Mina sündisin töölisperekonnas. Isa oli Puusepp, ema oli kodune. Aastal 1912, ema ja õde elavad sealsamas majas, kus ma sündisin, vana majakene, lagunud ka teine, nüüd seal on suuri mehi kaelanud sealse heidemann, seal elas meil lehes ja list. Ja siis Veimeronisegi ja neid on seal mitmed onud, kes võtsid kommunism, üks liiklus väga, osa isa, siis mul oli ka kommunistliku tegevuse pärast kinni. Kolm aastat mõisteti, ema kasvatas meid kolme last. Koolis käisin 16. algkoolis, lõpetasin kuus klassi, seal rohkem ei olnud jõudu. Peale selle hakkasin tööl käima. See on tavaline, üsna igapäevane, tuhandete töölislaste elutee algus. Nii algavad ja nii algasid tuhanded jutustused surutuna kodanliku Eesti töölise rangesse raamistusse. Töötasin alguses turbasoos ja juurdlikutel töödel mann ehitustööl ja parajas seal seebitehases ehitati ja meistrile võisi. Peremehele meeldis mu hoolas töö seal. Peremees tegi mulle ette pannud, kas sa tahad teha või vabrikutöösse jääda. Teie olite noormees maani noormees ja, ja sellepärast mind sinna võeti, mehhaniseeritu ei olnud midagi, kõik oli käsitöö, mis tehti füüsilist jõudu, kuna noorel füüsis jõudu oli, sellest tänu orke valiti sinna, vanad ei taheta sinna ja seal oli personal ka väga väike, ka seal suur personali, kolm teistkümmend inimest oli üldse seal person. Praegu on isegi naljakas mõelda, et 13 inimest moodustab ühe vabriku ja, ja suurvabrik andis nii palju sisseperemees sai enne kui need sõlmitisi pakt, selle abistamise pakt Nõukogude Liidu ja selle vahel sai endale jahtlaeva osta ja tal oli kolm neli maja linnas. Aeg läks edasi. Tuli aasta 1940 Elmarzainast, nii nagu kõik temataolised elasid kaasa töörahva riigi sünnile ei saanudki teisiti olla. Fašis kõigi aegade suurim nürimeelsus millega te ennast ka ei ehtinud. Kui kultuurselt ja stoilise rahuga ajasta õisi natsionalismi pundunud pungadele sõjavankriga jõudis ta ka Tartus. Algas see, mis jääb inimmõistusele arusaamatuks, mis toob mõtlemisel mõttetuse ajaarvamisest kaose. Ja siiski oli 20. sajand. Kõik algas üsna lihtsalt. Mina läheksin kas oma abikaasaga, abikaasa oli veel rase ja oli veel üks väike poigmens, läksime kolmekesi siia, Aage kanti Tartust seitse kilomeetrit kaugemale. Ja seal oli meil niikaua, kui sakslased juba olid okupeerinud Tartu ära, siis anti lubamil tuua tulla linna tagasi. Ja kui ma linna jõudsin, sama päeval Ja siis tuli ja ütles, et näe, üks kommunist on tagasi tulnud ja tuli varsti uuesti tagasi, omakaitse mehed olid kaasa võetud ja laskis mind ära viia. Kas te olite siis kommunist? Nii kui ma käitus, komitee esimees on ja tööline oli nii paluma kommunist on. Sest nad lugesid ju kõik töölisi kommunistist, kes vähegi seda tööliskorda pooldas. Ja siis algab tee peal, siis läksin ja siis hakkas musi, kannatusperiood. Siis viidi kõigepealt siia näituseväljakule koonduslaagrisse, seal eeningu väravast sisse sain, mul oli käekell käe peal, see võeti kohe ära, esimene asi, sviidi ühte barakki. Barakis, ma ei saanud seal kuigi kaua olla. Kui palju oli seal inimesi juba ees? Seal oli? No ütle tükki kolm 40 tükki, need lugeda massaagaga küllalt hulka inimesi, oli see ruum suur, mu suur näitusepaviljon ja sealt viidi mind siis ja julgestusoleku majja. Ühe öö olin ja seal all keldris selle. Neid vahistatud, kes need inimesed olid enamasti nad olid kõika töölised. Nime järgi ma ei tunnuseid, aga enamasti töölisse osad on maainimesi, kes need vahistajad olidki, solid valvurit, valvuril, omakaitse mehed ja olid siis ka endised politseinikud. Üks politsei oli meil laohoidja. Maderetasin VEEL taas võttagi, Tered lasta juba näha, et et enam ei kõlvanud vasta teretada ja siis viidi