kui kultuse objekti tähtsuse ja mõjujõu kahanemist võrreldes Tottenismiga. Jahiloomade kultuse puhul ei ole meid elusolendite näol enam tegemist selle maailma alustalade vägevatega keda me võiksime lugeda taevavõlvi, maa, päikese ja taevatähtede päritolu ning tekkelooga otseselt seotud olevaiks jõududeks. Lood on hoopis vastupidi. Jahi looma kultuses hakkab üha enam piirjooni võtma loomariigi kui inimesega võrdsetes suhetes elava Olenkonna kujutel mis üpriski tõhusalt toetab tänapäevaseid eetilisi arusaamu looduskaitsest ja kõigi eluvormide ühesugusest olemasolu õigusest maal. Muistsed kütid uskusid tõepoolest, et loomariik elab nende kõrval samade seaduste järgi kui inimriiki. Loomad omasid võimet tunda ning tajuda nagu inimesed. Mis puutub aga meelte teravuse ning tund organitele kättesaamatuks jääva teispoolse maailma tajumisse siis selles olid loomad inimesest vaatajat ülegi. Seega siis ei peetud jahilooma tapmist tollal sugugi mitte inimliku üleolekumärgiks, nagu tänapäeval seda tavatsetakse teha. Ega ka asjade loomulikuks käiguks jälitaja ja jälitatav kohtumisel. Pigem kütti saagis ja saaklooma surmas looma jumalate vastutulelikkust ning soosivat vastust oma lepitusohvritele mis olidki ajendanud heatahtlikke jahi vaima saatma kütile tabamiskaugus uut ja muidu nii ette vaatlikuna käituvat saaki. Nõnda siis olid loom ja inimene looduse palge ees võrdsed ning elasid oma elu samade normide kohaselt. Kaug-Ida rahvad näiteks pidasid amuuri tiigreid omaette inimtõuks, kutsudes neid tiigrirahvaks või siis lihtsalt metsarahvaks. Sama arvati ka pruunkarust, keda teati elavat sügaval laanes inimese kujul oma karu, inimese elu ning kes vaid kütti silma ette sattudes omandas meile kõigile tuntud metsaoti turjakati ähvardavat piirjooned. Seesugustest arusaamadest on üleskirjutustes ala ilmutatud olgu nad siis dokumenteerituna meieni jõudnud kasvõi näiteks ust suurima uurija Vladimir arseeni raamatus versuusala kus teadlane kuuleb jutustuse nimitegelast omana nailasest teejuhti nimetavat metsloomi, inimesteks ja nendega Kainim keeli kõnelevad. Autori küsimuse peale põhjendab Tersuusale oma käitumist otsekoheselt lihtsalt. Loomad on täpipealt samasugused kui me isegi, ütleb ta. Ainult et kuub, mida nad kannavad, on teine. Niukseid ja Vengid ei tunnista oma uurijate sõnul peaaegu mingeid erinevusi isenda ja oma saaklooma vahel pidades viimast, koguni tugevamaks, taiplikumaks ja ajalooliselt vanemaks kui inimest. Nii oli hunt Burjaatide arvates näiteks võimeline mõistma inimkõnet inimese päritolust. Kõnelevad muinasjutud algasid aga mitmel Siberi rahval tihtipeale sõnadega. See juhtus ajal, mil maailmast tegutsesid veel karuinimesed ja koer kõndis inimesena ringi. Nõnda siis oli tollal teada, et loom nägi, kuulis ja pani tallele kõik, mida muistne kütt iganes kõneles õiete võttis väikesepõikena kaasaega. Olgu öeldud, et just niisugustest muistsetest arusaamadest pärinevad täna meiegi keeles käibivad eufemismiks, mis meil erinevaist loomaliikidest ilma nende õiget nime suhu võtmata kõnelda lubavad. Nii näiteks kutsume me täna hunti, võsa, Villemiks, karu pantjalaks või metsa Otiks. Jänestega tunneme haavikuemanda või pikk-kõrva nime all. Kõik need nimetused, mida me tänavaid oma sõnavara rikastamiseks või siis lasteraamatutes pruugime kätkevad endast tegelikult hoopis sügavamaid allhoovusi ning pärinevad meie rändkütiajast olles seotud esivanemate usuga nähtamatute silmade olemasollu, mis meie tegevust ning sõnu märkamatult jälgivad ja meie saatuse ning tuleviku väljavaadete suhtes olulisi otsustusi teevad. Peale selle, et juhusliku jahi on loomade üle valitsevate kõrgemate jõudude poolt saadetud kingituseks peeti ja loomi endid inimestega kõrvuti elavaks laanerahvaks arvati on jahiloomakultuse ja jahimaagia kolmas iseloomulik tunnusjoon, usk saaklooma taaselustamise pärast tema surma. Muistsed kütid teadsid, et kui jahiloom tappa, ei lõpe tema maine teekond kaugeltki mitte füüsilise surmaga. Õige toimimise korral. On