Päeva südamekülaline. Tänase päeva südamekülaline on välisministeeriumi asekantsler Harri Tiido ja räägime pisut taas Eesti julgeolekus, sellepärast et me oleme jõudnud teatud punkti, kus me vist oleme tunduvalt kindlamad oma NATOsse pääsemiseks, kui nad, ütleme kuu aega varem. Tähendab, me oleme, kas sina oled või, või isegi mina nii väga kindel ei ole, ma võtan seda siiski ettevaatlikult, ütleme niimoodi, et olukord on arenenud positiivses suunas ja tõenäoliselt siin peab vaatama erinevate lõikude haaval. Et kui kuni viimase ajani oli lahti ja tegelikult ka küsimus, kas üldse järgmisel tippkohtumisel laienemine toimub ja ka mitmete riikide, sealhulgas ka meie kampaania üks osa oli, ütleme kampaania selgituskampaaniale välisriikides üks osa oli selgitamine laienemise kui sellise mõtlekust ja, ja vajadust nüüd see etapp on jõudnud, võiks öelda positiivse lõpuni. Kuna Brüsseli Mini Sammiti järel võib öelda, et nullvariant on laualt ära koristatud, nagu märkis NATO peasekretär lord Robertson, järelikult üks takistus, põhiline takistus, põhimõtteline küsimus on lahendatud, ületatud jäävad nüüd järgmised, mis tähendab siis, millised riigid ja nii edasi nüüd läheb selles mõttes konkreetsemaks. Teiseks, kui me varem rääkisime, et arutelu NATO laienemise üle on paljudes riikides võrdlemisi lahja või igavene või puudub üldse siis seoses USA presidendi Euroopa visiidiga ja tema esinemisega Varssavis tegelikult juba enne tšehhi presidendi vaatav Havel esinemisega Bratislavas ning Brüsseli Miniametiga seoses on tekkinud alles esimene, ma ütleksin, päris debatt kunagi ajakirjanduses on olnud mõlemalt poolt väga palju positiivseid artikleid ja ma arvan, et reageeringutele nende sündmustele on tõenäoliselt rohkem silma hakanud just need positiivsed signaalid. Kuid vähem on juhitud tähelepanu, et on olnud ka negatiivseid artikleid ja ma arvan, et see teine pool aktiviseerub täpselt samuti, nii et võiks öelda, et need on lõppude lõpuks lahti läinud laienemise debatt, kui selline. No mõni Brüssel oli väga oluline samm, aga mis viis nende sammudeni, mis Brüsselis otsustati, kas oli seal mingi otseselt tõukab sündmus tõukav, kellegi kõne või kellelegi mehe nii-öelda käitumine. Ega ma ei tea, aga ma arvan, et vaatslav Haaveli Bratislava kõnevale kindlasti üks tugev signaal, sest tegelikult mida oodati ameeriklastelt, mida Bush ütleb, eurooplased varem ja kogu aeg rääkisid, oh, mis nüüd meie väikesed kääbikud siin aga et kui, kui ameerika onud ütlevad, et noh, siis ilmselt tuleb ikka nagu rivisse astuda ja kogu aeg viidati, et me ei saa, see tähendab Euroopa ei saa enne otsust langetada, kui me ei tea, mis suunas liiguvad mõtted Ameerika Ühendriikides. Nii et selles mõttes, kuna Bushi kõnele tõenäoliselt avaldas mõju vaatslow Haveli kõne ja teataval määral võib-olla ka liigne prožinski samas Bratislavas, kuid eelkõige ma siiski toonitaksin Havelit. Seega tema sõnum muutus tugevamaks ja tema Varssavi kõne omakorda selle tugevus võimalik. Teataval määral tulenes ka eelnevalt Brüsseli Mini samitile väljaöeldust, kus üsna mitmed riigid ju tegelikult märkasid otseselt ära ka balti riike, mis on ka jälle meie aspektist suur samm edasi. Aga see on protsess ja, ja me oleme selle maratoni, noh, piltlikult öeldes, ma arvan, et kuskil teisel kolmandal kilomeetril Mina olen vahest mõelnud selle peale, et Bushi sellised väljaütlemised on tingitud ka sellest, et, et Bushi kiputid emmeldama ju kehvaks välispoliitikuks ei välispoliitika ajajaks, neil oli vaja midagi näidata, ütleme, et Lähis-Ida on praegu untsu läinud. Et NATO laienemine ongi üks line koht, kust ameeriklased võiksid taas sellist autoriteeti ja, ja sellist positiivset imidžit koguda. Ma välispoliitikale. Ma toon teise põhjuse VEEL. NATO laienemine on parteiülene küsimus. Meenutame, et senati väliskomisjoni eelmine esimees džässi Hels tuli