mind suurde vanglasse Jaani tänavasse. Seal olime seitsmekesi kambris, uus magamisaset ei olnud, kui põranda peal magasime seal söögis toodiga koore kartulid, ainult üks kord viidi vanglaski välja, kutsuti vanglast välja ja siis pandi auto peale ja siis. Ja kuskilt ülikooli juurest tõime raamatuid, viisime ülikooli sinna Toome varemetesse, neid kirjandust oli neid palju, need raamatud olid jah, paljudele autokoorem sai need raamatud ja viidi sinna varju alusse, sinna piluti maha, kõik hunnikusse. No ja siis viidi meid jälle vangla tagasi ja sealt kutsuti mind ülesse, üks väike tuba oli, seal istus üks sakslane. Ja siis seal oli eestlasi ja küsiti siis minu käest. No kassa olidki ehituskomitee esimees, mõtlesin ja sakslane ei küsinud enam minu käest mitte midagi, siis üks eestlane rääkis tal midagi seal saksa keeli. Ja siis tal oli kirjutusmasin ees, ta lõi midagi sinna kirjutusmasina peale selle nimekirja peale mingis midagi, ta lõi sinna ja kästi mul ära minna. Viidi alla tagasi. Ja siis õhta kell võis umbes neli-viis olla, siis kutsuti välja meid veel selle hulka, mis väljalikud, mitu tükki kuus, 70 inimest, balti kõik rivisse ma ei mäleta, kas kolme või neljakaupa ümberringi astusid kõik oma kaitseväelased püssidega ja viidi meid näituseväljakule. Näituseväljakul viidi meid ühte barakki, ehkki aeti kõik ühte barakki sisse. Barakis oli ka palju enne meid on paar inimest, seal tundsin näo järgi kroomi nimeline ja üks toks inimene. Ja siis nende käest ma küsisin, et no kuidas on, et miks te nii asendatud seal kõik on nii väga Marendatud. Siis öeldi, et küll sa ise näed. Lisasin kuue maha, et on natuke seal pikali. Kõik on nii masendavad, mis magi seal kõnnin siis natukese aja pärast kutsutigi mind välja barakist. Läksin ukse juure, kas teid üksinda või ka teisi? Emil kutsuti, kõige esimene oli, kes mind kutsuti ja kutsute üksi nime järgi kohe öeldi. Läksin ukse peale ja. Künnapu nimeline draama tundsid, ütles, et läheme väiksele sõidule. Mõttes, mul jäi kuu maha. Ma lähen võtan kuu ära. Ja jooksin, sest kahele Polux oli oma kaitsemeeste paleerde ja jooksin seal paleeri vahelt välja läbi. Siis lahti, mul küll tagast ei tea, nii et kõik maa tolmas. Aga mul läks nii õnnestunud, mitte üks riivamine ka ei olnud. Mina jooksin raudtee poole, sinna on ju tükk maad sinna, võib-olla nii umbes. Rautini võis olla seal umbes 75 meetrit või natuke rohkem, ehk jooksin üle raudtee, sina üle ekides läbisin äkki tal seal oli ka Järvisaktsena kaera maha pikali. Vajus jõudugi enam rohkem juurtest kõik, nii lihased ja kõik need tekstid nii hirmsasti, et mida teie siis mõtlesite sel momendil? Kui te selle pintsaku viskasite küünalt poole, mina mõtlesin just, et katsun, kas pääsen vai lasevad moon tagant maha, Agan kätte vani looma, tappa ennast ei lase ja siis need taga ajad. Nemad. Kui pimedas läks, siis roomasin välja ja läksin metsa, metsa on seal umbes üks kilomeeter-poolteist veni, hulkusin metsas mudas, neli päeva vist. Sõin seal marju ja Teri ainukene siuke tunne ma pidasin magasimetsas ja vaatasin, et jaaniuss oli, mõtlesin nagu jaaniusse. Tseeki õnne toob. Inimene mõtle ainult 12-st 1000-st üks nägi nendel öödel jaaniussi gaasikohas ja lepapõõsas helkis jaaniuss. Ta külm valgus paistis ka nendele, kes olid elavad. Tartu fašistlike sõjaroimarid protsessil nägid sajad seda pruunikat paksu kladet, kus igale inimesele oli määratud ainult üks rida. Nimi, eesnimi, amet kas treial, insener, õpetaja või professor. Süüdistus, kas aktivist, komsomol, ametiühingu liige või lihtsalt punane karistusmäär. Surm. Kümnete ja kümnete lehekülgede kaupa on iga rea parempoolsele äärele pehme kantselei liku kergusega