saakloomal võimalus hiljem jälle ellu ärgata. Eriti siis, kui on püütud säilitada ja alles hoida tema keha taasloomiseks vajalikke elemente nagu näiteks luid, sulgi, tükikest karusnahka või mõnd olulisemat kehaorganit. Mitte kunagi ei tohtinud jahimaagiasse uskuv kütt taga lõhkuda ega hävitada saakloomade luid. Et kindlustada saagi, on, aga tuleviku tarbeks tuli nüüd hoolikalt kokku koguda, terviklikena pärast liha ära tarvitamist säilitada. Ja mis veelgi parem, paigutada anatoomilise järjekorras. Nõnda aitaski muistne kütt kaasa tapetud saakloomade Reinud karnatsioonile. Ning surmatu hing võis taas ärgata mõnes uues elusolendist andes kütile võimaluse ohvriga oma suhteid lepitada. Äratarvitatud saagi luude kogumisel ja paigutamisel maksid maailmas tegelikult üsna erinevad põhimõtted mis olenesid ka tapetud loomariigist ja tema eluviisist. Nõnda näiteks hoidsid suurimal elavadki lakid suuremate kiskeliste nagu tiigri ja pruunkaru basid selleks spetsiaalselt ettevalmistatud paigas. Kalade ja mereimetajate luud aga nagu tapetud viigerhülgesilmad või looma kõhuõõnest pärinev loode maati mereäärsesse liiva veepiiri lähedal. Et viigri hingel oleks avatud otsetee merele. Ning siinkohal jõuamegi veel ühe iseärasused, mis jahiloomakultust teistest vanemaist loodususundites teristab. Tapetud loomade äratamiseks ei piisanud ainuüksi jahimehe heast tahtest ja mõjujõust ning luude ja muude jäänuste hoolikest kogumisest. Surmatut, karu, koppa või hülge Rein karnatsioonile aitas kaasa veel miski. See miski oli loomade üle valitseb ülemloo, nende kaitsevaim, kes erines teistest sama liigi isenditest määratud suurema kasvu ja maagiliste võimete ning mõjujõu poolest. Nii arvasid näiteks Amuuri suudmealal ja Sahhalini põhjaosas elavad paleo asiaatide hulka kuuluvad nühid. Et mõõkvaala näol on neil tegemist Tõsmuga ehk merevalitseja lodjaga, kes kuulekalt kannab viimase kätte kõik surmatut, kalade ning mereimetajate luud. Kui aga mõõkvaal oma valitsejale vastu põiklema hakkas, heitis merede üle valitsev ülemloom Ta tugeva murdlainega randa kinkides niiviisi nifidele külluslikku pidusöömaaja. Aga ka siis ei pildunud vaalarasva ja lihakülluses suplevad nifid loomaluid niisama laiali vaid ladusid need randa kindlasse paika riita. Komme säilitada tapetud karusloomade luid oli levinud ka laska päriselanike juures Ale juutide juures. Kütid uskusid, et metsnugise, soobli ja kopra käekäigu eest hoolitsevad vaimud võivad märgata hooletult ümberkäimist saagi maiste jäänustega ning selle eest loomade kadumise ning jahiõnne ära võtta, mis aga kätte maksta. Umbes samamoodi toimisid ka Kanada indiaanlased, kes selle asemel et söömaajast järele jäänud põdra, hirve või koprakonte oma koertele anda heitsid nad lähedal asuvasse järve misjonärile, kes indiaanlastel niisuguse käitumise põhjust ülearu päris, seletasid nad järgmist. Enne kui kobrast lõplikult sureb, tuleb tema hing tagasi küti juurde, et vaadata, kuidas on hoolitsetud tema luude eest. Kui need on antud kvartali ärada, jutustab ta sellest teistele kobrastele. Ning püügiõnn kaob. On aga kopraluud visatud jõkke või veelgi parem lõkkel tuhaks põletatud saab tema hing lõpliku rahu ning kopravõrkudele langeb osaks suur loomus. Aga kuidas siis ikkagi veelgi tõhusamalt lepitada kaitsevaime kelle alamate hulgast jahimees on aasta jooksul röövinud nii mitmedki kodakondsed. Lahendus peitus looma pidustustes, mida korjakid, Tšuksid, eskimot Lana eilased ainult, ja paljud teised põhjarahvad korraldasid vaalade hüljest, huntide, põtrade, pistrik, kotkaste ning muudegi saakloomade auks igal aastal. Pidustuste üldplaan oli enamjaolt sarnane kõigil eelnimetatud rahvastel. Aasta jooksul säilitatud saakloomade kolbad ehiti paksu koheva rohu ja riideribadega Nende lõugu aga võiti rasva ning verega. Värskelt tabatud jahisaak aga lüliti pidustuste käigus ning asetati saadud lihakehade ümber värvilisi vöösid ja riideid sümboliseerides külalistele uute rõivaste andmist. Sel viisil püüti saakloomade