Aasta 1942. Fašismi rautatud saabast kõndis üle Eestimaa. Iga tema samm jättis verise jälje kümnete tuhandete leinaiatega suitsevad ahervare. Liivanõmme ääres ja põõsas karjamaal leinad on olnud hullunud hordide tapatööd tumm vaikiv tunnistaja. Uue-Euroopa ehitajad tegid endale eluruumi. Me peame arendama rahvaste hävitamise tehnikat, rääkis Hitler. Kui te küsite minult, mida ma mõistan rahvaste hävitamise all siis ütlen, et ma mõistan selle all tervete rassiühikute kõrvaldamist ja see on, mida ma kavatsen teostada. See on jämedalt öeldes minu ülesandeks. Meie natsionaalsotsialistid astume teadlikult välja võltsi leebuse ja võltsi humaansuse vastu. Meie ei tunnusta advokaatide kõlavaid väljamõeldisi ega salakavalaid juriidilisi peensusi, kirjutas Göring. Himmler aga lubas ilma juriidiliste peensuste ta vähendada alamast rassist kodanike 30 miljoni inimese võrra. Ja hitlerlaste timuka. Kirves asus oma juhtide plaane ellu viima. Nõukogude kodanike massilise tapmise ülesanne pandi eriti selleks formeeritud sonder komandodele. Hitlerlased, katid, eestid, kiheda koonduslaagrite võrguga. Esimeseks veebruariks 1944 oli Eestis asutatud. Juba üle 20 laagri, kus hoiti kinni Expluateeriti ja hävitati massiliselt rahulikke, mitte milleski süüdi olevaid Nõukogude kodanike ja sõjavange. Saksa okupantide aktiivsete abistajate osa Eestist täitsid kadakasakslased eesti kodanlikud natsionalistid eesotsas mäe uluotsa Pitka, Soodla ja teiste rahva reeturitega. Eesti omavalitsuse sildi all tegutsesid fašistide juhendite järgi eesti rahvusest isamaa reeturid ja fašistide käsilased. Nad nuhkisid Juudastena ausate Nõukogude inimeste juures, kes aktiivselt võitlesid nõukogude võimu eest. Andsid neid sakslaste kätte, kus nende saatus oli juba ette määratud. Nad aitasid fašistidel laimata ja mustata Nõukogude Liitu, mõnitada meie rahvast jaguma. Tuuri. Julgeolekupolitsei operatiivkäskkirjaga number 14. 29.-st oktoobrist 1941 antakse mõrvatöödele täielikud instruktsioonid. Käskkirjas öeldakse ekslikkutsiooni toimuma märkamatult sobivaid kohtades ja igal juhul mitte laagris endalt või selle vahetus läheduses. Tuleb valvata laipadel viivitamatu ja õigematmise järele. Õrn, pisut jahe sügistuul sasid meie juustes. Seisame vaikides Kaberneeme lõunapoolsel kanarbiku ka kaetud liiva luitel. Selja taha mäe veerule jääb kohiseb männik vasakule üle lageda maa paari kilomeetri kaugusele. Kiduram taimestikuga raba. Paremal liivasel künkal uhkustavad oma rohelise krooniga üksikud jässakad männid. Otse ees all aga laiub avar ovaalne liivane lohk mis peaaegu kõikjalt on piiratud viie-kuue meetri kõrguste liiva luidetega. Ülemetsaga sulab taevaga ühte Soome lahe hall veepind. Meiega on kaasas Kingissepa nimelise kolhoosi kassapidaja Leili kurel, kolhoosnik Ruubel, Ojala, brigadir Reinhold kuuskmann ja Kuusalu piirkonna teemeister Voldemar Paimla. Komsomoli Harju rajoonikomiteest esimene sekretär Lembit Poom ja instruktor Helgi Lintal. Astume läbi pruunika kanarbiku alla orgu. Jalgade all krõpsuvad kõikjal sambla ja kanarbiku vahel Valendavad inimluude nööbisuurused, killud. Eemalon poolenisti nähtaval alumiiniumist kruus. Üksiktõldkuulidest puretud mänd, seisab liivaluiteveerul. 