Tere hommikust, hea kolmapäevase maailmapildi, kuule mina olen toomas neemele. Ja mõnes mõttes on täna üks isevärki päev, sest mäletatavasti juba mitmeid kuid kestnud loodususkumusi käsitlev saadete tsükkel hakkab nüüdseks oma otsi kokku tõmbama. Ja tõepoolest, kui loodususkumust ajaloolist arengut võrreldav viimase nädalavahetuse sündmuste tõttu Eestimaal üha suuremat populaarsust võtva kaelakee kui niisugusena siis tuleb just tänasel saatel lisada sellesse kaela keeezzevima seid, saatuslik lülisid. Niisiis olemegi jõudnud ürgsetest uskumustest, mis paljuski täna veel vaidlustatavate süsteemidena on rekonstrueeritud taastatud arheoloogiliste materjalide, keele ja rahvaluule baasil kaasaegsesse ellu, kus uurijatel on avanenud ainukordseid võimalusi sõlmida vahet tuvide isiklikke kontakte erinevate soolaatriliste usunditega mis, nagu termin isegi ütleb, põhinevad loomade religioossel kummardamisel. Aga sellest, miks ja kuidas niisugustel ajaloolistel eliktidena tänapäevani säilinud usundites on olnud võimalust sobituda kaasaegsesse suurte maailma usundite maailma kõnelgemgi inglise rännumehe, tenniseraamatu minu Safari ainetel mis toob näiteid looma kütuseelujõulisusest. Ametlikud budistliku maailmavaadet esindav asem Birmas. Peale pikki otsinguid kohtasin üht vana buda munka kes pärast mõnetist jutlemist tavaldaski mulle saladuse, kuidas pääseda iidsetest aegadest pärinevat maokultust elul hoidvate Tiimast depreistesse juurde. Järgides munga juhatusi jõudsimegi oma reisiseltskonnaga kahe päeva pärast kaugesse mägikülla kus kirjelduse järgi paiknes maokultusekummardajate eluase. Juba esimesel kohtumisel hämmastas mind meeste puudumine külakeses. Selle elanikkond näis koosnevat vaid erinevas vanuses naistest ja nende kuni 12 aastastest lastest. Mao preestrid ise kuulusid vanemate külaelanike hulka ning olid seal ümbritsetud erilise austusega. Esialgse hävinguga tõdesin, et needsamad vanad naised ongi kuningkobra kultuseteenrid. Kui nüüd pisut puudutada külakese kultuse objekti kuningkobra elu geoloogi pilguga siis väärib siinkohal mainimist fakt, et tegemist on maailma suurima ja ohtlikkeima mürkmaoga kelle pikkus võib küündida kolmest-neljast meetrist kuni mõnedel andmetel isegi viie ja poole meetrini. Seejuures peitub selle kollakasrohelise keha ja mustade diagonaal vöötidega kaetud mao hambais niisugune annus mürki, millest piisaks elevandi ja mõningatel teistel andmetel koguni 20 inimese surmamiseks. Vaat niisugune oli sisseloom jumalus, keda austasid kaugel mägedes paiknev oma külaelanikud. Ja kui kuulsime preestri linnadelt uudist, et järgmise päeva varahommikul on plaanis retk maojumaluse elupaika oli tekkivaid vastakaid tundeid päris mõistetavaid põhjusel raske omavahel lepitada. Nagu öeldud, teil asusimegi varahommikul härjarakendi vankris, kus meid kui külalisi enesestmõistetava lahkusega preestri linnade vahele istuma seati. Rongkäik läks liikvele ning sõitis mööda mägisaid teid edasi umbes kolm või neli miili. Seejuures valjult kellukesi ja konge kõlistades ning mitmesuguseid lepitusandja jumalatele kaasas kandes. Kui Mägide kitse ennast sedavõrd ahtakeseks, et seda mööda enam edasi sõita polnud võimalik, jätkasime jalgsi ning jõudsime lõpuks tee käänu tagant välja ilmunud koopasuu ette. Siin protsessioon peatus ning maastikule laotanud vaikuses hakkasid inimesed rohule maha laotama. Lepitusande, mida mao jumalale meeleheaks külakesest kaasa oli võetud. Ei saanud märkamata jätta ja tahtmatult torkas silma, et andide juures leidus ka maole tarbetuna tunduvaid aineid nagu riisi ja soola. Vankrist maha roninud, viipas üks preestri linnadest mind kaasa ning koos lähenesime koopasuule. Graatsiliselt kummardas mu kaaslane koopasuu poole ning tema suust kostis vaikne kutsub hüüd. Pärast mõneminutilist ootamist ilmus koopasse nelja meetri pikkune kuningkobra ning kärisenud ähvardavaks