Kõneldes täna hommikul jällegi looma uskumast erinevatest tahkudest ei saa me kuidagi mööda minna ühest juba ajaloole sissegi aega ulatanud mahukast religioossest kihistusest, kus loomi peti inimese otse seiks esivanema, eks. Väliselt ja pealispindselt samalaadse uskumuse olemasolust juba inimtekke koidiku aegadel oli meil juttu Tottemis miisu juures mis üleüldse on inimkonna ürgSai maid kultusevorme. Täna seevastu kõne alla tulev esivanemate usk kuulub juba tehnilise tsivilisatsioonieelsesse aega ja viimase aastatuhande juurde olles seega tagasipöördumine iidsete baas uskumuste juurde vaid üldjoontes kuna inimese ja tema esivanema sugulase sisu ise on vahepeal transformeerunud ja kaasajastunud ning sisaldab juba tunduvalt otsesemalt seoseid sugulussidemeid ning oletatavasti isegi mingeid füsioloogilisi paralleele looma ja inimese arengu vahel. Ja ehkki ka too lähiminevikku esivanemate kultus sisaldas endas mitut suundumust ja voolu olgu siin näitena toodud kas või usk libaolenditesse libahuntidest ehk Soerditesse siis näitab võimas loodususkumuste ning looma ja inimest pärit oluliselt siduvate müütide vool läbi sajandite ning aastatuhandete selgelt hoomatavat allteksti inimese ja looduse seotuse kohta. Ja on üsna tõenäoline, et ka viimase sajandi evolutsioonibioloogia ning ökoloogiline mõtlemine pole üldjuhul üldisel tasandil midagi muud kui uute ja põhjapanevamalt väidetega varustatud esivanemate ja loomausk. Niisugune nagu ta oli seda 1000 aastat tagasi. Ja nagu me teda oletame Tottemismina eksisteerinud olevat juba varasel kiviajal aastat 10000 ja enamgi tagasi. Ehkki rauaaeg õpetas inimesi liigitama nähtusi ja tajuma põhjuslikke seoseid maailmakorralduse varjus jäid uskumused looma esivanematesse siiski avaraks. Võimaluste mängumaaks. Kus nii loom kui ka inimene ise võisid oma väliskuju teatavate tingimuste kokkulangemise korral muuta ning ühest oleku vormist teise ümber sulada. Loodusrahvaste juurest tuntud üleskirjutustes meenutataksegi sageli toda niinimetatud esivanemate aega kus piir Loomaaia inimriigi vahel vaid tinglikult eksisteeris ning transformatsioonis olid kättesaadavad kõikidele inimühiskonna liikmetele. Ju siis oli dollastel inimestel rohkem väge, mis hilisematel aegadel koondus vaid šamaanide ja libainimeste kätte. Nõnda jutustavad näiteks Eskimate pärimused, et kunagi oli aeg, mil loomad ja inimesed tähendasid üht ja sedasama tõugu. Ainult et riided ja kombed olid mõlemal pisut erinevad. Ning et loomakujust taas inimeseks saada, tuli lihtsalt võtta maha näolt mask, riietada end lahti vastava karusloomamoonutavast kasukest. Seejuures on huvitav teada, kuidas neidsamu pärimuses kirjeldatud seiku kasutasid eskimo tantsijad ka tegelikkuses oma rituaalide läbiviimisi vaheaegadel ja neid katkestades, et veidi puhata tantsusammul liikumise ning teatama jahilooma kujutamise vaheaegadel lükkasid nad viivuks seisatades maski kuklasse paljastades niiviisi näo ning muutudes tinglikult, et justkui loomast taas tagasi inimeseks. Analoogset usku inimese ja looma transvormatsioonidesse leiame paljude teistegi rahvaste juures. Nii et geograafilisi leviku piire tõmmata. Ja õigupoolest neist kõneldigi oleks erinevate rahvaste juures üpriski valelik. Aga just niisugustest tõekspidamistest ongi alguse saanud meie eestlaste libahundiusk nagu ka indiaanlast, libakaru usk, Buschmanite libaväänide usk ning arvukad muud sellelaadsed, kujutelmad, kus üht osa inimestest arvati öösiti muunduvad mitmesugusteks kisketeks et liikuda ringi loom esivanemate kombel ning hankida toitu, mis neile inimese kujul jahti pidades oleks kättesaamatu. Üldiselt on aga libaolendiks muutuda võivaid inimesi peljatakse võõrastatud kuna pea ainsagi erandita on loomad, kelleks nad soodsatel silma pilkudel muunduvad inimesele ohtlikud. Aafrikas elava kakuuri rahvakeeles näiteks leidus lausa eraldi tegusõnana keelend Nix muutuma. Paljude inimsööjate kiskjate olemasolu ja ilmumist küladesse aga seostati just