väga tugeva esinemisega välja, mis puudutas ka balti riikide liikmelisust ning samal ajal NATO laienemine oli ka eelmise demokraatide administratsiooni üks teema ja demokraatide hulgas samuti toetus olemas, ma ei oska öelda, kui lai, aga ühesõnaga president tegelikult või tema administratsioon nägi, et see on küsimus, millele on toetajaid mõlemal poolel. Ja arvesse võttes, et kongress on keskelt võrdlemisi täpselt pooleks jagatud, siis loomulikult kõige paremini lähevad need küsimused, kus on mõlemal poolel toetus olemas ja see oli kindlasti ka üks mõjur. Et ma olen oma valitsemise nii-öelda esimestel päevadel, siis on vaja valida kõige sobivamad variandid, mis lähevad kindlasti läbi. Jah, valida teemad, mille suhtes ei teki väga teravat kriitikat teise erakonna poolt. Ainuke erinevus näha demokraatide vabariiklaste vahel võib-olla see on olnud läbi ajaloo niimoodi, et, et vabariiklased kõvema selgrooga suhetes näiteks Venemaaga võib-olla demokraatiat kartsin natuke seda venema eitavat ütlust rohkem kui vabariik. No kui me vaatame läbi ajaloo ja näiteks nõukogude perioodi siis nõukogude perioodil alati Nõukogude Liit sai paremini läbi vabariiklaste kui demokraatidega ühel lihtsal põhjusel Nõukogude Liit ja ka Venemaa mõistab palju paremini selgeid ja konkreetseid signaale. Sest nad paremini läbi saidi tähendab seda, et vabariiklased oleks saanud meeldivaks. Poliitika või mitte, vaid ilmselt oli kui tollal nõukogude liit või ütleme praegu Venemaa, kui ta näeb ära, et teisel poolel on kindlad seisukohad, toodetakse kindlalt välja ja tõenäoliselt ei õnnestu neid muuta. Järelikult vastavalt kohendataks oma käitumist ja leitakse, et kena reeglid on paigas käituma reeglite järgi. No kui buss lõpetas oma Euroopa-visiidi, siis oli selge, et järgmisel aastal Prahas nimed öeldakse, nüüd siis toimus Tallinnas nende NATO kandidaatriikide välisministrite kohtumine. Kas see NATO laienemise küsimus on kõikides riikides üheselt mõistetav või kuidagi märgata, et natukene on siin vaated erinev? Pead sa silmas kandidaatriike kandidaatriikidest, kandidaatriikides, tõenäoliselt mõnes riigis ei ole praegu eriti aega mõelda Nato liikmelisusele kuigivõrd näiteks Makedoonia kus saamad tugevad siseprobleemid. Mõnedes riikides on ta vähem populaarne see idee, kuna ei tunta või ei tajuta mingit vajadust või otsest vajadust nii tugevalt nagu teistes. Samas, kui me võtame nüüd poliitilised juhtkonnad, siis kõikides riikides on otsustavus olemas. Ja ma isegi praegu ei oska öelda ühtegi erandit, minu arvates ka Bulgaaria võimuvahetuse järel ütleme valimised võitnud realistid või ükskõik, kuidas neid nimetada, siis nemadki on ütelnud, et kurss NATO-le jääb. Leedu uus peaminister on kinnitanud, et kurss NATO-le jätkub. Nii et ka sellised küsitavad pöörded mille tulemust ei osatud võib-olla täpselt aimata ka need ei ole toonud kusagil võimule jõude, kes oleksid kaldunud seniselt kursilt kõrvale. Kõik näevad tegelikult isegi, ma tooksin siin ühe teise põhjenduse. Üks külg NATO puhul on julgeolek ja stabiilsus, aga teine külg tuleneb neist ja see on majandus ja investeeringud, kuna kolm eelmise ringi uut liiget, see tähendab Ungari, Tšehhi ja Poola kõigis kasvas järsult välisinvesteeringute arv pärast liitumist NATOga. Seega, kui nähakse, et on stabiilsus, tagatud, julgeolek tagatud, NATO liikmelisus annab selle, seega on investeeringud palju julgemad tulema ja paljud need, kes kõhklevad, otsustavad siis selle NATO liikmesriigi kasuks ja ma arvan, et nendes riikides, kus võib-olla ei pooldata nii väga mõnede poliitiliste jõudude poolt NATO olemust või midagi sellist, nähakse, et see on lihtsalt kasulik ja igale võimule on vaja majandus edeneks. Julgeolek on stabiilsus, stabiilsus tähendab ka edusamme majandus, olles täpselt nii. Aga kas kõigil on sinna NATOsse nii kiire või noh, ma ei tahaks öelda, et kiire