rõngaks otse preestrinna jalgade ees. Viimane vaatas mao eluohtlikke toiminguid surmtõsiselt liikumatuna pealt ehkki olevusest lahutas teda napp pool meetrit. Seejärel kummardus naine kergelt salve, mis valmis mao poole ning lasi end põlvi kergitades sujuvalt poolgi kakile. Mao pea tegi seejuures välkkiire lööge aitäh ning tema hambad tabasid preestrinna puudutamata pinguldanud seelikut viimase jalgade vahel kuhu nad jätsid mürgi tumedaid plekke. Ilmselt tundis preestrinna kuningkobra käitumist väga hästi ja tabas instinktiivselt ära kõik oma alakehasse suunatud hammustust, et nii, et need kahjutud ja ihu puutumata tema põlle tabasid. Taas ja taas solvas naist madu. Ent seejuures tekkiv liikumine oli samas nii sujuv ja kooskõlaline, et tekitas mulle mulje tantsulaadsest trid duaalsest liikumisest. Lõpuks, kui madu väsinud oli ja ähvardavalt pead enam ei tõstnud, kummardas preester olla ning suudles kobra õrnalt lagipähe. Madu ründas taas, ent preestrinna oli küllalt kiiret hammustusest ohutusse kaugusse eemaldada. Seesugust surma ohtlikku rituaali kolmel korral korranud pöördus preestrinna ühtäkki ringi ning eemaldus kop. Vast enam kordagi tagasi vaatamata. Kuningkobra rahunes peagi ja pöördus tagasi oma urgu. Tseremooniat jälginud rahvas aga pöördus ümber ning asusid tagasi teele koduküla poole. Eeltoodud katkend illustreerib kujukalt, kuidas üldtunnustatud maailma religioonide levikualadel võib tänapäevalgi veel leiduda üksikuid tugevate muinasaegsete looma uskumuste saarekesi. Nii on pühad lehmad ja pärdikud Indias või siis elevandi ja ahvipealised jumalused Kagu-Aasia riikides. Tunnistuseks selle kohta, et paiguti on muistne soolaatria suutnud säilitada oma positsiooni ka tänaseni. Kui me aga heidame pilgu ajas tagasi 1000 või veidi enamgi aastat siis näeme, et loomajumaluste arv kasvab paljukordselt, moodustades juba religiooni põhilise ja domineeriva osa. Lühidalt võiks siis öelda, et loomade või ajutiselt looma kuju võtnud jumaluste kultus oli varasemais klassi ühiskondades ainuvalitsev usund ning arenenud karjakasvatuse või põllumajandusega piirkondades koguni uueks loomakummardamise vormiks. Nii-öelda Teroteismiks. Suurima ulatuse saavutas loomade kummardamine tänapäevasele lähenemas jumala mõistes ehk siis soolaatria muistses Egiptuses mõned aastatuhanded enne meie aega. Ja tõtt-öelda On see egiptuse paradoks pälvinud uurijate ja usundiloolaste huvi juba antiikaegadest saadik. Nii Egiptuse preestrid ise kui ka süüria pärit tulu. Rooma impeeriumi kirjanik lokk Jaanus üks tuntumaid egiptuse religiooni kirjeldajaid antiikajal põhjendasid seda jumalate vajadusega muutuda ja peita oma tõelist palet. Pärast võitlusi eelajalooliste looduses tyhjate ja muinasjutulist hiigelolevuste gigantidega. Kaasaegsem versioon egiptuse looma jumalate päritolust seob aga meie ajaarvamise eel ilmunud solaatriat kümneid tuhandeid aastaid tagasi maa põlisasukate uskumustes ilmunud piirkondlikke toote mitega kellest alles hiljem kujunesid välja jumalad. Kummardati Muinas-Egiptuse hiilgeaegade eel igas administratiivse üksuses ehk noomis omihtutamistliku päritoluga jumalusi Memphises, härga siutis šaakalit, Hermopolises iibist. Paaviani. Oli ka teada, et teineteise naabruses paiknevate territoriaalsete üksuste elanikud lausa vihkasid naabrite tootemloomi. Nii kirjeldab rooma satiirik jubenaalius isegi tillukest religioosset sõda naaber noomide vahel kus vaenupooled püüdsid teised ootameid solvata ja miks mitte ka hävitada. Seoses klassi ühiskonna arenguga muutusid aga sugu vandlikud suhted territoriaalsete, eks ning populaarseks said parajasti domineerival ühiskondlikul positsioonil püsiva inimgrupi jumalad. Nii näiteks on huvitav jälgida egiptuse surma jumala Anubise arengut läbi aegade. Algul oli surma riigi valitseja Anubis šaakal lihtsalt sugukondlik toote. Kuna ma muudes osades tunnistati