libaolenditena öösse hulkuma läinud inimestega. Nii on näiteks Malai saarestikus teada juhtum, kus suguharu nõida teadmameest nähti tihti õhtu hakul külast lahkuma. Ning sellel samal ajal hakkas külast saladuslikul kombel kaduma kariloomi ning murti maha. Isegi kaaskondlase asi püsis, selgus ettusena niikaua, kuni üks külavanemaid ja tähelepanelikumad. Ta märkas hommiku eel oma onni naasnud teadmameest sealt uuesti väljuvat, et maja taha võpsikusse oksendama tulikkuda. Ning see, mille teadmamehe magu välja heitis, oli Küti sõnutsi sisaldanud üksnes puruks eratud kariloomade inimluid. Sellest teadisi arvas kütt, et külanõid oli taaskord tiigri kujul käinud omale jahisaak ja esivanemate instritiivsest vajadustest tingitud elamusi otsimas. Ent ei maksa siiski sugugi arvata, nagu oleks niisuguseid transformatsiooni läbi aegade seostatud üksnes šamaani Teeemmuude hingejõu poolest võimsate ning rikate inimolenditega. Paljudel rahvastel on libaolendiks muutumine ja see võime iseeneses kõigile inimestele ainuomane. Nõnda on müüdid libarebastest omased Hiina ja ainumuinasjuttudele. Šukotka pärimused seevastu kõnelevad veelinnu kujul ilmuvatest naistest, kuna kakud ning kärbid neis juttudes võivad ilmuda relvastatud sõjameeste kujul. Ka muinaskreeka poeedi Oviidiuse meta morfoosid sisaldavad arvukate kõrvalepõigetega inimolendite muundumisi ööbikuteks nahkhiireks ja delfiinid, eks, ning mis seal salata, ega ka ükski enesest lugupidav kaasaegne muinasjuturaamat saa läbi loomakõnet mõistva ränduri võikonnaks muundatud printsi kujuta. Sest just niisugune on olnudki inimese mütoloogiline olemas. Pärineb ajast, mil me kõik kõnelesime veel loomakeeli ja viibisime maailmas kord inimese, kord linnu, maavõimeta, hägujul. Niisuguste tõekspidamiste universaalsest annab tunnistust ka tõik, et isegi surma tõlgendatud paljude rahvaste juures millegi lõpliku ega traagilisena. See oli samuti üks võimalikest metamorfoosi idest mille kauged loom esivanemad olid meile kaasa andnud ning inimkujulise vormi surm tähendas religioossel tasandil vaid ümbersündi esivanemate kuju saavutanud loomana. Ning vähemasti esialgu oli see ümber siin tõesti puhtalt füüsiline ja käega katsutav kuna ettekujutused animistlikest, vaimolenditest ja inimeses elavast hingedest, kelleks inimkeha peale surma muutus tekkisid alles hiljem abstraktse mõtlemise ja maailmapildi arenedes. Surma tõlgendamisest, füüsilise siirdumisena oma loom esivanemate juurde annavad tunnistust näiteks ka Põhja-Ameerika indiaanlaste käitumistavad kus surmale määratud hõimlane mähiti piisoninahkadesse joonistati tema otsaesisele tootemi, looma piisonimärk ning pöörduti tema poole sõnadega. Ole tugev, sest nüüd on kätte jõudnud, siin on aeg siirduda elama meie vana-vanaisade vaaride piisanite juurde. Analoogset lahkunud kogukondlaste surmajärgset elu ja kujutelmi eksistents sinna looma esivanema kujul kohta näiteks ka Vana-Egiptuses, kus enne momefitseerimise leiutamist mehiti surnud härja või teise nahkadesse. Alles hiljem hakkasid egiptlased valmistama oma surnutele loomakujulisi sarkofaage et kadunukese pääs loom esivanemate juurde võimalikult lihtsalt ning sujuvalt kulgeks. Nii näiteks leiame Vana-Egiptuse surnuteraamatust looma jalgu, saba ja pead kandvate sarkofaagi kirjeldusi. Samalaadset kujutelmad käbisid muide ka meil on eestlaste hulgas, kelle sarkofaagi telekinnitati müütilist, esivanemate haide pujust valmistatud kuivad. Usk loomadest esivanematesse, kelleks inimene võis soovi korral muutuda ning kelle kuju võtsid surnud hõimlased peale oma maise teekonna lõppu sisaldas endas aga veel üht huvid, vaata aru saama, mis pidas täiesti reaalseiks inimese ja looma segaabielusid ning suguliselt läbikäimist ja laste sigitamist koos oma loomadest esivanematega. Kuna inimesed, ollased, arusaamad füsioloogiast ja lootelise arengubioloogiast olid veel küllaltki ähmased, seostati rasedust käima peale saamist millegagi, mis viidi naise organismi sisse