on kõik, kas kõik tahavad saada just Prahas või lähiaastatel sinna NATOsse? Ma arvan, et mõned riigid nagu on nõus seda vastuvõtmise hetkel, venitame sellega. No, ma arvan, mõni riik võib-olla arvestab, et neil läheb kübeke kauem aega aga kõik väljendanud valmisolekut, et kui NATO on valmis võtma, nemad on valmis astuma, ükskõik millises seisus ka natuke oleks, et jõuab hiljem vastavusse viia kõik need omapoolsed sammud. Kuid Ma arvan, et siin on paar faktorid, mis mõjutavad. Kui sul on ees mingi protsess, olgu ta Euroopa Liiduga ühinemine, olgu ta NATO'ga ühinemine siis mõlemad protsessid võtavad inimjõudu teatud määral finantsressursse. See on ka teema, mis kogu aeg on üleval ja teataval määral köetakse ka ootusi, lootusi. No inimesed harjuvad sellega ära, et see on üks mingisugune eesmärk, mis tahab saavutamist ja nad tunnetavad, et selle nimel nad on midagi nagu ohverdanud, et tulevikus oleks parem, et on investeerinud. Ja siis ühel päeval teatatakse, et sinu investeeringutest, sorry, aga see, see sinu portfelli haldaja firma läks pankrotti, sa oled investeeringutest ilma, astuge läbi, võib-olla paari aasta pärast läheb paremaks. Ja siin võib tekkida avalikkuse poolt teatav pettumus, pettumus omakorda avaldab mõju poliitilisele stabiilsusele või vähemalt võimul olevatele poliitilistele jõududele. Nii et selles mõttes kõik riigid loodavad, et see periood oleks suhteliselt lühem. Ma ei ütle, et lühikaga lühem kui pikem kas või selle pärast juba, et hoida avalikku arvamust ja et mitte vedada seda protsessi liiga pikaks. Samas sellepärast võib ka öelda, et näiteks kui praegu ma ei tahaks liiga optimistlik olla pärast meid brüsseli kohtumisi ja Bushi kõnet ja nii edasi. Sest kui me praegu kütame üles väga tugeva positiivse õhkkonna, siis kui vahepeal tuleb mingi alamägi siis sellisel juhul see tekitab pettumust tunda. Parem on vaadata seda üsna klaasistunud ja sellise kaine pilguga, et mitte sattuda hoogu. Igasugune pettumus on varem või igasugune pettumus on halb. Järelikult tuleb realistlikke ootusi hoida ja mitte liigselt hoogu sattuda, et üldine õhkkond on lihtsalt soodus, praegu on muutunud soodsamaks ja ütleks nii, et suund on positiivses suunas. Tema areng praegu on toimunud meie jaoks positiivses suunas. Ja suunaga, mis selles suhtes soodused, et Prahas tahetakse, noh, kuidas nüüd öelda võimalikult rohketele riikidele see kutse üles anda, mitte enam öelda, et noh, võib-olla ühe-kahe võtame. No see on nüüd küsimus, et milline on suurem rõhk võrreldes, millega üks võrreldes nulliga on kõva sõna ja 100 protsenti ja, ja kaks võrreldes ühega sama lugu. Nii et see on nagu veel lahtine, mis räägib teataval määral ühe riigi vastu, näiteks on see, et USA senat ei vaevu tõenäoliselt hakkama kama ratifitseerima mingisugust ühte riiki. See tähendab, et neil on vaja ikat, antaks ikka ette üks suurem pakk, et oleks ikka võimalik midagi ütelda. Ameeriklannast kepsu suurt suuri asju, rohkem väikseid asju. Jah, ja sellepärast ma arvan, et üks on võrdlemisi väike tõenäosus, aga sealt edasi on ainult küsimärkide rida. Noh, räägitud on kuni 16 räägitud on kuni üheksast. Kuni üheksast vist Makedoonia on ainukene selles nimekirjas, keda kindlasti Prahas Keegi ei ole ütelnud, et Makedoonia kindlasti ei võeta. Aga 10. tipp, nojah need on spekulatsioonide rada ja rida. Loomulikult, aga kas selline oht on ka olemas, näiteks, et kui Prahas võetakse mingi x arv, mida kõike vastu, siis järgmistele läheb jälle taas aega. No kui Prahas ei võeta, siis on ilmne, et läheb teataval määral aega. Kui palju see teataval määral on, seda ei oska ma panema sinna kolm aastat otsa, siis tuleb välja 2005. Nii et need, kes järgmine aasta ei saa, peavad ootama kindlasti kolme aasta. Minimaalne aeg. Ei tea, on ka vahevariandid, näiteks, et esitatakse kutsed ja alustatakse läbirääkimisi Atlandi lepingu