16 aastat tagasi oli samasugune tuuline veidi jahe, päikesepaisteline sügispäev. Ka siis olid Gazett kollased kanarbik pruunikas ja Soome laht hall. Ent kohal, kus seisame, oli siis kuulipilduja. Meie alla ka haigutasid, sügavad ja suured augud. Päikest aga varjutas püssirohusuits. Nüüd on vaikne, isegi liiga vaikne. 16 aastat tagasi aga rebestasin õhku hirmu, karjatas, et naiste ja laste südantlõhestav surma jälle kisa ja haavatute oigeid, millega segunesid kuulipilduja, katkendlik tärin, saksakeelne sõim ja nuudi hoobid paljale ihule. Fašistlik tapamasin, töötas siin otse meie jalgade alla voolas süütute inimeste veri. Siin jadas maailmavallutaja oma ohvrile viimse kepihoobi enne auku saada, mis kuulipilduja, tule alla. Aga seal suitsinud puu juures kõrbes tuleriidal inimliha. Künkal töötas inimkontide purustamise masinale. Oleme kohale jõudnud, siin on nõndanimetatud kaleviliiv, see on seotud isegi muistendiga. Siin on üks madalam lohu koht, mis on kunagi olnud järve põhi ja et see härg on selle järve tühjaks joonud ja on tahtnud siit minna rummu järve tühjaks jooma. Aga Kalevipoeg tuli talle tee peal vastu, lõi maha. Ja nüüd praegugi on see kivi veel siin karjamaadel näha. Ja varem käidi siin Kalevi-Liiva ilusate küngaste vahel pidusid pidamas. Siin tantsiti ja lauldi. Siin lõbutses noorus ja eakamatelgi oli mõnus pikutada soojal liival või puhata mändide varjus. Nüüd siin enam ei lõbutseb. Praegu on Kalevi-Liiva kuulsaks saanud kuid tuhandete ja tuhandete süütute inimeste mõrvamist paik. 42. aasta sügisel algusega 43. aasta ja viimased jäljed sakslaste poolt hävitati 44. aastal, siis kui nende võim oli lõpukorral, siis toimusid põletamised. Kas teie olite siin ligidal, siis sel ajal kohalikud inimesed siin ümbruskonnas kõik teadsid juba kaugelt Raasikult sust peale, kus rongi pealt toodi ešelonis, räägiti sellest, kui oli alustatud selle mõrvatööga, aga inimesed, kes elasid siinsamas juures ja nii seda nii pooleldi juba pealt nägid need jäävad muidugi väga hästi sellest, kes on siis Pealtnägijat. Tuimad on bussiga inimesi, palju kaugvaktoritest igalt poolt läksin vaatama Dievikuks gootnud laeva peab ikkagi selgelt sedasi hästi hobusi legi. Tulivad siia ligidale, kus asub tikkimine triivima. Ja tuli ka põõsaste vahelt ikka nii ligidale, nägi sakslased Privoolber käes eila stiilis Väino kommi bussist, siis tahtis ka välja kippuda uue singli seinast lapsed süles ja tulivad, tulin järele põõsa juure, kui mis seal tehtakse, nendega sakslane kamakas järjekorrast saab kommi, pusid mäe taha. Lõpuks paugud, käisid ühte lugu ja vaest oli ülesandel vaheaeg Keenia pääl, aeg jälle uus, satsin hauda täis, niiet. Siis teile siin praegu oli 48 bussitäite suurt bussi. Umbes seal sees võib olla üks 50 inimest köivas bussis, valuta 50-ga sõidab umbes 2400 umbes. Ühe päevaga ligi kaks, kaks nädalat, umbes jah. Nojaa, aga need olid, aga need olid üks panid väetise järjest ja kuskohas neid busse nägite siis 100 meetrit eemalt