väljaspoolt ning mis veel sündimata järglastele andis nende iseloomuliku kehakuju ning millele teadupoolest naise organism oli vaid ajutiseks peatuspaigaks kaitsvaks keskkonnaks ise lootega orgaaniliselt seotud, olemata. Niisugused muistsed ettekujutused rasedusest valmistasidki, ET pin tõusule looma ja inimese segaabielude võimalik kusse. Sõltus ju kõik ainult sellest, kellega naine üheksa lisanud ja kelle lapse algmeid endas kandis. Ühtviisi hästi võisid need olla nii inimese enda kui ka tema loomast partneri omad. Niisugustest segaabieludest sündinud lapsi peeti tihtipeale rikkamaks oma võimete poolest ning müütides on neil enamasti täita oluline roll oma rahva saatuse kujundamisel. Samuti peetakse inimese ja looma segaabieludest sündinud lapsi oma rahvale alusepanija yks mitmel pool maailmas, näiteks kirgiiside juures. Amuurise Sahhalinil usutakse, et sealsed rahvad, Orotsid, Ultsid ja teised pärinevad naise ja isa tiigri järglastest. Ning nagu rääkis etnograaf Sternbergis. Üks sealsest hõimudest pärit naine oli ühel ööl unes tema juurde ilmunud tiiger ning astunud temaga sugulise vahekorda. Väga laia levikuga Siberi taiga ja Ameerika okasmetsade rahvaste juures. Analoogne uskumus inimsoost, naise vahekorrast karuga tõik, mis on levinud ka soome-ugri kitsamalt võttes ka eestlaste mütoloogias. Usk isakaru ja inimese ost, naise segaabielude võimalikkus on olnud sedavõrd tugev, et on jätnud jälgi juba üpriski hilisessegi aega. Nõnda näiteks jutustas oma mälestustes üks aastaid Kamtšatka all viibinud Venemaa administratiivtöötajaist veel 19. sajandil Ki tõsimeelselt karu poolt röövitud ja metsa viidud naisest kui pruudiröövist, mis sai toime pandud inimese ja looma segaabielu sõlmimise eesmärgil. Analoogsete kujutelmad alusel on püütud lepitada karusoost esivanemate viha veel käesoleval sajandil. Nii on Olonetski kubermangus Venemaalt teada juhtum, kus kariloomadele suurt kahju teinud karule viidi 1925. aastal meeleheaks metsatüdruk ehitide pulmarõivasse ning seoti kinni kasetüve külge karu liikumisradade lähedusse. Tüdruku juurest lahkumisel soovitasid külamehed olla naistekesel, olla hea naine oma tulevasele mehele ning teda küla kariloomi edaspidi rahule jätma, manitseda sama tüüpiliste ohverdamistavade elul püsimine selle sajandini. Ki ei näita aga iseenesest midagi muud, kui et usk loomanile inimese lähedusse oli tõepoolest tugev, kõikevaldav ning teataval määral kindlasti ka mitte alusetu. Inimese ja looma kooselu kujutelmast on ajaloolisel ajal alguse saanud mitmeid üsna kaasaegseid rituaale ja tavasid nii et vastupidiselt üldlevinud arusaamale pole need uskumused kadunud kuhugi. Pigem on see vastupidi. Üheks levinud traditsiooniks on viljakus pidustused, kus naisi arvati uut elujõudu saavat pühade loomadega läbikäimisest. Nii näiteks oli Vana-Egiptuse linna mendase naistel tavaks end jumalus iirise kuju eest palvetades samaaegselt lahti riietada et niiviisi saada osa tollane jumalusele omasest viljakuse juust. Analoogset viljakus maagiat kohtame ka Vanas-Roomas luperkaalide näol mida peeti 15. veebruaril jumal faunise kui karja huntide eest kaitsja auks. Nende pidustuste ajal jooksid ohverdatud sokude nahas preestrid Lopertsi ümber palatiinuse künka ja lõid vastutulijaid, eriti naisi, rihmadega. Neid iidseid viljakusmaagiaga seoses olevaid pidustusi peeti antiikaja lõpuni. Ja nagu pidustuste nimi ise ütleb, olid need tihedalt seotud hundi kui loom esivanema kujutelm, aga nimelt on hunt ladina keeles luupus. Nii et ei ole midagi uut siin päikese all. Ja kui üldse leidub inimesi, kes kõnelevad maailmausundist, olgu siis islami, kristluse või budismi näol peaksid tegelikult inimkonna minevikust pärit tõed viitama ainsale tõelisele maailma usundile mis oli universaalne kõigile rahvastele, kus nad ka ei elanuks asustanuks ja nimelt uskumused inimese ja loomade ühisest päritolust. Mina olin toomas neemre, kõnelesin teile taaskord looma uskumustega seotud müütidest. Kuulmiseni.