allakirjutamiseks mis erinevate riikide puhul võivad olla ühest aastast 10 aastane. Näiteks. Ja samas on mitmed Ameerika poliitikud rõhutanud ka seda, et näiteks kui me tõesti praegu paistab eesti või noh, ütleme ükstaspuha missugune 10-st riigist väga soodsas valguses siis ometi ta võib ka pea viimasel hetkel selle asja ikkagi ära rikkunud. Ja praegu suur tõenäosus, näiteks selle rikkumise võimalus ongi eelkõige kandidaatriikidel endil ja võib-olla et mõni riik näiteks on saanud juba kõva kriitika osaliseks, kuna on tunda olnud et kuidagi leitakse, et niikuinii saame, et ei ole mõtet võimelda ja võib-olla on suunatud näiteks vahendeid ümber mujale, kus peetakse vajalikumaks, nii et ma arvan, et püüaks sellise protestantliku põhimõttekindlusega järgida siiski neid põhimõtteid ja mitte püüda kedagi alt vedada. Ühel lihtsal põhjusel, kuna tegelikult praegu on, kõik on nii-öelda kontrollitav tundub võib-olla selles mõttes ebameeldiv, et kes nad olid, jooned käivad siin kontrollimas, kuidas meil on, aga meenutagem siiski, et tegemist on laienemise, kus aktiivne pool on need, kes tahavad alliansi liikmeks saada mitte allianss, et nad tunnevad. Kui nad Eestit ei saa, siis omadega lips läbi. Ei, nemad kindlasti omadega läbi ei ole ja sellepärast, kui meie soovime liikmeks saada, järelikult peame ka meie rohkem vaeva nägema, kõnevad. No siin käinud meestest üks tegi ju sellise näite, kohed, Slovakkia olid ju suured šansudega kunagi sisepoliitilise olukorra tõttu nad kaotasid, need näide on juba olemas. Kurb näide jah, see omakorda on tegelikult kinnini poliitilisest otsusest. Teoreetiliselt ütleme, et kui näiteks Melchior peaks Slovakkiast tagasi tulema, see ei tähenda, et see kordub aga ei saa välistada, et samasugune olukord võib korduda. Nii et kõikide riikide puhul ka valimistulemused võivad anda taolise järelmi, sest sõltub, milline on uue võimupoliitika, kui on näha, et ta ilmselt ei ole demokraatlik. See näitabki muide ühiskonna muu muude aspektide kaalu. Me räägime NATO puhul harilikult ikka, et kuidas sõjavägi vastavusse viia ja nii edasi ei tegelikult kogu ühiskonna seisund nii majandus kui kui demokraatlikud protsessid kõik mängivad kaasa ja poliitikutele muide on need demokraatlikud protsessid, sellised särgid, värgid, palju paremini mõistetavad kui, kui mingisugune, et ma ei tea strateegilise planeerimise alapunktis lõik, see on mingisugune probleem või midagi taolist. Piltlikult öeldes see kaks protsenti ei ole mitte mingi võluvits, vaid see on üks osa, aga teised asjad peavad ka korras olema. Jah, ja ma ütleksin, kaks protsenti on tegelikult sümboolse tähendusega sest kui me võtaksime individuaalse kaitse, siis, et ligilähedaseltki saavutra paarkümmend protsenti sellest turvalisusest mida me saame NATO liikmelisuse kaudu ütleme, viiendiku sellest saavutada, selleks me peaksime oma eelarvest tõenäoliselt panema kuus, 70 protsenti mitte eelarves, vabandust, SKP-s kuus, 70 protsenti kaitsekulutuste alla ja ikkagi ei saa sama tulemust seal väga lihtne arvutus, kollektiivne kaitse, lihtsalt on odavam. Kas sellist konkurenti konkurentsi on ka nende kandidaatriikide hulgas, nagu siin vahest Baltikumis kippus olema, et et keegi on kellestki parem, et see kindlasti saada. Kui see saab siis oioi? Kindlasti on, kindlasti käivad kõik nii-öelda sentimeetriga ringi ja mõõdavad, kui palju ei kasvanud, on kes on väiksem kui mina. Aga ma ütleksin, et ka nagu näitas, tegelikult see viimane kohtumine on olukord minu arvates muutunud. Kõik on tajunud väga lihtsat põhimõtet, et koos olles On sõnum tugevam, see tähendab, toimub võimendamine. Kui me oleksime kohtunud, ma ei tea, ühe kahe riigiga siin Tallinnas nad tuututavad omavahel, las arutavad. Keegi poleks tähele pannud. Aga kui tuli kokku 10 riiki, siis juba ajakirjanduses läks läbi, see tähendab, et ta omandas kaalu ka rahvusvahelisel