hoopis teisi koera või siis hundi kujul ilmuvaid surma jumalusi seoses maa tsentraliseeritud juhtimise tekkega ning kiriku ja riigi võimu ühendumisega. Saiga, Sakala Nuubisest, kogu Egiptust valvav surmajumalus kelle pilgu eest ei pääsenud isegi vaaraod, kui nende maine teekond siin ilmas kätte hakkas jõudma. Ka muinaskreeka mütoloogia tundis alates esimesest aastatuhandest enne meie aega kuni meie ajaarvamise alguseni üpriski paljusid loom jumalusi ehkki nad ei omandanud kreeklaste religioosses maailmapildis kunagi niisugust olulisust ja tähtsust, kui me seda jälgida võisime egiptuse näidete varal. Kõrvuti ametlikult eksisteerivate olümpuse inimkujuliste jumalatega teati ka Kreeka seda ka hästi vanemaid jumalusi, keda austati, kellest arvati end põlvnevad. Nii peeti Arkaadia näiteks inimeste esivanemaks karu Põhja-Kreeka hõimud, mürmi toonlased arvasid endaga põlvnevad sipelga-ist ja Seryphose saare elanikud kogunisti väikestest meri. Väikestest. Ottikas seevastu nimetati erinevate suguvõsade liikmeid nimedega mis tulenesid erinevate loomade kreekakeelsest tüvedest. Nii pärines kri hoidide suguvõsa kriiusest ehk lambast ginaadid kiinusest ehk koerast Butaadidega puutusest ehk härjast. Seejuures käibisid kõigi nimetatud suguvõsade juures oma pühaloomale pühendatud rituaalsed tantsud, kus kanti vastavaile loodus, asukaile viitavat atribuutikat. Nõnda meenutab juba eelpool mainitud rooma kirjanik ja religioonikriitik Lucyyanos oma teoses kõnelused tantsust kreeklaste juures eksisteerinud olevat religioosseid kuretantse, lõvitantse, rebase ja isegi kakkuda tantse. Stseene niisugustest loomatantsudest kohtame ka Kreekast pärinevat vaasidel, kus näeme vastavalt ümberriietunud dekoreeritud inimesi liikumas. Ka kõik tänased tuntud maailma religioonid nagu budism, islam, kristlus on alguse saanud kunagistest soolaatrialistest algetest. Nii näiteks peeti vanas Iisraelis eriti kaalukaks kultuseloomadeks, härga ja madu ning teatavasti kõnelevad usundilooliselt võrdlevad uuringud täna just sellest, et juda istlik jumaluse jahve pärineb algselt ühe Iisraeli hõimu härjakujulisest püha loomast ning on oma monotistlikuid jooned omandanud alles hiljem ühiskondliku arengu käigus. Niisugust iidsete looma jumaluste tahtliku või tahtmatu tassimileerimist kohtame ka kõigi teiste tänaste suurte usundite juures. Tuntud on näide selle kohta, kuidas 13. sajandil Prantsusmaal kuulutas katoliku kirik pühakuks frankide poolt pühaks peetud jumala kes ilmus koera kujul ning kes kristlikus versioonis sai nimeks pühakinofon. Kirikul polnud muud valikut, juurdunud kultusest ta omal jõul jagu ei saanud ning nõnda saigi vaateid vajalikul määral kohandades muuta kohalik ja paganliku laadi omapära. Kiriku ametlikuks jooneks. Analoogselt eeltoodud näitele peetakse ka Jeesuse Kristuse kuju olevat tekkinud erinevate jumaluste nagu egiptuse Osirise ja Kreeka Hermese üksikute omanduste sulandumisel kuhu liitub ka varasemaid soolaatorilisiooni. Nii kujutatigi näiteks varakristlikus traditsioonis Jeesust tallekesena, et hilisemas evangeeliumis lisada nimetusele epiteete jumalik. Niisiis jumala talleke. Evangelist Luukas Johannest kujutatakse varakristlikel bareljeefidel looma kujulistena esimest härjateist aga pühakirja kandva linnu kujul. Kõigest eeltoodust nähtubki, et vaatamata religiooni inimkesksusele ei ole loodus meist kellestki õieti lahutatav. Ka jumalatest mitte, ehkki neile muus osas on üpriski paljut lubatud. Ja õigupoolest niisuguse tõdemusega olekski vist paslik lõpetada. Meie loomamütoloogiat käsitleb maailmapildi hommikuste saadete seeria ning liikuda järgmisel korral juba kaasaegsemat ja looduskesksemate teemade juurde. Mina olen Toomas neemre ja ajaga kaasas käia püüdes. Soovin nüüd teilegi ilusat kevadet ja kohtumist juba omade loom jumalatega, kas siis metsas rabas või kevadiselt tärkavate veekogude ääres.