maiseid jäänuseid igal viisil meelitada ning soovitati vaimudel minna ja rääkida oma vendadele metsas, kui hästi selles peres külalisi vastu võtta osatakse. Vaimudel paluti peole kutsuda ka oma vanemaid vendi Laanest. Ka neid lubati kostitada niisama hästi nagu külalislahkele perele kohane. Samas püüti looma vaimne aga ka veenda, et nende alamate surmas olid süüdi juhuslikud loodusnähtused nagu kaljult pudenenud kivi välgunool. Mitte sugugi aga jahimehe vajadus saaki saada. Nii loodetigi loomapidustuste käigus vaime igal viisil lepitada ja uuele jahiõnnele tulemusrikast teed sillutada. Ka jahile minek ise eeldas tol kaugel ajal teatud keeldudest rituaalidest kinnipidamist mis suhtlemisel looma ja tema kaitseolendiga kasuks võisid tulla. Üldiselt olid need Tegevused universaalsed enamiku maailma rahvaste juures ulatudes pantu hõimudest Aafrikas, kuni indiaanlaste, nii Briti, Columbias ja põlisrahvaste nii Siberi taigas. Jahil püüti hoiduda kärarikastest tegevustest looma pihta sihtides paluti temalt sooritatava teost andeks. Ning enne küttimisretkele asumist tantsiti maagilisi jahitantse, mis pidid ette ennustama jahikulgu saaklooma iseloomu ja liigilist kuuluvust ning isegi tema kohtamise umbkaudset paika. Mõnedel indiaani suguharudel oli üle 20 erineva jahitantsu ning neid kasutati vastavalt kas siis hundi rebase piisoni karu või hirvejahile minnes. Põhja-Ameerika preerijat asustavad mandana suguharu indiaanlased. Aga tantsisid oma pikki piisoni tantse et kutsuda esile mööda Rohtlat rändavate karjade sattumist oma jahipiirkonda. Niisugust piisoni tantsu tantsiti maha joonistatud ringis, kuhu kogunesid loomaga sarnasust taotlevaid kostüüme kandvad suguharu liikmed. Ülejäänud jahimehed seisid odade ja vibudega kõrval võimiteerisid ligihiilimist saagile. Tantsija, kes ringi sees liikumisest väsis, painutas oma keha märku andes allapoole. Seejärel torkasid väljaspool ringi seisvad jahimehed tema kehasse kujuteldavad odad ning tassisid maha langenud ja tapetud piisonid sümboliseerima kütti ringi seest välja. Tema asemel asusega uusküttide hulgast ning tants jätkus. On huvitav märkida, et mandaanode piisoni tantsud kestsid katkematult enamasti mitu päeva ööd järjest. Aga kui loomakarju Rohtlasse kohe ilmunud, siis võisid nad väldata isegi üle nädala. Analoogseid küll ehk mitte nii kestvaid jahti ettevalmistavaid rituaale on kohatud ka Siberi, Austraalia ja Aafrika põlisrahvastel. Kokkuvõtteks võib öelda, et jahimaagia ja jahiloomade kaitsevaimude kummardamise näol on meil tegemist Tottemismi edasiarendusega mis teadis inimesi pärinevat mitte enam konkreetsest loomaliigist küllaga ühisest sugupuust. Varasemal ajal käibinud tootemi loomaliha tarvitamise keeld oli jahil oma kultuse asendunud jahiohvri lepitamise ja tema maiste jäänuste austamisega. Et mitte pahandada antud liigikaitsevaime ega kaluvama ennast arvati. Loodusolendeid elavad samasugust elu kui inimesigi. Loomi ja linde usuti mõistvat inimkeelt ning ilmuvat oma varjatud toimestustes üksteisele ka inimeste kujul. Seega siis laiendas jahiloomakultus praegu vaid inimkonnale omaseid ühiskonnas maksvaid eetilisi norme kogu loomariigile tervikuna. Olgu selle märgiks kas või tõik, et dingo jahil olevad austraallased ega käskima hülgekütid Arktikas ei tapnud kunagi oma saaki une pealt. Enne surmaloom äratati hüüetega, et tal oleks aega põgeneda ja oma eluküünlakustutajad näha. Jahtija saakloomad olid inimestele tollal koguni sedavõrd pühad, et paljudel rahvastel keelas jahitava enne retkele asumist Enda saunas pesemist lõkkel oma riiete kuivatamist ja isegi naisega sugulise vahekorda astumist. Jaht oli puhas ja kõik looduses liikuv, selle puhta kunsti viljelemiseks saadaval olev materjal. See oli tollal iseenesest mõistetav arusaam, millest me täna looduskaitseideaalide ähmastumise ajal ainult puudust tunda võime. Mina olin Toomas Veenre ja loodan teiega kohtuda taas uuesti looma uskumusi käsitlevas saates kuuenda märtsi hommikul. Seniks kuulmiseni.