tihest, kus sisse keeras, ei ava peale. Me võitsime parajasti kartuleid ja siis kui autod tulijad saia siis hakkas kõrvu räimekuulipildujapaugud ja kisa oli lisa koostasime kodutrepi peale umbes vahetuses otseliinis umbes pluss 300 kilomeetrit ja see mulje nii palju kolejatada, võin kuulata, kus kohta siis bussid sõitsid bussi, sõitsivad siia suurema sedasama mäe alla, siia kus meil on vaja tagasi. Ja siis seal vahetati need bussijuhid ära enne endise bussijuhid oma oma mehel, sakslased oli 100, ei tea, need bussid ja, ja valmis talle. Ja siis siin oli tol ajal ta veel kalmistu ei olnud. Mahlakese platsi. Mina nägin ka buss ja kui need mööda sõitsid ja elan just seal tee ääres ja siis vaatasime ka seal suure karja lastega seal tee ääres neid möödasõitvaid busse, see oli ju nii õudne, üks suur inimeste summ hauas ja nii õudsalt, tapetud ja hirmsa, noh, me ju kuulsime seda kisa ennem ja ja pärast seda põletamist ja ja siis, see oli ju nii õudne, et seda ei, kohe ei taha enam üldse meelde tuletada Ki. Seisame haava galatud ja siis oli siin suur lohk oli, kus nad vees lahti tehti ennem see on seesama seesama koht, kusjuures seisame ja siis oli üks niisugune kraav kaevatud sealt kraavi mööda, nähtavasti aeti sinna sisse auku. Mina tulin ka eelmine päev just oli see laskmine ja tulin, käisin metsas marjul ja tulime siit ühtset üle haudade ja siis oli kolm suurt Auda kaks, kaks suurt Audoli tühjad ja kolmandas oli siis inimesed, siis oli poolel ja siis oli ka nähtavasti seda suurt kitsast kraavi mööda linnad sinna hauda aetud ja siis maha lastud kuulipildujaga. Siis võis neid seal olla haavatuid ja elusaid ja. Ei tea ju osa inimesi Malti isegi elusalt. Kindlasti jah, inimesed ise ei teadnud, kuhu nad lähevad, ega inimesed ei teadnud seda ennem, kui nad olid siin laua ääres, sest nemad ei ju ei läinud midagi. Ja siis mina nägin ka, kui inimesed olid seal hauas seespool auk lauda oli tühi ja ja pool oli täis, aga liiv oli pealt ära tuisanud, siis oli seal näha inimüks selg, inimesed võtsid riidest lahti. Jah, need pesu pesu oli näha. Kuskohal siis riidest lahtivõtmine toimus siis võtme asutasin avast umbes üks, 50 meetrit. Esimeses lohuse siin esimeses lausa. Aga mida inimestele öeldi, kui neid siia toodi? Ja oligi niisugune juhus, et üks buss oli siin, tee peal, jäi sinna kraavi ja inimesed aeti seest välja, ta ei saanud kraavist välja, siis inimesed rääkisid, lähevad Kaberneeme kalatööstusesse. Ja see kalada, mis siis oli siis siis kalatööstust, siis oli siin, kus. Praegu olen seisame praegu kolme suure haua peal. Kas neid haudu on siin veel selles suures lohus? Neid võib siin tagapool olla veel rohkem pärast hiljem siia enam juurde ei lastud kedagi ja meie ei tea. Aga arvatavasti siin saab rohkem inimesi, toodi nii palju ja need kõik siia nendesse haudadesse. Neid Vedjo 42. aasta sügisel 43. aasta suvel ja alles 44. aastal põletati, nii et kohalikud inimeste nägemuse järgi pidi see ja väga palju veetama mitu 1000, et siin võib maetud olla praegu inimesi, seda muidugi on raske ütelda, aga neid võib ka mitukümmend 1000 44. aastal