areenil, Uneriga turu rimi, riik Euroopas on ikka suur sõna ja, ja neid kohtumisi selleks, see on ka üks põhjus, miks neid vaja on. Üks omaette asi on infovahetus. Me võiksime infot vot tõenäoliselt vahetada ka muul moel. Aga erineva kõrge tasemega kohtumised annavad võimaluse kogu aeg meenutada, et see protsess on käimas. Need riigid endiselt kavatsevad astuda NATOsse, nad ei ole muutnud oma põhimõtteid. Ja praeguseks on kõik lihtsalt aru saanud ja ma arvan, et see on ka väga-väga praktiline suhtumine. See ei pea olema, et kõik on ohjeldamatult sõbrunenud ja, ja nii edasi ja nii edasi. Ei, see on tegelikult täiesti pragmaatiline, kaalutleb poliitika. Jah, me oleme üksteisele kasulikud. NATOsse vastuvõtt oleneb ikkagi liikmesriikidest, vahest tundub natukene naljakas, et kandidaatriigid tulevad kokku ja üritavad nagu midagi selle nimel teha, mida saab teha niimoodi koos. Kõigepealt me saame vahetada infi, kuidas diplomaatias korjatakse informatsiooni, näiteks lähed kuhugi vastuolu vastuvõtule, seal üks diplomaat räägib ühega kuskilt, välissaad ka räägib teisega. Aga sa kõigiga ei jõua rääkida. Üks saab ühe infokillu teineteise. No ütleme, et Eesti välisministeeriumi raames me saame nii-öelda võrrelda, mida keegi kuulis ja panna pildi kokku, mida me, milline seis on, mis suunas asjad liiguvad. Aga laiemas mõttes on palju parem, kui erinevad riigid kuulevad neid ja vahetavad seda informatsiooni, siis me saame aru näiteks liikmesriikide poole pealt, millele on tähelepanu juhitud, võib-olla ühele teisele kolmandale riigile öeldi, vot see asi on nagu kehvasti, et sellele praegu viimasel ajal NATO hakanud rohkem tähelepanu pöörama või meierei pöörab rohkem tähelepanu. Järelikult kui see info jõuab ka teistele, need saavad omakorda ettevalmistada ennast taolisteks võimalikeks küsimusteks, see tähendab, see infovahetus on üks kõige tähtsam asi. Ja teine loomulik, nagu ma ütlesin, just see, et PR-sõnum No nafta vastas oli, siin on ka läänemaailmas, NATO enda riikides mitte ainult NATO laienemisele, vaid ka lausa NATO organisatsioonil, et kuidas siis nüüd lääneriigid võiksid hakata teoreetiliselt või kes üldse saaks selle vastu hakata tegutsema, et nad enam ei laieneks? Noh, eks neid liikumisi, kui vaadata igasuguseid rahvusvahelisi kohtumisi, mis on viimase paari aasta jooksul olnud võib-olla kõige rohkem viimase pooleteist aasta jooksul olnud siis tänavatel lüüakse nägusid, klaase ja põletaks autosid, nii et neid vastalisi leidub alati. Ja ma arvan, et see on selline selline vastasus, millele ma eriti nagu ei pööraks tähelepanu, see on, tegemist on huligaansuse kahe minu arvates igaüks peaks saama vastavalt teenetele. Kui pani auto põlemas pappi kinni, istuge aega ära, sõltumata sellest, milline on tema motivatsioon, kas ma ei tea, kas kaitseb hülgesid sellega või võitleb globaliseerumise vastumeetmed peavad olema siiski tsiviliseeritud. Teine asi on nüüd nende vastaliste ja kes on nagu põhimõtteliselt sinu nüüd jagunevad erinevatesse kategooriatesse. Ühed on need, kes räägivad, et NATO nõrgeneb selle läbi, kuna uued liikmed on sõjaliselt nõrgad. Järelikult säilitamaks NATO sõjalist võimsust, ei maksa seda laiendada, kuna kompaktsõna on ta parem. Teised räägivad üleüldse, et julgeolekuolukord on muutunud maailmas ja NATO peaks muutuma üldse poliitiliseks organisatsiooniks A la OSCE midagi kaasa, ma sinna ka kohe kohe kõigepealt Venemaa ja alles siis ülejäänud kolmandad räägivad, et tuleb arvestada Venemaa vastuseisu. Et selle peale võivad palistiliseks minna Venemaa nii-öelda agressiivsemad, konservatiivsemad jõud, et noh, see on muidugi sõna konservatiivne, antud kontekstis tähendaks pigem midagi revanš ristliku või, või imperialistliku. Et need jõud lähevad, lähevad aktiivsemaks, et milleks kutsuda esile taolist võimalikku konflikti ja nii edasi, nii et erinevatel suundadelt