kantud see üksainus 100. Ent üks inimene elas ka tema nime taga seisis eestikeelne sõna surm. Metsas hulgud. Ja siis tuli niux õhta. Hiilisin koju oma isa juurde, kus isa elas. Kolikesin akna pääle. Isa oli ka vahepeal. Koonduslaagris kinni ja aga tema oli lahti saanud. Ta oli öeldud küll, et poja eest paneme su, aga ei saa salanud maha. Minu poeg ei olnud minu poja nimi olla, on Veedi. Üle tänava, meil on seal üks vana saun, oli, kelle saun on see majaomaniku natuke eemal oma majaga, kus ta elab. Ja siis läksin sauna. Ma nägin õhtati, see oli nii kella viie kuu peal, siis läks iki veoauto pälviidi, neid, kes oli mõistetud mahalaskmisele, küll vahel oli bussiga, viidi, vahel viidi lahtise veomasinaga. Ükskord ma panin täheleveomasina pääl, olid naisterahvad ja meil on mõnedel peale rätikuga kinni mähitud. Ja siis, kui ta on mööda läinud, siis umbes veerand tundi läks mööda, siis oli kuulda kogupauk jälle. Ja siis hiljem olid jälle üksikuid laske. Ja siis läks natuke aega mööda, siis sõitis masin tagasi, siis olid seal need omakaitses timukad peal, laulsin tikkima. Eestimaamehe meel pole mitte surnud, veel. Ja sõitsid jälle koonduslaagri, mõnikord nad viisid ka neli-viis korda õhtu jooksul mahalaskmisele. Kuidas te julgesite nii ligidale varju pugeda? Öeldas, kes Julgemad lähedal olla kui kaugelt ja mul ei olnudki minna kuskile kaugemale. Kastid otsiti ka. Küsiti selle maja pere nägel, kus mul naine elas, kus põrandana endas varjasin, et küsinud tema käest kasvavate näid siin. Muidugi mul oli ju varjasin kaks last oli seal, nad ei uskunudki, et ma varjan, nüüd pisikesed lapsed sääres neetikile, räägivad kodus, kodus välja, teistele Nad ei uskunudki seda. Kas te olete nende inimestega nüüd hiljem kunagi kohtunud? Keda te nägite? Vanglas, keda te nägite? Näituseväljakul sellest barakist, kuste põhjavesi ei ole ühtegi seda ühtegi neid inimesi näinud, ma tean, need lasti maha, keda mina tundsin. Need kõik tapeti ära. Ja veel üks katkenud jälg üks tuhandetest. Alustama ajaliselt pisut kaugemalt. Mina oma abikaasat tundsin juba koolipõlvest saadik, mõned aastad olidki mööda läinud, ükskord seltskonnas kohtasime mina isikutes tunnegi, tema, tema tundis mind ära ja ütles ka. Säilinud ei tunnegi, et ma olen suju, koolisõit. Nii kavasi Urameerimine kestes kui ükskord abiellusin. 37. aastal sündis juba esimene poeg. Nii kaua, kui see sõda meie elulejale vahele tuli ja sõda oli süüdlane kestama. Tema elas, tema suri 43. aastal just selle tõttu, et ta ei saanud ennast ravida ja pidi väga närveerima justeta. Mind varjas ja ei olnud sel ajal ka õiget arstiabi, muidu olles ta kindlasti päästetud. Siiamaani on fašismile jäänud Euroopa emade, laste ja õdede kannatuste ja piinade nende kustunud elude eest arve esitamata. Aga see on suur. Mehe pisar on põletav ja meeltesegadust tekitavad inimvärdjad tunnevad seda oma surmaotsusele undmat, ise alla kirjutanud. Perekonnaseisuametis mu abikaasa läks just huvi pärast küsima, et mis seal öeldas minu kohta näitama, et ta nagu ei teaski sellest asjast midagi. Ja siis seal oli öeldud ja kuupäev oli antud 10. juuli, et olla mind maha lastud. Kas ta sõidab dokumendi, anti mingi tõend, suli surmatunnistus oli surma ja minu surmatunnistus. Te olete oma surmatunnistust ise näinud? Mina olen oma surmatunnistust ise näinud küll oma surmatunnistus ka olemas. Inimene surmatunnistusega tema hallile peale on raske halli jumet anda. Temaga astub, astub surmatunnistusega teie Müncheni õllekeldrite suitsuvingus sündinud inimsoo häbi vast. Kas seal jälle marsivad pruunserklastest? Kas on see tõesti 20. sajand? Katsumuste ja avara hingega saialda? Mõistuslike jälgede sajand?