Ragnaks taganema. Ja siis ta hakkas segama ja siis nad hakkas põletama. Neid kondipuru on kõik maalisin paksult täis, kohe kas siis kaevati haudadest uuesti? Seda oli. Siis oli valve nii palju tugev, seda nii-öelda ei tohi aga siin enam nüüd kaevata. Märt järgi olete inimese kehas, ei ole must suits kogu aeg sirgu, Abduusiles olev ainega valati üle siin ainult luude tükke näha. Kõige õudsem oli see, see suid inimese rasvasuits, mis läks kuus kilumeetrit, kang oli juba allatuule rummu, põletati küll ja ainult hundid käivad järele siin täis olla neil üks vesti, kus need tangu suhteliselt peenikeseks jahvatatud külvati laiali, kanarbiku siis praegugi tangukord maas, Su kondist jaotatud, maeti maa sisse, nüüd alumiiniumiriistad taldrikult maas, praegasin veel laiali, pleegivad siin. Ja nüüd oli üsna palju siis muidugi need särgid ja riided. Jaanuar särginööbid, Need olid tõmmatud kol särgiga tükis, nii et riiuli veel nööpide küljes. Kiire äravõtmine oli. Jaa, jaa, Estuima töötlesin tekki, kuuldamaid, tauti seal mäe peal välja suust kuldhambad puruks kivide vahel. Seal ikka jõhkrad inimesed võisid niisugused ju korra teha ja seda täpselt ligidale ka ei saanud tulla. Kuulipildujad. Ümber sakslane oli ka meil, siin oli kuulda rahva ruut, aga keegi näinud seda üks põgenema siit saanud ja pärast oli leitud siit metsast, mis siin paistab sealt puude vahelt üles leitud inimene läks ise hauda ja sealsest sandavaste massilise sisse umbes 100 inimest või kui palju korraga läks sisse. Nad ei olnud ju kõike korraga ära hävitada võimalust võib-olla mõne riivas mõne levivadki veel. Brazopslambra ja võib-olla ei oleks veel mitu tundi pärast seal. Üks fašistid just selle koha valisid, maha laskmiseks. No see oli teedevõrgust, kaugemal oli seal kõrvaline koht ja lik pehme liiv oli siin kõvasti sügavasse kaevata, auku sisse. Lähed, näed, näed ümber, mõtlesin ringi, et siin kuskil kellelegi ei bassil põgenemisvõimalus ka väikesem rada ümber ka veel. Suur plats on sind pärast lagedust, kus pidime joosta, ei saanud siin enne endine ranzin, laskepolügoon, lasketiir on siin siis, kui mina käisin vaatamas, oli valve nõrk, see oli eelmisel sügisel. Siis oli see koht, kus natuke eemale Audest. See Orksin, see oli kõik parimate, kleepisime vedrunõela taisse. Ja siis ma leidsin, öeldakse. Poolest üks kontsert nimetasime depoli bilanss rohkem. Ja see oli otseselt autode arvatavasti ikka vasta, inimesi on raudselt, see oli täitsa narmas kohe et enne mahalaskmist, no mõni keeldus veel, mõni keel võib-olla tahaks vastata, sisse minna või kui esimene ešelon tuli, siis muidugi kaugemalt ei teadnud, kui bussid lähevad inimestega ka, kui juba teised tulid, siis oli juba kohalikel inimestel juba kümmet kilomeetrit eemal juba teada, et lähevad Kalevi-Liival, et seal on toimunud ja siis on niisugune mulje, et ei tahtnud üldse välja minna, maanteele minna, näed, et autod on inimesi täis naised-lapsed, et viiakse hukkamisele, see niuke masendav mulje oli kõigil ja pärast masinat läksid sama teed mööda ja tühjalt seljast maha ja siis piirkondi pärast uuesti bussi