praegu võib tegelikult lugeda juba nii lugejakirjade rubriigis kui ka artiklit täna ajakirjanduses taolisi seisukohti. Ja ma arvan, et need kindlasti ei vähene, sellepärast ma ütlesingi, et praeguseks me oleme jõudnud perioodi, kus on käimas reaalne debatt selle üle, kus vaieldakse selle üle. Kas võib juhtuda NATO laienemisprotsessis midagi analoogilist nagu Euroopa Liidu protsessis, Iirimaa juhtum? Ma ei näe praegu ühtegi ühtegi riiki, kes võiks olla Iirimaa, kuna esiteks ei ole rahvahääletuse küsimus niikuinii, kui ma räägin vormist. Sisu poolest on passiivsemalt laienemisse suhtuvad riike, kuid ükski neist ei ole oma vastuseisu väljendanud vormis, et Me blokeerime laienemise, kuna see meile ei meeldi. Sellist sellist riiki ma ausalt öeldes, ma ei tea. Seepärast see ei ole mitte diplomaadi vastus, vaid ma tõesti ei tea sellest, et nii palju kui me oleme, meil on kohtumisi olnud, ei ole kusagilt olnud selle kohta ühtegi signaali ja ei ole tegelikult ka kusagilt lugeda olnud, et mõne riigi poliitilised jõud, võimul olevad poliitilised jõud või sai ka põhiosa opositsioonist, näiteks oleks millegi taolisega välja tulnud. Et Euroopas sellist Venemaa kartust üldiselt ei ole, et Venemaa pärast ärme võtame seda laienemist ette nagu eurooplased on Venemaale lähemal kui Ameerika. No Venemaa kartust on kindlasti, siin on, ma ei ütleks, sõnade kartus on erinevad tasanditele, üks on kartus, teine on soov arvestada iga hinna eest Venemaad. Kolmas on selline Gorbatšovi ilming. Et need on seal uus juht. Putin sai hinge vaadatud, tore inimene, käib ise, räägib ise peast räägib mõnda võõrkeelt olnut Läänes elanud. No ta peab olema demokraatlik ja see jätab ka oma mõju kindlasti. Osad riigid omakorda leiavad, et see võib kahjustada näiteks nende majandussuhteid, see tähendab, mõeldakse konkreetselt oma kaubandussuhetele Venemaaga ja arvatakse, et, et võib-olla ei tasu, ehk oleks võimalik lõigata kasu hoopis selle pealt, kui arendada suhteid paremini. Nii et eks neid erinevaid variatsioone on päris palju, aga keegi ei ole, ei ole tihanud ütelda. Otseselt jah, Venemaa otsustab, kõik on ühel meelel selles, et Venemaal ei ole vetoõigust ja kui tegelikult tähele panna, mida Venemaa räägib, siis ka Venemaa retoorika on muutunud muutumas, tegelikult teatamata muutunud juba valmistatakse ette, ma arvan, sellist sellist lähenemist, et vältimatu toimub niikuinii, järelikult ei ole mõtet võidelda vastu viimse hetkeni ja siis Sa jäta lüüa saama mulje, et parem on ütelda, et me saavutasime parima, mida selles olukorras oli saavutada. Aga samas ikkagi kui Vene ajakirjandusele ka jälgida, siis seal tuleb miteet väga teravaid ütlemisi, väga teravad artikleid ja üks õhtu tuli televisioonis tund aega nato puhast sõin. Jah, sest see on, et kuidas ma ütleks, et mulle tundub, et ta nagu kahesuunalise liiklusega tee üks on see, et elanikkond Öeldakse, et on vastu ja seetõttu vastavalt siis ka meedia kajastab seda ja peegeldab ja poliitiline juhtkond peab arvesse võtma. Teine võimalus on see, et poliitiline juhtkond on vastu. Meedia kajastab seda allapoole, kujundab arvamust ja tulemusena saavutatakse ka siis elanikkonna selline suhtumine, sest arvestame, et Venemaa elanikkonna valdav enamus elab informatsioonist, mida saab televisiooni vahendusel. Lehti loetakse vähem, raadiot kuulatakse vähe, üleriigilisi kanaleid on tükigaks koerte Arterr ja kui neid regulaarselt vaadata, siis ma ma ennustan ette, et kuni järgmise aasta novembri lõpuni, see tähendab Praha tippkohtumiseni näeme me sealt väga ebameeldivat pilti ka iseendast. See tähendab, see on üks võimalus kujundada negatiivset mainet kandidaatriikidele, mitte otse vastu olla Nende liikmelisusele, vaid ütelda, kuidas sellised kärnilised kääbikud ikka võtate, nad ikka ei sobi. Säästud inimeste hulka. Aga Venemaa sõjaväelased on juba hakanud ütlema, et me siin oleme loodearmee natukene vähendanud, et nüüd haki, toome siia juurde ja, ja, ja, ja hakkame jälle õppusi tegema ja siis õppust eesmärgiks on juba Eesti vallutamine, mida kõik see võiks tähendada. Meenutame olukorda enne eelmist laienemist. Venemaa ütles, et kui võetakse Kesk-Euroopa riigid NATOsse, suunatakse tuumaraketid nende sihtmärkidele, suurendatakse sõjalist aktiivsust nende piiride lähistele ja nii edasi ja nii edasi. Kõlab täpselt samuti ja ma arvan, et pärast seda, kui Balti riigid on saanud NATO liikmeks on tõenäoliselt üks lühikene periood, mille vältel siis frustratsiooni väljendatakse. Selle järel kõik vaikset normaliseerub, nagu ta toimus ka eelmine kord, ma ei usu, et oluliselt tähendab Venemaa lihtsalt esiteks ei ole nagu sõjaväega piisavalt seda niimoodi leevendada sellega, et lükata siia-sinna, sest töö käigus kulub teisi kogu aeg Tsetseenias otsast lühemaks. Ja see on juba üks põhjus, neil ei ole lihtsalt finantsvõimalusi, nad peaksid seda kusagilt mujalt ära tõmbama. Teiseks, Venemaa on huvitatud siiski positiivsete suhete arendamisest läänega puht majanduslikel kaalutlustel. Me võime ütelda Putinile demokraat aga me ei saa ütelda, et ta ei ole pragmaatik, ta on kindlasti pragmaatika nagu kõik tema ametivennad eelmisest ametist põhiametist. Ja seetõttu ma arvan, et pragmatism on see, mis juhib Venemaa juhtkonda ning ma, mina teeksin panuse sellele pragmatismi üle, et soov säilitada siiski suhteid Venemaa majanduse huvides lääneriikidele lääneriikidega. Tagab selle, et Venemaa ei hakka tegema väga äärmuslikke pöördeid. Paljud on öelnud Läänes, et äkki hakkab uus võidurelvastumine seoses sellega Vaata selleks, et võidu relvastuda on vaja, nagu mille eest relvastada Nõukogude Liit tegi selle katse läbi jõudis sinna, kuhu ta jõudis, sest ei ole majanduslikku tausta, kui nafta hind kukub. Ja enam seda tulu ei ole, mille arvelt kuulutada välja sõjakommunism, ma kardan, et Venemaal on selleks juba hilja, sest siiski Me võime ütelda ükskõik mida Venemaa meedia kohta. Aga selline Bloralism on vähemalt olemas, inimesed on ringi käinud. Ei ole nii, et näiteks ei lasta isegi Bulgaariasse sõita, kuna sa oled nii ilus naine. Ja seetõttu on väga raske seda ratast täielikult tagasi pöörata, ma arvan, see tekitaks vastuseisu juba Venemaal, endal. Üks põhjus, miks ka omal ajal Vene Nõukogude Liidu majandus alla käis, oligi puidurelvastuses kaasa jooksmine. Lõpuks enda läbipõletamine läbi kuulutatud. Ja sama oht oleks ka praegu ja ma arvan, et selliseid Kainimaid päid, ükskõik mida nad muidu mõtleksid, aga nad saaksid väga hästi aru, tõenäoliselt leitaks muid võimalusi, võib-olla noh, kuidas öelda, püüda oma rolli leida ja ma meenutaksin, et siiski küsimus on ka selles, et Venemaa ju näeb NATOt teistsugusena, no ta endiselt näeb agressiivset sõjalist blokki, aga nagu on korduv panen ka Eestis ütelnud, et et kui tegemist on sõjalis-poliitilise organisatsiooniga, siis külma sõja ajal oli rõhk sõnal sõjalis. Nüüd on poliitilis, see tähendab rohkem nihkunud ja praegu on põhilised on ju need niinimetatud, mitte artikkel, viieoperatsioonid, rahuoperatsioonid, tema funktsioonid praegu on teisenenud ja teisenevad veelgi ning ma arvan, et tulevikus üha rohkem ja rohkem hakkavad lähenema. Euroopa Liit ja NATO. Ja NATO on ütelnud, et põhimõtteliselt onju uksed lahti ka Venemaale. Ainult teine Venemaa. Tahtsingi seda küsida, et praegu ju Venemaalgi tuleb juba mitmete mitmete oluliste poliitika vaatate artikleid ja väljaütlemised, Venemaa peaks ikkagi kaaluma NATOsse astumist. Jah, ma loodan, et ei kujune olukorda, kus öeldakse kõigepealt Venemaa ja siis ülejäänud riigid, sest ma kardan, sellisel juhul mitmed riigid võib-olla praeguses olukorras küsiks, et kus on kõige kaugem koht, kus NATOt ei ole. Ja seetõttu ma arvan ka, et lähiaastatel aastakümnel pool teisel kahel