ja viidi minema. Keda siis siin maha lasti? Tõenäoliselt väga mitmest rahvusest inimesi. On nähtud ja kuuldud bussi peale siin peatuses inimesi, kes on rääkinud saksa keelt ja eesti keelt ja koha pealt on siinsamas meie juures on väljakaevamise kohad, kus on saksakeelsete pealkirjadega toidunõud. Ja mina isiklikult nägin inimesi, keda peeti kinni Jägala laagris, kaks noort tütarlast. Ja neid toodiga siia Kalevi-Liivale. Ja minu arvamine. Nad olid kuskilt kaugemalt, kaob mu oma veelgi, lasti maha võib-olla, et temagi sama puhkama. Tundub nagu poleks südantlõhestavad karjed ümbritsevate küngaste ja metsatuka vahelt veel täielikult kustunud. Puude kohin kostab ohvrite surmaeelse ohkena. Nõukogude Eestis pole ainsatki rajooni küla ega linna, kus hitlerlased poleks maha lasknud kümneid ja sadu rahulikke elanikke. Inimesi lasti maha igal mõeldaval ettekääne Nendel ilma kohtuta ja uurimisteta. Üldse on okupatsiooniaastail Nõukogude Eesti territooriumil fašistide poolt hukatud, üle 120000 rahulikku kodanikku ja sõjavangi samal ajal fašistliku orjusse küüditatud üle 100000 mehe, naise ja lapse. On möödunud üle 13 ja poole aasta sellest ajast, kui kajasid kogupaugud Nõukogude suurtükiväe 20-st 1000-st kahuritorust. Hitlerlik, Berliin lamas Nõukogude armee jalge ees. Nõukogude sõdur astus riigipäeva hoone suitsevatele varemetele ja vaatas itta. Talle tundus, et näed kõiki teid, mida mööda samuti nelja aasta jooksul võimsast Volgast kuni sellesamas treeni. Näed kõiki haudu, milledest tal tuli üle astuda. Näed kõiki maha põletatud Nõukogude linnu ja külasid, millede leinavast suitsust oli läbi imbunud tema pluus. Ta nägi Volga järsul kaldal uhkelt esile kerkivat Stalingradi kindlust. Lenini võitlusvaimust, Rõnguvat Lenini linna niival massi haudasid Eestis ning päikeses kuivanud madruse verd Sevastoopoli pühadel kividel. Sõduri jalge ees suitsesid võidetud fašistliku pealinna varemed. Tema aga vaatas ikka veel neist üle, meenutades lähedaste ja kallite Nõukogude inimeste kannatusi ja vaeva, haavu, verd, surma ja põletavat viha, mis oli toonud teda siia sellesse musta fašismi urkasse. Palju on vahepeal maailmas muutunud. Miljonid inimesed on asunud ise oma elu seadma hiiglaslike sammudega olla arenenud sotsialistlike maade majandus- ja kultuurielu. Maailm hingas rahu kosutavat õhku. Ent miljonid inimesed ei unusta kunagi fašistlike roimarite käe läbi hukkunud isa, ema, venda või õde. Miljonid vanemad leinavad oma lapsi ja abikaasa elukaaslast. Liiga värsked on fašistliku sõjamasina koledused. Jälle tõstab fašismi tont reas maades pead jälle kamandavad sõjaväe eesotsas endised Hitlerliku piraadid. Jälle hautakse sõjaplaane. Kas laseme sellel kõigel korduda? Ei kogu inimkond, ka need, kes pole tundnud fašistlike timukate koledusi ütlevad sõjale otsustavalt. Einis. Miljonid lihtsad inimesed kõikides maailma maades võitlevad üha aktiivsemalt rahu eest. Maailm on olnud sõja ja rahu piiril. Seda valvsam peame olema. Nüüd peame tähelepanelikult jälgima iga agressori liigutust temale aktiivselt vastu astuma. Rahujõud on sõjasüütaja tugevamad.