aastakümnel on see raskelt ette kujutada. Aga kui toimub põlvkonnavahetus Venemaalt täielikult, tähendab, et selline vanem kaader kaob ära, kes näeb NATOs ainult vaenlast ja tuleb uus põlvkond, kasvab peale Need, kes ei ole töötanud organites nõukogude ajal noorena, vaid kellel lihtsalt puudub see kogemus ja nemad näevad maailma teistmoodi, sellisel juhul sellega selle põlvkonnaga on juba võimalik eeldusel loomulikult, et vahepeal ei toimu mingit Venemaa kapsaldumist iseendasse, kus siis nagu öeldakse, et magu hakkab iseennast seedima ja hakkab uuesti toimima. Selline psühholoogilise kliima kujundamine? Meil on mõningad ajakirjanik, ma ütleks, ajakirjanikud, aga nii-öelda uudistetoimetuse toimetajad armastavad tõlkeartiklid, kus Venemaal Eestit ja Balti riike sõimatakse. Nii et lähiajal on selliste solvavat artiklite tõusu Venemaal arvata kasvama. Jah, ärgem nimetagem seda solvavaks, ütleme, et see on maine kujundamine, sest on vaja kolmel tasapinnal tegeleda kampaaniaga Venemaa aspektist, üks on lääs näidata, millised me oleme, et meil ei ole vastuvõetavad. Teine on Venemaa avalik arvamus, et näidata, et meie rahvas on sellele vastu ja kolmas on siin mitte eesti elanikkond ehk vene televisiooni jälgijaskondi, et näidata neile, et kui palju halba see võib kaasa tuua. Ja muidugi on ka neljas suund, ma arvan, et näiteks suhetes majandusringkondadega viidata neile, kui palju head te saaksite, kui seda Natot ees ei oleks ja kui palju te kaotate, kui sõnatasi ette tulema. Samas peaks rõhuma just sellele, mis, millele me vahel rõhusime, et kui me saame NATOsse, siis jälle hakkab neid investeeringuid mujalt. Ma arvan, et esiteks kui Eesti on NATO-s ja Euroopa liidus, siis on Venemaal vältimatust suhelda meiega kui nende struktuuride liikmetega ja teistpidi naaberriikide kuulumine nii Euroopa Liitu kui NATOsse omakorda aitab kaasa Venemaa suhtlemisel nende organisatsioonidega, sest Nad on tema naabrid ja see on isegi võib-olla enamat kui senine jutt partnerlusest. Praegu on teatavasti selline paradoksaalne suhtumine. Venemaa loeb naftat partneriks. Meil on olemas partnerlussuhe. Aga ta ei taha, et näiteks Eesti, Läti, Leedu oleksid partnerid, miks sa tahad, meie partner tuleks? Ja siit tekib küsimus, et kui Venemaa ütleb Eesti, Läti, Leedu, astume NATOsse, destabiliseerib olukorda siin regioonis mis mitte miski, tee stabiliseeru niisama. Peab olema tee stabiliseeriv ja Eesti, Läti, Leedu ise ei kavatse olukordadest realiseerida, pole mingit mõtet. NATO-l ei ole mingit kavatsust midagit stabiliseerida, jääb küsimus. Kes siis kavatseb seda destabiliseerida? Ja siia võib lisada ka seda, et Venemaal on piir Natoga juba olemas, nii et siin Eesti, Läti Leedu astumine NATOsse ei muuda isegi seda olu. Seda küll, kuid ma arvan, et siin on ilmselt väga mitmed teised aspektid. Võib-olla on. Ma ei oleks Venemaale kõige paremini mõistetav see majanduslik tulem, mida ma tegelikult pikemas plaanis NATO liikmelisusest saame. See on majanduslikult kategooriad, on, nendes on, on Venemaaga lihtsam rääkida. Kui läheb julgeolekupoliitika kategooriatesse, siis on nendega raskem rääkida, sest siin on nendes, selles valdkonnas on erinevused suuremad lihtsalt ja tegemist on teatava mõttelaadiga. Aga iga mõttelaadi muutmiseks läheb päris kõvasti aega. Nii et kokkuvõttes võiks öelda, et enne prahvata subolla natukene rõõmsad, aga mitte ülevoolavalt. Ja ma arvan, rahulikult, kui rõõmus olles võib minna, ma ei tea, siin on mitmeid üritusi, kus saab nii-öelda minnes rõõmus olla ja kohapeal rõõmsaks saada. Ja tuleb kindlasti ka muid selliseid joovastus, maksa langele praegu ei, joovastus on üldse alati. Selles autoga ja satud joovastust, kuulad head uudist, eks ole pärast politsei peab kinni, ütleb, te olete joovastanud olekus väga raske ütelda, ma just mõtlesin, kuidas NATOsse saame. Selge, aitäh, Riina, aitäh.